Paradiis

Eile oli imekaunis tuulevaikne õhtu. Käisime ujumas või õigemini Berta käis :)

Imeilus õhtu mererannas.

Karsumm

Vee jänku

Berta päikesesäras

Hüppan mööda vett

Peale väsitavat päeva lõppu - Berta ja tema uus sõber

Hiiumaal :)

Berta hoolitseb enda kõhutäie eest ka Hiiumaal. Isegi mererannas leiab ta asju, mida süüa. Toob söödavat siis merest või leiab maiuseid vetikate näol kaldal. Oehh, meie väike kõhuori!

Berta merest süüa toomas

Ka kaldalt leiab süüa!

Mina ei ole midagi teinud!

Ilupilt ka

Ristna rannas nägin selle aasta esimest ussi, sain ka kaamera kiiresti haarata enne kui nastik kivide alla siugles.

Leia pildilt nastik

Berta leidsi metsast oma eelmisel aastaks kadunuks tunnistatud juurika, mille järgi oli ta täiesti hull. No nüüd tal õnnestus meid sellega tüüdata, sest nõudis kohati häälekalt, et seda talle visatakse. Vahpeal õnnestus tal meie närvid parajalt proovile panna :)

Leidsin!!!

Portreepilt lemmik juurikaga

Kiman siia ...

...kiman sinna

 Natukene ka lilleilu, loodan, et olen Hiiumaal kui need õide puhkevad.

Üritan ka Kristi nõuannet järgida, et koera mitte ära väsitada. Senini on ta küll ainult joostes liikunud ja olnud tõeline energiapomm. Annan endast parima, et laupäeval teda vaos hoida, eesmärk et koer ikka pühapäevaks oleks puhanud :)

Meie selle nädala trenni mõtted

Esmaspäevane trenn

Kuigi on meil võistlused lähenemas olin tänases trennis  kuidagi hajevil. Koer oli tubli nagu alati ja saan täiesti aru sellest, et kui koerajuht juhib valesti siis saavadki need rasked trikiga kohad takistuseks. Näiteks kui on A ja tunnel kõrvuti siis loomulikult läheb koer sinna kuhu ma ta juhin aga jama tekibki sellest, et juhin teda valesse tõkkesse. Ja nii kui rajal tõrge tekib, mida me üritame parandada, on ülejäänud rada meelest läinud. Näiteks jätsin ühes jooksus üle poole raja tegemata ja ma ei saanud sellest ennem aru kui Porto oma jooksu tegi. Uimane olin. Täna ei saanudki ma trennis puhast rada, igas jooksus oli mingi tõrge minu juhtimises. Aga pole sellest midagi, sest minu jaoks on kõige tähtsam see, et koera meeleolu on hea ja hoolimata minu lohakast juhtimisest rajal ei lase ta sellest ennast üldse häirida.

Hea uudis on see, et tänased kontaktpinnad olid ilusad ja stardis püsivus kiiduväärt.

Kolmapäevane trenn

Rajad olid väääga huvitavad. No mina ei tea kuidas ma suudan kunagi ennast viia sellisesse konditsiooni, et kui kõrvuti 2 takistust siis just Berta läheb sellesse õigesse. Enda hinnangul on tegu selles, et ma juba peas ette otsustan, et juhin koera valesse kohta ja nii ka läheb. Loodan, et see aeg saabub peagi kui ma olen rajal enesekindel ning suudan trennis nii keskenduda, et rada ka meeles püsib. Seekordses trennis olid mõtted peas laiali ja nii oligi, et kohe kui koer mingi takistuse valesti tegi ja ma seda parandama asusin oli rajaskeem peast läinud.

Aga sellest hoolimata mulle meeldis trenn, sest koera motivatsioon oli kuni lõpuni väga kõrge ning tahe rajal tegutseda oli väga hea.

Hea näide kui üritad midagi väga hästi teha :D 
Berta stardis püsivus – Kristi märkus oli täiesti õige, et ma premeerin koera siis kui ta on käsklusest omaalgatuslikult väljunud (panen koera stardis lamama aga kui tulen ta juurde siis kergitab oma tagumenti). Sisimas teadsin, et ta teeb nii aga minu rõõm oli alati nii suur, et koer püsib takistuse taga, et pigistasin mõlemad silmad kinni selle vea ees. Nuh ja nüüd ma korrigeerisin seda viga ja sundisin Bertat ilusasti lamama. Berta on sõnakuulelik koer ja võttis asja südamega, kui lamamine siis lamamine ja nii oligi, ütlesin talle, et start ja koer lamab :D  Ülihea, mina olen stardivalmis ja koer otsustab täita lamamise käsklust täie tõsidusega ja lamab kogu südamest edasi :D :D :D  Erihea olukord, minu innukas koer lamab stardis :D

Üks hea tähelepanek! Kui minu koer haarab trenni tehes viineri käest ja neelab korraga nii palju kui vähegi võimalik siis oli üllatuseks kui Cellie esihammastega seda ainult näksib. Ehhh kõik koerad ei olegi sellised söödikud nagu minu oma. Noh eks nii nagu perenaine, nii ka koer :D

Suuured tänud Kristile nende trennide eest, mulle tõesti väga meeldis!

Nüüd mõned päevad veel ja lippame Tuhala radadel juba paremuse  eesmärgil. Erilahe on see, et võistlustel on Lexberry`d väga tublisti esindatud ja Soprano õed täiskoosseisus!

Edu meile!

Sopranode 2e aastane sünnipäev

Suur seltskond Lexberry`sid oli kokku tulnud. Mina lugesin kokku 9 neljajalgset ja kõik nende rõõmsad omanikud.

Ilmaga väga vedas, suviselt soe ja vahelduseks mõnus jahutav tuulehood. Väga vahva üritus oli, peaks hakkama Sopranode sünnipäevasid iga kuu tähistama :)

Loomulikult on see rebasejooks. Pildi tegi Martti

Anne juhatab vägesid - 2e aastased paremale ja vanemad vasakule

Berta seisupilt

Candy seisupilt

Cellie seisupilt ja all koertepundar

Õekeste kätsh

Meie :)

Maari seljataga on Berta ja Candy ühisseismine

Perekond Sopranod

Maari: "Appikene mis siin toimub!"

No tõesti üritasime koeri korraga pildile saada (Yess on kuskil peidus)

Kolm õde

Mina tahan ka lauale, pliis pliis pliis

Koer, kes soovis olla russell :D

Berta ei suutnud pidulauast väga kaugele minna. Pildi tegi Annika

Suur aitäh kõigile külalistele tulemast, lõbus oli teiega :)

Rebasejooksu pildid on SIIN
Annika pildid on SIIN

Kook kook kook, ei trenni tuleb hoopis teha!

Seekord siis niimoodi!

Uhhh kui hea kui koer on nagu elektrit täis, valmis tegema kõike mida rajal vaja teha. Ise olin ka entusiasmi ja tahet täis tegemaks perfektsed sooritused, et näidata kõigile kohalviibijatele, et vaadake, me ikka oskame midagi teha küll :D 

Täna oli special trenn kus olime külalisesinejaks, nimelt treeneriks Kristi ja osavõtjateks praktiliselt terve suguvõsa. Aga eks vahel ole nii, et üritad midagi väga hoolikalt teha aga kui tähelepanu ei ole rajal vaid rajaäärsel koogilaual siis on asi maakeelis öeldes „pekkis“ :D Koer oli väga hea, aga mina ei suutnud paar sammu ette mõelda ja seega tekkisidki inertsist naljakad liigutused, mis blokkisid koera liikumise ning kätega vehkisin nagu inim-tuuleveski. Päriselt ka, ma palusin raja lõppedes koeralt vabandust, et ma tema soorituse ekstra raskeks teen. No kes oskaks joosta õigesti kui ees on sul 4 erinevat ahvatlevat tõket ja koerajuht näitab kätega kord taevasse ja kord suvalisse suunda maha, aga õnneks enamjaolt taipas koer ise kuhu Kristi oli raja „joonistanud“ ja tegi õigesti.

Tegelikult ei ole põhjust üldse virisemiseks, meil tuleb päris ägedalt see meeskonnas jooks välja ja ka minu stabiilne juhtimisoskuse omandamine ei ole mägede taga (vähemalt ma loodan nii)!

Aaa aga meie saime treeneri käest kiita! Berta slaalomid olid vingelt kiired ...jeeeee!

Väga vahva trenn oli, eriti meeldis mulle lookas koogilaud :D, kahju, et ma otsustasin mõnda aega lahjat liini söömises hoida. Tahtejõud pandi ikka nii mõnelgi korral proovile.

Meie jalutuskäik kujunes teistsuguseks kui muidu. Päikesekiir Trevor näitas oma osavust kuidas käituda teadlikult rabas seigeldes. Minu erilised sünnipäeva õnnesoovid Trevorile, oled üks ülilahe tegelane ja väga vapralt käitusid eile! Kallistan!

Sportlik koer ja tema naaatukene vähem sportlikum perenaine

Esmaspäevast trenni alustasin väga närvilise olekuga. Olin poole trenni liiklusummikutes maha passinud. Mind ei lohutanud ka fakt, et olin ekstra vara tulema hakanud, rahu ei andnud ka see, et mõttes kaebasin kõik linnaga ning teedega seotud asutused-isikud kohtusse ja olin veendunud, et ma ka kõik protsessid võidan!

Õnneks rajaga tutvudes närvilisus kadus ja rahunesin maha. Aga siis hakkas järgmine jama (viu-viu-viu küll nüüd vingun), ma ei jaksa kiiresti joosta – koer on rajal nii kiireks muutunud, et ma ei jõua talle järgi! Ehhh! Tuleb vist ikkagi uued kiiremad isejooksvad tossud osta või enda trennides kiiremad jooksuotsad sisse planeerida.

Nüüd trennist. Ma ei tea, kas koer säästab ennast trennideks teadlikult :) või on see juhus aga endiselt on mul tavaelus kodus selline väike uimakoll ja nii kui platsile saab on ta energiapomm.

Nauditav on Bertaga trenni teha. Ootan ise väga igat trenni, sest enam ma rajal ei lahmi ja kui rajaga tutvume ning hiljem Natalja meile manöövrid ette näitab siis üritan enda liikumise-manöövrid mitte tuimalt meelde jätta, vaid analüüsida, et miks ikka nii.

Endiselt on „out“ hüppe pööre selline konarlik, uskumatu kuidas ma enne sooritust peas kõik versioonid läbi mõtlen ja takistuseni jõudes koera liikumist pidurdan. Muiduga sai õige trajektoor ka treeneri poolt ette näidatud aga nii kui jooksuga takistuse poole torman, jätan jalad valesse asendisse ja kohe koer võtab hoo maha ning on segaduses, et ooot, mis siis nüüd tuleb teha!?  Usun, et ükspäev on meil need ringiga hüppesse minekud käpas ja teeme neid hea kiirusega, seni siis lihvin meie oskusi (nohjah ikka minu oskusi).

Aga lahe rada oli, vist oli keerukamate killast aga enda arust suhteliselt üle keskmise sooritasin. Kontaktpinnad on ka mõõdukalt heaks läinud. Kui nüüd minu „out“ värk ja minu kiirus paika saaks siis võiksin endale õlale patsutada ja öelda, et saab meist asja vast küll!

Üks naljakas asi ka; õhtul tegin Bertale pai ja nii möödaminnes ütlesin, et vaatame mis seisus su kõrv on. Viuhti oli koer jälle oma kotis ja keeldus välja tulemast. Eks olen kavalam ja tulevikus nimetan kõrvu viineriteks siis ta taipab, et jutt käib millestki üliheast. Ohh seda koeraelu küll!

Lexberry`s Soprano tüdrukud 2e aastased!

Hei õed, palju õnne meile 2e aastaseks saamise puhul!

Õnnitlused lähevad teele mampsile ja vanaemale ning nende 2e jalgsetele väga vahvadele omanikele.

Tervitame ka kogu Lexberry`se klanni :)

Vääääga tshill on olla!

Sünnipäevalaps päiksevanne tegemas, noh vanakestele meeldib soojas peesitada :)

Uus nädal uued trenni uudised :)

Millest see küll tuleb aga esmaspäevased trennid mööduvad väga kiiresti. Vahel on tunne, et just algas ja juba lõppeb, võibolla on see tingitud trenni suhtelisest intensiivsest rütmist. Noh igaljuhul on meil alati väga tore ja seltskond on super!

Viimastel päevadel on Berta üks kõrv punane ja seega olen seda ravinud hoolsasti. Lisaks sellele olen täheldanud, et ta on ka kuidagi loid olnud. Mõtlesingi, et ilmselt me seal trennis longime raja läbi, söödan viinereid ja üritan rajal tola mängida, et koera tähelepanu endal hoida. No see kõik oli ilusaks sissejuhatuseks, et öelda, nii vähe ma oma koera hingeelu tunnengi. Tegelikult võtsin puurist välja energiapommi. Tegime ennast soojaks ja asusime rada vallutama. Mingil põhjusel jäi rajaskeem mulle endale jube hästi meelde (üks koht oli väga kerge aga otsustasin seal vist oma 10 imelikku valssimist teha, et tõdeda, et saab ka lihtsamalt). Koer oli proua kiirus ise! Väga nauditav oli joosta. Kõik minu kardetud out-käsklused olid ilusad ning iga start oli püsivusega .... jebedijeee!

Lisaks trikk harjutuseks hüpe-slaalom-hüpe-slaalom oli koer ennast nii ülesse kütnud, et hakkas vaikselt pinisema, et mina kiiremini tegutseksin :D Väga lahe on trenni teha kui sinuga koos on motiveeritud, kiire ja koostööaldis koer. Sellise strateegiaga saavutame suvelõpuks A5 agility taseme :D :D :D (noh või vähemalt võiksid spetsialistid asuda seda taset meie tarbeks välja mõtlema .. uhhh sai nüüd enda egole väga suure pai tehtud).

Avastasin ükspäev, et Berta mõistab ka minu tavalist juttu, mida ma vahel koera seltsis viibides podisen. Üks päev mängisin koeraga, lõpetasin mängu ja meenus, et olin unustanud koera kõrvadega hommikul tegeleda. Noh tõusin püsti ja ütlesin nii muuseas, et lähen võtan kapist kõrvarohu ja teeme kõrvad korda. Viuhhh oli koer oma puuris ja põrnitses mind (hetk tagasi oli saba seljas rõõmus koer minu juures). Nii käitub koer ainult siis kui kõrvaprotseduur on ees. Võtsin siis kõrvatoimingu vahendid ja käsutasin koera vannituppa, jummeljammel nii aeglaselt liikuvat koera ei ole ma varem näinud. Otsustasin, et ma ei võta teda sülle ega tassi vannituppa, vaid ta peab minu käsklusele kuuletuma isegi siis kui käsutan ta kõrvaprotseduurile!

Selle nädala teine treening-sooritus.

Tänu „vahvale“ Ülemiste liiklussõlme ehitustöödele jäime kolmapäevasesse trenni hiljaks, õnneks küll mitte palju. Soendus, tutvumine rajaga ja jooksma. Jebedijee, püsivusega stardid õnnestuvad (loodan, et ära ei sõnunud). 

Kodus oli jälle üks uimakoll aga trennisplatsil rõõmurull. Lahe oli see kui teiste jookse vaatasime ning oma järjekorda ootasime siis kotis käis lakkamatult laks-laks-laks, nimelt koer oli oma puuris ja liputas sabaga. Rajal oli nii kiire koer, et ma kaalun tõsiselt oma jooksutrenne spurtidega vürtsitama hakata, no ei jõua talle järele (või ehk on aeg asuda õppima kaugjuhtimist?) Nii kui on pikemal sirgel takistus, mille lõpus trikiga pööre oli koer mul jalgades ja vaatas anuvalt otsa, et noh saad juba kiiremini mulle selgeks teha, et kuhu nüüd!

Minu hinnangul oli rada keskmise tasemega aga keskel paar trikiga takistust, kus koer võis omapeaga mõeldes mujale minna. Õnneks väga palju apsakaid sisse ei tulnud, sest koeraga oli väga hea kontakt. Koer oli taaskord kiire, väääga motiveeritud ja minu juhtimine oli selline 3+ (jah, olid mõned juhtimisvead aga ma kohe taipasin kui valesti tegin).  

Ei tea kas vanusest (koera vanusest loomulikult, minu vanusega on lood väga korras!) aga koer nagu säästaks oma energiat olulisteks sooritusteks. Näiteks kui seda nädalat mõtlen siis kodus ei ole meil energipalli, kes igakell mängida tahaks või hommikuste jooksutrennide ajal ei ole seda minust mööda lippavat koera, kes unistab pulgaloopimisest. Nüüd on koer, kes soovib paitamist, oma puuris magamist ja jooksurajal on minu kandades kinni olev neljajalgne. Jah, kui vares silmapiiril siis teeb kiiremad sööstud aga muidu on ta kui sõnakuulelikkuse etalon, kes oma perenaise järgi silkab, keda ei huvita teised koerad ega inimesed.

No aga ikkagi 2e aastane juba!!!

Selle nädala trenni-uudised

Võistluskogemus käes, on trennides minu motivatsioon kõvasti kasvanud. Otsustasin, et igas trennis pean analüüsima enda käitumist ning üritan rahmeldamisest lahti saada aga mis oluline mängulisus ja lõbu peab säilima. Ennekõike on agility meie jaoks üks lahe tegevus, mis meeldib nii minule kui koerale. N.n tõsiseks tööks ei tohi see meile kunagi kujuneda.

Esmaspäevane trenn oli eriti vinge. Alguses harjutasime hallis huvitavaid nurkasid ning natukene keerulisemat slaalomisse minekut.  Põrguvärk küll, kohe kui ma eeldan, et koer liigub õigesti olenemata minu tegemistest,nii ta slaalomist välja vulpsab ja vaatab minu käe suunas – loomulikult, koer, kes elab viinerite nimel ei saa ju märkamata jätta kui ma käe maiustuste kotti pistan ja sealt midagi hästi lõhnavat välja võtan :D Aga nii kui enda tegevuse osas korrektuure tegin sai Berta slaamom ilusa soorituse kirja ja ka muud tõkked kiiresti võetud. Rõõm on vaadata, millise entusiasmiga koer seda läbib aga kahjuks pean tõdema, et alati enne slaalomit poeb mõttesse kahtlus, et kas ta ikka läheb õigesti takistusse sisse. Jama, et mul sellised eelarvamused ja ma ei saa nendest lahti.

Üks teema on veel, mis nii trennides kui võistlusel pealuus kummitab on, et mul tekib tõrge kui koer peab tõkke takistuse „out“ käsklusega tegema (ühesõnaga tõkkest ringiga hüppama , osadel see käsklus „ümber“, „ringi“ jne.) Muidu sirgjoones vurame mööda platsi ja koer kalpsab üle tõkete aga kohe kui on ees „out“ käsklus käib mul mõistusest klik läbi, liigutused aeglustuvad ja enne tõket jään seisma. Seega ka koer pidurdab enda hoo maha. Ühesõnaga midagi, mis vajab lihvimist tulevikus.

Peale trenni vaatasime kuidas pro tegijad Svetlana Tumanova juhendamisel eriti rasket rada õppisid. Mina kui lambikonn muidugi vaatasin kõrvalt :D Kaugjuhtimisel kiigele ja sealt tunnelisse – kusjuures 2 tunnelit kõrvuti ja pead just vasakpoolsesse koera juhtima! Kreisi aga koerad tegid ära, sest nagu Tumanova näitas loeb meie kehakeel ja me näitame millisesse tunnelisse koer peab minema. Päris hea oli Tumanova näide kuidas koeraga „out“ käsklust tõkkel teha – parema käega näitad, et paremalt ringi minna ja vasakuga kutsud ta üle tõkke + õige jalgade asetus. Kõrvalt vaadates ja ise mõttes läbi tehes sai see selgeks, eks hakkan seda siis ka trennides lihvima. Väga hea oli teisi vaadata, elasin igaühe sooritust hinges kaasa, justkui oleksin ise rajal :D Eriti meeldis mulle pärnaka lühikarvalise belgia lambakoera kontakt omanikuga, koera kiirus ja hasart. Hea oli vaadata, millise kontakti olid omanik ja koer saavutanud (nohjah tegelikult on see ju suure töö tulemus – eeldan).

Kolmapäeval üritasin kõik vaadatud trenni rakendada. Kahju, et mu enda mõtted olid peas hajevil. Otsustasin, et nüüd ja edaspidi teeme ainult püsivusega starti. Berta püsivuse üle oli hea meel, saime hakkama! Lihvimist ja harjutamist on palju aga algus on tehtud. Mina olin rahul raja sooritustega. Koer oli kiire nagu alati ja kõik vead, mis rajal sai tehtud, sain ise kohe aru, et mida ma valesti tegin.

Kiige esimene sooritus oli selline nagu Ruudil viimasel võistlusel – koer läheb kiigele ja lihtsalt teeb lendstardis mahahüppe, kuna ei jõua kiige langemist oodata. Ehh mis teha kui koer dieediga 0,5kg alla võtnud – isegi kiike ei suuda keharaskusega enam alla lükata :D Aga õnneks sai see parandatud ja edaspidised kiige sooritused olid ilusad. Ainus, mille üle mina nuriseksin olid jälle minu „out“ sooritus krambid – no jään enne tõket toppama ja pead läbib mõte, et koer ei tee seda. Aga tegi kuid pidurdunud kiirusega, sest ka mina pidurdusin enne takistust ja seisin käed õieli nagu tuuleveski.  Loomulikult oli selleks hetkeks Tumanovi õpetused ununenud, seega terve tagasitee trennist koju tegin seda takistust mõttes uuesti ja uuesti läbi ning panin paika enda liikumise trajektoori.

Peale trenni käisime veel kutsika Sophiega jalutamas. Olin juba unustanud, et kutsikaga jalutades tuleb ju koguaeg vaadata kuhu astud, sest on keegi tegelane, kes sinu jalgadesse takerdub. Õnneks Berta suhtus uustulnukasse rahulikult, paar korda uratas kui see väike tüütus :D liiga agressiivseks muutus aga muidu suht rahulikult kannatas kutsika näksimisi ja mürahooge. Eks asume nüüd iganädalaselt koeri üksteisega harjuma, et augusti lõpus Berta suhtuks mõistlikult kui üks väike kutsikas mõneks nädalaks meie juures platseerub. Põnev saab olema!