Tuesday, November 30, 2010

30.11 2010 Sotsialiseerumine on võtmesõna

Bertal lööb aeg-ajalt välja ikka suur haukumise soov. Eks me siis jalutame ja iga kord enne uue koera ilmumist algab meil jube kammaljaa - maius välja, Berta tähelepanu võitmine ja nii me võimeldes koertest möödume. Juhul kui algab haukumine siis käsklus "sõber" või " ei" lähevad käiku. Noh enamus juhtudel see ka toimib.
Täna mõtlesin, et no ei viitsi seda kõike teha, aitab jamast! Tutvume iga ettejuhtuva koeraga kohe personaalselt.

Saime pikalt jalutada kui sattus ette esimene koer. Kaugelt nägin vilkuva tulega kutsat. Ei hakanud Berta tähelepanu nimel võimlema, vaid hüüdsin kaugelt, kas lubate minu koeral teie koera nuusutada. Luba antud lasin Berta koera juurde. Tuli välja, et tegemist oli 4 kuuse Welshi springerspanjeliga. Ei mingit haukumist, vaid kohe algas jube suur möll.

Selline on welshi spanjel

Mängu keskel möödus meist üks väärikas vanaonu väärika kutsaga. Muidugi hüüdsin, kas meie koer nuusutada võib teda? Vist oli natukene kohatu küsimine, sest vanaonu naeratas aga ei öelnud midagi. Nii Berta kui spanjel nuusutasid vanaonu kutsat ikkagi, ka onu koer vaatas neid imelikult.

Siis möödus meist Inglise springerspanjel. Ka teda lubati Berta poolt üle nuuskida. kahjuks temaga mängida ei saanud, sest omanik ütles, et koer on 10 kuune ja puberteet on peale tulnud. Pidavat etteaimamatult käituma. Egas midagi, sai vähemalt üle nuusutatud.

Aga see on Inglise springerspanjel

Jalutasime edasi ja ennäe vastu tuli meie enda kodune Eesti hagijas. Minu isa lapsepõlve koer oli Eesti hagijas ja tal on temast ainult head mälestused. Ka selle kutsuomanik lubas Bertat nuusutama aga hagijas mängida ei soovinud, sest ta oli 8 aastane ja omanik ütles, et tal juba halli karva, ei tema mängida viitsi :). Natsikene viitsis aga siis pööras otsa ümber ja lippas edasi koos omanikuga.

Kohatud hagijas oli ikka paksem ja vanem

Sammusime edasi kui äkki hakkas lähenema üks vahva hele koer. Oli madal ja pika kerega. Loomulikult kaugelt hüüdsin, kas minu koer võib teie koera nuuskida. Vastutulev naisterahvas hakkas selle peale naerma ja hüüdis, et ikka tohib! Kui ta Bertat nägi siis ahhetas, et issand kui ilus ja kui ilusad täpid seljal ja imestas kuidas ta hüppas. Imestas, et kuidas üks koer hüppab korraga neli jalga õhus. Temal oli nimelt madal ja matsakas kutsa. Nagu tädi ütles, on tal koer, kes on taks ja sai eesti hagijaga lapse. Aga see koer oli ütlemata armas. Kujutage ette, et on taksi näoga ja taksi kerega aga karv on beez ning ise on matsakas ja turske. Koguseliselt oli ta vist 3 Bertat. Jube armas koer oli!!! Tädi oli ka hästi vahva, lõkerdas naerda ja soovis meile vahvat õhtu jätku.

Saime tükk maad rahulikult jalutada. Enam Berta ei uratanud lumelaudurite, suusatajate ega kelgutajate peale. Neid ta eile veel kartis.

Äkki märkasin, et eemal käib jube madin. Märkasin, et ca 5 Iiri punast setterit jooksevad metsa all. Nendega me ei trehvanud aga vist oligi parem. Setterite jooks oli selline, et nagu metshobused oleks kapanud. Sihitult ja kiiresti silkasid nad metsa all. Olen seda setterite punti varem ka Vääna rannas näinud.

Selliseid ca 5 silkas metsa all

Tagasiteel justkui lõpetuseks nägime Bertaga sarnast koera, kellel ka valget ja musta kasukas, nimelt dalmaatslane jalutas vastu. Taaskord kaugelt hõikasin, et kas võib, et meie kutsikas nuusutab koera? Anti luba. Tuli välja, et tegemist aastase kutsaga, kes on kogu maailma sõber. Hästi natukene lubasin Bertal temaga mängida, sest dalmaatslane oli natukene kohmakas ja mulle tundus, et Berta võib haiget saada.  Aga kutsu oli armas, kasukas justkui Bertal :)

Lapiline koer

Kõige selle sotsialiseerumise ja tõutundmise jalutuskäigu tulemus oli see, et kui Berta koera kaugelt nägi siis hakkas ta uudistama, saba liputama ja vaikselt ootas kui koer lähenes temani. Täna ta natukene uratas ainult esimese koeraga kohtumisel, ülejäänud kohtumised olid vaiksed. Tegin järelduse, et see on hea meetod koera haukumist võõra koera suunas lõpetada. Samas on see nii põrgulikult väsitav meetod, sest jalutuskäik kestis meil ca 3tundi ning nii väsitav on peale tööpäeva võõraste inimestega nii palju lobiseda.

Tegelikult on kõik koerad väga armsad aga enda oma on ÜLE KÕIGE!!!

Oma koer on kõige kallim


ps. täna õpetasin Bertat maast sülle hüppama. Mõnel korral isegi õnnestus!


Sunday, November 28, 2010

28.11 2010 Lumi Lumi Lumi !!! ÄGE !

Lund sajab ja sajab juurde. Õues on imeilus. Selline on tõeline talv ja selline talv meile meeldib!!!

Täna varahommikul startisime Külli juurde jalutama, Kolm kutsi koos (Berta, Saara, Cucci) ja nii algas jalutuskäik või oleks õigem öelda lumes sumpamise retk. Retk nägi välja selline, et Saara ja Cucci käisid kahejalgsete jälgedes ning Berta oli kord lume peal siis lume all ja siis kuskile hange hiigelhüpet tegemas. Kui meie käisime ca 5km siis Bertal tuli kindlasti 15km täis.

Berta oli enamus aja lahti, sest sõna kuulab ta hästi ja enda juurde kutsumine ei ole probleemiks. Isegi siis kuulab sõna kui teised inimesed või koerad lähedal.

Tagasi tulles hakkas üks kuts, kelle tõuks beagel ja nimeks Elmi meile järgi tulema. Ei olnudki midagi teha kui Bertaga koos viisime ta pererahva juurde tagasi. Väga armas Elmi oli.

Kahjuks fotokat kaasas ei olnud. Aga talvine mets oli nii ilus, et mõned pildid telefoniga klõpsisin ikka.

Saara ja Cucci Külli sabas
Lumised rajad
Tabasin hetke kui Berta oli rahulik

27.11 2010 Koolipäev ja esimesed triibulised

Õues on väga vahva lumega käia. Berta sukeldub sügavasse lumme ja roomab lumehangede all. Ta on täiesti väsimatu ja pöörane. Raske on teda tuppa saada, keeldub tulemast ja kõik. Põhjus selles, et ta müraks õues tunde ja tunde. Berta õnneks me õues täna praktiliselt ka viibisime ja lumes müttasime.

Kooli minnes tegime ajaga valearvestuse ja saabusime 30min varem kohale. Halli hoov oli lund täis sadanud. Egas  midagi aja veetmiseks lasin Berta õue vabalt jooksma ja ise asusin hoovi lumest puhtaks lükkama. Hoovis oli ka kaks border colliet ja üks teine koer, kelle tõugu kahjuks ei oska öelda. Collied olid särtsu täis ja nii lumekoristuse vahele sai lendavat taldrikut neile visatud. Nii siis need collied ja Berta hoovis jooksid. Tädi hoiatas, et üks koer on agressiivne ja oleksin ettevaatlik, hoidsin küll Bertal silma peal ja jälgisin ta liikumist aga mingil hetkel läks väikseks madinaks ja nii sai Berta oma ninale 2 marraskil triipu. Eks ehmatus oli aga õnneks ei midagi hullu. Loodan, et käitusin õigesti kui hakkasin ainult Bertaga mängima (tädi pani koerad enda autosse) ning natukene hiljem panin ta autosse rahunema ja sooja.

Tunnis keskendusime täna eesolevaks näituseks. Tegime paar näituse ringi ja seismist, peaks ütlema, et kõik Soprano tibid said väga hästi hakkama.

Lisaks tegime tunnelit ja poomi, super tubli on Berta. Ütleme nii, et Berta on kiirem kui mina!
Proovisime ka slaalomit - no mis ma oskan öelda, minuarust Bertale meeldis see!!


26.11 2010 Berta kinos

Täna oli meil jälle Lincona laos kinoõhtu. Väga lahe oli see kui Berta otsustas minna ekraani ette ja filmiekraani vaadata. Tuleb välja, et Berta on kinofänn.   Kui ta filmi ei vaadanud siis tegi jälle ultra kiireid jooksu ringe.
Ainukene negatiivne asi on see, et nii raske on selgeks teha, et Bertat sööta ei tohi. Andsin küll range käsu kõigile kätte aga laupäeva hommikune toiduväljastus suust :)  näitas seda, et keegi oli talle krõpse andnud. Päris pahaseks tegi see avastus! Nuh eks ma olen edaspidi rangem. Ja loodetavasti kunagi õpime ka selle selgeks, et võõraste käest Berta sööki vastu võtta ei tohi.

Suutsime 2 filmi vaadata aga kui algas õudukas siis peale 15min hirmujudinaid ei suutnud ma vastu pidada ja läksime koju.

Wednesday, November 24, 2010

24.11 2010 Hüpik lumejänes

Berta lumehullus jätkub! Täna varahommikul kui tegime päeva esimese piss-stopi õues siis Berta oli lumest nii vaimustuses, et hüppas ja sukeldus lumehangedesse. See kõik oli nii naljakas, et ma kõva häälega naersin ja vaatasin seda etendust.
Liikumine oli selline, Berta jooksis siis avastas, et tema taha on tekkinud jäljed ja siis hakkas nendesse jälgedesse sukelduma :)

Õhtul tegime pikema Harku metsa ringi. Mõtlesime, et proovime kingitud sici jope ära. Muidugi selle selga ajamine läks tükk aega ja Berta nägi välja nagu Batgirl - hiljem selgus, et olin valetpidi jope selga vist ajanud. Berta oli kuidagi vaoshoitud ja vaikne sellega. Mõtlesime, et ahh las karastub ja nii ta jälle paljalt metsas ringi lippas. Muidugi jalutuskäik meenutas hüpik jänese liikumist. Pidi ju kõik sügavad hanged ära proovima ja lumme sukelduma. Lõbus oli, jube raske oli Bertat autosse ajada, sest ta oleks tahtnud veel õues olla.

Üldse kõik tänase päeva jalutuskäigud lõppesid sellega, et kui Berta taipas, et tuppa minek keeldus ta edasi liikumast. Nii suur tahe oli õues edasi möllata aga mida teha, pererahvas kardab külma ja egas vist ei jaksakski olla nii kaua õues kui üks Berta sugune duracell jänku ära väsib!

Tervitused Annikale ja tädi Ert`le! Tädi Ert ja Berta teavad, mis talves kõige vingem on LUMI! Tervitused ka neljajalgsele Lumi`le :)

Tuesday, November 23, 2010

23.11 2010 Rebase Mikk Ringvaates ehk Berta vaatab telekat

Õhtustasime kui telekast tuli Ringvaade ja rebase Miku saaga. Berta vaatas sellise huviga ning vaikselt urahtas kui teised koerad haukusid. Olen varem ainult kord täheldanud, et Berta televiisorit jälgib, see oli siis kui koos Lassie filmi vaatasime.

Täna tuli õnneks ka lumi maha. Berta jumaldab lund, ta läheb lumepalle taga ajades pööraseks ja on  nagu väike duracell jänku. 
Õhtusel jalutuskäigul oli Berta nii hoos, et sõi lund tonnide viisi. Tulemus oli see, et hiljem me ei jõudnudki iga pissi ajal õue, vaid meie parkett kippus aeg-ajalt ujutama. Lume söömise arvele panin ka selle kui tegime oma tavapärast õhtust trenni ja siis kui andsin käskluse parema jala juurde tulla ta äkki keset sooritust seisatas ja pissis vaibale!!! Vaibale pissis ta viimati esimesel õhtul meie juures, mille tagajärjel elutoa vaiba kokku rullisime. See vaip ootab siiani oma aega, et saaks jälle maha laotuda ja hakata harmoniseeruma mu lillade kardinatega.

Eks näis, loodan, et me ei pea ka arvutitoa vaipa hakkama kokku kerima, loodetavasti oli see erandlik sündmus täna ja rohke-rohke-rohke lume söömine.

Sunday, November 21, 2010

21.11 2010 Vääna rand

Täna otsustasime Vääna randa jalutama minna. Ootamatult palju rahvast oli, kohe alguses kohtusimenelja Iiri setteriga, kes omavahel hullasid. Ega Berta muud teinudki kui hari turri haukus kui need neli hiiglast (Berta mõistes) teda nuusutama tulid. Kahjuks ei suutnud Berta tähelepanu õigeaegselt hajutada, seega natsikene ta klähvis.  Hea oli see, et võõraste juurde ta enam ei lähegi, isegi siis kui need teda kutsuvad.

Lendkoer

Indreku ja Berta ühine Hiiumaa reis on nii hästi mõjunud, et isegi jalutades astuvad nad nüüd ühtset sammu.

Jalutuskäigul
Tsirkuse koer
Kiviässad
Indrek ja Berta uudistavad liivamütse kividel
Indrek: "Berta, tule siia!"
Berta:"Sinna või?"
Berta:" Tule parem siia!"

Berta otsustas ka natukene vett katsuda.



Loomulikult ei jätnud Berta rahule jõeäärsed augud, sest pidi neid ju veel sügavamaks kaevama. Kaevamise hetkel läks Berta nii pöördesse - jooksis erinevate aukude vahel ja tõesti vahel oli tunne, et nüüd sumatab vette.

Järjekordne avastus

Selline rahulik pühapäevane jalutuskäik :)

20.11 2010 Koolipäev

Täna oli äratus kell 8.00. Berta kaasa ja kihutasime Külli juurde. Nii meil varahommikul ca 7 km hoogne jalutuskäik algaski. Rõõmustav oli see, et Berta oli jalutuskäigul lahtiselt ja mööduvad inimesed ei huvita teda enam. Piisab kui ma tema tähelepanu võidan ja nii me vapralt möödume võõrastest inimestest, ei mingit järelejooksmist ega hüplemist.  Selle üle on mul siiras rõõm.

Muuseas ka rebasejärgne agar haukumine on taandunud.

Täna siis jälle kooli. Täna oli eriline päev, sest Kristi tuli meid vaatama ja tulemuseks see, et saime ohtralt kiita - juhheii :)  Soprano plikside koolipäevast saab ka ülevaate Lexberry`s kodukalt.

Aga koolist. Täna oli platsil agility asjad maas. Alustasime kontakti harjutamisest tegime kõik vanad asjad läbi ning eriti rõõmustav oli see, et kõrvale käskluse ja istumise tegi Berta väga hästi ning kontakt minu säärega oli olemas. Natalja kiitis Berta pikka tähelepanu võimet - kohmitsesin maiuse leidmisega ja kogu see aeg Berta ootas rahulikult.

Täna tegime tunnelit - tunnel ei olnud sirge aga kutsad said sellega hakkama. Berta oli eri nobe tõkke hüppamisel. Poomil esimene kord oli koba aga kui ta avastas, et poomi lõppedes on juustutükike maas siis oli ta nagu välk uuesti poomil ja tahtis seda uuesti ületada, nii et ülejäänud poomi ületamised olid sellised, et maiuse sai ta alles lõpus. Natukene sain ka laita, sest ei olnud hoolas ja lasin Bertal omapäi poolele poomile minna - rohkem seda ei tee, luban!

Uue asjana õppisime juurde näituse seisu ja kõrgel tasandil seismist. Kui Berta taipas, et kõrgel tasandil seistes saab maiust siis tahtis ta ise platvormile hüpata. Vot selline maiuse maias kutsa on meil.

Tund möödus välgukiirusel. Ootan juba järgmist nädalat, sest mulle tõesti meeldib Natalja tundides käia.

Peale meid tulid taksid, grifoonid ja kääbus snautserid trenni. Jäin halli Tiiat ootama ja seega oli võimalus teiste kutsade trenni jälgida. No tõesti võrreldes teistega on meie Sopranod ikka väga tublid, väike uhkuse tunne tuli põue :)

15 - 19.11 2010 Kaks tankisti ja koer Hiiumaal

Indrek ja Berta jäid Hiiumaale metsa korrastama. Kuna üksi on seda tööd keeruline ja ohtlik teha, kutsus Indrek appi oma hea sõbra Tamari.
Hiiumaal on see võlu, et kui plaanid sinna minna mõneks päevaks siis tagasitulek venib alati plaanitust hilisemaks. Nii ka seekord, päevad venisid ja igatsus Berta järele kasvas, noh jah Indrekut igatsesin ka :) Põhjendus oli see, et Berta ju soovib vabas looduses joosta ja maa-elu nautida.Olevatki seal jooksnud nagu pöörane.  Väike fotoseeria Hiiumaa elust.

Jänkukõrv Luidjas
Uus trend - kikkis kõrvad

Hiiumaal oli kõrvad teibivabad, Indrek tõi põhjuseks, et Hiiumaal peab kõik vaba olema ja seega ka Berta kõrvad.

Mida? Ei kuulnud!
Berta naerab südamest
Berta ja torm
Limpsti

Ranna pilte palju sellepärast, et tol päeval tutvustas Indrek Luidjat sõber Tamarile, kes sattus Bertast vaimustusse. Tamaril ju ka kogemusi Jack Russellite vallas, seega Tamar ja Berta olevat ühise mängusoone leidnud kohe.

Tamar fotomashiiniga
Hea valgus

Tegelikult nendel päevadel keskenduti rohkem ikka tööle.
Päriselt Tamar ei poseeri, vaid teeb tõesti tööd
Puhkepaus  poistel vist
Siit saigi alguse Eyjafjallajökulli tuhapilv

 Kuigi Hiiumaa on tavaliselt lumevaene tuli lumi seekord ka meie õuele.

Ilus
Berta nautis talve väga
Hetke talve ja siis sulas ka Hiiumaal lumi ära

Õnneks reede õhtul Indrek ja Berta saabusid. Ohh seda rõõmuhetke, rohkem ma neid kahte enda juurest nii kauaks ära ei lase!

Tuesday, November 16, 2010

15.11 2010 Pool meeskonnast linnas ja teine pool Hiiumaal

Täna tegime otsuse, et mina ja Jossu transpordime ennast linna – Indrek ja Berta jäävad veel Hiiumaa elanikeks. Ehh kuidas ma neid kadestan.
Veel viimased pildid kuidas olime tööhoos ja viimased pildid kuidas Berta poosetas terrassil.

Häbelik, esialgu ei julgenud otsa vaadata
Mis sa klõpsid?
See on mul ilusam pool
Se puu aitas mul oma okstega lilled talve tulekuks valmis seada

Nalja sai sellega kuidas Berta kassi taga ajas või noh mis tagaajamine see oli. Kass käis ümber maja ja pikalt-pikalt uudistas ümbrust ja siis sai Berta jälje ülesse ja asus seda nuuskima, endal selg turris.

Nagu alati oli kahju Hiiumaalt lahkuda, päris suur kontrast on sellisest vaikusest ja ilust linna asfaldi vahele tulla.  Peale selle on meil korter nii külm. Tahaks kohe majahoidjaga pahandada, et kas ta soovitab meil talisuplejateks hakata või valmistab meid ette karmiks talveks?!
Suur kalli Indrekule ja Bertale ning läksimegi Jossuga praamile. Laine ja tuul möllas, isegi suure Muhumaa praami pani see kõikuma.

Tagaisteel rebis Jossu muidugi kildu. Rääkisime tervisest, tervislikust toitumisest ja inimeste vanusest. Selle peale ta teatas, et eksju inimesed ei taha ära surra. Neil on lasteaias köögitädi, kes on 120 aastane ja ta tahab ikka veel elada, vot.  Tervislikust toitumisest arvas Jossu, et kui inimesed söövad palju kommi siis hakkab komm kõhus kasvama ja siis lähed paksuks. Ja kui oled väga paks siis lähed lendu ja siis plahvatad.  Kõige jutu lõpetuseks hüüatas Jossu Mamma Mia ja tema ei viitsi enam sellel teemal rääkida.
Sellised tõeterad lapse suust!

14.11 2010 Isadepäev , Berta 5-kuune ja täispikk tööpäev

Hommikul kõned isadele ja pikk pai Bertale sünnipäeva puhul ning alustasime tööpäevaga.

Täna alustasime metsatöödega. Kõigil olid omad ülesanded. Mina olin töödejuhataja, Indrek metsamees, Jossu tulevalvur ja Berta musklijõud.


Metsamees
Tulevalvur
Musklijõud
Töödejuhataja
Positiivne asja juures on see, et sain hulgi kuuseoksi, millega oma lilled talve tulekuks valmis seada. No nüüd võiks kasvõi 40 kraadi külma tulla aga minu lilled elavad selle üle. Muidugi kui nad selle paksu kuuseokste hunniku all ära ei lämbu.
Meie julge Berta ei karda isegi mootorsaagi (on vist puude saagimise asjanduse nimi selline)! Indrek asus puutüve tükeldama ja äkki oli Berta ninapidi juures. Ehh ma oleksk südamerabanduse saanud, ka Indrek ehmatas parasjagu. Egas midagi koer sai koheselt tuppa pandud ning töö sai jätkuda.

Berta ei karda mootorsaagi ja oskab poomil käia

Hiljem kui saega tööd tehtud, koer jälle õue ja siis ta otsustas, et me kindlasti väga vajame abi okste lõkkesse vedamisel. No üritage ise suurt okstekuhja vedada kui üks 5-kilone koer seal järgi ripub (võibolla on ta ka juba 6-kilone, ei ole kaalunud). Päris naljakas oli vaadata kuidas Berta ei suutnud otsustada, kelle oksakuhjast haarata kui me kolmekesi korraga neid lõkkeplatsile vedasime. Nalja oli palju!
Olenemata suurest rassimisest jäi sellest Bertale väheseks, aeg-ajalt tegi ta kiiruskatseid hoovis, lendas nii, et jutt oli ainult näha. Aeg-ajalt haukus metsa poole, ilmselt meenus rebaseuru treening.

Ilmselt mõnel hetkel ta väsis okstega rassimisest ning siis jäid nad kahekesi Jossuga lõkke valvesse. Nende tiim toimis nii: Jossu pani oksa otsa lõkkesse, Berta võttis selle ära, Jossu pahandas ja hakkas Bertat taga ajama, Berta jooksis minema ja kui oks maha pudenes haaras Jossu selle ära, pani lõkkesse ja jälle algas sama trall pihta.
Ühelpool krunti voolab meil oja, mis oli pilgeni vett täis. No ja siis Jossu avastas, et hakkaks oksa laevatama. No nii nad seal piki oja lidusin, Jossu pääses napilt vette kukkumisest aga Bertaga nii hästi ei läinud. Jossu jutu järgi olevat Berta tagajalgadega vette libisenud. No oli kuidas oli aga möll jätkus.

Ilmselt seda ei pea mainima, et Berta üritas metsa omad rebaseurud kaevata.

Leia üles kutsa pea
Kiire pilguhetk ja siis peadpidi urgu sööst

Õhtul läks toas Berta-Jossu mäng eriti pööraseks. Õhtul hakkasid meil kõrvad uugama sellest multipiiksu mängust – kile piiks ja selle otsa Jossu kilked ja Berta haukumised. Jälle läks meie haukumisvastane kampaania vett pidama.

Mürakarud
Jossu peitis piiksu enda alla
Kes keda hammustab?
Pööö Berta
Siin hakkasid meie närvid katkema
Siin arvasime, et väsinud mõlemad aga EI, möll jätkus

Kui arvate, et Jack Russellid on ülienergilised väsimatud koerad siis vot ei ole – veetke mõni päev koos Jossuga ja te näete seda energiahulka ning killuvada, mida ühes väikeses inimeses peidus on. Igaljuhul Berta väsis esimesena ära.
Jossu ütleks jutu kokkuvõtteks MAMMA MIA!


Ahhh jaa hetkeks jäid Jossu ja Berta tuppa, Jossu ülesanne oli Bertat valvata. Tuppa tulles avanes meile selline vaade

Ai Caramba, lumi on maas
Kui küsisime Jossult , et kuidas selline asi sai juhtuda, eriti kui see pall kõrgel aknalaual oli, vastas Jossu: " Mamma mia, mina ei tea, lihtsalt juhtus."


ps. kuigi pildid näevad karmid välja, võin öelda, et mängusessiooni käigus ei saanud ükski laps ega koer kannatada ning kõik on ilusati terved ja endiselt ühes tükis.