Tuesday, December 31, 2013

2013 ja meie tegevused sellel vahval aastal


Lõpuks ometi on pikad pühad lõpusirgel, hakkas juba väsitama :D seega aasta viimane päev on käes ja see tähendab ainult üht – aeg heita pilk tagasi ja tuletada meelde, mida sellesse pikka aastasse mahtus.

Aasta algas eriti suure uudisega! Veebruari lõpus otsustasin võistelda ametlikel võistlustel ja stardipauk sai antud A1e klassis. Võistluspäev oli meil sündmuste  rohke – algas sellega, et ma koera maha unustasin (ütleme nii, et ma olin ikka väga mitu(kümmend – ülipiinlik) kilomeetrit maha sõitnud kui avastasin, et olin koera õue unustanud. Tagasi sõites oli külmetav koer terrassil, kes oli väga solvunud mu peale!, lisaks eksisin ma ära (jah, mul oli autos ülitõhus navi süsteem aga ma arvasin, et navi suunab mind valesti – oi kui vale arvamus see oli!) ning jõudsin kohale suure seiklemise ja hilinemisega (jummal tänatud, et A0 klass läks üle aja) ehk täpselt vahetult enne rajaga tutvumist.
Tulemuseks suurepärased kaks puhast rada ja kaunis algus võistlusraamatu sisse õnnistamisel.

Ja siis algas meie isiklik kolgatatee! Järgmised võistlused möödusid meil komöödia rütmis. Oli kaks versiooni, kas koer tervitab kõiki rajal olevaid kohtunikke, kas seisab tõkke taga või teeb mõlemat eelpool kirjeldatud tegevust!
Meie treeningud olid minule tõelised kassi õudusunenäod. Muudkui taidle ja võimle, et koer liiguks. Milline piiritu rõõm kui koer kasvõi paar tõketki võttis, üldfoon oli selline, et koer keeldub takistusi hüppamast ja muudkui aga tervitab kaastrennilisi.
Võtsin vastu otsuse, et osalen igal võistlusel ja treeningul ning alla ei anna. Oi kui raske oli enesekindlust säilitada!
Esimeseks lugesin läbi peaaegu kõik maailmas ilma teinud agility harrastajate blogid, haarates killukesi siit ja sealt. Järgmiseks sai Kristi õlal nutetud ning Natalja õpetussõnu kuulatud, et ma pead ei kaotaks selles protsessis.
No ja siis ära kuulanud/lugenud targad õpetussõnad algas meil Bertaga uus hingamine. Vaene väike valge koer, peab iga suutäie pärast taidlema – maakeeli tõlgituna – ükski toidukord ei möödu trenni tegemata. Ehitatud sai isiklik tõkke takistus ning laenatud slaalom ning nii need söögikorrad möödusidki (õigem oleks öelda mööduvad tänaseni) :D
Suureks abiks on ka meie traditsiooniks kujunenud rutiin, et võistlustel enne starte jalutame koeraga inimeste keskel ja ta elab oma inimeste-rõõmu enne starte välja (kõlab imelikult aga see oli parimaks imevahendiks, mis lõpetas koera tervitamise võistlusrajal).
Meie kolgata tee lõppes mai lõpus ehk ca 3 kuud mässamist ja agility radadel oli vana hea Berta tagasi.
Kõik raskused said ületatud
 Ja nii kui ma koera jooksma sain, saime ka kiire ülemineku A2e.
No ja siis ilmus uus takistus. Minu tubli neljajalgne hüppab kontakte üle – oehhh! A2e jooksud olid meil imekaunid, kuid trahvipunktid saabusidki kontaktpindadel.
Õnneks tegeleme kontaktpindadega igapäevaselt ja küll ka see mure ükspäev lõplikult murtud saab!

Ja siis saabus september ja Viljandi võistlus ning voilà üleminek A3e. Meil võttis see aega 7 kuud ning mitmeid kummalisi ettenägematuid olukordi.

Seega eelmise aasta lubadused: 
  • Üleminek tehtud ja „trollijuhi“ paberid käes :)
  • Lexberry üritusi oleks võinud olla rohkem aga see-eest oli meil meeldejääv Sopranode 3s sünnipäev suvel, mis andis positiivset olemist terveks aastaks 
  • Kooliga tundub ka kohe-kohe ühel pool asjad olevat ja nii hirmsasti kui see ei kõla siis üks cum laude on siit koitmas J Ja pean lubadusest kinni, aitab koolist!
Siia heade aastasse mahtus veel väga palju pikki jalutuskäike, mida igapäevaselt sai päevaplaani võetud (no aitäh Kristi, et sa minu ja Berta füüsilise vormi eest hea seisad). Koera füüsis on märgatavalt paranenud ning enesekindlust juurde tulnud (või on see minu enesekindlus, mis koerale peegeldub). Kõik plaani võetud võistlused sai läbi võisteldud ning peale mai-d kui koera tembutamine lõppes on võistlustel osalemine puhas nauding olnud. Treeningutest on vahele jäänud ainult need korrad kui koer aprilli alguses kennelköha sai, ülejäänud korrad oleme kohal käinud ja igast trennist maksimumi võtnud.

Jah, ka mina lähen taaskord sinna libedale jääle ja annan endale uued reaalsed lubadused:
  • Uuel aastal osaleda väga paljudel võistlustel, et kasvatada minu enesekindlust ning välja töötada stardirutiin, millega ma koera energiataset maksimumini tõstan
  • Pidada meeles, et ma võistlen ainult iseendaga, teistega võrdlemine ei vii mind kuskile
  • Rada planeerides omandan oskuse ka koera liikumise trajektoori ette kujutada (täna on see oskus mul allapoole nulli)
  • Agility MM-le minna. Eeee… pealtvaatajana ikka :D mitte osalejana
  • Mul on seoses agility-ga ka 2 salasoovi aga kuna need on nii utoopilised siis ma väga ei julge neid siin välja hõigata, vaid kirjutan enda märkmikusse ja 2014 detsembris vaatan, kas täitusid :) (hoian pöidlaid, et täituvad)

Suured tänud Kristi-Tiina tandemile, ainult teie teate, mis jamast te mind eemale hoidsite. Sõgedad olete :D – isegi võõras Hiiumaa tädi ütles seda meile ju! 

Sõgedad sõgedate külast!

Tervitused kõigile, kes meid teavad ning imekaunist uut agility aastat kõigile!
Uute seiklusteni!

Ajaloo huvides pilt detsembrist 2013
Nostalgia nurk :) - suvine chill .. mmm
Nostalgia nurk :) - veel 5 kuud ja siis on suvi!

Monday, December 30, 2013

Berta Bubka ehk paaride aastalõpu agility TAKO-s


Paaride aastalõpu agility võistlus ootas oma järge, et sellele hooajale punkt panna. Või noh mis punkti panemist siin ikka on kui enda ja koera füüsilise vormi lihvimine käib igapäevaselt ning pikad pühad olid kuidagi nii hästi planeeritud, et isegi trennipausi ei tekkinud.

Aga nüüd võistlusmuljeid.
Looomulikult uude TAKO halli pidin ma minema niimoodi, et graafikusse mahuks ka eksimise tee. Kui meie pere lastele orienteerumise geeni jaotati siis nagu ikka kõige nooremana jäeti mind sellest ilma!  Jah, mul on ülinutikas minust targem telefon, millel navi süsteem sees ja see käivitub ühe vajutusega. Pane sihtpunkt kasvõi häälkäsklusega sisse! Ütleme nii, et mina olen see, kel kompassid taskutes pungil, navi süsteemid telefonis ning autos, eksin ikka ära!
Seega kui ära eksisin, helistasin minu isiklikule navi süsteemile – Kristile – ja kohal ma olingi. Koeraga halli ja väike rõõmupall Berta, pani oma sabalihased tööle ja näitas, et talle see hall meeldib. Mulle ka meeldis, eriti see raja ees olev ala, kus saab liikuda ja olla.

1.rada
Rada oli hästi lihtne ja mõnus jooksukas. Alguses ei saanud koer tuurid sisse aga väike ergutus ja Berta võttis oma lihaselised :D jalad oma six-pack kõhu alt :D välja ja nii ka see kiirus tuli. Filmi vaadates ei saa ma ikka aru, et kuidas mu koer nii hästi jookseb kui ma absoluutselt ei juhi teda, lihtsalt ummis-jalu raja läbi jooksen. Aga meil tulemuseks puhas rada ja teele asus Kristi-Yes tandem, no nagu ikka ka neil puhas ja kiire rada.



2.rada
Taaskord väga mõnus rada, sees ainult üks keeruline koht, kus koer pidid tagumisse tunneliauku saatma. No ja minu vale suunamise tulemusena läks hea füüsisega vapper koer hoopis maxi koera tõkkele hüppama. Eks korraks kindlasti käis ta peas läbi mõte „Mhhh kas need tõkked on alati nii kõrgel olnud. Eee vist on jah!“ ja hüppaski 55cm üle nagu niuhti ja veel ka varuga :D
Ohh mis teha kui mul väike Sergei Bubka kodus. Hea ettevalmistuse on  ta ju saanud  Yesiga jalutades kus iga puuoksa nimel tuleb kiiresti joostes võidelda ja teele ette jäävatest puunottidest suure kaarega üle hüpata  (kahjuks metsas ei ole maha kukkunud puurisud 35cm kõrgused, enamuses ikka kordades kõrgemad).
No ja meie huumorihüpe pani Kristi nii naerma, et ka tema start oli rikutud, sest ega kõht kõveras ei saa ju õigesti koera juhtida ja nii ka Yes põrutas valesse tunnelisse – no, et ikka olla solidaarne oma tiimi kaaslasega :D



Väga lahe võistlus oli! Suured tänud korraldajatele!

Tuesday, November 26, 2013

23.11.2013 TAKO-s aasta viimane võistlus


Selle aasta viimane võistlus toimus TAKO hallis. Nüüd on meie tandemil aega kosuda, mina pean paika panema oma enesekindluse võistlusradadel ning Berta peab olema lihtsalt Berta.
Selle aasta jamad agilitys algasid meil Loo TAKO hallis ning loodetavasti need jamad ka selle halliga Lool  lõppevad.

  1. Rada
Hüpperada oli eriliselt trikikas. Enda hinnangul tulime ülesandega hästi toime, dsq tulemuse võin kirjutada ainult enda kogenematuse arvele.DSQ tuli päris trikikohats kus peale slaalomit oli kõrvuti okser ning hüppetakistus, loomulikult sooritas Berta keerulisema takistuse. Minu viga oli ka selles, et eirasin Natalja juhist see koht võtta teistmoodi, arvasin, et ma ei saa sellega hakkama ja nii ma omaloomingut tegingi.
Keeruliste radade sooritamisel olen enda liikumisega nii hõivatud, et pahatihti kipun koera enda kõrval unustama :D ja siis teeb mu koer bertamanöövreid, et valib enda suva järgi esimesed takistused ning sooritab need perfektselt. Minu hinnangul oli see kaunis dsq

  1. Rada
Ainus rada, kus meil ka film olemas, suuuured tänud Kairile! Dsq tuli minu lohakast suunamisest, kus andsin koerale võimaluse kõik muud ettetulevad tõkked võtta. Nataljalt sain ülesande võimalikult palju valsse teha, et harjutada ennast võistlusel raskemate manöövritega. Selle ülesandega sain hästi hakkama. Keerulised kohad said tehtud aga nii kui on koht, kus pean kontrollima, et koer valesid tõkkeid ei vali, jooksen kaugele ette ja annan koerale vabad valikud teha, millist tõket võtta. Loogiline, et seal võivada apsakad sisse tulla ehk taaskord tegi Berta bertamanöövreid!

  1. Rada
Dsq saabus taaskord minu tähelepandamatusest. Jätsin koera õiges kohas kutsumata ja sinna me lootus puhas rada robinal kokku kolises.

  1. Rada
Appikene millised keerutamised. Minule on kõige raskemad rajad, kus ma pean samas kohas mitu korda olema, vot siis ei suuda ma ära fikseerida, kas olen selles kohas esimest või teist korda ning rada kipub ununema.
Siin sai mulle saatuslikuks 6nda tõkke out. A-st tõkkele ja suure kiirusega järgmine tõke kui äkki meenus, et oot-oot see vist ei olnud nii. Ja hetkel kui olin andnud käsu hüpata, meenus, et seal ju oli out. Ülejäänud rada oli rahuldav ja kõik keerulised lõksud läbisime ilusasti.

Tähelepanuks mulle! Ära unusta koera rajal ära, tema on ju see, kes ei tea kuhu minna ja minu ülesanne on see selgelt ja arusaadavalt näidata/hüüda.
Berta oli ülimotiveeritud, ta on rajal energiline ning kiire. Südamest loodan, et ma eesolevatel kuudel suudan oma juhtimise viia tasemele, millega ise rahul olen ning võimaldab meie tiimil häid tulemusi saavutada. Meil on kõik olemas, et olla agilitys tublid – Bertast paremat agility koera annab tahta, kui ainult minu tase edasi areneks oleks kõik väga pro.
Vastasel juhul võtab Berta oma seitse asja ning nõuab, et teda adopteeriks mõni agilityäss, kes talle rajal jooksmise kergemaks teeb:D

Tuesday, November 5, 2013

Ära tuli!!! Jeeeee!!!


Ära tuli! Lõpuks ometi jooksin trennis rada, kus koer entusiasmist kiunus ja haukus takistusi võttes. Oi see oli nagu kaunim muusika mu kõrvadele. Jeeeeee!!!
Kodus trenni tehes on ta koguaeg niutsunud ja kiununud takistusi võttes aga vot treeningule ei ole ma seda suutnud üle kanda. Ja eile see juhtus, milline rõõm :D

Seoses koera haukumisega agility`s meenub mulle ka üks piinlik vahejuhtum. Nimelt eelmine aasta meie ühel esimestel A0 võistlusel Tuhalas vaatasin võistlust ja meie selja taga haukus üks shelti (tol ajal ma isegi ei teadnud, et see tõug shelti on). Koer vaatas võistlust ja muudkui haukus. Mäletan, et ütlesin Kristile, et vot mulle ei meeldi kui koerad agility platsil hauguvad, hea, et minu koer nii vaikne on. Ja siis meie kõrval seisev naisterahvas vaatas mind väga pikalt ja terava pilguga ning sammus haukuva koera suunas. Ja siis oli mul hiiiiiiglama piinlik!
Selle üle aasta taguse vahejuhtumi möödudes tean täna, et agility peale pöördesse minevad koerad on ülihea nähtus (eile kui Berta nii käitus olin üliõnnelik) ning igakord kui Chika Edet võistlustel näen on mul ülipiinlik :D - nimelt haukuv koer oli Chika ja naisterahvas Ede!

Aga mis peamine, Berta on agility lainel!!! Jeeeee!!!

Ühel hommikul ärgates avanes mulle selline pilt - nii magavad agility ässad :D