Minu ainus eesmärk oli sellel võistlusel, et koer
võistlustandril jooksma hakkaks. Kolmapäevasest trennist oli nii halb
enesetunne sees, et ausalt ka ma juba hakkasin leiutama vabandusi, et miks
mitte Saaremaale minna. Kuid minu teine nimi „alla andmine ei ole variant –
never ever!“ lõi välja ja seega asusime Saaremaa poole teele.
Pikalt kaalusin, kas teha püsivusega või „madalstardist“,
mida maiusena anda, kuidas soojendada, kuid siis võtsin vastu otsuse, et
protsess peab kulgema tšillilt ja närviminek ei ole variant. Lisaks sellele
olin ma nädala jagu koera motiveerinud ja teinud tõsist tööd koera
enesekindluse tõstmise suunas.
Suureks abiks oli Saaremaa korterikaaslase Tiina :D
neljakäpalised, Kristi karvased sõbrad, kes hoidsid Berta tuju üleval.
No ja hakkasime rada õppima! Esialgu tundus, et milles
problemo, kerge nagu udusulg aga näed enesetunne oli petlik! Startisime
kolmandana, asusin stardikoridori ja märkasin keset platsi punast tunnelit. Mis
mõttes punane tunnel keset platsi! Õppides seda küll ei olnud! Päriselt ka mul
oli totaalne mälu-auk, ma oleksin kogu oma mõistuse panti pannud, et rada
õppides seda ei olnud! Starti minnes kummitas „punane tunnel, punane tunnel,
punane tunnel“, mõtlesin, et koer on ilmselt aeglane seega jõuan silmanurgast
vaadata, et mis number tunneli juures on. Ja vot sulle aeglast koer, Berta pani
ajama nagu metsa pääsenud bämbi, minul rõõm ülisuur, tahtsin hõigata juhheeei
kuid õnneks pidin koerale normaalseid käsklusi jagama. Ise koera juhtides tagus
peas mõte, et kas siit nurgast näen punase tunneli numbrit või äkki siit
nurgast? Ei võistlusel ega trennis ei tee ma rada numbreid vaadates vaid mälu
järgi ja nüüd olen võistlusel ja vaatan numbreid!!! Õnneks, päriselt ka õnneks
tegi koer enne punase tunneli lähedusse liikudes dsq ja nii me tegime endavälja nuputatud rada –mul oli enesetunne nii
hea, et oleks rajal ka kohtuniku kallidega üle külvanud aga piirdusin raja
lõpus koeraga rõõmustamisest.
Juhhuuu, tubli Berta!
Teine rada, otsustasin korralikult raja kõik takistused endale
selgeks teha. Kuigi selle raja puhtana võtmine oleks meile toonud A2e
ülemineku, võtsin vastu otsuse, et võitluse keskel eesmärke ei muudeta ja seega
endiselt on eesmärgiks „vana Berta“ esile toomine. Start ja koer paneb ajama
ning mina kannul, juhheeei koer jälle endiselt kiire ja äksi täis! Esimene pool
rada ilus ja puhas ja siis tegin ühe juhtimise vea ning suunasin koera valesti,
peas kiire otsus, et kuna meil on 5trahvipunkti, mis ülemineku välistab siis
võtame rada vabalt ning säilitan koera hea motiveeritusena. Nii me rõõmustades
edasi kapsasime ja kui päris aus olla siis ma isegi vist selle dsq toonud tõkke
provotseerisin, sest ma ei tahtnud koera kiirust pidurdada õigesse tõkkesse
suunamisega. Kui keegi mõtleb, et issand, mis mõttes õiget takistust võttes
koera pidurdab siis loogiliselt ei oskagi ma sellele tegevusele seletust anda,
sest nii ma rajal tundsin ja see tundus hiiglama õige samm olevat.Täna ilmselt nii ei mõtleks ega teeks aga
sellel hetkel tundus see jummalast hea strateegia olevat :D
meie sooritus videopildis:
Ühesõnaga kaunid dsq-d meie poolt! Ning võistluse kõige
loomingulisemate radade auhind kuulus ilmselt meile :D
Tiina tubli inimene otsustas, et kui Saaremaale minek siis
vähemalt 1 esikoht peaks ka tulema ja nii tal see tuligi. Solidaarsusest minuga
ka tema ei läinud seekord A2e aga sinna me õige pea ja üheskoos läheme.
Lumist ei tahaks üldse rääkida, kadedaks teeb selle koera
osavus! Aga igaljuhul õnnitlused Kristile :D
Võistlus võistluseks aga seltskond oli äge! Järgmine kord
jälle!
Hommik algas erksa Bertaga, mängulisus ja energilisus andis
lootust, et täna jookseb see väänkael kiiremini. Aga eks ka Berta lähtub minu
põhimõttest, et teed, mis sa teed aga alati peab nalja saama.
Tänase komöödia etenduse staarid olime jälle meie :D
Esimene rada oli tiba parem kui eile, saime hoo, peale paari
viperust ülesse. Peas tagus kogu-aeg mõte liigu-liigu-liigu mu neljajalgne
sõber :D
Teise raja taktika oli meil päris kaval. Kristi hoidis koera
ja mina mängisin Yessiga. Noh selline kadedaks tegev taktika. Toimis! Oleksime
teinud ilusa raja aga ma ise jooksin koerale ette ja nii Berta peatus ja tuligi
meil mõnusad tõrke karistuspunktid. Natukene
meelitamist (ma ei tohiks meelitada vaid motiveerida!) ning koer sai kiiruse
jälle ülesse.
Nii meil need rajad läksidki, kui jooksma sai oli vana Berta
rajal tagasi kui ei siis oli üks mökk-mökk tõkke ees. Aga mis siin ikka kurta, täna
oli selline võistlus, homme juba uus päev.
Berta nagu uunikum-auto mootor, tuleb alguses käima lükata
kui hoog sees siis liigub hästi ja kui kogemata vajutada pidurit siis turtsudes
jääb mootor seisma :D
Seda võistlust pidasin enda jaoks päris oluliselt. Plaanid
olid magusad!
Laupäeval esimene jooks on selline mõnus soojendus, kus saan
teada koera meeleolu ja teine jooks on SEE JOOKS! Noh ikka see jooks, mis teeb
meid „kolme kuuga trollijuhiks“! Päriselt ka, plaanisin, et pühapäeval lähen
A2-lisena Sveta radu jooksma. Enesekindlus oli laes, kuigi üritasin enda ülbust
tuhmistada sellega, et tulemus ei ole ainult minust kinni.
Valmistasin ennast absoluutselt igaks olukorraks, küll
selleks, et ma juhin koera halvasti, küll selleks, et koperdan rajal, küll
selleks, et pabistan aga kordagi ei mõelnud sellele, mis hoopis juhtus.
Laupäeva hommik ja koer tundus kohe selline imelik. Hommikul
välja väga ei tahtnudki minna, mis on Berta puhul väga imelik, hommikune
söögiaeg ei tulnud koerale meeldegi ja kui pesast väljus siis oli selline värisev
haavaleht! Ooookei, siis selline koer täna!
Võistluskoht, koer boxist välja, mõtlesin, et mängin temaga
õues aga kes ei tahtnud autost õue hüpata oli koer! See oli küll esmakordne!
Pildusin lumepalle aga samahästi oleks ma võinud need ise ära tuua, sest minu
koer natukene nuuskis, jooksis auto juurde, värises ja oli selline õnnetu
hüljatud olekuga. Mhhh, siis puges mulle kahtluseuss põue ja meenus detsembri
TAKO halli üritus.
Enne starti paar kontaktiharjutust ja koer tahtis boxi tagasi minna!? Oot, ma ju ootasin energilist koera, kes
võistlusrajal saba seljas rajale lippab.
Ja start! Okei jah, minu kui algaja juhi viga oli selles, et
ma torman kohe rajale ja ei suuda keskenduda koera motivatsioonile, no ja
tulemus oligi käes. Eks koomiline vaatepilt oli, mis ka videolt avaneb (selle
panen siia ainult enda tarbeks, et fikseerida Berta/enda arengut läbi aegade. Nõrganärvilistel mitte vaadata).
Keegi (kohtuniku abi) hõikas „rajalt ära“, vups minu mälus lünk ja nii me minema
sammusime. Mhh, ma ütlen, oleks ma siis teadnud, et minu rajalt eemaldamise
õigus ainult kohtunikul. Oleks koer raja läbi jooksnud oleks tal energiatase
kõrgem (need on oleksid aga ikkagi). Vabandusi võtan varnast aga kui kaine
mõistusega analüüsida, siis tegelikult ei tohiks abikohtunikud niimoodi
käituda. See selleks, eks ma ju olengi õppimisprotsessis ja iga vahejuhtum on ainult heaks õppetunniks, mida saab
kogemuste varamusse salvestada.
Teise jooksu ajaks olin juba endale stampmõtted pähe pannud.
Ma ei ole kunagi üheski tegevuses allaandja aga sel hetkel oli küll tunne, et
marsiks koju ära. Õnneks see mõte oli mul peas 0,0001sek. Tänud Kristi, Tiina,
Natalja tandemile, kes mu enesekindluse taastasid. Natalja kaasabil sai koerale
sutsa elu sisse puhutud (või olin see mina, kellele elu sisse puhuti :D) ja
start. Jep jälle ma keskendusin endale rohkem kui koerale aga viivitusega sain
koerale „on“ nupule vajutatud ja rajal oligi see vana hea Berta (mitte nii
kiire kui tavaliselt aga ikkagi päris hea).
Koduteel mõtlesin veelkorra võistluse läbi ja ma imestasin,
et tegelikult see päev ei löönudki mind rivist välja! Vist on inetu nii öelda,
aga mul on isegi heameel, et see A2 ei tulnud täna. Kui täna oleks sert tulnud
siis võib-olla ei naudiks ma seda arengut nii väga kui sellel teel meil künkaid
ja takistusi ei oleks.
Täna meil selline
võistlus :) Homme juba uus päev :)
Ekstra tänud Tiinale, kes korraldas meile personaalse auhinnatseremoonia! Nüüd karikas riiulil ja koeral kõht täis :D
See reklaam on nii absurdne, et ainult enda teada jätmine oleks patt :D
Sõitsime heas usus mööda Lõuna-Eesti teid Tallinna poole kui äkki pidurid blokki ja ümberpöörd. Kas lugesime plakatit õigesti?
Jep, nii see oli, tegemist Säravere hamburgeri söögikohaga, mille akendele maalitud kurjad harley davidsoni motomehed ja seinal selline sööma meelitamise plakat:
Sisse ei astunud, seega toidu headusest ei oska sõnagi öelda :D
