Augustis õnnestus võistelda Jõulumäel (kohtunikud: Elika Lass ja Svetlana Zolotnikova), Luigel (kohtunikud Harri ja Anne Huittinen) ja Riias (kohtunik Petr Pupik - super ägedad rajad!). Peatähelepanu oli Nèral, seega Berta osales ainult Luige võistlusel.
Detailselt ei hakka ühtegi võistlust lahkama, sest süvaanalüüsi olen teinud juba treeningpäevikus ning peale minu see vaevalt kedagi huvitab!
Pildid Riga Cup võistlustelt. Foto: Juris Maurans
 |
| Ideaalne poomikontakt |
Kuna Nèrat treenin iseseisvalt siis selle suve võistlustega tuligi esimene tagasilöök minu kogenematusele. Olin tulihingeliselt keskendunud Nèra tehnika treenimisele, seega meie treeningud piirdusidki ca 10..15 tõkke harjutustele, kus rõhuasetus keerulistele elementidele. Selle tulemusena ei teinud ma 3e kuu jooksul ühtegi pikka rajatreeningut ning see andis väga tugevasti tunda võistlustel. Sügise saabudes saab see viga parandatud, seega olukord, mis mind väga ei heidutagi.
Augusti jooksud ühes pikas videos:
Bertaga võistelda oli tõeline nauding, kogenud koeraga ka kõige keerulisemat rada joosta on puhas rõõm, koer on seal kus olema peab ja nii need tulemused tulevadki. Luige RV kokkuvõttes olime Bertaga 5ndal kohal (kokku 22 võistlejat). Oleks AG rajal poom vigadeta, oleks me isegi kolmandaks tulnud aga oleks oleks oleks oleks. Seega Berta sooritusega olen ülirahul.
Nèra Luige Caciag AG rajal oli puhas tulemus käega katsutav (puhta tulemusega oleks me ka esikohale maabunud). Süüdistan ennast, et kaotasin koeraga silmside ning lasin tal väga kerges kohas vea teha (enne ja peale seda viga oli ilus puhas jooks).
Luigel saavutasime ka 3nda koha. Olin üllatunud, et olenemata sellest, et ma tõrke korrigeerimisele kulutasin ca 3sec, olime esimesest koerast ainult mõned sajandikud aeglasemad.
Riia, Jõulumäe ja Luige võistlused panen Nèra treeningu arvele, seega DSQ-de sadu ja mitte väga ilusad tulemustega rajad mind ei heidutagi. Koer on ülitubli, kuid mina pean veel harjuma koera rakettkiirusega ning seda ohjata oskama.
Aeglaselt kuid sihikindlalt liigume tähtede poole :)
 |
| Unustasin Bertale öelda, et tegemist ei ole kõrgushüppega! |
Eraldi soovin ka mainida Riias juhtunut. Mulle väga meeldib, et kohtunikud on rohkem tähelepanu hakanud pöörama koerte heaolule. Ehk jälgitakse kuidas koerajuht koeraga käitub.
Natalja G. käitumine Indiyga on mulle juba halvas mõttes varem silma jäänud. Selles tandemis on tunda vihkamist ja külmust. Natalja G jookse Indyga on kole vaadata, iga koera eksimus toob koerajuhi näole nördimust, kalkust ja vihkamist (uskumatu, et selliseid sõnu saab agilitys kasutada!). Riias tegi kohtunik Natalja G-le hoiatuse (vihane kohtunik seiskas võistluse ning väga emotsionaalselt rääkis selle inimesega ca 5min), kuna ta füüsiliselt karistas koera peale jooksu (Indy ajas pulkasid maha. Kuid koera käitumine on tingitud ETS haigusest) !!!
Selline teguviis paneb mind väga tugevalt esmalt ohkama ning seejärel toob minu mõtetesse väga suure küsimärgi. Inimene, kes peab koertekooli, on ise treener (selle kooli abitreenerite teema on kurb fakt omaette!) ning annab nõu koerte koolitamisel, väärkohtleb oma koeri!!?? Mis eeskuju selline inimene saab teistele anda ja kas siinkohas peaks rangemaid meetmeid kasutusele võtma? Koerad usaldavad meid, nad annavad meie heaks kõik ja siis võtab keegi inimene endale õiguse peksta koera!? Antud juhtumi inimmaailma ümberpanduna on sama nagu liikumispuudega lapse ema peksab oma last, sest see ei ole suuteline jooksma! Kui absurdne veel saab olukord olla.
Ma ei poolda vihast mõtteviisi viljelemist kuid Riia juhtumi peale mõeldes ning tajudes, et see inimene on paljudele ebajumal koertemaailmas, toob raevu mu mõtetesse ning väga vihase tunde meeltesse!
Loodan, et see on koht kus nii mõnigi süüvib olukorra tõsidusse ning teeb omad järeldused!!!
