Memory trip ehk leidsin iidsed agility videod

 Ükspäev youtubes surfates avastasin iidvanad agility võistluse videod :D
Kui igapäev elada mõnusas rutiinis, kus ka treeningud ja võistlused on igapäeva rutiini kuuluvad tegevused siis justkui ei saagi aru, et aeg lendab ning koos sellega ka mõned minu oskused lähevad paremaks.

Enne "tõsiseid" võistluse videosid meenutus kuidas 3e kuune Nèra ja 5e aastane Berta mängisid. Aastatega ei ole midagi muutunud - üks kiusab ja teine säilitab külma rahu ning üritab enda privaatruumi säilitada :D

Päris hea oli sattuda rohkem kui 10 aastat vanale Berta võistlusvideole. Berta oli siis 2e aastane ja raja järgi tundub, et A0 tase

Samas video kui Nèra teeb oma teist võistlust ja samuti A0 tasemel

.... ning siin videol 23 kuune koer jookseb nii nutikalt - minu rabelemine on päris naljakas, kuid kurb on see, et aastatega ma rahulikumalt juhtima ei ole õppinud :D

Siin üks pikem video Berta jooksudest! No seda koera lihtsalt peab armastama :D Ta on kõige põikpäisem, pühendunum, ilusam ja lõbusam koer - minu südameprintsess!

Selline meenutuste postitus :)

2023 tegemised

 Tundub, et igapäevaelu on nii kirjuks ja kiireks läinud, et blogikirjutamine on kuidagi hõredaks jäänud :D

Seega võtan selle aasta 9 kuud ühte postitusse kokku. Aasta täis nii kirjuid sündmusi, et vahel on tunne, et äkki on ikka möödunud 5 aastata  juba kui viimati siia kirjutasin :)
Aga selle aastaga on nii kummalised lood, et tervise mõttes olen kõiki oma koeri ja ennast päris korralikult arstide käe all paremaks lasknud lõigata - ei hakka pikemalt laskuma detailidesse, kokkuvõte on, et me kõik oleme hea tervise juures ja elu parimas vormis!

Berta elab oma parimat aega - palju puhkeaega diivanil, palju süüa (jah, üritan tema söömist piirata ja vormi heana hoida) ning see kogus nunnutamist kõikide poolt on märkimisväärne. Olen märganud, et Bertast on hakanud kujunema meie perekonna lemmikkoer, keda tahetakse kõige rohkem masseerida, silitada ja mängida :D

Nèraga oleme saanud sisse mõnusa võistluse-treenimise rütmi. Ei võta ennast tõsiselt ning iga sportlik asi, mida teeme on lõbu pärast. 
Eesti Agility liit kehtestas 2022 aastast uued reeglid, kus suurvõistluste meeskonda kvalifitseeruvad ainult need, kes osalevad kvalifikatsiooni võistlustel, Seega 2022/2023 eesmärgiks saigi, mitte osaleda kvalifikatsioonidel - ei leia hetkel endas seda motivatsiooni, et suurvõistlustel osaleda ja ennast teistega võrdlema hakata. Võibolla tuleb see suurest egost aga ma naudin neid hetki võistlustandril, kus tähtis on see, mida mina ja Nèra teeme - mul ei ole vaja ennast teistega võrrelda, vaid mõõdupuuks olen ma ise. 
Ei garanteeri, et see nii jääbki aga eks elu näitab. Sisemine põleng ja tahe ennast maailma parimatega ritta seada ja mõõtu võtta, peab tulema enda seest - hetkel see tahe hõõgub kuskil sügaval minus veel :)

Aasta sisse on jäänud palju reisimist, treenimist, kolimisi, uusi sündmusi ja traditsioone luues. Aasta on kirju olnud ja kirjumaks see veel läheb aga olen igat sekundit sellest nautinud. 
Mul on väga vinged  koerad, kes minu elurütmis suudavad püsida ja kellele otsa vaadates saad aru kui vähe on selleks vaja, et päev rõõmus oleks!

Nüüd meie 2023 tegemised pildis:

Nèra Tahkuranna rannas

..... sama koht, teine aeg

.... sama koht, teine aeg

Minu kallis Berta oma 13ndal sünnipäeval

Minu kullakesed saunamaja vundamendil

Poseering

Kodumetsas mustikal

Meie salajane pohla koht

13nda sünnipäeva kohustuslik poseerimine

Kass meil ei ole aga naabrikass kolis Mõmmi kuuti

Sellele aastal oleme jõudnud mägedesse matkama

... mägijõgedes ujuda

... ning ookeanides suplberdada

Õnneks aasta veel jätkub ning järgmistes postitustes kajastan meie 2023 võistlusuudiseid :)

Agility Eesti Meistrivõistlused 2022

 Mulle väga meeldib agility - parim selles on need hetked kui koos platsil jookseme ning oleme justkui üks meeskond. Pahupool on see kummaline võistluskonkurents, mis on viimastel aastatel tekkinud ning paljude suhtumine kui tulemuseks on DSQ!
Nagu kohe päriselt - perfektne ilus rada, üks minimaalne eksimus, tulemuseks DSQ ja maailm laguneb koost??!! Puhas tulemus aga kogu rada on justkui üks vigade parandus ja päästeoperatsioon ning sa oled tegija??? Tegija, kes sooritas päästeoperatsiooni rajal, mida isegi ei olnud ilus vaadata?!

Kui aus olla siis igakord mul tekib okas südamesse kui näen postitusi kuidas ülistatakse koeri kui saavutati esikoht aga rajal näen neid sajatusi ja koerast mitteväljategemisi kui on DSQ??!! Mul on raske aru saada kuidas see üliarmas, super, võimas, ideaalne koer muutub kellekski teiseks kui sinu enda eksimuse tulemusena ei joostud puhast võidurada!?
Kahjuks on väheseid, kes kirjutavad armsal ja ilusasti oma koertest ka siis kui tulemuseks DSQ - aitäh teile, et te olemas olete, te inspireerite mind!

Vot selline sissejuhatus EMV-le :D 
Jah, ma sain mõlemal rajal DSQ aga olen üliõnnelik sest, mul on superkoer, maailma parim koer, me oleme maailma parim meeskond ning meie jooksud on üliilusad ja mulle meeldib see, mida me EMV-l tegime. Jah, saime DSQ-d aga minu hinges oleme selle aasta meistrid :)

Meie EMV 2022 HY raja jooks - ja selle raja tulemuseks sai Nèra esikoha, minu arvestuses :)

Meie EMV AG raja jooks - ka selle raja tulemusena sai Nèra esikoha, minu arvestuses :)

Vaatan neid videosid korduvalt ja see on nii ilus, mida Nèra teeb!!! Tunnistan, et minu jooksuvorm on olematu, kuid katkise põlve ja puusavigastusega on ime, et ma üldse jooksen. 
Võistlusele tulles lubasin endale, et seekord ma EMO-s ei lõpeta ning olen õnnelik kui ootamatult streikivale puusavalule ma üldse joosta suudan - suutsin ja valudeta (või noh, võistlusemotsioon ei andnud valu tunda, sest järgmine päev olin valudega voodisse aheldatud :D )!

Loodan, et selle kirjutisega ma ei pahandanud kedagi, sest kokkuvõttes on see igaühe oma asi, mida keegi oma sotsiaalmeedia postitustes kirjutab. Minu jaoks on oluline, et koduseinte vahel, treeningus ning võistlustel armastate ja hoiate oma koeri südamest lähtuvast hoolivusest, mitte spordiambitsioonist! See on uskumatu, mida meie koerad meie nimel teevad, sest see, et me Eesti või maailma tasemel meistriteks tahame saada on AINULT meie enda ambitsioon. 

Kohtumiseni agility radadel ja hoolime oma 4-jalgsetest meeskonnaliikmetest ka siis kui oleme pettunud ENDA sooritusest :) 

Teine ametlik võistlust peale pausi - 11.06.2022 Pärnus

 Enne meistrikat käisin veelkord oma jalga testimas (nojah, lisaks paremale vigasttaud põlvele, teeb ka vasak jalg väga haiget!).

Kolm jooksu ning HY rajal 5s koht - puhas rada aga meil oli Nèraga väga suur vaidlus viimastel tõketel, seega selle lahendmaiseks kaotasime väärtuslikud 2sec :D - tõenäosus, et oleks esimeseks tulnud on väga suur! Oleks, oleks oleks :D 

2AG rada läksid väga kummaliste viperuste pärast DSQ tulemuseni. Esimene DSQ rada tuli sellest, et enne kui Nèra jõudis hüpata, riivasin jalaga tõkketiiba ja nii see pulk kukkus (kui aus olla siis oli see tõke väga ebatasasel maapinnal aga kui veelgi ausam olla siis ei pea ma ju ka nii kohmakas olema :D ).
Teise AG rajal tuli DSQ nii ootamatus kohas kui üldse tulla sai - peale poomi tegin tagant lõikamist ja mingil arusaamatul põhjuel hüppas koer tõkkelt tagasi. Ma tõesti ei tea, miks ta nii tegi??!! Selline käitumin on mulle suureks üllatuseks ja vot see oli kord kui ma oleks soovinud kellegigi nõuanner, et miks koer nii tegi. Ma tüesti vajan kedagi, kes analüüsiks meie võistlusooritusi ja annaks hinnangu tehtule! Vääääga vajan abi!

lõpus enne viimast tunnelit olime Nèra eriarvamusel kuhu minna :)

DSQ minupoolse tõkkepulga mahaajamisel

miks koer peale poomi nii tegi, ei tea

Kokkuvõttes olin tegelikult rahul. Arvestades meie meeskonna vähest treenitust on tulemus väga hea!

Rahul :)

Esimene ametlik võistlus 2022 aastal - 7.mai

 ... ja oligi aeg asuda ametlike võistluste tulle!
Seekord kuidagi enam tundsin puudust toetusest, treeneri toetusest, kes ergutab rajal kiiremini jooksma, kes aitab kätte näidata lõksud, ning kelle käest saaks uurida kuidas ühes või teises kohas rada planeerida. Aga on nagu on ning on hetki kus tuleb mängida etteantud kaartidega!

Üha enam tunnetan, et rajad on läinud väga kiireks ning raja puhtana läbimiseks on vaja kiireid jalgu. Just seda, mida mul hetkel ei ole - minu jooksukiirus on suur miinus. Ise tunnen rajal olles, et välkkiire Nèra kõrval jookseb lohisevate jalgadega mina aga midagi ei ole teha, ma tõesti kardan maksimum kiirusel joosta. Õnnetus on liiga täpselt meeles ja kartus on suur, et ükspäev juhtub taas, et ma muutun liikumisvõimetuks :(

Aga olen väga rahul meie sooritusega. HY rajal saavutasin teise koha ja 2 AG rada said DSQ selles kohas, mida ma ise ei osanud välja planeerida, et kuidas neid kohtasid planeerida - nii väga vajan, et saaksin võistlustules rajaplaneerimise abi :(
Kahju, et HY rajast puudub video, vihma hakkas jubedalt sadama, seega ei julgenud oma telefoni filmima jätta - ise arvan, et esikohale alla vannutud sekundid jaotasin raja lõpu osas, kus koer ei saanud aru minu käsklusest "sete".
Mulle meeldis, mida Nèra tegi, minu väike vapper hiireke andis endast maksimumi ja mulle nii meeldib kuidas ta minu pärast rajal pingutab :)

Lõppes 10ne kuuline võistlusdieet :)

 Päris keeruline on oma mõttemaailma suunata selles suunas, et pead hüvasti jätma harrastusega, mis südamelähedane. Kahjuks peale juuni 2021 põlvetraumat pidin nii mõnegi tohtri käest kuulma, et ainus, mida teha võin spordivallas on ujumine. Nojah agility ujumist ei ole veel leiutatud :D

Oli kordi kui vandusin alla ja otsustasin lõpetada unistamise, et kunagi veel jooksel aga õnneks sain soovituse külastada spordi ortopeedi ja nii minu paranemise teekond algas.

Peale 8t kuud treeningpausi ja 10 kuud võistluste pausi oli keeruline taas stardis olla. Kuid otsustasin, et 2022 EMV-s osalen, mis tähendab, et soovitav oleks ennem mõnel võistlusel ennast testida. Õnneks koer sellel pikal pausiperioodil oma oskusi ei kaotanud aga minu jooksuvorm oli olematu! Asi ei olnud minu treenituses, vaid julguses joosta - julgus joosta ei ole tänasesni taastunud.

Kuid 30 aprill oli Pärnus mitteametlikel võistlustel (tähenduslik on see, et nende võistlustel ma minu ja Nèra võistluskarjääri alustasin :) ) minu esimene tuleproov. Ise olen uhke, et peale väga kehva diagnoosi olin stardis ning sooritsuga ülirahul :) - noppisime ka poodiumikohtasid :)

Rahul! Rahul! Rahul!

EMV 2021 Käärikul - lõpppunkt Tartu EMO :(

 Kui aus olla siis kaalusin pikalt, kas osaleda, sest 1 võistlus enne EMV ning ilma eelneva treeninguta osaleda võistlusel ei ole just õige otsus.  Kuidagi see päev algas ligadi-logadi ning ka õiget tunnet ei olnud sees. Isegi sõites kaalusin, et kas oli õige otsus!

Minu rutiin on ca 45min enne starti kohale jõuda, et soojendada koera ja ennast ning elada sisse võistluse vaibi, kuid seekord jõudsin napilt enne algust kohale, magasin maha raja mahapaneku ning rada läksin õppima ca 1min peale algust ning kui oli raja õppimise lõpp siis tundsin, et ma ei tohiks võitlustulle mina - ma ei teadnud ju radagi!!!

Kuid starti ma saabusin - koer oli väga põhjalikult soojendatud kuid minu soojendus oli väga kasin. Noooh ja pauk tuligi sealt, kus see tulema pidi!
Neljanda takistusele - tunnelisse saates kuulsin kuidas põlves käis naks, maapind kadus jalge alt ja kokku ma kukkusin. Ise ma tõusta ei suutnud, kohtunik ja Keida (Keida, Sa oled supernaine!) talutasid mind raja äärde ja sellega oli minu EMV lõppenud. Suur aitäh kõigile, kes mind aitasid - agility rahvas tee olete parim! AITÄH! (muidugi mind pani imestama, et EMO-s tõõtav kiirabiõde, ei teinud ühtegi liigutust, et mind aidata või hiljem uurida, kuidas minu tervis on - sähhh sulle emaatilisi inimesi :) )
Ise arvasin, et AG rajaks taastun ja vot siis teen elujooksu aga ....
.... aga tegelikkus oli see, et 8kuud treeningpaus ja 10kuud võistluspausi!

Ühesõnaga rajal äärest suutsin ise sõita Tartu EMO-sse ning peale mitmeid ortopeedide külastusi selgus, et põlves on väga suur kõhrede kulumine ning kõhre otsas väga tervakaks moondunud ning sporimisel kriips peal !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Alloleva video vaatamiseks läks mul 5 kuud aega, et hoogu võtta ja vaadata, et mis ja kuidas juhtus  :(

2021 aasta esimene võistlus

 2021 kujunes üheks väga kummaliseks ja teistmoodi aastaks. Tegelikult juba 2020 kevadest alates kogu maailm mõneks ajaks seiskus ja sellega seoses jäid ka kõik treeningud ja võistlused ära. 

2021 aastal oli esimene võistlus 30ndal mail Lohkvas - ütlen ausalt, et selleks perioodiks olid minu treeningud Nèraga olematud ning treeninghalli me ei sattunud (arvasin, et nii on kõigil, kuid hiljem on välja tulnud, et ma olin see 1%, kes võttis kõiki piiranguid tõsidusega :D ). 

Seega 5e kuulise võistlus-/ja treeningpausi resultaat nägi välja selline:

Nera jooks algab 1:30

Nera jooks algab 1:30

Nautisin neid jookse väga, kuid nagu näha olid need meil suht kaootilised. Vähene treening andis tunda. Kui oleks siis teadnud, et see on viimane jooks kui ma saan täiskiirusel valudeta joosta.

Kui mitu korda on võimalik koerale ette jääda?

 Kui märkasin, et Vile võistluste kohtunik on Petr Pupik siis ei olnud pikka mõtlemist, kas osalen või mitte!

Lemmikkohtunik, seega võistlustele sai regatud. Salamisi plaanisin, et peale 5.12 võistlust stardin veel mõnel rajal enne aasta lõppu aga saatus tahtis, et 2020 sai võistlustele joone alla tõmmata.

Ise olen radadega väga rahul! Stardipüsivus oli olemas (meie sooritusi teades siis saab seda stardipüsimiseks nimetada). Kiik oli kohutav! Ning kõige hullem oli see, et suutsin absoluutselt igal rajal koerale ette jääda ning ta kiiruse alla tõmmata. Kahju koerast, et ta pidi mitmeid kordi minu jalgadest eemale põikama, et rajal edasi joosta :)

Nèra oli väga tubli! Tema panusest radadel saan rääkida ülivõrdes (v.a. kiik - võiks ju seda ka ilusasti teha), sest tema tahe minuga koos joosta ja minu juhtimisest aru saada on imekspandav! Maailma püüdlikum koer!!!

Meie koperdamised väärisid 1x esikohta ning 3 ülejäänud rada olid minu hinnangul suht ok, jäin rahule. Või õigemini öeldes, selline on meie tänane vorm ja sellised me oleme :)

Esikoha vääriline rada

Kui see kiik oleks ilus olnud

... ja taaskord - treenime kiike edasi :)

Viimasel hüpperajal sai natukene rütmi segamini aetud ja koperdatud (koperdus läks stardipüsivuse arvele ja seekord oli tegemist minu kehva stardipüsivusega 😊).

Seekord sellised sooritused, uued etteasted 2021 ja siis juba uue ning uhkema motivatsiooniga 😊

Võistlemas - juhhuu!

Õnnestus ennast kokku võtta ja Holmbergi radadele regada (september). Kaalusin pikalt, kas minna, sest võistluskoha tingimused ei ole need. mis koerale sobilikumad, kuid kohtuniku valik kaalus vastuargumendid ülesse. 

Palun mind mitte kritiseerida , et mul on vastakad tunded võistluskoha vastu, see minu arvamus ja järeldus, milleni olen kogemustele toetudes tulnud. Kui keegi teine arvab vastupidist siis on see väga teretulnud ja aktsepteeritav.

Kokkuvõtvalt olid kõik 4 rada väga ilusad ja mulle endale meeldisid. Ühel rajal õnnestus esikoht koju tuua ning 3l rajal DSQ võita. Kuid ka nendel kolmel rajal olid sooritused ilusad ning ebaõnnestunud kohd rajal olid puhtalt minu enda viga ja selle hooaja vähene võistluskogemus. Lisaks on minu jooksuvorm natukene alla vandunud kiirusele

Võidujooks - rabe sooritus aga koer töötas väga ilusasti.

Järgmistel 2-l AG rajal oli tegemist puhtalt minu enda juhtimisveaga või tegelikult isegi minu lohakusega. Jätsin liiga palju otsustust koerale ja sealt need apsakad tekkisid.

Sellel HY rajal jäi puhas sooritus ainult minu enda kiirete jalgade taha kinni :=)

Kiik oli sõu-sõu, seega harjutamine sellel lainel käib. Stardipüsivus oli üle aegade parim aga ikka lubasin tal varastada, seega viga minus :)

Ja mis kõikide radade läbiv oli - MA JÄIN PIDEVALT KOERALE ETTE! Müstika kuidas õnnestus peaaegu igal rajal koeral ees komberdada ning kiirust ning hoogu maha pidurdada. Pean õppima kiiremini manööverdama ning koera trajektoorile mitte ette jääma.

Järgmine võistlus oli 5.12.2020 aga sellest varsti täpsemalt ....