Sügishooaja esimene sisevõistlus - Nèra rokkis 100ga

Aeg: 23.9.2017 / TAKO

Kohtunik: Stefi Praakli

Taaskord möödus üks võistlus, mille kohta saan öelda, et mõnus tunne oli joosta! Tegin hiljuti väga suured korrektuurid enda mõtlemises ning treeningplaanides. Avastasin, et võistlustel rada õppides tegin alati 2 strateegilist plaani jooksmiseks: (plaan 1) kui ma jõuan õigeks ajaks siia siis ma teen sellise manöövri ja (plaan 2) kui ma jään kohale jõudmisega hiljaks siis teen siin sellise manöövri. Mismõttes ma niimoodi üldse mõtlen! Loomulikult pean ma jõudma igale poole ning alati peab olema 1 plaan, mida tuleb algusest lõpuni teostada. Seega alates Uulu võitlustest võtsin otsuse, et alati on mul olemas 1 plaan ja alati järgin ka seda.

Lisaks kõigele usaldan koera igas olukorras ning ei jää kuskile passima ja veenduma, kas ta sooritas manöövri või mitte (kui ei sooritanud siis olemas jälle üks vihje, mida edaspidi trennis hoolsamalt treenida).

HY 1 rada

Väga lahe rada! Sees kohutavalt palju vaheletõmbamisi ning iga takistus oli selline, mis nõudis väga täpset ajastamist. Kõik sujus plaanipäraselt ning endalegi oli üllatus, et eelviimase tunneli sisenemisega koeral probleeme tekkis. Pean paaris trennis tunneli-fookust kinnistama, et sellised apsakad ei juhtuks. Jah, minu viga seisnes selles, et kui ütlesin tunneli käsu siis võtsin juhtiva käe ära ja asusin edasi spurtima, kuid mulle ei meeldinud see, et Nèra sellele reageeris ja ei läinud tunnelisse! See oli küll selline olukord, kus koer ei oleks pidanud minu juhtimisveale reageerima aga õnneks tean kuidas seda parandada, et koer enam nii erksalt minu liigutustele ei reageeriks.

Kahju oli ajalisest kaotusest (ilmselt ca 4..5sec läks mässamisele)

Kiiruseks 4,79m/sec, -10 ja kohaks 5

HY 2 rada

Perfektne rada, ilus jooks, sellepärast oligi hirmus kahju alguse susserdamisest. Sellel korral oli see 100% minu viga! Kuna ei jätnud koera kaua starti püsima siis olingi vales kohas ja koer ei saanud aru, mida tegema peab.

DSQ aga ma nimetan seda ilusaks, sest susserdamine oli ainult 4ndal takistusel ja kõik ülejäänd väga ilus

AG 1 rada

Jube trikikas ja keeruline rada! Aga starti minnes otsustasin, et see on tehtav! Ja ära tegime, puhas ja kiire rada! Jube kahju oli minu viimase tõkke mitte näitamisel tekkinud koera segadusest, kuhu kaotasime ca 1sec. Aga selle vea ma panen hetkel selle arvele, et meil on treenimisel tõkke vältimise periood (mulle ka öeldi, et õppeprotsessil võib esineda tõrkeid, kus koer ilmselge tõkke juures ei soorita seda, vaid vaatab mulle otsa ja ootab infot, mida tegema peab).

Kiirus 5,57m/sec ning kohaks 1 - jeeijeee

AG 2 rada

Jälle üks keeruline ja trikikas rada. Hiiglama kahju on, et koht, kus ma DSQ sain oleks pidanud olema hoopis teistsuguse planeeringuga. Viga, mida asun kohe parandama on see, et kui ma teen mingi planeeringu ja rada õppides märkan, et ainult mina teen nii siis ei tee ma teiste järgi! Ei õpi ümber!!!

Kahju selles kohast, kus DSQ tuli, sest esialgne planeering oleks ilmselt toonud puhta raja. Aga mis teha, eks edaspidi on teistmoodi.

Mis mind väga rõõmustasid olid üliilusad poomi kontaktid. Meie suur panustamine nendesse ning iganädalane special poomitrenn on kasuks tulnud. Pean nüüd ennast mugavustsoonist välja rebima ning hakkama treenima ka järskude pööretega kontakte, need on veel ligadi-logadi.

Kiik oli sellel võistlusel päris ok aga ikkagi nõudis minu suurt kontrolli – märkus mulle, kiige kontrolli pean teostama koera ees, mitte temast tahapoole jäädes.

Väga rahul võistlustega, sest kõikide radade sooritustega olen väga rahul. Lisaks on hea tunne, et paanikaosakond hakkab minus kaduma, mida senini olen päris palju tundnud. Suureks abiks pean seda, et me oleme tõesti palju võistelnud. Olen arvamusel, et mida rohkem võistlusstarte koeraga teha, seda sujuvamaks koostöö läheb ning minu sisemine kindlus kasvab.

Siin ka üks autasustamise pilt. No ei ole seda fotograafilist geeni mulle antud :)

Leia pildilt Nèra :)

Sündinud modell!

Berta on modelliks sündinud! Piisab kui  fotokaamera valmis seada kui Berta asub poseerima. Mul ei ole vajadust teda istuma/lamama/seisma panna, vaid koer ise leiab kõige parema asendi ning ta on selles kuni ütlen "ok". Nii hämmastav kui see ka ei ole siis absoluutselt iga pilt Bertast on justkui see kõige parem! Nojah mõni meist on modelliks sündinud ja mõni ei ole :)

Berta leidis heas valguses võttekoha ja asus poseerima ...

... ka üks teine tegelane üritas pildile saada (seda tegi ta ka ülemisel pildil)

Lõpuks ometi see must nässakas :) kadus ja Berta sai oma ilu näidata

Elagu nartsissism :)

Huvitav kas asi on ainult minus aga on ju ilus koer :)

Ilus hüppetehnika

Nagu teeks sporti :)

Veel üks näide Nèra hüppesirutusest (tegelikult see suht mudidele iseloomulik)

Väike hõbeniit ja hullupilk koeral käib asja juurde :)


Fotod Riia võistlustelt 19-20.8 2017. Fotod: Igor Loginov

Sees oli tunne, justkui oleks maailmameistri kulla võitnud!

Aeg: 10.9.2017

Koht: Uulu staadion

Kohtunik: Àgnes Tòth

..sest täpselt niimoodi ma ennast koju sõites tundsin!

Selle aasta viimane välivõistlus möödus aastaajakohaselt – päikseta mõõdukalt soe ehk siis ideaalne koertele ning kui viimane jooks sai joostud hakkas vihma sadama.

Naudin välivõistlusi! Koera ja enda ettevalmistus jooksuks ning mahajalutamine on lihtsalt ideaalne, ruumi on palju, saad rahulikult omi asju teha, ilma kedagi segamata. 

Àgnes Tòth rajad olid päris trikid! Lõks lõksu küljes kinni ning ükski tõke ei olnud selline, kus saaksid kontrolli kaotada.

3st rajast sain 2 tulemusega ning ka see 3s DSQ-ga tulemus on puhtalt oma enese lohakus – mingil põhjusel ei tahtnud koera kauem stardis hoida ja seega ise olles vales kohas, valis Nèra vale tunneli augu.

A3 radu joostes olen selle võistlusega kõige rohkem rahul! KOHE VÄGA RAHUL! Igal rajal olin ise ja oli koer täpselt seal, kus ma planeerisin, et oleks (v.a 1x teise raja alguses kui ma kiirustasin stardiga). Ühelgi jooksul ei olnud mul paanikaosakonda, vaid mina ja Nèra toimisime koos väga hästi! 

Vigadega rajad meile poodiumi kohta ei andnud, kuid meele teeb rõõmsaks see, et Nèra kiirus on meeletu! Videot vaadates avastasin mitmeid juhtimisvigasid, mille likvideerimisel saaksin ta veelgi kiiremaks arendada. Seega mõttes andsin meile kõikide radade eest kuldmedali :D

Sellel võistlusel sai kinnitust 3 nõrka kohta, mida eesoleval 3l kuul hakkan igas trennis harjutama – (a) järsu nurga all kiire slaalomisse sisenemine. Täna võtab Nèra alguses 2 pulka korraga, (b) peale poomi järsud pöörded. Täna teeb kontaktikohal Nèra mahaastumise kõrvale (c) kiik, mis detailse kontrollimiseta kipub lendkiigeks minema. 

Need samad 3 teemat oli mul juba Moravia võistlustest teada, kuid keskendusin teistele teemadele (A järsud pöörded, stardipüsivus, takistuse fookus, poomi-tunneli valikud), mis täna on heas olukorras, seega ongi hea uued teemad plaani võtta.

Olen väääga rahul!

Paljude jaoks maailma kõige igavam postitus :)

Agility kõrval on minu suureks kireks iluaiandus. Kuna agility on enamikus minu vaba aja endale võtnud ning ülejäänud vaba aeg jaotub ära Hiiumaal taimedega eksperimenteerimiseks ning linnakodus muru niites ning viisakat iluaiandust harrastades (tiheasustusega linnaruumis ei kipu ma väga kõrgelennulisi aiandusideid teostama).

Müstika on see kuidas mingi uue idee saamisel haarab see mind nii endasse, et ei ole mingiks probleemiks 1e päevaga 8tonni killustikku laiali vedada või siis teha alustöid 25m² lillepeenra tarbeks. Koomilisem hetk oligi see kui eelmise aasta sügisel sain äkkidee teha uus lillepeenar ning kuna pinnaseks on mul lausliiv siis pidin tellima hobusesõnnikut. Palusin talumehel 6tonni sõnnikut valmis tehtud lillepeenra alusele kallutada. Ära sõites avaldas talumees head meelt, et ma linnainimene olen väga õige meetodiga kartulipeenra teinud kuid järgmine kord võiks kartulipeenar olla ikka ruudukujuline, mitte ümarjas ja laineline. Tänavu suvel see sama talumees sõitis minu majast mööda ning ilmselt oli selles samas kohas õitsev lillepeenar see, mis teda sundis autot peatama, välja tulema ning pead vangutama. 

Lisan siia väikse video, mida paar nädalat tagasi ühest aiaosast tegin, Eesmärk on, et talvel videot vaadates aitab see mul kevadisi töid paremini planeerida ning hoida meeles, milliseid istikuid pean kevadel muretsema hakkama :)

sellel aastal olid elulõngad eriti nadid

Budleia, liblika magnet

Nèra oma lemmikohas Hiiumaa aias - laua peal!

No ja ilma rannata ei saa ju ükski Hiiumaa läbi, seega absoluutselt igal Hiiumaal veedetud päeval saavad koerad tunde rannal joosta ning ujuda.

Berta Luidja ranna SPA-s

pildidl on 2 koera :)

Nèra ei oska väga ujuda, seega Berta toob merest pulkasid ja Nèra võtab need rannas talt ära

Järjekordne pulga olelusvõistlus :)

Viljandis Berta ja Nèraga sügist nautimas :)

Koht: Viljandi

Aeg: 2-3.9. 2017

Kohtunik: Svetlana Kreslina

Luige võistlusel avastasin, et peale võistlusi ja võistluse ajal oli Berta väga vallatus tujus ning tema tahe joosta on olemas. Tundsin suuri süümepiinasid, et olin nii pikalt teda võistlustelt eemale hoidnud, seega sai Viljandisse regatud mõlemad tüübid.

Kui aus olla siis osaleksid kõikidel radadel mõlema koeraga, kuid selle aasta kevadest avastasin enda jaoks tõsiasja, et kahe koeraga osalemine on ikka päris kalliks muutunud (varasemalt ei olnud ma kunagi jätnud osalemata või osalenud ainult 1l päeval rahalistel kaalutlustel). Kuni selle hetkeni ma isegi ei märganud, mis stardimaksud olid, vaid vapralt regasin igale võistlusele, igale rajal. Minu finantsiline käitumine ei ole muutunud, seega avastasin, et stardimaksud on drastiliselt tõusnud. Psühholoogiliselt on parem kui peale teist rada on stardimaks väiksem ja kuidagi ebaõiglaselt krõbe on 9€/rada läbi võistluse.

Vaba turumajandus on asja nimi ning nõudlus määrab hinna, seega see jutt jääb nüüd siia :)

Berta oli nagu Berta ikka. Läksime lendstardiga rajale ning päris vahvalt minu väike südameprintsess tormas. Bertaga joostes pakub mulle rõõmu koera jooksulust, seega ei hakanud parandama seda, et koer 1pulk varem slaalomist välja vupsas. V.a see õnnetu varem slaalomist välja tulemine oli rada ilus, puhas ja kiire. Mul oli Berta pärast väga hea meel.

Teine Berta rada oli ka väga ilus aga ajakaotus tuli slaalomi sisenemisest, mida pidime kordama ning kahju oli poomi ülehüppest. Kiiruseks 3,9m/sec kuid see oleks kindlasti üle 4tulnud kui slaalom oleks esimesel katsel õnnestunud (väga keeruline sisenemine oli)

Nèra oli Nèra ise. Enne starti nagu flegma koll ja nii kui rajal siis toimub transformeerumine ja minu hallata on helikiirusel tormav rakettkoer. Kolmest rajast õnnestus 1 rada ning olenemata sellest, et öeldi, et väga ilus jooks, ei olnud ma ise sellega rahul!

Sees oli väga ebakindel tunne ning oli tunne, et jäin igale poole hiljaks. Väga keeruline rada oli, seega suutsin täpselt 3s kohas raja ära unustada ja sellega koera mõnusalt suurtele kaartele tõmmata. Kahju oli ka ca 1,6sec ajakaotusest, mis ta peale poomi trallitas. Aga see oli tingitud minu mittejuhtimisest.

Vaikselt rühime edasi ja õnneks nüüd on ka tulemustega radasid hakanud sisse vupsama.

Järgmise AG raja ebaõnnestumise panen slaalomi arvele, tegin ise vale planeeringu ja sellega tekitasin koeras ikka paraja segaduse. Hüpperada oleks pidanud puhas tulema aga ma ise olin süüdi, et otsustasin (ainult treenimise eesmärgil) teha slaalomisse sisenemise sülepöördega. Ma tõesti tahtsin vaadata, kas see võistlustel toimib. Sisse tuli viimaste võistluste tüüpviga – kui koer suure kiirusega slaalomisse siseneb siis läheb ideaalselt õigest kohast sisse aga jätab teise ja kolmanda pulga vahele – hakkan selle probleemi tegelema ja küll ma välja nuputan, millest see tingitud.

Nèral AG rajalt -5 tulemusega III koht.

Kahju, et viimasel ajal on Eesti võistluste trendiks hakanud kujunema, et antakse auhinnaks maiusepakike. Loomulikult kingitud hobuse suhu ei vaadata aga kurb on see, et poodiumil olles ei jää alles ühtegi mälestust.

Mina isiklikult oleksin väga õnnelik kui poodiumil käigust jääb järgi mittetarbitav meene – ei pea olema medal ega karikas aga kasvõi väike must-valge printeriga trükitud diplom.

Ilmselt on see minu kiiks aga nii meeldiks kuid hiljem meenutada ja vaadata, et näe sellel kuupäeval saavutasime selle koha ja sellel kuupäeval selle koha! Kui keegi arvab, et võib selle seisukoha panna selle arvele, et olen elujooksul saanud vähe auhindu siis on see väär arusaam. Mul on suur kohver diplomeid täis, linnakodu sein ägiseb medalite all ning karikatelt pühin tolmu iga nädal. Jep, ka 25a tagasi võidetud diplomit vaadates, tunnen uhkust enda üle! No ja Hiiumaa kodu seinaalune riiul ning ühe toa sein on uhkeid rosette ja karikaid täis – jep, see ei tee sisekujundust ilusamaks aga teeb südame soojaks :)

Loodan, et see trend muutub ja karikaid, rosette, diplomeid, medaleid hakkab ka edaspidi poodiumitel jaguma :)