Berta

1.veebruar SLAALOM!

2012-02-05T11:41:00.001+02:00

Täna trennis oli Bertal eriline hoog peal.

Esmajoones parandasime A-l ja poomil Berta lõpu osa, võistlustreeningul olin lohakas ja lasin koeral valesti neid teha. Õnneks sai asi reguleeritud ja edaspidi olen hoolsam, et ta lõpus takistust liigselt tormakalt ei lõpeta.

Ja seejärel slaalomisse. Sellel aastal oleme slaalomit tehes tugikaari vähendanud ja ühekaupa neid vaikselt äravõtma asunud. Täna oligi see päev kui Berta ilma tugikaarteta täiesti puhta slaalomi tegi!
Juhhuuu! Väga ilus sooritus!

Brrrr kui külm oli aga õnneks sai palju joosta, seega mina ja Berta olime soojas. Suureks kasuks oli ka soojakott, mida me jõuluvõistlusel võitsime. Soojakotist ikka suur abi kui sellise külmaga peab soojaks jooksnud koer boxis mõne hetke viibima.

Külmale oleme eduakalt vastu astunud! Kahju, et hommikuste jooksutrennidega peame väikse pausi tegema, sellest tunneme Bertaga mõlemad puudust. Üritasin küll külma trotsida ja ka -23ga jooksma minna aga nii minu nägu kui koer andsid märku, et see mõte hea ei olnud.
Tänu sellele, et meie jalutuskäigud on ca 15min kiirvisiidid õue on koer väike energiapall aga küll me sellega hakkama saame :)

TAKO Treeningvõistlus

2012-01-29T12:19:00.000+02:00

Täna trenni minnes selgus, et seekord võistleme hoopis. Minule oli see igati positiivne uudis!

Täna kummutasin enda arvamuse, et enne head Berta sooritust agility rajal peab koer puhkama. Varahommikul oli meil koeraga koos tõsine jooksutrenn, lõunal vanemate juures käis kassijälgede tagaajamine aias ning järjepidev möll. Seega kui trenni jõudsime oli koer päev otsa pidevas tegutsemises.

Halli saabudes oli koer rõõmus ja motiveeritud nagu alati. Paar soojendus ringi ja rajaga tutvumine. 13 takistusega rada, raskusastet hinnates ütleks, et selline keskmine, mitte kerge aga mitte ka raske. Mõned raskused olid kus tunneli asemel kujutasin kuidas koer läheb poomile või takistuste juures hakkab tõrkuma. Õnneks ükski neist ei juhtunud aga mis oli meie tänane märksõnad olid "kontaktpinnad - kontaktpinnad - kontaktpinnad!" Koer tuiskas A-st ja poomist üle ja kontaktpindalele ma ei pööranud tähelepanu. Natalja luges sõnad peale aga min kui sõge jooksin kiiresti edasi ja jälle jäid kontaktpinnad tähelepanuta. Luban, et edaspidi pööran sellele alati tähelepanu.

Üldhinnang on, et koer on kiire ja kontaktne. Videolt vaadates avastasin, et hoolimata minu intensiivsest jooksutrennist olen ma ise rajal aeglane. Minu jooksukiirus jätab soovida, sest koer on kiire. Taaskord minukäes käivad nagu tuuleveskid. Nagu Kristi mainis, on Berta tähelepanu ainult minu kätel ja kehal, seega iga minupoolne vale liigutus suunab koera valesid asju tegema.
Kokkuvõte: koer on kiire ja tubli, mina pean konsentreeruma oma juhendamise tegevusele. Käe liigutused peavad olema suunatud koera õigele trajektoorile suunamisel.

Ühesõnaga sama vana jutt :)

Suured tänud Nataljale tänase treeningvõistluse korraldamise eest!

Trenni uudised

2012-01-27T17:01:00.002+02:00

Viimane treening oli meil väga efektiivne.

Harjutasime radasid ja mina võtsin eesmärgiks enda juhtimisoskuse parandamise. Üritasin kõigest väest ära fikseerida enda liigutused, käte-jalgade asendi.

Paremaks läks asi siis kui Natalja muidugi puust ja punaselt ette tegi kus ja kuidas peab kehaasend olema.

Eriti hea oli siis kui üritasin rõngast tulles koera suunata tõkkele – pidin valssima ning koerale kehaasendiga näitama kuhu minna. Ja nii ongi kohe kui sain kehaasendi õigeks läks ka koer nõutud suunas.

Täna ei olnud teemaks koera tõrjuv hoiak tõkete ees. Nautisin ise trenni väga.

Ahjaa viimased 2 nädalat olen igapäev (ausalt igapäev) harjutanud liikumisest püsilamamisse minemist ning ülepäeviti SK seismist (mõned kasutavad ka käsklust „stop“). Ja harjutamine andis tulemusi, saime mõlemad kiita. Kui ette näitasime oli koer väga tubli, kodus tehtud vead esile ei tulnudki...jeee.

Probleemiks on seni olnud kõrvalkõnni koera tormakus – kui ideaalis peab see toimuma koera rahulikus kõnnakus su kõrval ja istumises siis Berta alguses istub kui ma jään stoppama siis ta muutub kärsituks ja tõstab esikäpad maast lahti.

Viimasel ajal olen hoolega lugenud „Sportkoera“ blogi ja seal oli hiljuti juttu vigadest ja detailidest. Vot neid samu detaile ja vigu olen eiranud. Nüüd üritan ülitäpselt järgida, et millise soorituse eest premeerin ja millal ma seda teen. Seda sama kõrvalkõnnist istuma mineku tormakust olen oma hooletusest soosinud. Hakkasin analüüsima ja jõudsin järeldusele, et premeerinud koera olengi siis kui ta esikäpad maast lahti tõstab. Enam nii ei tee, preemia tulb siis kui sooritus on ideaalne.

Liikumisest püsilamamisse minekul on õnneks Berta kärsitus vaka alla. Koer on liikumatu ja alles minu märguandele reageerib. Kui näiteks muus olukorras koera lamama panen ja ise eemaldun siis 80% juhtudel üritab Berta mind petta ja liigub minu suunas üliaegalselt no nii ca 1mm kaupa. Jõudisn järeldusele, et see ongi tingitud sellest, et varem premeerisin ka sellist püsilamamist kus koer imetillukeste liigutustega minu poole liikus. Liikumise püsilamamisel on teda premeeritud ainult ideaalsete soorituste eest.

Paistab, et elutõed peavad paika igas valdkonnas. Näiteks windsurfis on ütlus, et 1000x pead sa ühte trikki harjutama kui tuleb trikk enam-vähem välja ja oled nii hea kui mitu sõidupäeva sul kirjas. Mhhh sama kehtib ka koeratreeningul, koer on sama hea kui palju oled panustanud treeningule – ja mina lootsin, et meie Berta on sündinud geenius :)

Lumerõõmud!

2012-01-14T11:49:00.005+02:00

Lumi on üks tore asi, hea, et meie talves jälle lund leidub :)

Kes rühib kõigest väest saab üle igast mäest!

Jeeee, lumi!

Berta ja lumi, see päris lumi ikka :)

Lumetont 1

Lumetont 2

Aasta esimene trenn

2012-01-06T17:04:00.000+02:00

Trenni algus oli paljutõotav, koer motiveeritud, kiire ja kontaktne. Alustasime slaalomi oskuste lihvimisega ja sinna see motiveeritus kaduski ...

Meil on trennis kaks vahvat aussie kutsikatüdrukut. Nad on ülivahvad ja energilised nagu kutsikad ikka ja seega selle asemel, et mõnda kohustuslikku elementi teha, tuleb neil mõte korraks paar tiiru trennihallis teha, rõõmsalt kõiki tervitada ning siis oma ülesannete juurde naasta. Nende arvates on see väga lahe vahepala treeningutes aga see ei meeldi omanikule ja meie treenerile. Seega tuleb neid korrale kutsuda ja just ühe sellisel korrale kutsumise hetkel sattus Berta valel ajal valesse kohta ja koer tegi järelduse, et temaga pahandati. Nii ta kõrvad lidusse tõmbas ja oma boxi suundus (seni on ta tõestanud, et ta on maailma kuningas ja keegi ei kohuta teda – tuleb välja, et riidlemise peale on ta hell). Nali oli selles, et aussi plikale ei mõjunud karistus eriti.

Egas midagi eks ma üritasin teda kiita ja julgustada, et temaga ei pahandanud keegi ja ta on tubli. Tegime kergemaid asju. Eks ta natukene julgestus aga nii kui slaalomisse läksime siis esimene sissejooks (seal see asi juhtus) jäeti vahele. Õnneks hiljem sai see korrigeeritud.

Järgmine pauk tuli asjade õnnetul kokkulangemisel. Tegin raja ääres kiike, kiik on Berta lemmik. Minu viga, et ei tõmmanud kiige raja äärest eemale. No ja ühel jooksul juhtus nii, et koos kiige kolksatusega tuli rajapiirde kate Bertale kaela. Ehmatus oli, kõrvad tõmmati lidusse ning asuti boxi poole jooksma. Õnneks sain kohe koeraga kontakti tagasi, mängisime natukene ja läksime kiigele uuesti. Õnneks juhtum ei jätnud jälge ja sooritused olid väga ilusad.

Küll need 2 vahejuhtumit segasid rada teha ja Berta oli imelik ning eemalolev. Õnneks võtsime SK ette ja see Bertale meeldib.

Nüüd ongi paar head uut harjutust, mida kodus igapäevaselt asume tegema. Lootus on ikka endine, et ühel heal päeval on Berta maailma parim agilitys ja SK-s (ütlevad ju targadki, et kui ei ole lootust ei ole ka lootust tulemusteks) :D :D :D

Agility ja SK rikast aastat kõigile!

Ilus aasta 2011!

2011-12-31T12:14:00.004+02:00

Kohe-kohe hakkab lõppema järjekordne aasta. Aeg kiire tagasipilt heita ja siis vapralt 2012 aastasse marssida.

Sellel aastal sai Bertaga natukene näitusekogemust juurde - meid jälitab needus olla näitustel alati teisel kohal :) Esimene esikoht tuli meil ainult Russellite kevadpäeval jänesejooksus, juhhuuu!
Võtsin vastu otsuse, et näituseringi läheme siis kui selleks tuju tekib ja seltskond lahe, muid eesmärke meil selles vallas ei ole.

Oleneb kuidas areneb minu juhtimisoskus ja kas koer endiselt motiveeritud, jätkame agility lainel. Kui hetk tundub selleks õige ja mina+koer piisavalt treenitud siis võibolla uuel aastal ka mõni agility võistluse kogemus, elame näeme :)
Meie agility seniste oskuste eest suured tänud Nataljale, et tal on ikka jätkunud kannatust minu kohmakust ja Berta isemõtlemist taluda.

Elu Bertaga on olnud puhas rõõm - mida paremat tahta kui iga hommik vaatab sulle vastu rõõmus koeraplika ja hetk enne magama heitmist leiad ta pilgust lootuskiire, et ehk väike mäng enne magama jäämist?!

Suured tänud mööduva aasta ees ja edukat ning lõbusat algavat aastat kõigile kes meid teavad ja kellega koos oleme 2011 aasta mööda saatnud!

Tervitused meie koeraplika õdedele-emale-vanaemale-tädidele ja nende vahvadele omanikele!

30.12.2011 seisuga 7,1kg koerailu!

Meie Berta :)

Selline talv siis seekord ...

2011-12-29T12:24:00.000+02:00

... lumerohkusega ei saa hiilata aga loodust on ikka ilus vaadata.

Vääna rand

Keila-Joa

Pääsküla raba

Tegelikult oli kõikjal ka koer kaasas aga minu pildistamise oskused liikuvate objektide puhul on suhtelised kesised, seega udukogud siis sellised :)

Jooksvad udukogud :)

Berta, seisa, pildistan!

Berta, seisa, pildistan jälle!

Vaata siia, pildistan!

Ja nüüd portreepilt sõbrannadest.

Berta ja Saara

26.12 2011 Jõulutrenn

2011-12-27T12:06:00.002+02:00

Natalja ja Kristi korraldasin ülilaheda jõuluvõistluse! Mis saab olla parem kui peale jõulusöömingut ja vaikset aega aktiivselt aega veeta.
Nonii saabusime kohale ja asusime esimest tõkke-tunnel rada harjutama. Käisin mõttes läbi, kuidas juhtida (õnneks Kristi suunas kus poolt on parem koera juhtida) ning tegime ka Bertaga mõned kiiremad otsad. Noh ja kui võistluseks läks avastasin, et ma hoopis kõrval rajal pean lippama - pole hullu, orienteerusin kiiresti ümber ja tegime harjutamata Bertaga kiired otsad ka uuel rajal. Tubli mina ja tubli Berta - mina ei kohmitsenud ja Berta oli vilgas tubli kutsu.

Järgmisena oli meil koertevahetus rada. Mina sain vahva Shelli, kes oli lumivalge samojeedi koeraplika.

Hoopis teine asi oli suure koeraga rada teha. Kui Berta on koer, keda saab ka kaugelt takistusele suunata siis Shelliga pidin käsklusi kiiresti ja kohe ütlema ning suunama ta lähedalt takistustele. Fun oli ja päris hea kogemus teise koeraga treenida :) Enda arvates sain hästi hakkama.
Sama pikka rada sai ka enda koeraga teha ja see läks nagu "lepase veega", Berta oli tubli, kiire, kontaktne ja nii see puhas rada tuligi!
Muuseas Berta tegi rada ka teise koerajuhiga päris korralikult - ilmselt õpetussõna, et näita Bertale maiust ja ta teeb kõike, mõjus!

Saime ka väiksed meened, kolmanda koha omanikuna saime soojakoti, kui mina tobukene arvasin, et see on koerakuudi soojendamiseks siis teatas Martti, et sinna pannakse alkot ja smuugeldatakse võistlustele sisse ning sellest saavad rõõmu ikka koerajuhid :) Nuh tarkust lisandub mulle igapäev :)

Nüüd esimene video meist kuidas me Bertaga vapralt rada teeme. Ennast vaadates tõdesin, et mu käed käivad nagu tuuleveski. Kui vaatasin väikest Trevorit siis mina olen selle kõrval ikka väga algeline :)

Jõulutrenni videomeenutus:

S U U R aitäh Nataljale ja Kristile väga vahva ürituse eest!

Väike füüsiline pingutus enne jõulusöömingut

2011-12-21T22:13:00.000+02:00

Tänane trenn oli taaskord väga tempokas! Poolteist tundi möödus ülikiiresti.

Täna tegime slaalomit kus ka viimased abitõkked olid poolenisti avatud - seega natukene veel ja Berta teeb ilma abivõrkudeta vast slaalomit.

Pearõhk oli muidugi radadel. Seekord siis 12 erineva tõkkega ja osad takistustesse minekud päris keerulised. Koer oli tubli aga ma ise natukene rohmakas, seega nii mitmelgi korral kui koer rajal eksis oli asi puhtalt minu vales suunamises.
Õnneks tuli ka puhtaid radasid ja üks neist oli nii kiire, et raja lõppedes hakkas hapnik otsa lõppema :)

Üks unarusse jäänud SK element olen taaskord päevakorda tõstnud - pulga ära toomine ja käe peale panek. Täna sujus see kuidagi väga hästi. Toimiks see ka looduses jalutades, kus koer pulga minu käe peale toob. Looduses viskame pulkasid alati selliselt, et nende äratoomine on vaevaline ja nõuab pingutust. Ja siis kui pulk võpsikust leitud ei taha ta sellega meie ligi kohe tulla, vaid mängib iseseisvalt eemal ja siis toob meie jalge juurde.

Tubli õpilane Berta

2011-12-17T21:27:00.000+02:00

Eelmisel nädalal mitme asjaolu kokkulangemisel ei saanud trennis käia. Seega see nädal tegime topelt. Kui aus olla siis mulle isegi meeldiks pidevalt 2x nädalas koera ja ennast treenida - koer naudiks topelt ja ehk saaksin ka mina oma füüsilise vormi taastada :)

Aga nüüd 2e trenni koondülevaade. Trennis oli läbiv kiire tempo, palju sai radasid teha ja kuna koer nobe nagu tormituul siis sai joosta ennast ikka võhmale. Viimast trenni tehes vilksas peast läbi korra mõte, et mis tunne oleks võistelda :)
Lust ja lillepidu on rajal koera suunata distantsil ja ta teeb täpselt nii nagu sa soovid. Võibolla on ka minu juhtimise oskus paranenud aga rohkem kaldun uskuma koera kõrgenenud motivatsiooni.
Ilmselt ei eksi aga viimases trennis sai tehtud 11takistusega rada ja Berta tegi selle veatult!! Tagantlõikamisega tunnel, kaugjuhtimisega rõngas ja siis takistustest mööda suunamine tunnelisse - ise olin ka üllatunud, et Berta ei eksinud. Tubli koer!

Muidugi trenni lõpupoole kui koer väsima hakkas tuli taaskord esile vanaviga - seiskumine tõkke eest ja minupoole vaatamine. Õnneks meelitusega saab teda jätkata aga siis muidugi tähendab see ka viivitustega raja läbimist.

Viimases trennis lõi Bertas jälle Cellie välja ja slaalom sai tehtud naljaka ulumise saatel. Natalja sõnul tähendab see seda, et koer annab märku, et ta on kiiremaks soorituseks võimeline aga kallis koer, anna andeks aga ma lihtsalt ei suuda kiiremini silgata!

Loomulikult vana hea kiik on endiselt Berta lemmik, sinna ta läheks ka siis kui ma ei anna käsklusi.

Ühesõnaga 2 viimast trenni oli puhas nauding ja vaimustus minu kiirest koerast aina jätkub. Kui ta väljas jalutades jätaks küla kassid rahule ning oma jahiinstinkti talitseks siis oleks ta ideaalide ideaal :)
Aga noh vimpkad teevad koerast koera!

ps. viimastel trennidel olen maiusena kasutanud kuivatatud looma kopse. Hea on see, et koerale meeldib see üliväga ning käed ei ole enam lögased juustust või viinerist.

Esimene lumi läinud nagu niuhti!

2011-12-10T16:58:00.001+02:00

Esimene lumi tuli ja sama kiiresti ka läks. Berta lumehullus on endine, kui maailmas oleks ainult lund ja sooja merd, kus saab hullamas käia, oleks Berta elu nagu lill.

Lund sai nautida ja täna sai ka meres käidud. Õnneks kuulas sõna ja sama kiiresti kui merre sööstis, tuli ta sealt ka tagasi.

Lõhnab samamoodi nagu suvel

Väike suplus

Äge!

Jee, supluse aeg!

Väike ranna jalutuskäik

10.detsembri Vääna meri

Selline väike jalutuskäik täna :)

ps. Koer ei saanud külma kõik oli kontrolli alla!

Trennipäevik

2011-11-30T16:22:00.000+02:00

Selle nädala trenn mulle meeldis. Saime Bertaga päris mitu keerulist rada teha ja mina sain heas mõttes pahandada, et oleks aeg ennast kiiremini jooksma sundida.

Olgem ausad ma aimasin seda, et koera kiirus sõltub juhendajast. Vaimusilmas kujutasin, et seisan keset rada ja näitan kätega ning hõigun: „Berta, hüppa“, „Berta vasak takistus“, Berta, slaalom“ jne. ning koer sooritab helikiirusel kõik tõkked. Tegelikult tõi Natalja meid maapeale öeldes, et koer on täpselt nii kiire nagu oleme meie.

Elav tõestus oli ka trennis, sest mida kiiremini ma ennast liigutama hakkasin, seda nobedamaks muutus koer. Hea on teha trenni motiveeritud, rõõmsa ja entusiastliku koeraga.

Trenni lõpu poole ilmnes korraks vana viga, kus koer seisab tõkke ees aga ma ise analüüsisin seda nii, et see oli sellise vimpkaga hüpe, kus ma ise jäin tõkke juurde seisma, et koer suunata kõrval tõkkesse. Ilmselt sellest koeral ka segadus, et miks peaks tema jooksma kui mina seisan.

Aga slaalomit teeme 1 abivõrguga ainult, eksimusi minimaalselt ja need eksimused ka minu valest juhtimisest tekitatud.

Trenni lõpus SK oli selline konarlustega. Näiteks mõnes situatsioonis kuuletub koer ideaalselt ja jääb lamamisse väga pikaks ajaks ja mingil hetkel on nii, et ta ei malda olla sekunditki püsilamamises. Pean uurima, millest see tingitud aga ma arvan, et ma kiirustan selle harjutusega liiast. Ei lähene asjale metoodiliselt ja ei tee samm-haaval.

Tulevikus on plaanis Bertale väga hästi selgeks õpetada käsklust „seisa“. Kus iganes kaugusel koerast olen tahan, et ta kuuletub sellele käsklusele ja jääb seisma kuni vabastava sõnani. Leian, et koera ohutuse mõttes on see hea SK element.

Pean Nataljaga arutama kuidas seda treenima hakata, sest ilmselt seda harjutust peaksin lihvima iga päev ning erinevates situatsioonides (kodus, metsas jalutuskäikudel jne.)

Berta trennimuljed

2011-11-22T17:19:00.002+02:00

Kolmest viimasest trennist ei ole julgenudki kirjutada, kartsin, et sõnan oma jutuga koera head sooritused ära.

Nagu Natalja väga hästi ütles, et peale Cellie minekut on Berta tema rolli võtnud ja hakanud kiireks ja usinaks koeraks. Kusjuures viimased kolm trenni on selline haruldane asi, et näiteks slaalomit tehes Berta üritab minuga „möliseda“, et ma kiiremini annaksin korraldusi ja kiiremini jookseksin.

Isegi rada tehes kiunus ta erutusest nagu märku andes, et ma kiiremini korraldusi annaks.

Ülihea on teha trenni koeraga, kes on ülimalt motiveeritud, sooritab harjutusi perfektselt ja on koera silmadest näha, et ta tahaks veel ja veel ja veel teha.

Ainus miinus kogu asja juures on see, et ma pean oma füüsilist vormi tõstma, et koeraga ühe kiirusega joosta ja olla kohati temast nobedam.

Viimasel ajal olen märganud seda ka, et kui trenniplatsil autost väljume ja koer saab aru, kus oleme siis käib selline sabaga liputamine ja rõõmust hüppamine.

Ühesõnaga lust on trenni teha.

Agility pool on laitmatu siis SK osas on ta endiselt kärsitu. Kõrvalkõnd käib tema puhul hüpates – seisma jäädes ta istub-seisab-istub-seisab-istub-hüppab. Ja siis kui ma piisavalt kaua ootan siis istub ilusasti aga asend on selline, et kohe-kohe ja ta hakkab hüppama.

Takistuste taga ootamine on ka selline, et istub-lamab-istub-lamab ja siis muutub kärsituks kui ei saa rajale tormata.

Ainus miinus viimastes trennides on see, et platsil on korraga palju inimesi ja enda sooritused on jäänud natukene rohmakad, sest üritan teistega kokkujooksmist vältida. Aga noh loodan, et peagi on meid taas tavaarv kahe ja neljajalgseid.

Mida olen viimasel ajal täheldanud on Berta kasvav armukadedus teiste koerte suhtes. Eilses trennis märkasin, et kui mõni koer tuleb minu lähedusse ja ma pööran sellele tähelepanu siis minu koer võtab kurja oleku ja uriseb. Sarnast käitumist on olnud ka varasemas olukorras.

Talgud

2011-11-14T19:56:00.001+02:00

Talv kohe ukse ees aga sügistalgud tegemata! Egas midagi seltskond kokku ja saigi üks talgupäev peetud. Talgutel osales ka 4 koera, Berta, kes alates 4ndast elukuust käib iga nädal trennis, oli kõige ulakam. Detaile ei taha avalikustada, sest piinlik on aga ütleme nii, et uhke tort sai Berta poolt komposteeritud, hapukapsa suppi mõnede talguliste tagant salaja limpsitud, uhked facebook`i pildid nässu keeratud, traktor läbi sõimatud ja talguliste närvid proovile pandud.

Traktor, stop! Traktor, stop!

Maksimum 3 koera õnnestus1le pildile saada, seega ...

... Saara sai üksinda pildil figureerida :)

Mina ei teinud midagi!! Tort ise ründas mind!

Elav tõestus, et ilusate piltide tegemisel ei ole vaja tipp tehnikat ega õpitud oskusi, vaid piisab ka andest :) Kõikide piltide autor on 10 aastane Liisa.

Sellise pildi avastasime kaamerast!!!

Sama lill aga teise nurga all, ilmselt

Vot nii hoogsalt sai tööd tehtud :)

Piltide autor ise

Ühel ilusal sügispäeval ...

2011-11-12T18:40:00.001+02:00

..käisime Pääsküla rabas kuldset sügist nautimas.

Meie "treenitud" koer toob iga oksa peremeheni ja jätab selle jalge-ette lebama :)

Jalutuskäikudel hoiab ta kiivalt meie lähedale :)

Ja rihmaotsas ei tiri ta kunagi ennast vastassuunas perenaisest :)

Selline üleannetu koer on meil :)

Elu parditiigis

Novembri alguses õitses rabas ristikhein

Karin/Cellie, me näeme varsti jälle, eks!

2011-10-29T20:22:00.001+03:00

Meie vahva seltskond

Täna kogunes Lexberry`s perekond, et Cellie`ga mürada ja tema perele vahvat ning lõbusat uut elukäiku soovida. Nii kurb kui see ka pole ei saa me nüüd regulaarselt Karini/Celliega trennis käia ja ühistel jalutuskäikudel koerte juttu rääkida.
Õnneks möödub aasta kiiresti ja eks nad on siin meie juures tagasi, eks ;)

Ilus Lumi

Iga külaline võeti vastu väga lärmakalt :)

Pildile õnnestus jäädvustada ema-vanaema-tütar :)

Varsti näeme eks! Seniks soovime kõike kõige paremat ja häid kordaminekuid!

... ja palju uudiseid ja pilte blogisse :)

Topelt JRT mürahoos

2011-10-27T23:00:00.001+03:00

Cellie hoiukodus kujunes nii, et Bertaga sai mängitud hommikust-õhtuni. Isegi enne lahkumist käis mürahoog :)
Vahva oli meil!

Mina või? Mina ei ole midagi teinud!

Ja siin esimese päeva müra.

Topelt JRT trennis

2011-10-25T20:43:00.000+03:00

Kuna 2 koera siis pidin trennis ennast ka topelt pingutama. Nüüd võin küll öelda, et kui mul oleks 2 nii usinat russellit nagu eile trennis siis oleksin ma ideaalses vormis. Seega minu ja minu ideaalse vormi vahel on ainult 2 aktiivset russellit. Noh jah unistada ju võib ja vaevalt see minu vormigi tuleks!

Aga trennis oli mul 2 ülitublit kiiret koera. Berta sooritused olid 5+, täpselt minu juhendamisel läks sinna kuhu vaja ja kui läks valesse kohta siis ka ma juhendasin valesti. Cellie sooritused ka 5+, kuuletus väga hästi ja oli kiire kui tulekera. Celliega on see häda, et ta hakkab haukuma kui juhendaja aegalseks muutub, seega oli mul rajal temaga pievalt hing paelaga kaelas. Õnneks Bertale olen ammu selgeks teinud, et kui perenaine on flegma siis peab ka seda tema olema - selles osas Berta sõnakuulelikus on ülihea :)

Aga lahe oli 2e koeraga trenni teha, ise nautisin üliväga!

Aga Cellie omanikele sõnum: Cellie oli trennis tubli, igapäevaselt möllutavad Bertaga, aeg-ajalt kurjustavad üksteisega aga see läheb kiiresti üle. Cellie kuuleb hästi sõna ja lollusi teinud ei ole (v.a. hommikul haugub majahoidja peale aga majahoidja ütles, et teda see ei häiri ja küll ükspäev saab koer aru, et ta on tegelikult hea tädi - nii ta täna hommikul Cellile ütles).

Täna jalutades tundsin Berta/Cellie üle uhkust kui eramajade piirkonnas iga aias olev koer haukus meie peale - Berta/Cellie said kiiresti aru, et ma keelan neil vastu haukuda ja nii me koerte kisa saatel jalutasime ning Berta/Cellie ajasid vaikselt omi asju.

Topelt JRT

2011-10-25T20:24:00.002+03:00

Cellie on meil hoiul, seega nädal jutti oleme topelt JRT-ga tegutsemas :)
Nädalavahetusel käisime beebi Beckyl külas, kes on 2,5 kuune aga Bertast/Celliest peajagu üle. Tegemist nimelt kutsikaga, kes ilmselt kasvab hobuse suuruseks ;) (tervitused Margitile, kes endiselt loodab, et tal kasvab väike koer). Seekord said kokku 4 koera, nendest kaks russellit, üks terjer ja neljas beebi-Becky. Esialgu oli maja täis möllu, tralli ja haukumist kuid pikapeale koerad harjusid ning hakkasime kuulma-nägema ka inimesi :)
Cellie nautis pigem diivanil olekut ja inimeste seltsi siis Berta lasi ennast Becky hammustada, järada ja lutsida.

Kokkuvõttes lõbus oli kõigi.

Beebi Becky, kes tõmbab hinge, et jälle minna teisi kiusama

Meie pere pesamuna ikkagi 2,5 kuune

Väike hetk veel ja Bertal oli koogitükk hambus - ohh seda viletsat kasvatust küll!

Cellie kedagi võlumas, et ta temaga mängiks

Vot ei oska nii suurt kutsa-beebit süles hoida

Cellie sai musi

Rocksy

Cellile meeldis pehmel diivanil istuda

Muuseas kodus ei tohi koerad diivanil olla!

Rocksy saab kohe musi

Cellie on diivani kunn!

Becky kiusamas

Ja ikka kiusab

Kõige noorem väsis ja võttis pea-alla Berta mänguasja (ps. õhtu lõppedes olid mänguasjast ribad taga :) )

Cellie oli ka väsinud

Jõudu ja jaksu Beckyle ning perenaisele soovime, et kutsa ikka suureks ja vahvaks kasvab ;)

Taaskord trennilainel

2011-10-20T17:00:00.002+03:00

Berta on võtnud eesmärgiks mind erksana trennides hoida.

Näiteks sellised asjad nagu kiik, slaalom, poom, A on käkitegu sellel koeral – sooritused mind rõõmustavad, kontaktpinnad ilusad, kiirus hea. Aga lihtsad asjad nagu tõkked ja tunnel – need on ju lihtsad asjad, juba kutsikana sai ta nendega hakkama ja nüüd tekitavad need muret!

Vahepeal oli mingi kamm tõkete hüppamisega – soojendusel ei olnud probleemi neist üle hüpata ja siis keset raja sooritus otsustas Berta, et ta jääb enne tõket seisma ja vaatab mulle sügavalt silma. Noh nüüd on tõkked enam-vähem korras (v.a. trenni lõpus otsustab ta jälle oma peaga mõtlema hakata) ja nüüd siis tunnel. Tagantlõikamisega tunnelisse minek oli seekord selline, mis osutus parajaks komistuskiviks. Koer keeldus tunnelisse sisenemast, egas jäänud midagi teha kui Natalja viskus tunneli ette ja koer pidi teiselt poolt välja tulema! Päris naljakas oli trenni teha, mina annan käskluse koerale, Natalja viskub tunneli suu ette ja Berta tuleb ülirõõmsalt teiselt poolt tunnelist rahulikult jalutades välja.

Mina tahtsin kohe koera süüdistama hakata, et on ikka marakratt, jälle ta tembutab aga Natalja ütles, et asi on ainult minus. Juhendan valesti ja koer ei saa aru, mida ma tahan. Oehh taaskord pean tõdema, et koer on tubli aga mina olen natukene liiga rohmakas ja ei koordineeri oma liigutusi.

Mis mulle endale seekord väga meeldis oli Berta kiirus rajal. Esimesed katsed olid puhtad ja kiired (mingil põhjusel tunnelisse tagantlõikamisega ta esimestel kordadel läks). Kontaktpinnad on ka ilusad, koer saab aru, mida ma temalt ootan. Ka kiike harjutasime kontaktpinnaga ja koer sai ideaalselt aru, mida vaja teha – Berta on tõeline kiige fänn.

Rajale minnes sai seekord ka nii teha, et koer ootas, millal andsin käskluse. Natuke kärsitu ta oli aga minu meelest sai ta hästi hakkama.

Nojah eks ma võin koera sooritust siin ju ülistada ja olla uhke ta üle aga alati kui rajale läheb Cellie siis saan ma aru kui kiiresti ja puhtalt tuleb üks rada läbida. Kui Berta on rajal selline chillija tüüp siis Cellie on vihane spordifanat.

Aga meie moto ongi, et elu on lill!

Sügis :)

2011-10-15T15:44:00.000+03:00

Berta ja lehemeri

Berta uuris, miks lehed liikusid

Jeee leidis puuoksa metsast!

Ilus värviline sügis on käes!

Kummalised seenesordid Hiiumaal

2011-10-02T18:47:00.000+03:00

Täna seenemetsas seeni otsides komistasime kummaliste seente otsa. Ühes pikas reas kasvasid ilmatusuured olevused. Olid teised juba vanaks kasvanud.

Pealt meenutasid natukene sirmikuid

Alt olid paksud ja kohevad

Täna Bertal vedas, randa jõudes lippas koer sirgjoones merre. Avastas kalda ääres ulpiva oksa ja tiris selle kaldale. No on hull koer, võiks ju aru saada, et külm on :) Aga, et Bertat soojas hoida pidin talle järjepidevalt oksi loopima, seega sai Bertaga ka jooksutrenni tehtud.

Ulpiva oksa päästehetk

Võidurõõmus Berta vol 1

Võidurõõmus vol 2

Hiiumaal on lood nii, et kui ei ole metsas seeni siis on alati olemas üks lahke naabrimees, kes värsket kala toob. Seekord siis värske kilu ...mmm

Hetk hiljem ja siis oli kausitäis fileed

Seeenele-e-e

2011-10-01T13:26:00.002+03:00

Võtame ilusast sügisest viimast! Väljas on ilus, soe ja kuldne, just selline nagu üks õige sügis olema peab.
Sügise juurde on hakanud viimasel ajal kuuluma seenelkäigud ja kus ikka need paremad, ilusamad, maistvamad seened kui Hiiumaal. Egas midagi pakkisime koerad (saime endale ka hoiukoera Pippa) ja endid ära ning kihutasime saarele.
Uhh kui hea on jalutada sügiseses männimetsas, hõlmad eest lahti, seenekorv käes ja ümbritsev loodus on hingematvalt ilus! Berta õnneks olid ka mustikad veel alles, seega koer maiustas metsas, ajas taga loomalõhnasid ja nautis vabadust!

Vot nii suured seened kasvavad meil siin, Hiiumaa metsades

Meie kukeseente saak, Paras ports õhtusöögiks ...mmm

Loomulikult sai ka mereäärde jalutatud. Mürakaru Berta tahtis kohe ujuma minna aga õnneks sain talle selgeks teha, et okste tagaajamine on ka rannaliival lahe. Võibolla olin liig ettevaatlik aga minu meelest oli vesi liiga külm.

Aita leida Pippa :)

Koerad rannalõhnadega tutvumas

Berta vaatab igatsedes mere poole

Rõõm on vaadata, et olenemata oktoobri algusest on lilled aias endiselt väga ilusad. Minu lemmik lavendel õitseb väga uhkelt (kahju, et minu kasin fotokunst ei võimalda seda ilu edasi anda).

Ehk kunagi täitub minu unistus lopsakast lavendli peenrast, mis ääristab maja

Elulõng, mis läks õide suve keskel

Nii meie elu-olu Hiiumaal kulgebki :)

Kas ilma koerata saaks agilityt teha :)

2011-09-28T20:08:00.000+03:00

No viimases trennis tekkis mitu korda õigustatud küsimus, et tegelikult võiksin ma ju üksi selle raja läbi joosta. Asi ei ole koeras vaid koerajuhis ja ütleme nii, et koerajuht on kobakäpp ja koperdis. Mitu korda oleksin tõkked pikali jooksnud, õnneks vimasel hetkel õnnestus oskuslikke manöövreid teha, seega kõik tõkked jäid püsti.

Kõik algas ülihästi! Slaalom sai viuh ja viuh tehtud - puhas sooritus ja kiirus oli selline, et mul endal keel vestil ja ikka ei jõudnud koera tempos olla. No kiik, see meie lemmik! Kui Berta otsustada siis ta teeks terve trenn kiike ja sellise kiirusega, et mul ihukarvad püsti!
Üksikud tõkked ja manöövrid väga ilusad ja ma suudan oma käsi ja keha hallata aga nii kui keerulisem rada nii olen pea laiali ja juhatan koera igasugustesse ilmakaartesse. Tubli Berta on jälle kuskil seal kuhu mu käsi viibutas aga minu käsi on teda suunanud sinna, kuhu ma ei plaaninud teda saata.

Aga "vana nali" kestab endiselt nende tõketega! Mingi aeg on kõik korras ja siis keset rada jääb ta tõkke taha nagu naelutatult! Seisab ja vaatab minu suunas. Tegemist ei ole halva kogemuse ega kartusega. Näiteks kui oma puurist läheb Berta raja algusesse siis läbi platsi jalutades hüppab ta kõik ettejäävad tõkked ära, ka kõrgused 45! Jama ongi selles, et kui ei ole vaja siis on tõkke ületus fun ja nii kui rada teeme siis on tõke mingi "koll" seal rajal, mille ees peab peatuma!

Eks ma pean ennast analüüsima, et mida ma valesti teen. See on kindel, et rajal enne tõket olen ise jube pinges ja alati käib peas läbi, et kas nüüd hüppab või pean metslase tantsu tegema, et teda hüppama meelitada.

On mis on aga trennis on ikka äge käia. Kahju ainult, et varsti läheb Berta sõber Cellie teisele maale elama ja nüüd ei olegi võimalik Bertale trennis öelda, et vaata, tema ka russell ja on nii kiire, tubli ja osav. Tee järgi! :)

Aga püsivus on suhteliselt hea, olen igaõhtu kodus harjutanud. Kõrvalkõnd on ilus. Koer ise on ka ilus :)

Trenni lainel

2011-09-21T16:48:00.001+03:00

Seekordne trenn näitas, et kui hoian koera piisavas tegevuses ja tähelepanu endal siis ununevad need segavad püksid jalas. Aga kohe kui annan Bertale aega oma peaga mõtlema asuda on püksid meeles ja käitumine rohkem kui kummaline.

Taaskord pidin tõdema, et koera lemmik on kiik. Kontaktpinnad olid minuarust head, ütleme nii, et 10st 8 sooritas ideaalselt. Rada läbides on endiselt mingi nõme põikpäine mõte koeral, et aeg-ajalt võiks ju tõkke ette seisma jääda ja vaadata, millist „tantsu“ perenaine seekord teeb, et koera hüppama meelitada. See pole kartus ega mingi halb kogemus, mis teda sinna seisma sunnib, mina tõlgendan seda nüüd kui puhast koera põikpäisust! Aga ilmselt koer aimab, et enne igat hüppe tõket lähen ma krampi ja nii ta sinna seisma jääb. Aga muidu olen mina Berta selle trenni radade sooritustega väga rahul, noh jah sellise kiirusega võistlema ega poosetama kuskile ei lähe. Eks paistab, millised trennid meil peale jooksukat on.

Ahjaaa jälle vana tõde lajatas haamriga pähe „kordamine on tarkuse ema“. Kunagi Berta beebipõlves olin ma nii usin, et absoluutselt i g a p ä e v ca 20..30min tegime kodus kuulekuse trenni + naljakate trikkide õpetamist. Täna on see taandunud naljakate trikkide õpetamisele ja mängimisele. Ja kui päris aus olla siis seda ei juhtu igapäev, vaid pigem ikka 1..2x nädalas. Täna trennis avastasin, et Berta püsivus on -1000. Käsklus „lamama“ tähendab talle seda, et hakkab lamama ja siis krapsti püsti. Näiteks püsilamamine ei tähenda koera jaoks midagi, nii kui panen ta lamama ja sammun eemale, krapsab ta püsti ja hakkab ilusti minu kõrval käima (vähemalt „kõrval“ käsklus koeral selge!). Ütleme nii, et beebieas võisin ma ta teise tuppa minutiteks lamam jätta ja ainus, mida koer tegi oli pea liigutamine. Aga nüüd! Egas midagi, tuleb jälle kodused kuulekustrennid päevakorda võtta

12.09. 2011 Ja ikkagi ootan tagasi oma hüpper supper energilist koera

2011-09-14T17:10:00.002+03:00

Täna trennis oli seis võrreldes eelmise nädalaga parem. Oli päris palju hetki kus Berta unustas, et tal need stringid jalas.

Üksikelemente harjutades oli ta väga tubli, slaalom sai puhtalt tehtud ja kiirus võrreldes eelmise nädalaga kordades kiirem. Meelierutavam hetk oli kiigel kui ta kiigele tormas, põrkus see sellise hooga maha, et koer pooleldi libises sealt alla. Vot sellise hooletuse tõttu koera vigastused tekivadki, põrguvärk, pean olema hoolsam! Järgmisel korral koer juba oskas ennast balansseerida kiige kiirele toimele ja seega ülejäänud sooritused läksid ilusasti. Kiige pauk ega järsk kallak, ei ole endiselt koerale probleemiks.

Radasid tehes on koeral mingi naljakas tõrge hüppe takistuste ees ja seda tõrget täheldasin juba enne jooksukat. Teeb rada ilusasti ja enne hüppamist jääb seisma ja kaalub, mida teha. Mina tõlgendasid seda kartusega aga Natalja ütles, et mis kartus, vaata kui julgelt ta kiike sooritab! Tegemist puhtkujulise minu dresseerimisega, koer vaatab, kuidas mina käitun! Noh tegelikult saingi natukene noomida, et pean koeraga rangem olema. Nimelt Berta nii mõnelgi korral üritab pead tõsta ja näidata, et asjad käivad tema järgi. Tegelikult on treeneril õigus, olen liiga leebe. Luban ennast parandada, ausalt!

Hea uudis oli see, et suvevaheajalt on Candy naasnud ja nüüd õekesed kõik jälle trennis.

Ahjaa Bertast on kujunenud meie kodukoha ahvatlevam koer, kõik isased on temast huvitatud. Alguses koerte omanikud rõõmustavad, et lõpuks ometi on leidunud koer, kellega tema koer sõbralikult käitub. Eks pean nad ruttu pilvedest alla tooma ja selgitama, et meie koeral on jooksukas ja see huvi ei ole siiras. Õnneks ekstreemseid sündmusi meil esinenud ei ole (nüüd sülitasin 3x üle õla)

Veel tabasin ennast mõttelt, et miks on enamikul koerteomanikel vajadus, et nende koer nuusutaks igat vastutulevat koera ja asuks suhtlema? Mina olen seisukohal, et mina ei soovi, et iga vastutuleva koeraomanikuga peaksin suhtlema hakkama ja lubama, et nende koer minu koera nuusutaks. Olen märganud, et mõningatel juhtudel kui Bertaga mööda jalutame, ilma, et teisele koerale tähelepanu pöörame, vaadatakse meid imestunult. Täna hommikul üks omanik isegi solvus, et ma ei lasknud koeri kokku – ahh viitsin ma nüüd igaühele selgitada, et minu koeral jooksukas ja isased koerad ei ole teretulnud nähtus!

Selline mõte lihtsalt! Pole aimugi, kas mul on õigus aga nii ma arvan!

11.09.2011 Rahvuslik näitus Viimsis

2011-09-11T20:06:00.002+03:00

Seekord läksime kaasa elama Cellie esinemisele. Vau, Cellie on nagu "vana kala" näituse tules!

Mäletan, et üldse mitte ammu arutasime Kariniga, et kuidas on võimalik näitusel seisu positsioonis koera jalgasid sättida ja nüüd täpselt seda sama Celliega tehti :) Väga tublid olid nii Karin kui Cellie, väga super etteaste. Kahju, et kohtunik Maija Mäkinen oli range hindaja, sest tulemuseks oli VH. No vähemalt minu vaatamise hetkel koertele ainult kas punaseid või siniseid linte anti.

Noh kui kedagi minu arvamus huvitab siis mina oleks Celliele roosa lindi andnud :)

Kohe algab!


Cellie on valmis etteasteks

Huvitav, mida kohtunik ütleb?


Jep, Cellie seisab hästi. ps. kohtunik itsitab taustal :)

Kõik imetlevad Cellie`t no oleks ju võinud see roosa lindike tulla juuuu

Kohtuniku näoilme järgi võiks öelda, et talle meeldis Cellie väga

Cellie seisukas

Juhul kui keegi ei tea siis see on JRT stiil näitusel ringis käia

Täpsustuseks, JRT`d oskavad ka korralikud olla :)

Ja sealt see arvustus tuleb

Õnnelik Cellie, juhuu nüüd mängima :)

Tubli Cellie! Järgmine kord tuleb sert kindlasti!

Päkapikud tooge mu hüperaktiivne koer tagasi :)

2011-09-06T17:09:00.001+03:00

Puhkus lõppenud ja esimeseks linnaellu sisseelamise tegevuseks oli meil trenn.

Bertal algas elu teine jooksukas ja nii me kõheldes-kaheldes trenni läksime. Oma poppide pükstega on ta nagu suur õnnetuse hunnik, kes häbeneb ennast. Lisaks sellele on ta selle jooksuka alguses selline ülihellik ja rahulik.

Soojendusharjutused olid täielik katastroof! Koer on esikäppadega ja peaga maas, tagajalad püsti ning vaatab mind sellise näoga, et MILLEKS me siin oleme!? Kontaktpindasid harjutades koer justkui unustas, et püksid jalas ja tegi harjutust ülikorralikult. Slaalom tuli ka meil vigadeta välja aga tempo oli selline, et ma oleksin slaalomi sooritamse ajal võinud ühe võileiva ära süüa, leiba luusse lasta, haigutada ning siis ikka veel oodanud kui Berta slaalomit lõpetab. Noh ütleme nii, et seekord siis teosammul aga vähemalt puhas sooritus!

Rajal oli ta selline, et mingi osa tegi nobedalt ja siis jalutas nagu oleks vaatamisväärsustega tutvunud. Ja siis kui Natalja meelitas koera midagi tegema siis oli Berta nagu teine kuts, kargas, hüppas üle tõkete ja oli rõõmus. Nii kui mina võtsin juhtimise üle, vaatas Berta mind sellise hukkamõistva ilmega, et mis ma siin jändan!

Noh läbi see trenn sai ja meie seekordseks märksõnaks sai AEGLUS RUULIB!

Märkusena pean ütlema, et Cellie oma poppide pükstega ei teinud väljagi, et midagi on teistmoodi. Nii nobedat Celliet on lausa lust agilitys näha

Hei kõik koolijütsid!

2011-09-01T16:18:00.001+03:00

Soovime palju palju palju tarkust ja lõbusat kooliskäiku kõikidele koolijütsidele!

Eritervitused Jossule ja Betile, kellele tänane päev on eriti vahva, sest algas esimene kooliaasta! Meie soovitame palju koolis õppida, hulganisti koerust teha ning uusi häid sõpru leida, sest kooliskäimine on vahva :)

Meie värske koolijüts :) ...

... ja taaskord koolipinki kulutav koolijüts

Täna jälle seenel :)

2011-08-31T23:21:00.002+03:00

Ohh seda kiiret saare-elu ;)

Ärka kell 12, piiiiikkkkk hommikusöök ja seenele, peale seenelkäiku eilsetest kukeseentest pizza ning männiriisikatest talve hoidis.

Seekord siis männiriisikad. Ämber täitus kiiresti ja seeni oli väääga palju. Berta vaatas meid küll imelikult, et miks me neid imelikke mittesöödavaid asju korjame kui mets mustikaid täis. Õnneks ta ei lasknud ennast sellest häirida vaid lippas meie juurest mustikapõõsastesse siis vaatas, et me kuskile kaugele ei ole läinud ja lasi hea maitsta. No meie koer sõi kohe mõnuga neid tumedaid marju, kui tema lähedusse sattusime siis oli kuulda ikka tõelist matsutamist. Ja söömiseks vist ei ole õige seda nimetada, pigem õgimiseks :)

Mõned urud leidis Berta ka ja võttis jälje ülesse aga ma ei lasknud tal oma tegevust jätkata, sest eks see rebase kärnatõbi, millest lehed pasundavad on ka mind natukene hirmutanud.

Tänane saak (seened siis)

Niimoodi ennastunustavalt Berta mustikatega maiustab :)

Väsinud koer diivanipatjadel :)

Seenele :)

2011-08-31T12:30:00.001+03:00

Juba juuli alguses said usinamad kukeseeni. Käisime kaemas ka oma Hiiumaa metsades ja saak oli muljetavaldav. Eks meie seenelkäik on pigem selline looduse nautimine ja siis alles metsaandide korjamine. Taaskord pean kiidulaulu laulma Hiiumaa ilust. Kui satute Hiiumaale ja ära vaadanud teada-tuntud vaatamisväärsused siis põigake ka metsateedele ja avastate hoopis teise maailma. Iidsete aegade merepõhi on oma tuntava jälje jätnud metsadesse.
Ilu, see on siiras ilu, mis Hiiumaa metsadest avastad!

Samal ajal kui meie korjasime seeni, sõna otseses mõttes õgis Berta mustikaid. Eelmisel aastal kui mustikal käisime näitasin Bertale kus mustikad kasvavad ja kuidas neid kätte saada ja nüüd ta siis isesesivalt neid sööbki. Uskumatu aga mustikad on Berta suurim maius :)

Ahjaa avastasime, et ka mõistust ja kuulekust on koerale juurde tulnud, nimelt piisab käsklusest "autosse" ja koer hüppab sisse, muidugi alati premeerisin teda mustikaga. Metsavahel oli koer autos lahtiselt ja näiteks piisas käsklusest "ei" ja ta ei kippunud esiistmetele tulema, oli ilusti omal kohal. Ka meie koera juurde hakkab tarkus tasapisi hiilima :)

Kamandasime Berta seeneämbri juurde, püsivus koeral -1

Meie kukeseene saak, 10L ikkagi!

Kodus avastasime, et kärnkonn-prints on jälle meile külla tulnud. No ei hakanud ka seekord teda suudlema, pole neid printse meile vaja!

Vana tuttav prints

Vötame mönuga ehk puhkus Saaremaa moodi

2011-08-30T12:56:00.000+03:00

Jöudsime ka Saaremaale! Saaremaal on alati hea külas käia, kuidagi väga mönus on alati seal olla :)
Saaremaa märksönad on kalalkäik (hommikul vara vörke välja vötma, öhtul hilja vörgud vette), seenelkäik (mille tulemusel on mul külmkapis nüüd seenehoidised), kalapirukas, siig, suitsulest, praetud lest ja kalapirukas. Ahh löhet ei hakka mainimagi, sest see nii loomulik, et löhe laual on :)

Meie käisime natukene ujumas aga see-eest Berta mitmeid kordi. Bertal oli eriluks elu. Löpuks ometi saime Berta nii ära väsitatud, et löpuks oli meil olemas kaisukoer, kes sülle vöttes kohe magama jäi.

Berta: "Kas see oled sina, Saara?"

Saara märjas olekus

Saara kuivas olekus

Berta Saarat mängima meelitades

Aga Saara eelistas mererohu varju peituda ja rahulikult olla :)

Portreepilt Bertast ja pääsukestest

Saaremaal vötsime mönuga aga igatsus maailmas nr. 1 saare ehk Hiiumaa järele kasvas ja nii me oma armsale Hiiumaale tagasi tulimegi :)

Aitäh Helenile, Andresele ja Saarale meid võõrustamast ja suured tänud, et saime taaskord teie ülisuurt külalislahkust nautida :)

Hiiumaa argipäev ehk kuidas Berta ja Pipa saart avastasid

2011-08-24T13:21:00.002+03:00

Võõralt saarelt tagasi tulles ootasid meid ees külalised. Mulle meeldib kui meil saarel külalised on, see tähendab kõige muu juures seda, et saame jälle saarele tiiru peale teha ja Hiiumaa ilusaid kohtasid üle vaadata. Oma perega siin olles mitte kui kuidagi ei õnnestu oma maja ja oma ranna juurest kaugemale minna (noh jah välja arvatud seenel ja mustikal käigud). Seega väike tiir ümber saare on alati värskendav.

Kuna aega oli vähe ja meie külaliste viimasest saare reisist möödunud 30 aastat siis otsustasime näidata Hiiumaa nelja ilmakaare vaatamisväärsusi.

Kõige lõunapoolsem Hiiumaa:

Tegelikult on selleks Sõru aga seal käisime ainult kiirkorras:). Alustasime Kassarist ja Sääretirp`st. Ütleme nii, et kui meie seltskonda kuuluvad Kusta ja Asta siis nende juhtumised jälitavad ka teisi :). Vahepõikena ütlen, et kui keegi viitsiks Kusta-Asta juhtumid kirja panna siis saaks sellest bestseller raamat!

Alustasime Sääretirpi vallutamist, ühe otsa jalutuskäik kulges peaaegu vahejuhtumiteta kuid tagasiteel otsustasid Kusta-Asta, et miks minna tavalist teed tagasi kui saaks ka uusi teid avastada. Noh mõeldud tehtud ja nii sai seigeldud, vahepeal mõtlesime, et oleme eksinud ja siis põikasime tihnikusse (kes külastanud Sääretirpi see teab et tihnik koosneb kadakatest ja kibuvitsadest). Olles kriimustatud ja ehmunud, avastasime, et peaaegu meie kõrval oli ilus rada :)

Berta ja Sääretirpi tipp

Berta teekond kulges selliselt, et kui kuulsime puude raginat siis oli see Berta, kes kuskil jahti pidas ja siis oli ta jälle kuskil kaugel-kaugel ja otsis merd. Ja loomulikult käis ta ujumas (äärepealt oleks ta kalavõrku karanud aga viimasel hetkel sain ta teisepoole Sääretirpi vette meelitada).

Berta ja tema loomulik elukeskond

Imeelukas rohus

Pipa kõrgustes

Kõige läänepoolsem Hiiumaa:
Alustasime reisi lääne poole, vallutasime Kõpu ja Ristna tuletorni ning loomulikult randusime Ristnasse. Ei pea vist mainima, et Berta nautis Ristna veespaa mõnusid.

Kõpu tuletorni kõrgustes (tuletorn valmis 1531 a.)

Berta tõi veest kivi ära, paha ju kui vees olles käpa alla selline kivi jääb :)

Berta omas elemendis

Enne kui asusime põhjatippu vallutama tegime vahepeatuse ilusas Reigi kirikus.


Kõik ju teavad Aino Kallase teost "Reigi õpetaja". Kirik valmis 1802 a.

Kõige põhjapoolsem Hiiumaa
Järgmine vahepeatus oli Tahkuna tuletorn ja Estonia mälestusmärk. Minu mälestused Tahkunast on alati olnud natukene sünged ja austust äratavad. Tahkuna rand on ka kõige vaiksema ilmaga hirmuäratav ja see on koht kus tajud, et merd pead asutama, midagi on selles kohas sünget aga samas väga ilusat. Tahkuna ilu tuleb välja suure tuulega, kus näed kuidas lained kaldale uhuvad ja kuidas meri möllab, see on meri, mida mina kardan. See on vist ainukene rand Hiiumaal, kus ma ei ole ka jalgupidi vette läinud ja ilmselt ei lähe ka kunagi.

Tahkuna tuletorn, valminud 1875 a.

Tahkuna meri on kergelt mässuline ka siis kui on 1m/sec tuult

Pipa uudistamas (Berta jätsime koju magama)

Huvitava avastuse tegime Tahkunas, esimest korda Hiiumaal elamise jooksul nägime tuvi!! Aga see oli vist kirjatuvi, sest tal oli mingi konteiner jala küljes ja lisaks oli ta üliflegma :)

Hiiumaa haruldus - tuvi!

Kõige idapoolsem Hiiumaa:

19. sajandi teisel poolel rajati Heltermaa sadam ja vot seda sadamat teavad juba vist küll kõik.

Nii meie saare tiir saigi tehtud, muidugi jäi teekonna vahele veel palju ilusaid kohti, sest Hiiumaal ainult ilus ju ongi!

Saladuskatte all ütlen, et leidsime ka sirmiku metsa aga asukohta ei reeda :)

Salametsa sirmikud sirgumas ... mmm

Nädalavahetus Muhus

2011-08-23T23:34:00.001+03:00

Kõik ilmaennustused ja pilk reedesse taevasse ütlesid, et ees ootab põrgulikult tuuline, külm ja vihmane nädalavahetus. Aga ninanips kõikidele prognoosidele, sest oli hoopis soe ja päikseline suvi.

Päevad täis palju inimesi, naljakaid mänge ja toemkaid tegevusi väsitasid Berta sootuks ära. Kogu seltskonnast valis Berta välja 3 meest, kelle peale ta järjepidevalt haukus. Tee mis tahad aga nii kui koer silma alt väljas, leidis ta need 3 meest ülesse ja hakkas haukuma. Ei aidanud minu keelamine ega meelitamine. Ise olin esialgu hämmingus, sest minu kallis ja peaaegu sõnakuulekas kutsa oli muutunud üleöö sõnakuulmatuks, põikpäiseks ja haukuvaks olendiks.
Ainsad lahedad hetked olid kui Berta sai Gucciga mängida, meres ujuda ja siis kui me rõõmsaid mänge seltskonnaga mängisime. Nendel hetkedel oli Berta tema ise. Näiteks paluti mul demonstreerida trikki "põmm", selle peale Berta vaatas mulle otsa, lamas ja pani silmad kinni.

Järeldasin, et minu väike valge sõber on väsinud ja ei vaimustu seltskonnast, seega enamuse aja veetis ta oma kotis magades või minuga jalutamas käies. Noh päevad ei ole vennad ja ka koerad ei soovi iga kell mürada ja seltskonna keskpunktis olla.

Berta osaleb ka

Munaloopimise ebaõnnestumine oli Berta vedamine (hetk ja ta limpsas toorest muna rohus)

Küll on suurte inimeste mängud imelikud :)

Koerad ja mehed võistlustandril

Sõbrantsid

Berta ikka ja jälle merest midagi toomas

Jõu ja ilu numbrid

Perekoer Gucci

Berta oma mobiilsesse koju sisenemas

Pühapäeva hommikul läks uni varakult minema (olgugi, et magama sai mindud kell 03.00). Egas midagi, ajasin Bertal ka une minema ja nii me kell 7 hommikul jalutama läksime. Ilus hommik oli!!! Päike paistis, soe oli ja tee peal kohtusime Redfordi? veistega :)

Berta imestas, et kas nii suured koerad ka on olemas?

Veiste pere

Ehtne suvepilt

Pilt 20 augusti auks :)

Ja nii see nädalavahetus võõral saarel möödus. Aitäh lahkele pererahvale ja aitäh vahvale seltskonnale! Muhu on väga ilus aga oma kodusaar see kõige ilusam :)

Tagasi Hiiumaal

Puhkus!!!

2011-08-23T13:58:00.000+03:00

Kuigi ilmad tõestavad vastupidist algas meil suvepuhkus. Loomulikult oleme Hiiumaal.
Kaua võttis aega aga lõpuks ometi saime kõikide asjadega ühele poole ja meie tõeline suvepuhkus Hiiumaal sai alata.
Seltsis segasem, seega kutsusime venna kompanjoni endaga kaasa :)

Sügis koputab uksele, seega seenelkäik oli kohustuslik.

Jossu ja Berta tüüpiline seenelkäik :)

Eks need seened ole jah nõnda nobedad, et neid korjates peab ka ise tormama

Väsinud mehed

Bertale andsime käskluse "Otsi kukeseen!" No ja nii ta tormaski minema

Seente asemel leidsime metsast mustikaid ja koera :)

Minu venna ja Jossu, pöörata tähelepanu tühjale seene anumale :)

Veel oleme käinud palju ujumas, muidugi meie 1x aga see-eest Berta mitmeid kordi.

Berta lemmiktegevus

Hetk ja Berta sööstab merre

Poiste jaoks oli sellel päeval meri natukene jahe (tõlge: vanemad keelasid ujuma minna)

Jossu testis kui suure asja suudab Berta merest ära tuua

Ära tõi!

2 omasugust müramas

Aga järgmistel päevadel oli rannailm, mis tähendas ujumist ja päevitamist ... jeeee!

Olime rannas viibinud ca 5sek ja juba olid need 2 vees

Suitsumees Berta

Suvi!!!

Kole-ilus koer

Berta päevitab selga

... ja kõhtu

Ujumine on parim

Meie argipäev

2011-08-16T16:15:00.001+03:00

Nädalavahetused ja argipäevad on meil möödunud kiiresti ja tavapärane rutiin näeb ette õhtuseid pikki jalutuskäike. Viimasel ajal on meeldima hakanud Pääsküla raba. Vähe inimesi, palju oksi ja käbisid, mida Bertala visata ning mis peamine, lahedad mülkakraavid, kuhu Berta nagu suur traktor sisse sumab.

Eks siis igaõhtu ongi meil kodus mudane ja haisev koer.

Ahh jaa russellite seltskond on igalpool üle Eesti suvitamas ja seega leidsime Bertale uue asendus sõbra :) Hundikoer Falco. Vaene Falco, et noore Bertaga sammu pidada, pidavat tal alati peale jalutuskäiku hing paelaga kaelas olema. No mis teha kui vana mees valib endale noore pruudi :)

Falco on 9 aastane aga näeb väga nooruslik välja

Berta tavapärases poosis, nõiub pilguga vett

Pilt ei anna seda edasi aga tegelikult oli ta tõeline sopakäkk

Väike ussike jäi teele ette ja muidugi pidi Berta seda tervele metsale kuulutama

Aga seda elukat Berta ei märganudki, lihtsalt astus üle

09.08.2011 Olemised ja tegemised

2011-08-10T20:53:00.000+03:00

Möödunud nädala jooksul üritasin kõik teha, et Berta hüppamist, kargamist ja kiireid sööste vältida. Kõik selleks, et ta hoiaks oma tagumist käppa. No jah hea kavatsus on alati pool võitu aga seekord see ikkagi ei õnnestunud. Meenutades möödunut nädalat siis Berta üliaktiivsus väljendus hüpiknukuks olemises.

Ainukene tervislik päev oli meil siis kui veetsime õhtupooliku minu vanemate juures, siis sõime Bertaga kahepeale vanemate kirsipuud tühjaks ning tegime hävitustööd ploomidega. Vist mina sõin rohkem kui koer. Peale selle käisime ujumas või kui täpne olla siis Berta ja Jossu käisid ujumas (tegelikult oli Jossul merre minek keelatud aga me leidsime hea vabanduse – koer tahtis kellegagi koos meres möllata)

Aga trennijuttu:

Eks iga koeraomanik teab omast käest, et kui koer teeb trennis ilusaid tulemusi siis on endal niiiiii hea ja uhke tunne.

Trenni alguses Natalja tundis muret Berta käpa olukorra üle aga kui ta nägi soojendusharjutusi ja koera hüppeid siis oli ka see küsimus vastuse saanud.

Täna tegime agilitys takistusraja, kus oli 15 erinevat takistust. Meie tegime seda 2s jaos /jätsime ka slaalomi välja/. Aga minu arvamuse kohaselt oli Berta sooritus väga hea – kontakt oli super ja mina ei puterdanud (kiirustades kipun jubedalt rabistama koera juhtimisel).

Natukene ta aeglustas hüpete sooritamisel aga loodan, et lähiajal saame ka selle asja likvideeritud (kuidagi). Mida ma ise täheldasin, et enne kui koer läheb hüppesse siis ma ise olen pinges ja kohmetun takistuse ees.

Aga nii vahva oli vaadata kuidas minu juhtimisel koer sooritab erinevad takistused vaevata ning kõige selle juures on ta särtsu täis.

Täna trennis tegi Berta oma kurikuulsat pidurdust. Nimelt on tal esipidurid ülihead ja kiiresti peatudes maandub ta 2e esikäpa peal, tagumised jalad õhus. Päris naljakas oli vaadata kui koer tuleb hooga poomilt ja lõpus märgates maiust on ta äkki 2l käpal. Noh kui võistlusel juhtume seda kunagi tegema siis stiilipunktid on garanteeritud.

Täna oli meil taaskord trennis Crediti kutsud. Ütleme nii, et palju sai musitatud ja kallistatud neid väikseid armsaid karvapalle. Aga paitades kutsasid tajusin, et meie väiksed valged koerad on ikka väga väiksed :) Kui ikka ca 2 kuune kutsikas on tiba suurem kui minu peaaegu täiskasvanud marakratt siis alles märkad, et meie russellid on väiksed koerad. Mhhh ilmaasjata olen altkulmu vaadanud inimeste poole, kes on tänaval öelnud, et „ oi kui armas väike koer!“, sest ma pole Bertat kunagi väikseks pidanud. Noh vähemalt hingelt ja olemuselt on ta meil MAXI!

Esimesi tundemärke, et vaja kiiresti puhkama minna on see kui hakkad imelikke asju tegema ja mõtlema. Täna hommikul, koerale süüa andes, märkasin, et olen kogemata talle vana koera toitu ostnud (Royal Canin Mature ehk toit üle 8 aasta vanadele koertele). Ja selle asemel, et uurida, kas junior koerale võib seda anda, terve päev tabasin ennast mõttelt, et huvitav, kas koer läheb nüüd halliks ja kortsuliseks??

02.08 2011 Trenni muljed

2011-08-03T17:04:00.000+03:00

Tänase trenni soojendusest järeldasin, et tõotab tulla tempokas üritus. Koer oli ülikontaktne. Tänu vähendatud toidukogustele ja domineerimist pärssivatele tegevustele on kontakt koeraga paranenud, seega kontakt oli trenni lõpuni väga hea (kokkuvõte: väike viineritükk teeb imet).

Soojenduseks slaalom oli ülihea. Koer oli kiire ja tubli. Mõned üksikud apsud välja arvata oli sooritus väga positiivne. Slaalomile lisasime lõppu ka takistused. Esimesed katsed läksid perfektselt, umbes 8ndal korral koer ei läinud entusiastlikult hüppesse.

Juba viimased 2 trenni on olnud Bertal jama tõketega. Jääb tõkke ette seisma, vaatab minu poole ja keeldub hüppamast.

Läksime tõkke juurde out käsklust ja 8said harjutama. Toiduga meelitades teeb perfektselt ja siis äkki jääb jälle tõkke ette seisma.

Alustasime rajaga. Algus oli paljutõotav kuid siis jälle jääb tõkke ette seisma. Natalja juba eelmises trennis mainis, et Berta aeg-ajalt tagumist jalga imelikult hoiab. Olen ka ise seda märganud. Seega tegime järelduse, et Berta ei pelga ega seosta tõkke kartust mingi halva kogemusega, vaid ilmselt teeb tõkke ületamine ta jalale haiget.

Natalja vaatas küll jala üle aga mingeid nähtavaid/tuntavaid vigastusi ei ilmnenud. Eks pean Kadi juurde aja kinni panema ja paluma, et ta vaataks Berta üle, et milles probleem.

Igaks juhuks jätsime agility pooleli ja hakkasin SK-d tegema. Koera püsivus on vahel väga hea ja vahel kehvakene. Eks tühi kõht sunnib teda kärsitu olema aga tegelikult olen ikka rahul kuidas Berta kuuletub ja täidab käsklusi.

Täna uurisin ka treenerilt, et kuidas käituda olukorras kui Berta läheb kasside järgi segaseks ja lärmab. Kas see on normaalne. Minuarust oli Natalja märkus hea. Kui üks terjer eriti, Jack Russell ei tee kassist välja siis soovitas kiirabi kutsuda J see on terjeri loomus jahti pidada!

Seega lihtsalt keelata kui lärmakaks läheb ja koeraga kontakt saavutada.

Selline vahva trenn täna. Ahh jaa väiksed Austraalia karjakoera kutsad olid meil täna jälle trennis, seega nunnutamine ja kutsikate kaisutame oli täna ka programmis.

28.07 - 01.08. 2011 Seiklusrikas elu :)

2011-08-02T18:53:00.002+03:00

Meie ja Berta pikk nädalavahetus oli täis põnevaid sündmusi ja huvitavaid inimesi.

Seiklused algasid sellega kui me oma linna kodu paariks päevaks külalistele loovutasime aga see on ainult positiivne uudis, sest saime mõneks ajaks maakodu inimesteks hakata.

On väga väheseid kohti ja olukordi, kus me ilma koerata oleme, seega sai Berta kaasavõetud ka sadamasse kui me Susanna ja Peteri vastu läksime. Rahvarohkes sadamamelus, inimeste ja liikluse saginas käitus meie kutsu väga hästi.

Muidugi saime oma külalistele ka Berta trikid ette mängitud, mis panevad alati kõigi näod naerule. Need on siis surnu mängimine ja viska viis tervitus.

Järgmisel päeval oli meil plaanis oma külalistele kultuuri shokki pakkuda. Seega otsustasime plaani võtta esialgu Kultuurikilomeetri. Nagu Andres Tarand tabavalt mainis ristiksin ka mina selle Häbikilomeetriks ja täiendaks veel seda kommentaaridega, et lugupeetud ametnikud, kes te Kultuuripealinn 2011 tegevuste eest vastutate, lisage vaatamise eksponaatidele ka mõned infosildid. Hetkel on see vahva teerajakene, kus iga 100m järel verstapostid. Ahh mind küünikut küll, eks ma kipun kõiki asju aeg-ajalt turundusliku külje pealt vaatama!

Kultuurikilomeeter algas Linnahalli juures (põrrr kui inetu see monstrum ikka meil on). Kui minu teha, oleksin Linnahalli juurde lisanud ühe väikse infotahvli, mis aastast see hiiglane siia ehitati, miks ta ehitati ja miks ta sellise naljaka lameda kujuga on. Ja veel, kes siin kõik esinemas käinud on. Kõigest sellest saaks põneva jutu tekitada.

Mina, Peter, Susanna ja Berta. Pildi peategelane on arbuus :)

Sünge Patarei

Kultuurikatel oma õndsas tühjuses on tegelikult ülivinge ehitis, õnneks teadsime meie rääkida jutte juurde, et miks mis ja kuidas see siin on.

Eriti sürr oli see, et kohe teekonna alguses jalutasid vastu 3 kohalikku elanikku. Noh saime oma külalistele näidata ka „teise eesti“ elanikkonda. Tegelikult oli päris vahva see kontrastide mäng, ühelpool luksuslik Rottermanni kvartal ja seal samas magab kohalik koll. Reaalne elu täis erinevaid kontraste.

Järgmisena jäi meile ette Patarei vangla (ehh hiljem lugesin, et enne oleksime pidanud põikama Kalaturule aga seda me tõesti ei märganud!!) Põrguvärk!!! Patarei siseruumid pandi kinni kell 19 (no ju siis on see loomulik, et reedeõhtu kell 19.15 keegi enam linnas ei jaluta). Patarei vangla, iseenesest ülilahe, et selline ehitis on kõigile vaatamiseks avatud, minuarust oleks see nii eestlasele kui turistile väga vinge vaatamisväärsus. Ja millist juttu sinna oleks saanud juurde rääkida või noh seda oleks ju võinud infotahvlile kirjutada. Kindlasti oleks see Patareile suuremat müstikat lisanud kui oleks kuskil kirjas, et näiteks seal viibisid kõige suuremad retsid ning viimane inimene hukati 1991 aastal. Või need seinal olevad pildid väravate juures on vangide tätoveeringud ning need annavad teada vangide hierarfiast jne.jne.

Tõesti ajab pahaseks, et Kultuuripealinnale on eraldatud mitmeid miljoneid ja realiseeritud on Kultuuripealinnaks olemist sellega, et igasugustele sündmustele on oma logo juurde poogitud ( jätan kõrvale fakti, et need sündmused oleksid toimunud ka ilma Kultuuripealinnaks olemiseta).

Ja siis hakkas paduvihma sadama, kohe palju. Õnneks jõudsime veel rajatava Meremuuseumi üle kaeda ja uuendatud sadamaterritooriumi. Ilus pilt, mis sealt avanes! Suur töö on Meremuuseumiga ära tehtud.

Trotsisime vihma ja otsustasime ikka Kultuurikilomeetri lõpuni käia (ehh miks selle nimetus Kultuurikilomeeter on kui tegelikult on tee ikka 2,2 km pikk) Käisime ja siis veel käisime. Vapralt surusime vihmavarju veelgi rohkem peade ligi. Tõeline koerailm oli väljas, nii meie kui Berta olime läbiligunenud aga vapralt käisime edasi ja otsisime kultuuri. Aga kahjuks ei olnud mitte kui ühtegi asja, mida vaadata! Või kui oligi siis meie võhikud ei teadnud seda. Peaks vist Tallinnat paremini tundma õppima!

Lõpuni ei läinudki, sest oli külm ja niiske olemine. Õnneks tagasitee on alati mingil põhjusel lühem kui minekutee, seega peale 40min kiirkõndi olime auto juures tagasi.

Ütleme nii, ettevõtmine oli omapärane ja ekstreemne. Berta oli üliõnnelik, sest sai nii erinevates kohtades nuuskida ja joosta, meie olime läbimärjad.

Meie külalistele see jalutuskäik meeldis (või olid nad lihtsalt viisakad)

Mis mina sellest arvan. Igaljuhul soovitan Kultuurikilomeetri läbi käia aga enne sinna minekut soovitan ka väikse ajalootunni endale teha ja kõik võimalikud teele jäävad vaatamisväärsused pähe õppima. Teadmistega varustatuna teeksin selle teekonna kindlasti uuesti läbi. Ahh jaa jalutades soovitan ka unustada tõsiasja, et see kõik maksis maksumaksjale 239 138 eurot. Samas kui mõelda TTV ülalpidamise kuludele ja edastatud uudistele, et Tallinn rajab peagi purskkaevu (uudis edastati linna üleujutuste ajal aga üleujutustest ei sõnagi) siis isegi Kultuursele kilomeetrile kulutatud summad ei tundu kõhedad .

Aga tõsiselt rääkida siis vahva asi, mis tehti aga projekt on lõpuni juhtimata. Vanarahvas ütleks selle kohta, et koerast üle saadi aga koerasabast mitte!

Peale jalutuskäiku tegime kiirvisiidi minu vanemate juurde. Käigupealt sõime torti, õnnitlesime ema ning rääkisime juttu. Samal ajal Berta tormas mööda maja ja aeda kassi jälgedes ja arvas, et ta on jahikoer ... ahh õigus jah ta ongi ju jahikoer.

Kiirõnnitlus tehtud läksime tagasi linna, et kambaga Katusekinno minna. Noh jah välikino ja paduvihm ei käi kokku aga meie trotsisime loogikat ja peale selle on seal ju ka varjualuseid kohti. Saime veel nõusse, et Indreku ema tuleb meiega kinno .... eee unustasime talle öelda, et film on Motörhead solistist Lemmyst ning film sisaldab palju roppe sõnu.

No igaljuhul nii me seal nagu seened lageda taeva all (katusealused kohad olid kinni) istusime, mõnusalt rannatoolides, vihma kallas nagu oavarrest ja vaatasime filmi. Nagu niigi õudne ei oleks , hakkas Berta keset filmi uluma! Õnneks peale 15min jutuajamist Bertaga sain ta vaikima. Tegin talle selgeks, et oma mugavas ja kuivas pesas on tema see, kellel kõige mugavam ja soojem olla, meie inimloomad oleme need, kes peaks siin hoopis ulguma. See fakt pani Berta vakatama ja nii ta suikus uuesti magama.

Nii see meie filmiõhtu külaliste ja koeraga möödus. Film kestis 2h aga 10min enne lõppu hakkas rahet ja paduvihma läbisegi sadama, ja me ei pidanud vastu. Tegelikult oli kogu olukord niiiiiiiii naljakas, nii me kõkutades sealt tilkudes minema tulime. Ahhjaa külm oli ka, seega jalad all värisesid.

Aga täna meenutades oli see üks ülivahva ja seiklusrikas päev. Meile meeldis!

Järgmise päeva märksõnad olid ema sünnipäev, räppar Johann, lärmav koer versus vagur koer.

Täna saime endale hoolealuse, Gucci.

Korralik koer Gucci

Seega võtsime koerad endaga ühes ja suundusime ema sünnipäeva veetma, seekord siis korralikult. Meil oli ülitore, vanemate sünnipäevad on alati lõbusad! Noh Berta leidis endas ülesse jahikoera geeni, nii ta ca 6h oli nagu keravälk, käis toast tuppa, korruselt korrusele, aiast majja ja majast aed ning otsis KASSI! Kass oli ammu peidus kuuris aga lõhn oli ju alles! Issand kui tüütu, kuidas üks väike koer ei taipa, et see ju ainult lõhn ja kass ammu kadunud. Ühesõnaga terve maja ja aed sai 1000x läbi nuusutatud aga kassi ei kusagil. See-eest Gucci näitas, et üks terjer võib ka vaikne ja armas olla. No nii ta siis käis igaühe juures ja sai oma kallid, musid ning paitused kätte. Ütleme nii, et see oli Gucci päev!
Ahh õigus ka, Jossu palus väikse fotosessiooni teha 1) kuidas ta on räppar 2) nii et ta hüppab ja koos temaga hüppavad ka koerad. Räppari fotoshuuting õnnestus aga 2 koera ja Jossu ühel ajal õhus või isegi et ühel pildil oleksid, ei õnnestunudki.

Fotoshuuting: Jossu maandus oma hüppelt ...

... aga Berta otsustas diivanil passida :)

Fotoshuuting: Räppar Johann

Seltskonna kõige suurem naljamees ja jutupaunik :)

Nii see ema sünnipäev mööduski, palju naeru, palju lärmi, palju lapsi ning palju koeri. Hea oli õhtul vaikses kodus olla.

Järgmisel päeval oli plaanis meie külalistele üks mõnus suvine, aiapidu korraldada ning kõik sugulased kohale kutsuda. Kõik sugulased, kes seekord saartel ei olnud tulid kohale.

Plaanid olid meil suursugused. Vaatasime ca nädal juba ilmaennustusi, mida lubati oli pilvitu ja soe ilm pühapäeval. Aiapidu oli viimse kahvlini ka ära organiseeritud. Pühapäeva hommikul sai vara ärgatud, et varuda piisav aeg peo ettevalmistuseks.

Aaaaaga õue astudes SADAS VIHMA. Ja taevas oli ilus vesihall. Sellel hetkel küll me kuskilt seda sinist taevast, päikest ja soojust ei märganud.

Vot siin väike õppetund, kui sul on plaan siis tee alati valmis ka varuplaan. Suhteliselt blondilt kõlab küll kui Eestimaa suve teades panustada kõik sellele, et just soovitud päeval on imeilus ilm ja peo õnnestumise kandev roll on päikesel.

Õnneks toibusime shokist kiiresti, sest siis algas telefonimaraton ning ca 0,5h möödudes olime oma peo juba teise asukohta organiseerinud. Suured tänud võõrustajatele, kes ei heitnud meelt fakti ees, et kohe-kohe on nende vaiksest kodusest pühapäevast saamas suur perepidu nende kodu terrassil. No aga ise on süüdi, et nad on ainukesed, kellel katusega terrass :) ja meile meeldib seal väga olla.

Meie päästev õdus terrass

Samal ajal kui Berta ringi tormas oli Gucci rahulikult seltskonnas

Peale väikest tagasilööki jätkasime oma peoettevalmistusi. Valmis said maitsvad pikkpoisid ning suvised marja-vahukoore tordid. Pidu oli vägev!

Vasakul Susanna ja tema nimeline tort ning paremal Peter ja temanimeline tort

Meie suveürituse piltide autor ise

Seltskonna fotograafid pildistasid ka üksteist

Pidu võib olla väga vinge ja tempokas, sellest hoolimata on vahel mõnedel ikka igav, näiteks:

Berta ei suuda igavusest haigutust varjata ...

ning seltskonna noorim viskas vahelduseks silma looja

Koerad nautisid seda, et oli lapsi, kes viitsisid nendega mürada ja täiskasvanud, kes viitsisid neid paitada. Isegi lauda istudes tuli päike välja ja soe Eesti suvi näitas enda paremat palet.

Mõnus päev oli!

26.07.2011 Agility trenn ja väiksed kutsad

2011-07-27T17:12:00.000+03:00

Tundub, et öösel olid päkapikud toonud imekoera meile Berta asemele. Eelmise nädala trennis tegi või õigemini jättis tegemata kõik vajaliku siis tänases trennis sündis ime!!!

Juba soojendusel pakatas ta energiast, soojendus käskluste asemel koer hüppas õhus ja tegi ümber oma telje pöördeid.

Agilitys oli näha, et koer nautis seda, mida tegi!

Harjutasime tõkke „out“ käsklust ning peale seda tegime keerulisi tõkke manööverdusi. Mina olin see, kes ei suutnud koera õigesti esialgu suunata aga peale minu koperdiste likvideerimist tegi koer agility rajal super sooritusi.

Slaalomis olid puhtad rajad (muidugi oli meil 3 võrku ees), A-sse kargas lennates ja kiike tegi ülihästi (seda on ta muidugi alati hästi teinud). Kiige puhul saime kiita, et koer läheb lõpuni suure hooga ja kolks ei takista teda absoluutselt.

Aga tõesti kontaktse, aktiivse ja innustunud koeraga on agility`t tõeline nauding teha. Nii vahva oli Bertat vaadata enne igat sooritust, saba käib tohutu kiirusega edasi-tagasi ning pilk on tal selline, et kas nüüd..nüüd.

Hea, et me Natalja valvsa pilgu all oleme. Näiteks ilma temata ei oleks mina märganud, et peame Berta toidusedelit natukene kahandama, sest üliväike rasvakiht hakkab talle naha alla pugema.

Muuseas trennis sain ka vastuse, miks Berta, juurde kutsumise juures natukene alalhoidlik on ja õige pisut natukene nagu väldiks minu käekontakti. Nimelt Natalja märkas, et vahetevahel haaran ma koera natukene hooletult sülle ja seda koer pelgab (meenutades olen ma jah selline rabeldis, et ilmselt mõningatel juhtudel olen liiga esikäppade alt teda rabanud ja sellega võibolla koerale ebamugavustunde tekitanud). Kuna koer mind väga usaldab siis ta ei väldi mind vaid vaikselt kannatab minu rohmakust. Kõigi koerte kaitseinglite nimel luban pühalikult, et enam ma nii ei tee, olen alati väga hoolas koeraga käitudes.

Ahjaa korra trennis Natalja näitas oma koeraga ühte keerulist manööverdust. Ehh see oli tõeline egolaks meile kõigile, meil vajus suu lahti imestusest. Ahhh siis nõnda peab üks tubli koer käituma – ütleme nii, et sõnakuulelikus ja agility sooritus olid perfektsed! Muuseas kui vaadata ideaalset teise koera sooritust oli sellest väga palju abi.

Veel olid meil täna trennis 2 kahekuulist väikest austraalia karjakoera kutsut. ISSAND kui armsad nad on, üks väike sinisilm ja teine tumedate sõstrasilmadega.

Kui kellelgi on huvi imearmsate austraalia karjakoera plikade vastu siis nad ootavad vahvaid omanikke. Kutsikate isa on meie trennikaaslane ja teda vaadates on tegemist ülivahva ning ilusa koeraga.

Austraalia karjakoer

23.07.2011 Haapsalu võistlused

2011-07-24T14:02:00.002+03:00

Võistlustele minnes on meil alati eesmärk, et võimalikult hästi ja pingevabalt aega veeta. Nüüd ka seekord, ainult seekord läks võistlus kuidagi eriti kiiresti ja siuhti olime kodus tagasi. Arvestades seda, et kodus me peaagu üldse ei harjutanud ning minul isiklikke eesmärke osalemise suhtes ei olnud, läks meil hästi! Teine koht ikkagi :)

Päris suure tõenäolisusega oli meil see viimane võistlus, esiteks mina ei naudi väga osalemist, sest ma ei suuda osalemise edukuses välja tuua minu isiklikku panust. Minuarust kõik koerad on väga ilusad ja käituvad hästi, seega ei saa ma pihta, et mida või kuidas ma peaks tegema, et me oleksime parimad! Samas, Berta on meie jaoks maailma kõige ilusam ja parem kuts juba niigi :) Teiseks on Berta meie jaoks üks ääretult vahva ja siiras sõber, kellega on hea koos olla, seega igasugused tiitlid, mida võistlustes käimisega võibolla saaks, ei oma minu jaoks tähtsust.

Kui kunagi siis ehk mõtlen agility võistlemise peale, sest see on minuarust ultra äge tegevus.

Aga võistlusest. Berta oli ülikontaktne, väike maiuse saamise võimalus ja koer võib kasvõi peapeal seista :) Seega minuarust käis ja seisis ta perfektselt, kohtunik küll mainis, et ta käimisstiil on lapsik aga minuarust see oli lõbus kommentaar :)
Ahjaaa kuna võistluskirjelduses on kohtunik soovinud natukene lihaselisemat rinda näha siis alates tänasest narrime teda kitsarinnalise maailmavaatega koeraks ja kui väga suur kiusutuju tuleb siis pesulauaks ... ihihihiiii. Berta on nende meie kiusu hüüdnimedega päri, sest peale sõnadega kiusamist algab mäng ja möll ning siis on Berta sõiduvees.

Väike fotoreportaaz võistlusest. Suur aitäh fotograaf Liinale, tänu kellele oli ka meil reisimine lõbus :)

meie Berta :)

Esikoht ja esimene junior sert, Cellie

Cellie ja Berta käimise stiil

Pildilt vaadates siis ta jah ei käi korralikult

Aga minuarust seisab ilusasti!

Tiia ja Candy

Candy eksamineerimise lauala

Ootejärjekorras olles ei märganudki, et sellised hiiglased meie selja taga olid

Lotta oli selleks ajaks juba ära eksamineeritud

Karin, kohtunikule tuleb ikka koera näidata, mitte seljaga olla :)

Keskendunud

Tshempioni stiilinäide, palju õnne Cellie!

Meie kitsarinnaline kuts

3 õde

Liina ja Berta puhkehetk

Parimate emaste ring

Tõu parimaks tunnistati Enno, palju õnne!

No kui tõuparim siis peab ju õnnitlema. Berta kallistab Ennot :)

Väike röövel

Midagi põnevat on vist vaateväljal!

Kaamerate ette jäid veel mõned vahvad loomad. Mõned suuremad ja mõned väiksemad.

Koerte takso

Kavalate nägudega kutsud

Esiplaanil eriti puhvis koer

Uhke koer

Collied, ühed minu lemmikud

Hundikoer Rex oli tulnud Haapsalusse

Armas karvatuust kuts

Selline kogemus meil Haapsalust. Eriti positiivne oli see, et koer oli suhteliselt väsinud ülejäänud päeva :)

Aitäh toredatele võistluskaaslastele ja aitäh Liinale vahva seltskonna eest!

Meie kahestunud isiksusega koer :)

2011-07-21T10:32:00.000+03:00

Nüüd on see ametliku ja teadusliku kinnituse saanud, et meie koeral on kahestunud isiksus ehk siis 2koera ühe väikse koera nahas. Algus kahtlustasime, et öösel väiksed päkapikud aeg-ajalt vahetavad meie koera kellegi teise vastu aga võta näpust ikka see ainus ja meie kuts.

Ühesõnaga meie elu koos koeraga on selline, et ükspäev on meil ideaalne koer, läheme jalutama ja keset suuri koera ahvatlusi (kondid maas, teised koerad) ta ei märka kedagi ega midagi peale sinu. Ütled „ilusti“ (see on käsklus, et paralleelselt minu jala kõrval käiks) ja nii ta vantsib pikki maid minu kõrval, olenemata, et möödume väikestest lastest ja haukuvatest koertest, koera andunud pilk on ainult minul. Või piisab sosinal hõikest „Berta siia“ ja ta on nagu välk su kõrval ja ootab käsklusi, et mida nüüd teha. Ühesõnaga ideaalse sõnakuulelikusega koer.

Ja siis teine päev, koer on unustanud, et ta nimi on Berta või mida tähendab käsklus „siia“.

Hea näide oli meie viimane agility trenn. Berta ja mina naudime agilityt. Sellise nobeda ja kontaktse koeraga on lust trenni teha! Trenn algas paljulubavalt. Slaalom – Natalja pidi aga turvavõrke eemaldama, sest koer tuiskas perfektselt slaalomisse. Peaaegu vigadeta sooritus. Noh A oli ka päris hea. Kuigi juba siis hakkas ta teiste koerte maiuseid varastama – kuulas küll minu sõna aga alles siis kui oli kõrval oleva takistuse jaoks teisele koerale jäetud maiuse ära söönud. Ütleme nii, et A läks ka päris hästi.

Poom oli ka kiire ja lisasin poomi lõppu veel takistuse, et põnevam oleks. Juba siis märkasin, et pidin koera takistuse algusesse viimiseks sülle võtma.

Nimelt on Berta kiusupäevadel selline jama, et ca 1m kaugusel on ta minust ja ei anna ennast kätte. Ei jookse ära ega tee oma asju aga ta on ca 1m kaugusel ja kui kutsun „siia“ siis jääb ta 1m kaugusele kas istuma või lamama ja piilub minu poole. Jube närve sööv, sa näed, et koer kuulis su käsklust aga jääb vaatama, et mida sa teed kui tema ei kuuletu.

Natalja pani esimese raja paika ja meie Bertaga alustasime. Ütleme nii, et Berta oli seda meelt, et selle raja võiksin ma ise läbi joosta kui tahan. Esimese takistuse koer hüppas üle ja teise takistuse juures jääb nagu naelutatult seisma! Ja nii igakord! Terve rada oli nagu kolgata tee, mina meelitan ja näitan ette, et kui fun ja siis Berta nagu muuseas teeb järgi. Hea, et ma tunnelisse ei pidanud ise ronima!

Õnneks on meil olemas Natalja, kes fikseeris olukorra ja märkas mis juhtunud on. Nimelt pööran ma koerale liiga palju tähelepanu ja teen asju tema äranägemise järgi. Kuuldes meie mittekuuletumisest sain nõu, et mitte olukorrast välja teha ja näidata, et mind ei huvita üldse kas ta teeb seda mida käsin vaid teen ise oma asja edasi ja mind koera isepäisus ei paelu. Näiteks kui koer ei kuuletu siis peaksin oma tähelepanu pöörama kellegile teisele. Soovitas kasutusele võtta paar päeva meetodi, et annan toitu oma käest.

Trennis oligi olukord, kus Berta keeldus minu juurde tulemast, oli ca 1m kaugusel ja vaatas minu otsa. Kutsusin teda aga selle asemel tuli trennikaaslase kuts minu juurde ja hakkasin teda paitama ja Berta oli täpselt 0,001sec möödudes ka minu juures!

Üritasime veel agility rada teha aga sama nali nagu ennem. Berta keeldus tegemast, noh siis hakkasime selle pätiga mängima ja mina tuiskasin mööda platsi nagu pöörane ja üritasin Bertale tõestada, et minuga on koos fun olla – õnneks see mängimise trall õnnestus päris hästi!

Nüüd ta on mõned päevad saanud oma toiduportsjonid minu pihust kätte ja enam ma Bertale iga sekund tähelepanu ei pööra.

Eile oli ta see ideaalne koer, kes kuulas sõna ja peale jalutuskäiku läks ise autosse ja oma kotti (tavaliselt see nii meil ei õnnestu).

Igaljuhul Bertat ähvardasin, et järgmisel korral tulen üksi trenni ja tema jääb koju :)

Loodame, et see mõjus! Ja kui see ei pruugi mõjuda siis esitan Bertale arve tema koolituskuludest :) :) :)

Taaskord ideaalne tõestus, et iga koera väärkäitumine võrdub omaniku valede kasvatusvõtetega.

16-17.07 2011 Roosinädal Botaanikaaias

2011-07-17T14:27:00.003+03:00

Eile täna on Botaanikaias roosinädal. Loomulikult käisime emaga seda ilu vaatamas. Kahjuks fotoaparaat või siis minu oskused ei anna edasi seda ilu ja värvi, mis roosides on aga väike ülevaade ikkagi.

Roosisort mis aretati 18saj. keskel

1973 aastal aretatud sort Ülo (aretaja Kivistik)

Vana inglise sort

Roos, mis aretati aastal 1824

Alba Maxima ja aretatud juba 15 saj-l

Gerbe Rose, 1904

1xkordse kroonlehtedega roosid meile emaga väga ei meeldi aga see oli huvitav leid


Aga selle sordi kinkisin emale emadepäevaks (Austin 1975, Winchester Cathedral)

Ema aia Winchester Cathedral roos

Rikkalikult õitsev ja külmakindel sort (Sexy Rexy, 1984)

Roosimeri

Kui keegi soovib rikkalikult õitsevat roosi, mis on väga külmakindel siis soovitan Flamendaze`i.

Kasvab pea 3m pikkuseks ja õitseb rikkalikult 45 päeva aastas

Neon Lights (Warriner 1991)

Pildile ei jäänud rohekat tooni, mis oli roosi õielehtedel

Täpselt nagu pojengiõied

Weisse Wolke (Kordes, 1993)

Mina pole eriline suur rooside asjatundja aga ema õpetussõnad on meeles. Roose aeda valides on ülioluline teada, kes on kasvataja ning siin kehtib reegel, et mida vanem sort, seda tõenäolisem on, et ta on külmakindel. Meie kliimastikus on rooside puhul külmakindlus kõige olulisem tegur, sest sa võid korralikult roose talveks kinni katta aga see ei garanteeri ikkagi 100% kindlust, et nad talve üle elavad.

Seega tuntud aretajate(Tantau, Kordes, Kivistik, Austin jne.) sorte valides tead, milliste omadustega roosi oma aeda saad.

Lisaks roosidele pakkub Botaanikaaed palju muud ilu. Meie viibimisel oli vihmaeelne aeg, seega taevas imekaunis.

Liiliameri

Uhke kui enda koduaias oleks selline liiliapõld

Kui oleks ainus lill, mille saaksin enda aeda istutada siis oleks see vaieldamatult ja ainult lavendel. Kahju, et meie kliimas on ta ülikapriisne ning ettearvamatu. Unistan, et Hiiumaal oleks terve maja äär ääristatud uhkete ja kohevate lavendli puhmastega :)

Ema aia lavendel

Botaanikaaia lavendel

Kiviktaimla nõuab suurt hoolt ja on ilus, loodan, et ükspäev kasvab siin uhke kiviktaimla

Kõver puu :)

Kohalik elanik

Samal ajal kui meie olime roosimaailmas, õpetas isa vist Bertale näituse seismist :) Sest minnes aeda ema lilli pildistama, tabasin Berta keset hoovi niimoodi seismast:

Stiilinäide 1

Kui esimene pilt sai tehtud ütlesin Bertale, et palun nüüd seisukas koos korraliku sabaga. Vaatas koer laisalt minu poole ja tegi sellise poosi:

Stiilinäide 2 (koeral on jube ülbe pilk)

No ja lisaks siis mõtlesin, et saab ka häid võtteid kui koer lamab ..

Stiilinäide lamamisest

.... ja istub.

Stiilinäide istumisest

Kuna näituse olukorras meie koer ei ole suuteline olema rahulik ja ilusasti seisma siis mõtlesin, et äkki teen koera elusuuruses seismise pildid ja kleebin koera mõlemale küljele. Tühja sest kuidas koer seisab või käib, kohtunik näeb ikka Berta ideaalkujutist.

Mine tea äkki petab ära??!!

Palun minu ja Berta saladust mitte kellegile rääkida, sest Haapsalu kohtunik ei tohi seda teada saada.

ihihihiiiii

Pikk nädalavahetus Hiiumaal

2011-07-15T17:02:00.002+03:00

Kinkisime endale mõnusa pika nädalavahetuse Hiiumaa kodus. Palju päikest, palju sooja, palju head olemist, need olid meie nädalavahetuse märksõnad.

Hea uudis oli see, et kõik minu lillepeenrad elasid oma õitsvat elu ja kõik uued istikud olid kasvama läinud.


Roos oli eriti elujõuline

Isegi meie kliimas kapriisne lavendel on sellel aastal õige uhkeks sirgunud, kerge Lõuna-Prantsusmaa tunne tekkis seda vaadates.

Meie Berta rõõmustas väga Hiiumaa koju saabudes. Võrreldes eelmiste kordadega on tal vist tarkust juurde tulnud, enam ei haugu iga lõhna peale ja tuppa tulemine ei ole enam nii vaevaline. Varem ei suutnud Berta mõista, et miks üldse peaks Hiiumaal olles siseruumis olema, võiks ju koguaeg õues viibida (kahjuks suur sõidutee on liiga lähedal, et tal omapäi lubada kaua õues ringi luusida), seega majja tulemine käis meil alati läbi raskuste. Seekord õppisin ära triki, millega absoluutselt igal korral teda sõna kuulama panna. Nimelt 2 käsklust, mis toimisid nõia väel: näiteks kui ta keset metsa kargas ja oma toimetusi tegi siis hõikasin „kõrvale“ ja koer oli nagu 5kopikat mul jala juures. Või kui soovisin teda tuppa kutsuda siis piisas kui hõigata „sööma“ ja koer oli nagu keravälk toas. Asi selles, et olen senini koguaeg enne söögikausi ette tõstmist andnud käskluse „söö“ , paistab, et käsklus on meelde jäänud. Muidugi „sööma“ käskluse andmisel tähendas see seda, et igakord pidin toidukaussi paar maiust poetama.

Aga meile tegi see palju nalja, et niimoodi saame koera ära petta. Ütleme nii, et jummal tänatud, et meie koer suure isuga on ja söök tema elu prioriteet nr. 1.

Avastasime, et meie koer naudib lillede ilu. Üritasin lilli pildistada ja enamikul juhtudel otsustas Berta ka pildile jääda.

Avastasin, et peaaegu kõik lille pildid olid koos koeraga

Jälle tüüp pildil!

Siin õnnestus Bertat vältida :)

Lisaks tavapärasele vees mässamisele naudib Berta sukeldumist. Kolleeg lubas Berta järgmisele sukeldumistripile kaasa kutsuda.

Stiilinäide nr. 1

Stiilinäide nr. 2

Stiilinäide nr. 3

Värskendav suplus

Appi koer jälle vees ja vee all!!!

Aga lisaks kõigele tegime Bertale igapäev ujumistrenni. Meelitasime oksa viskamisega ta hästi kaugele ujuma ja nii ta ujus rannas edasi tagasi ülipikki otsi. Loomulikult see, et Berta ca 200m kaugusel kaldast ujus tähendas seda, et me ise olime kõrval ja julgustasime teda. Noh eks rolli mängis ka minu ülipabistamine, et kuts ei tohi meres omapäi kaldast kaugele ujuda vaid iga hetk peab olema kontrollitud. Noh eks ma selline kontrollifriik olengi

Aga ujumistrennide tulemus oli see, et õhtuks oli meil väsinud kuts kodus (või noh natukene väsinum kui muidu).

Rannabeib :)

Mõnus soe liiv

seljapainutused

Ujumistshempion asub treeningule

Kusjuures Bertal ei ole jalad põhjas siin, vaid ta aeg-ajalt ujubki pea püsti

Lisaks rannamõnudele sai palju metsas mütatud ning mestmaasikaid ja mustikaid süüa. Või vähemalt sai süüa neid metsamarju, milled Berta ei olnud enda kõhtu kahmata :)

Kohalik Hiiumaa metsade mürakoerloom

Lendkoer

Berta tundis endas huntidest esivanemate geene

Ikka need samad hundi geenid annavad tunda :)

Koer metsast

Hiiumaal on alati ülihea olla ja nagu alati on linna tagasitulek nii vaevaline :)

Igakord mõtleme, et Berta hakkab vist oma transpordi kotti vihkama, sest see nagu võlukotike tal - astub kotti ja on viuhti Hiiumaal, läheb jälle kotti ja on siuhti linnas tagasi.

Berta chillib

02.07. 2011 Lõbus elu 2e koeraga vol. 8.

2011-07-03T11:48:00.001+03:00

Tänase päeva eesmärk oli sõita ühest linnaotsast teise ja tagasi ning päeva lõppedes Cellie`st loobuda.

Lõbus elu algas meil Viimsis kus sai mereääres jalutada, laste basseinis möllata ning külalisi rõõmustada.

Meretuul oli meeldival jahe

Basseini nad väga suure tormijooksuga ei läinudki, pidi ikka meelitama.

Vesi on täna kuidagi märg!

Kuule Cellie, ma ei tea, vist jääb see veevärk täna ära!

Uih kui külm on!

Kasukad märjaks kastetud algas möll aias.

Koerad poseerige!

Koerad möllake!

Koerte elu on lill

Kui Cellie eelistas minu isaga mängida rõnga loopimise-ära toomise mängu siis Berta jooksis mööda aeda ja otsis kasse. Kahjuks/õnneks ta ühtegi ei leidnud.

Jooksutuur

Väike fotosüüdistus ema imeilusast aiast.

Ema uhkus, roosid

Peale Viimsi külaskäiku põrutasime Vääna, kus ootas meid ees veelgi suurem seltskond. Koertel rõõmu palju, sest lisandusid juurde koerad ja lapsed.

Kiigetäis lapsi

Sõber Gucci

Selle pildi autor on väike Elisabeth

Kui suured pidutsesid ja lobisesid mavahel siis Johannese põhi küsimus oli, et kas keegi traktoriga sõita ka oskab? Nimelt selle väikse mehe sees on väga suur kirg mootorsõidukite vastu.

Sõidame sinna!

Ja äkki oligi kell nii palju, et meil oli aeg minna ja Cellie oma pererahvale tagasi viia. Meie lõbus elu 2e koeraga hakkaski lõppema.
Jube vinge aeg oli, meil oli nalja ja naeru väga palju ning koertel oli 24/7 mängu. Koerte läbisaamine oli parem kui me arvata oskasime.
Minu pisikene koeraomaniku kogemus ütleb, et elu 2e koeraga on lõbusam!

01.07. 2011 Lõbus elu 2e koeraga vol. 7.

2011-07-03T10:42:00.001+03:00

Tänaõhtul oli plaanis agility võistlus-treening. Plaanisime minna aga plaaniks see jäigi. Ükshetk avastasin, et kell on juba 18 ja meie ikka linnas, eks oma töö tegi tööülesanded ning kuumus, miks me ürituse maha magasime. Kahju sellest.

Ootasime hilistundideni, et koertega jalutama minna, sest mõlemad kutsad olid õhtupoolikul nagu kaks vaibakaunistust ja mõte nendega 30kraadisesse metsa minna ei tundunud hea.
Aga jalutama jõudsime ja seekord oli plaanis ikka jooksmine, tagaajamine ja mudasuplused - koerte SPA nimelt.

Esimesena mängisime mängu, et jää pildile kõige veidramas poosis, võitsin mina:

Järgmisena tegime pildimõistatusi, mõista-mõista, mitu koera on pildil:

Õigesti arvas see, kes ütles, et 2 koera on pildil

Järgmisena oli koertel ülesanne, et peab jooksma nii, et ainult 1 jalg on õhus, said hakkama:

Mina keeldusin jooksmast!

Ja siis pidi jooksma nii, et kõik jalad õhus:

Cellie sai valesti aru ja mõtles, et peab olema ainult 1 jalg õhus :)

Koerte ülekuumenemist vältida viskasime nad sillalt vette. Infoks kõigile, et tegemist oli kontrollitud ettevõtmisega ja selle käigus ükski koer vigastada ei saanud :)

Karsummm ja Cellie ujub

Berta vettehüpe

Veega mängitud, koerad jahutatud ja oksaloopimine lõpetatud, mõtlesime koertele muda SPA-d pakkuda. Mingil põhjusel on nad mõlemad meeletult nautinud rabamudas püherdamist ja kraavivees suplemist.

Cellie valmistub hüppama

Ja hüppab ... maandus ikka teisele poole kraavi

Kraavi teisel kaldal alga jälle koerte tavaärane puuoksa mäng :)

Cellie nuustutas lilli ...

.... ja joovastus nende lõhnast

Ludupea :)

Cellie`tootab vist peagi pesupäev?

Puuoks, kuhu lähed! Kes järgi läheb?

Seekord oli Berta kord veest asju tuua

Koerad kukkusid vette .. ihihihhiiii

Cellie ujumistreening

Koerte ühtekuuluvus on hämmastav, kõike mida tehtakse, tehakse külg-külje kõrval. Tavaline asend kui nad kaldal lendavaid oksi üritavad püüda on selline:

Õed

Oota Berta, ma natukene päevitan kõhtu

Hirmul on suured silmad :)

Nagu juba varem mainisid siis Bertasuhtumine puuokste loopimisse on valikuline. Kui mina viskan siis läheb järgi aga draamat ei tee kui a pikalt ei viitsi loopida. See-eest Cellie`l süttib silmis tulukene kui keegi oksa maast üles korjab ja ta on alati valmis oksale järele tõttama.

Cellie lemmikumaid poose

Rabamülkas müratud oli aeg koju minna, no aga kudias sa sopaseid koeri koju viid. Egas midagi väike jooksutiir suvekuumuses ja taaskord leidsime puhta veekogu, kus koerad puhtaks pesta.

Cellie on kohe puhas

Berta otsustas elegantsemalt vette minna

Toimub järjekordse puuoksa jaht

Berta kasutab alatuid võtteid

Vapper Cellie

Noh tule, ma aitan sind kaldale

Jalutuskäik kujunes meil taaskord mitmetunniseks ja hilisöö hakkas lähenema. Igaljuhul meie olime rampväsinud, koerad lontsisid meil sabas ja kõik olid rahul väsitava jalutuskäiguga.
Jah, see oli jälle nii, koju jõudes hakkasid koerad mürama - no kus see energia küll tuleb!? Hakka või ise koeratoitu sööma, et nii energiline olla :)