26.10 2010 Sünnipäev - seekord Küllikil

Juhhuu täna on see päev kui on sünnipäev!

21 aastaseks on päris vahva saada ja nii mitu mitu mitu mitu aastat järjest (kui mitte öelda mitukümmned). 

Mäletate seda ilusat kullaläikelist kotti, mille Berta ära hekseldas? Nüüd on ka see kurvastus saanud leevenduse. Minu kallid kolleegid tegid tõelise üllatuse ning kinkisid sünnipäevaks bling-bling koti. See oli just see, mida ma olin Mustris käinud piilumas ning viimane kord kui ma käisin seda vaatamas otsustasin, et aitab enda piinamisest see kott tuleb ära osta! Ostmist takistas tegur, et jäin haigeks ning pidin mitu päeva kodus voodis olemas.

No ja nüüd said mõned fotosessioonid tehtud, mõtlesin, et kuna siin ju põhiliselt Bertast kirjutan siis on pildil ka meie kallis Berta.

Poos nr 1

Poos nr. 2

Panite tähele, et seekord sobib kott ja Berta ideaalselt kokku - milline toon toonis värvigamma :)

23.10.2010 Päev ikka veel jätkus!

Harku metsast suundusime Bettit ära viima. Tagasiteel koju mõtlesime, et tegelikult on päev veel valge ja ilm ikka päris soe (6 soojakraadi), ei tahakski veel koju minna.
Mõeldud tehtud, autol ots ümber keeratud ja suundusime Vääna randa. Teel sinna hakkas padukat sadama, kahtlesime oma idee headuses aga samas nagu tagasi linnapoole ei tahtnud ka sõita. Õnneks oli see hea otsus, sest randa jõudes oli vihm lakanud ning ilm jälle mõnusalt soe.
Randa jõudes tegime Bertaga jooksutiirud, sest kartsin, et äkki on Bertal külm. Nii me rannas palli taga ajasime, jooksu ajal möödusime ka hundikoerast ja nii saime harjutada ka Berta mittehaukumist koerte peale.

Jooksuring

Meri oli tõusnud, jalutamiseks oli jäänud ainult väike riba. Palli loopides pidin pingsalt vaatama, et see vette ei veereks.
Aga sürrid värvid on sügisel ikka, taevas, meri ja liiv see kõik moodustavad kokku väga ilusa kombinatsiooni!

Daam koerakesega

Sellised värvid ja valgused olid tol päeval

Mereääres oli natukene tuuline ja jalutuseks väike riba ning mis peamine vastu tuli seltskond, kus suur must koer meie poole kappas, mõtlesime, et lähme hoopis metsa. Avastame seal radasid ja vaatame, milline on sügisene männimets.

Üks poseerimispilt sai ka tehtud

Peagi avastasime Vääna jõe kaldaäärsed. Kui ilus seal oli!!!

Kui Indrek ja Berta otsustasid sama vaadet nautida siis...

...mina ja Berta valisime erisuunalised teed!

Idüll: peremees ja tema koer

Selline sügis oli

Sügisene meri on väga ilus

Jalutuskäik oli väga pikk. Auto juurde naastes käis äkki kõva kärakas, justkui keegi oleks raketti lasknud, Berta jäi kuulama aga kogu tema olek ja kehahoiak andsid mõista, et ta ei ehmatanud ega kartnud. Selle üle oli meil hea meel, vähemalt kõvasid pauke ta ei karda.

Ahh ja üks kummaline asi oli veel, äkki märkasime meres ujumas inimest. Seekord küll tuukrikostüümis. Samal hetkel tundsime ka grillimise lõhna, eeldasime, et seltskonnast saadeti üks tüüp lõhe järele. No eks ta seal siis ulpiski ja üritas lõhet püüda, grillida on ju vahva!

23.10 2010 Päeva märksõna: JALUTAMINE, hästi palju jalutamist

Täna otsustasime olla tervislikud ning terve päeva looduses viibida. Mõeldud tehtud, võtsime ka Berta loomulikult kaasa.
Kutsusime endaga Elisabethi kaasa ning nii me neljakesi Harku metsas jalutasime. Ilm oli ehtsalt sügisene.

Huvitav, keda Betti rihmaotsas hoiab kui Berta on taga taustal?

Betti näitas Bertale ette kuidas kuulekalt käsklust ISTU täita

Berta kaldamudas ukerdamaa

Metsas jalutades ilmus välja väike tiik. See on kohe niimoodi, et kui veekogu märkad siis peaks sinna ka mõne tammetõru, kivikese või muud sellist viskama. Indrek viska pahaaimamatult tammetõru vette ja uljas Berta kihutas sellele järele. Vette sulpsamast takistas teda muda, mis oli kaldal ja mille sisse ta rinnuni vajus.

Selline mudakäkk ta oli

Täna otsustasime katsetada kuidas Berta reageerib kui pargis tulevad vastu teised inimesed. Ei pannud teda rihmaotsa nagu tavaliselt vaid jooksis lahtiselt. Esimene seltskond lähenes meie suunas. Indrek võttis kätte maiustuse ja melitas Berta enda suunas. Hetkeks nagu oleks tahtnud võõraste juurde joosta aga Indrekui hõikamise peale tuli tema juurde. Seega ta on meie juures ka siis kui on ahvatlevaid objekte ümberringi. Suur tõenäosus on, et koeri nähes ta nii kuulekas ei oleks.
See park on tõesti metsistunud ja inimtühi, seega selline katsetus sai tehtud. Aga edasidi avalikus kohas jalutades on Berta ikka rihmaotsas. Mine tea kuidas inimesed koerale reageerivad ja eks ta ebaviisakas on kui ta kellegile tundmatule järsku jalgade juurde ilmub ja nõuab silitamist.

Betti asus meil fotograafi rolli. Peab ütlema, et tal kukkus see ülesanne väga hästi välja.

Aita Leida Berta

Berta sitsimise trenn

Pilt perealbumisse

Betti piruett Berta meelitamiseks

Berta piruett Bettilt maiuse meelitamiseks

Nummihetk: siis me veel ei teadnud, et Berta Betti lehti sööb

Harku mõis ja meie

Jalutuskäigu lõppsirgel hakkas äkki vihma/rahet/lörtsi sadama. Nii me tulistjalu kappasime auto poole. Õnneks oli seljataga pikk jalutuskäik seega oligi õige hetk sooja minna, sest Betti püksid ja Berta kasukas olid läbimärjad, kartsin, et meie seltskonna kõige pisemad külmetavad. Tuli välja, et hoopis mina olin see, kes külmetas ja endale löriseva nina ning kahtlaselt ebaterve olemise sai.

22.10 2010 Päeva märksõna ESIMENE: lumi + kino

Täna lõunast hakkas lund sadama. Hetkega oli maa valge. Loomulikult sai Berta õue kihutatud. Indrek sai esimesena näha kuidas Berta reageerib kui maa valge ja oluliselt külmem kui muidu. No loomulikult, mida muud see Berta teeks lumega  kui hakkab seda sööma!!!  Ei mingit kartust ega erilist elevust, avastas, et see üks vahva asi, milles möllata ja eriti lõbus on lendlevaid lumepalle taga ajada.

See on ka lumi? Aga Lumi oli teistsugune ju?

Täitsa söödav nagu tõdes Berta peale esimest kohtumist lumega

Ühesõnaga esimene lume kogemus oli VÄGA positiivne ja Berta ekstra rasvapolstrit arvestades ei külmetanud ta ka.

Järgmine esimene kogemus. Täna oli meil Linconas kinoõhtu. Kohe päris kinoekraan ja päris filmid. Tänu kolleeg Alari orgunnile oli meil õhtuks laoruumides hiigelsuur ekraan ja kinosaal võlutud. Kuna kõik kolleegid igatsesid näha Bertat siis otsustasin kinno minna Bertaga. Tubli Berta, tõeline seltskonna hing. Vaatasime ära 3 täispikka filmi ja kogu see aeg Berta sotsialiseerus, mängis ja aeg-ajalt tukastas.
Totaalne ime kui Dracula filmi ajal olid valjud heliefektid siis Berta isegi ei vaadanud ekraani suunas. Või kui Moulin Rouge ajal Nicole Kidman vapustavat repertuaari esitas ei seganud see Bertat magamast.

Berta oli hitt, palju sai ta silitusi, tähelepanu ja uusi mängukaaslasi. Aeg-ajalt käisime lumesajus pissipausil. Õues oli Berta nii hoos, et libises mööda parkla jääd külg ees. See oli ülinaljakas.

Aga meie vapper Berta pidas ülihästi vastu.
Kui öösel kell 03.00 lõpetasime siis Berta otsustas laos kiiruskatseid teha, mingist väsimusest ei olnud jälgegi. Öösel kui autot soojendasin siis olime Bertaga õues ning tegime lumes kiiremaid jooksutuure. Valvefirma auto sõitis meist mööda ja vaatas mind imelikult aga noh meil oli ju oma teema - ikkagi esimene lumi ja esimene kinoõhtu!

21.10 2010 Koolipäev

Täna jälle kooli. Vihma ja tormi trotsides said kutsad targemaks või hoopis meie, perenaised :)

Täna sai taaskord kõike õpitut korratud ning juurde sai uusi tarkusi:

* kaheksate tegemine

* tagurdamine aga maius, millega meelitada oli nüüd vöökõrgusel

* vasakule ja paremale kutsumine, kus kutsa jääb istuma täpselt paralleelselt perenaise jalaga

Berta läbis edukalt võileiva testi, kus õppisime EI-d ning Berta enda juurde kutsumine on tal jube hästi käpas.  Kõik muu läheb libedalt ainult parema ja vasaku jala juurde ringiga tulemine ning jalalabaga paralleelselt istumine vajab lihvimist.

Meie Bertakese kasvanud kaaluga seoses pöörasin erilist tähelepanu maiusele, leidsin poest juustu "Juku", milles rasva vaevalised 10%. Kaalulangetajate unelm!

18-20.10 2010 Elu nagu dzunglis

Viimastel aegadel oleme kogenud loodust väga tihedas ja kummalises koosluses.

Nagu traditsiooniks on saanud on meil Berta päevaplaanis ette nähtud iga päev üks pikem ja erksam jalutuskäik. Jalutuskäik Vääna rannas – on küll linnast tulles päris kaugel aga see-eest on see rand, kus Berta saab vabalt joosta.  Eks ta tegelikult on ka meile kasulik – jalutada igaõhtu kiires tempos 1,5h.

Viimastel päevadel oleme Väänas jalutades kogenud huvitavaid seike loodusega. Näiteks ühel õhtul jalutame piki randa ja märkame, et mingi suur mügarik on veepiiril. Tuli välja, et tegemist on taevasse läinud metsseaga. Polegi varem nii lähedalt metssiga näinud, jube suur ja hirmuäratav nägi välja (arvan, et kaalu oli tal ca 150kg). Pilti ei hakanud tegema, sest eeldasin, et metssiga oleks soovinud jääda pildile ikka oma elu hiilgehetkedel.

Ja näiteks eile jalutasime mööda randa ja mida me märkasime – suur lõhe (või forell, kes neil ikka vahet teeb!) veepiiril. No seda pidi pildistama, sest Indreku vennale suurele kalamehele Andresele peame need pildid saatma. Näitame, et kui tema näeb vaeva ja käib merel siis meile tulevad lõhed kohe ise kätte. No ok natukene lindudest puretud aga ikkagi lõhed! Pildid on natsa viletsa kvaliteediga, sest sai tehtud telefuuneniga ja suure pildistaja ei ole ma kunagi olnud.

Berta nägi kalas võimalikku õhtusööki

Vot selline suurus

Pettunud Berta, sest lõhe ampsamine oli keelatud!

Rannast auto poole jalutades märkasime äkki, et mingi must kogu liigub eemal. Kiiresti köitsime Berta rihmaga kinni ja jalutasime edasi (meil on kombeks, et kui läheneb loom või inimene siis paneme Berta rihmaotsa, mine tea kuidas keegi rõõmsameelsesse koera suhtub, sest Berta on kõigi sõber ja ta näitab seda väga ilmekalt alati välja ja soovib, et iga võõras ka tema üle rõõmustaks). Jalutasime edasi, märkasime, et see must kogu liigub piki randa aga peremeest/-naist ei kuskil. Ja siis äkki läks see liikuv kogu merre – ta nimelt pelgas meid. Ehhh ilmselt oli tegu metsloomaga, kes meid pelgas (ise arvasime, et kährik või rebane). Möödusime loomas, kes oli peaaegu üleni meres, kui olime ohutus kauguses tuli ta veest välja ja lipsas edasi.

Vot oli liiga pime, et näha kellega tegu aga omapärane ikka. No kes see sellises hirmus külma vette küll läheb. Veel mõtlesime, et huvitav kuidas Berta oleks käitunud kui ta oleks lahti olnud? Ta küll uudistas ja oli elevil sellest kogust aga ei haukunud aga ilmselt oleks koos selle tundmatu olevusega metsa lipsanud.

Nii et, lähedal Vääna rannas oleme mitmesugust elus ja mitte nii elus metsaelanikke näinud.

Kusjuures eile õhtul veel arutasime omavahel, et nii vahva, et Berta meil! Me tõesti naudime neid pikki õhtuseid jalutuskäike ja mina lausa jumaldan varahommikusi jooksmine-jalutamise käike.

Ps. Kusjuures ükspäev nägin koera, kelle tõuks oli sile-lühikarvaline foxterjer. Päris vahva nägi välja!

17.10.2010 Jossu ja Berta

Täna viisin Berta jälle Jossu juurde, et nad saaksid mürada. Ja müratud sai palju. Seekord väsis Berta varem ära kui Jossu.

2 sõpra jalutamas

Berta ei saanud pihta, mis mõttes Jossu keset merd on!

Näe Berta, see on vesi

Berta hiigelhüpe

Jossu näitas ette kuidas pilliroost peab kinni hoidma

Näe Berta, niimoodi!

.. ja Berta tegi järgi.

Ludupea

Koju jõudes oli Berta üliväsinud. Hüppas diivanile ja mõne aja möödudes avastasin ta sellisest asendist. Isegi mu naermise peale ei liigutanud ta ennast.

Tuduhetk

16.10.2010 Jossu, Nora ja Jack Daniels

Need kolm olid päeva märksõnad - tähtsuse järjekorras isegi.

Jossu sai 7 aastaseks - hurraaa! Täna tähistas Jossu sünnipäeva oma perega, loomulikult sai süüa ema head shokolaadiga kringlit. Berta ülesanne oli lapsi lõbustada ja seda tegi ta hoolega.

Jossu, Miku ja Berta mänguhoos

Huvitav, kes seekord Prääksu kätte saab?

..seekord oli Berta nobedam.

Aga nüüd oli Miku kiirem

 Berta ei mänginud ainult lastega, ka minu paps meelitas aeg-ajalt Berta enda juurde, et temaga mängida :)

Paps Bertaga

Ja seekord soovis ka Nora Bertaga mängida. Algus Berta natukene võõrastas aga see läks kiiresti mööda. Nii müratujulist Norat nägin viimati kui ta oli ise kutsikas. 

Mis koer sa selline oled? Nii väike!

Berta Norale kõrva sosistamas

Õhtu parim nali oli see kui Toomas (minu vennakene) küsis, et mis tõug Berta oligi, Jack Daniels või. Minuarust oli see nii hea nali! Soovitasin tal viski peale vähem mõelda, vast jäävad ka siis koeratõud meelde :)

Enne sünnipäeva algust tegime Bertaga tiiru mere äärde, et hingata värsket maaõhku.

Berta ja suured laevad

Ludupea

15.10.2010 Vääna-ring

Traditsiooniline Vääna rannas jalutamine. Täna oli ekstra tugev tuul ja sooja kõigest hädised 3 kraadi aga jooksmine ja trall Bertaga hoidis mind mõnusalt soojas.

Ludupea Berta mereõhku nuusutamas

Päevad on juba nii lühikesed, et jalutuskäikude lõpus on päevast öö saanud.

Õhtune Vääna

14.10.2010 Koolitunnis

Täna käisime teises koolitunnis. Tuult, rahet ja külma trotsides olid öed Sopranod väga tublid! Saime Natalja käest kiita :)
Lahe oli see kui Natalja hakkas meie kutsadele lamamist õpetama, lohutas meid veel, et võibolla on külm ja kutsad ei taha lamada. Ehh selle peale kõik Sopranod lamasid nagu üks meeskond.

Lisaks kõikidele kordustele õppisime täna kuidas maas leiduvaid asju mitte suhu võtta. Teisel katsel Berta lausa teadlikult vältis maas lebavat võileiba - väga sic!

Jube külm oli aga see-eest koolitus oli lahe. Nüüd jälle trobikond harjutis, mida terve nädal harjutada.

Palju õnne mamma Elsile tütarde sünnipäeva puhul! Palju õnne väiksed Cellie ja Candy!
4 kuud nagu niuhti sai täna täis!

12.10.2010 Mustamäe ja Vääna - 2 erinevat jalutuskäiku

Pikalt kaalusin, et kas jagada kõigiga ka negatiivseid kogemusi või jätta need seljataha ja unustada. Not vot, mida teha! Mõtlesin, et jätan selle enda teada aga olen terve päeva seda kogemust endaga kaasas kandnud sestap mõtlesin sellest kirjutada.

Meil on Bertaga välja kujunenud reziim, hommikul kell 6.30 äratus ja siis ca 30min hommikune jalutuskäik. Päris mõnus on karges hommikus jalutada ja rahulikult algava päeva sündmusi endas läbi mõelda. Mina naudin neid hommikuid, loodan, et Berta ka :)

Teisipäev ei erinenud ühestki teisest päevast, jalutasime vaikselt Mustamäe mändide vahel, ainult meie kaks, kui äkki kuulsin, et keegi röögib minu suunas: "Võtke oma koer sülle! Koer vasaku jala juurde!". Mhhh misasja, mina või, kus, mis, kes, sahhh nagu välk selgest taevast tõi see sajatus mind maapeale tagasi. Märkasin, et ca 15m eemal on vanem naine koos suure koeraga ja röögib minu suunas. Berta tõstis ka korraks pead ja kuna harjutan välja tema haukumist teiste koerte suunas, võtsin taskust maiuse ja hakkasin Bertat olukorrast mööda meelitama. Berta auks peab ütlema, et ta korra hakkas urisema aga kui maiust näi siis tatsus lõbusalt mööda teed edasi.  Naine jälle röökis: "Koer vasaku jala juurde! Kas te ei tea, et kõik koerad peavad seaduse järgi tihkelt vasaku jala vastas jalutama!". Nüüd mõistsin, et ta mõtleb mind. Ehh ei saaud aru, miks ta pidi minule ja Bertale niimoodi reageerima. Esiteks koht kus me möödusime oli park, kus koerad jalutavad ja me oleksime saanud üksteisest mööduda vähemalt 5m vahedega. Kolmandaks oli Berta väga väikse rihma otsas ja ta ei ilmutanud teiseltpool läheneva koera ja vanaproua suhtes erilist huvi. Vanaproua koer oli tihkelt oma perenaise jalavastas aga koer ei lnud ähvardava ega kurja olekuga. Daam jätkas aga karjumist, et kuidas ma saan jalutada kasvatamatu koeraga ja koer vasaku jala juurde. Ma ei saanud aru, mis vasaku jala fetish tal oli, hõiskasin vastu, et teie maailma loogika järgi peaks kõik maailma naised olema nimega Mari. Aga siis taiapsin, et ei ole viisakas vastu põksida, vaid hakkasime Bertaga sörkima ja eemaldusime olukorrast - hõiskasin veel möödudes, et kaunist päeva jätku.

Kõige koomilisem oli olukorra juures see, et vanaproua koer oli daami paremal küljel.

Vot sellised sündmused leidsid meil hommikul aset, edaspidi väldin selles kohas jalutamist, sest mulle tõesti ei meeldi kui võõrad inimesed panevad mind ebamugavalt ennast tundma.

Õhtul tegime mõnusa pika jalutuskäigu tormises Vääna rannas. Berta jooksis nagu duracell jänku mööda randa ja nautis lendleva liiva ja adru lendu rannas. Väg lahe ja karastav jalutuskäik oli :)

Silmapiiril on surfar, kes kohe teeb katapuldi

Aga meie koer on aegajalt känguru

Daam koerakesega ja ilus loodus

Leia pildilt Berta

Peremees ja koer