Päike paistis, ilm oli mõõdukalt soe ja tuul selline keskmise surfiilma mõõtu, seega võtsime plaani piiiikkkkka rannamatka!
Rannamatka alguses liitus meiega Berta2, kes nägi väga
puhanud ja tshill välja, talv oli talle turjale toonud mõned lisakilod (Natalja paneks ta kohe dieedile :D)
Taaskohtumine!
Kumb on kumb?
Selguse huvides teatas Berta1, Berta2le, et tema on Luidja ranna kunn!
Ja nii see 15km rannaliival kõmpimine möödus. Berta kilometraaž tuli
ilmselt 30km, mis sisaldas endas meres ujumist (ausalt meie tegime kõik, et
teda veest eemal hoida, kuid kaval koer leidis ikka võimaluse salaja vette
lipsata), lindude tagaajamist ning pulga järgi madalstardist jooksu.
Järjekordne sööst linde taga ajama
Aita leida koer (jah, tal õnnestus jälle vette minna, seekord siis järve)
Ka siin pildil on Berta täiesti olemas. Leia ta!
See kivi sobib minu kiviktaimlasse, võtame kaasa?
Ahjaa veel
üritas Berta puid maha murda ja ikka selleks, et saada hea pulk, mille järgi
joosta.
Kevadest vaimustunud koer!
Järjekordne puu, mille küljest tuleb oks murda
Jep, ka see puu ei jäänud Bertale 2e silma vahele
Ka siit ei möödutud märkamatult
Järjekordne saak
Jep, minu pulk!
Õigus jah ka me mõlemad käisime vees (planeerimata), teele ette sattunud ojad osutusid ikka väga laiaks, isegi meie spagaat hüpped ei päästnud vette kukkumise eest!
Alates sellest kui kodu-tõkked valmis, on meil käinud
aktiivne aktsioon nendega. Regulaarselt päevast-päeva oleme nendega tegutsenud
eesmärgil, et käsklus „hüppa“ on üks kasulik ja lahe asi.
Alates sellest kui Berta trikitama hakkas (loe: stoppab
tõkete ees + rajal olles on koera eesmärk kõiki kohtunikke personaalselt
tervitada), võtsin eesmärgi osaleda võistlusel siis kui need trikitamised
unustusehõlma vajunud. Aga nii kui uus võistlus
koitmas ja regamise tähtaeg läheneb, nii oleme nagu lupsti taaskord kirjas.
20-21.04 võistluseks säilitasin kainet meelt ja regasin
ainult meid esimesele päevale. Jep, kohe ka kahetsesin aga mis tehtud see
tehtud.
Sisemine tunne oli hea starti minnes, sest ma olen ju teinud
endast oleneva tõkke tõrgete „välja ravimisel“, lisaks avastasin, et saan koera
endaga tegutsema kui enne starti trikke teeme. Jep, algus oli kiire ja tõkke
tõrge kadunud, kuid see kohtunike tervitamine on meil „välja ravimata“. Õnneks on koer ülikiire ja lisaks paarile
kohtunike tervitamisele ja A-l maailma uudistades, jõudsime ajalimiiti. Noooo
aga see tähendas ju meie viimast A1 puhast rada ja siit see A2 tuligi!
Juhhuuuuu, töö kiire ja korralik! Mis mulle endale väga
meeldis, et ka Tiina-Lotta tandem meiega ühes rütmis neid klasse võtab!
Berta tutt-uus esimene agility sert!
Kahju, et samal päeval A2e joosta ei saanud, sest mul endal
sisetunne oli väga hea ja koera energiatase mõnus. Aga tegutsema peab reeglite
kohaselt ja seega meie esimene start A2s leidis aset järgmisel päeval.
Pühapäeval ei olnud seda sisemist head tunnet, et lähen teen
ja võidan! Mingi selline nõme ebakindlus tuli sisse, et vot kui koer ei
põrutagi stardist minema jne.jne. Lisaks ma ju nägin, et koer ei ole starti
minnes kontaktne ja nii me alustasime. No Berta oli ülirõõmus ja nobe aga tema
mõte oli absoluutselt kõiki inimesi tervitada, et oi kui lahe, kui lahe, vaadake
mind! Jep, viga oli minu alguse juhtimisest ja milles iganes aga tegelikult
päris lahe on vaadata kui see väike koer mööda platsi lõbusalt ringi lippab ja
on maailma kõige rõõmsam olend. Ehh eks tegelikult kuulates targemaid oligi
meie tänane ülesanne koera heatujulisena hoida ja see ka ju õnnestus!
Nüüd algab operatsioon
„kuidas Küllikist saab Bertale kõige põnevam isik maailmas“. Ma
teaduslikult sellele ei lähenegi, üritan väikeste igapäevasammudega koera
inimesearmastust minu suunas fokuseerima panna.
Ja seda ma tean, et saan sellega hakkama!
Seega vaatame kuidas meie edusammud on, peamine eesmärk on,
et me mõlemad täie rinnaga protsessi naudime, see on kõige tähtsam!
Ja nüüd huumori-klassikasse kuuluv video (21.04.13 esimene A2 jooks :D), keegi peab ju võistluse tola ka olema, no eks olin taaskord selleks siis mina :D
