REEDE
Otsustasin naabrinaisega reede õhtu väikse minijalutuskäigu koertega teha – mere äärde ja tagasi. Enne väljaminekut veel kaalusin, kas pipragaas kaasa võtta või mitte, otsustasin mitte võtta ning astusin uksest välja. Välistrepil jäin kahtlema oma otsuses, läksin majja tagasi ja pistsin pudeli taskusse.
Jõudsime muulini kui äkki kuulsin kuidas naabrinaine röögatas: „kutsuge oma koer ära, kutsuge oma koer ära“. Mitte kui millestki ei saanud aru ja siis märkasin, et merega jooksev paralleelteelt ilmus välja hiidkasvu valge kupeeritud kõrvadega kesk-aasia (või kaukaasia) lambakoer. Koer ilmus kuid omanikku mitte! Hakkasin ka kõva häälega hüüdma, et kutsuge oma koer ära, koer on meist huvitatud ning me ei soovi kokkupuudet võõra koeraga, oleme koertega. Endiselt ei mingit inimest. Koer vaatas korra sõbrantsi koerte suunas ning tuli sirgjoones minu juurde. Berta oli vanarahu ise, kuid Nèra kiljus ja röökis nagu segane (ta on nõrgema närvikavaga ning see oli juba neljas koerarünnak talle). Haarasin taskust pipragaasi ning käsutasin koerad minu selja taha seisma (koerterünnakute järgselt ongi mul tekkinud käsklus – „selja taga“). Röökisin nagu marutõbine metsloom, vehkisin kätega ning tegin ennast suureks (mul on nn hands free jalutusvöö seega saan segamatult kekselda ning minu käitumine oli ajendatud sellest, et nii aetakse koeri ja metsloomi minema). Seejärel ilmus omanik (väike habras, blond keskealine naine) – ei, ta ei kiirustanud, vaid ta oli oma seltskonnaga jõudnud meiega ristuva tee juurde. Karjusin koeraomanikule, et võtke oma koer ära, see on juba 4s koerarünnak minu kutsikale ning ma ei taha enam vastutustundetute koeraomanike tegemata töö tagajärgedega tegelda. Seejärel koeraomanik vastas: „ ta ei ründa, ta ei ole kuri“. Rumal jutt suhu tagasi – sa tuled mulle ütlema, et sinu kauka, kes jäigastunud ja klaaspilguga takseerib Nèrat ei ründa!!! Nii idiootset juttu ei saa keegi suust välja ajada. Kauka ründab ettehoiatamata ning ta ei anna urisedes märku, vaid ta ründab, et murda! Ja täpselt sellises asendis see koer ka oli. Astusin koerale lähemale, minu koerad selja taga ning lasin sutsaka pipragaasi. Koer taganes, kuid mõne hetke pärast oli ta taas meie juures. Seejärel röökisin veelgi tumedama häälega ning hakkasin maast kättejuhtuvate asjadega koera loopima. Koer seisin nagu külmrahu ning oli jäigastunud kehaga ning ma tõlgendasin tema kehahoiakust kohe algavat rünnakut. Koer astus sammu minu suunas, mina astusin sammu tema suunas ja lasin pool pudelit pipragaasi koerale silmadesse. Koer eemaldus niutsudes. Terve see aeg ei tulnud omaniku suust piuksugi, vaid ta üritas koera kinni saada, mis oli täiesti tulutu tegevus. Koera ja omaniku vahel oli 0 kontakti. Julgustav oli see, et mereäärde oli vahetult enne meid tulnud autoga inimesed. Seda vahejuhtumit pealt vaadates tulid nad autost välja ning hoidsid minupoolset ust lahti (eeldasin, et nad oleks mind autosse kutsunud kui oleks hulluks asi läinud). Aga autos olnud inimesed ei julgenud väga kaukale läheneda, sest ausalt ka mina oleks seda koera kartnud. Nõme oli see, et omanik oli koera kinnipüüdmisega väga saamatu, rünnaku vältimiseks oleks ta võinud tulla minu ja koera vahele aga ei, ta susserdas koera selja taga. Päriselt ka sa ei suuda mõelda, et kui lähened koerale seljatagant ja koer on näoga minu suunas siis sa julgustad koera meid ründama!!?? Saades lõpuks koera kätte (ilmselt sellepärast, et pipragaasi näkku saanud koer ei reageerinud enam nii hästi ja omanik sai tal kaelarihmast haarata), märkas omanik, et ma olin koera näosuunas mingit ainet lasknud ning tegi krimpsus näo. Nähes Nèra hirmunud maadligi hoiakut, karjusin teisele koeraomanikule järgi: „see on viimane kord kui ma teid siin lahtise koeraga näen. Tänu teile alustan taaskord nullist koera enesekindluse ehitamist, loodan, et te saate aru, mis kahju te hetkel minule tekitasite!“ Ei mingit vabandust ega midagi!
Eks mul läks ikka palju aega, et Nèra enesekindluse raasukesed seal teel kokku korjata ning temaga kontakt saavutada. Nii lukus koera ei ole ma näinudki. Autoga inimesed jälgisid ilmselt põnevusega seda minu kablutamist mereääres kui ma Nèra endaga mängima meelitasin ning talle selgeks teha üritasin, et kõik on ok. Berta oli vanarahu ise, tema arvates võib kasvõi 10 kaukat meid ahistada, sest pärast saab ju pulga järgi joosta ja maiust süüa! Berta oli meelekindlus ise. Minu väike valge printsess on hämmastav!
Oehh ütlen sellepeale.
Asja imelikum külg on see, et see sama naine on väidetavalt MTÜ Viimsi Koer trenniplatsil koeri treenimas. Ehk siis isehakanud treener (selle mtü-ga ta seotud ei ole), kes ei suuda enda koera kontrolli alla seada (väidetavalt on tal koera kinnisaamisega ka varem probleeme esinenud) ning ohte ette näha, kuid oma teadmisi jagab usinalt teistele.
Seda tobedat rünnakut oleks väga kergesti saanud ära hoida. Vastutustundlik koeraomanik ei lase oma koera pikalt ees ära minna, nii et kontroll puudub. Lisaks on see teelõik, kus on palju inimesi ja teisi koeri ning see naisterahvas tuli teelõigult, kus on piiratud nähtavus. Nagu, et sa lased oma kupeeritud kõrvadega (ilmselt venemaalt toodud, kus aretatakse suure agressiooniga kaukasid) kaukaaslase vabalt ringi joosta, ilma, et sa teaksid, kas koera nägemisulatuses on inimesi või mitte!
Inimese piiratud ajumaht on selle asja nimi ning suutmatus teistega arvestada!
LAUPÄEV
Jalutuskäigult tagasi tulles sööstis külavahel meie suunas nagu pudrukuul üks väike valge russell. Loomulikult Berta suunas. Berta hakkas juba ärrituma ning perenaise kutsumise peale koer ära ei tulnud, seega haarasin dzäku sülle ja andsin süles perenaisele ta üle. Ja taaskord oli minu koer selle koera tähelepanu objekt, mitte minuga kaasasolnud inimese 2 suurt koera.
Perenaise vabandus oli, et ta käsutas koera just autosse kui koer meid märkas ja plehku pistis. Asja teeb nõmedaks see, et kui ma ei oleks selle teelõigu otsas oma tossupaela sidunud ja aega kulutanud siis oleks üks kiirelt sõitnud auto, põgenev russell ja mina kohakuti sattunud ning see ilus koer oleks autorataste all olnud.
Selle asja nimi on lohakus.
PÜHAPÄEV
MTÜ Viimsi Koer trenniplatsist möödudes kuulsime kuidas üks mees hõikas oma koera. Jep, väike kutsikas keda treeniti oli jalga lasknud ning taaskord minu koera omale huviorbiidiks valinud. No ka nüüd võtsin võõra koera sülle ja viisin peremehele tagasi. Õnneks seekord ta huvitus minu koertest esimesena, sest 3 suuremat koera, kes kaasas olid, need oleks võinud sellele koerale natukene kurjalt öelda. Sellele teemale mõeldes sai kinnitust minu kartus, et koeratreenimisplatsil peab aed ümber olema, eriti siis kui platsi ühte osa ümbritseb sõidutee ja teist osa jalgtee, kus koerad jalutamas.
Nojah mis ma oskan kokkuvõttes öelda. Esiteks minu koerad on teistele koertele ülipõnevad objektid. Ilmselt Nèra närviline oleks on see, mis tõmbab teisi koeri magnetina ligi. Teiseks ajab ikka jube närvi lohakad koeraomanikud, kes võtavad väga suure agressiooni ja väikse ajumahuga (see ei olnud üldse halvasti öeldud, vaid nii see on) koeri ning arvavad, et nad on jube mõmmikud, pööramata tähelepanu koera olemusele ning treeningvajadusele.
Kolmandaks, ilma pipragaasita ei jaluta ma enam sammugi, sest see väike pudel konkreetselt päästis meid reedel.
Jep, Nèra emotsionaalse pagasiga hakkan jälle taaskord vundamendi tasandil tegelema!!!
 |
| Berta: "Ära hinga mulle kuklasse! Sina meelitad igasuguseid meie juurde!" |
