Monday, December 10, 2018

2 päeva Esa Muotka radu jooksmas. Olime tublid :)


Ootasin põnevusega detsembri alguse Vastse-Kuuste võistlust, sest siis oli kohtunikusk Esa Muotka. Meie üks lemmikutest. Esal on väga kiired, tehnilised ning kaasaegsed rajad. Esa Muotka radade põhimõte on, et kogu jooksuliin toetab koera loomulikku jooksu trajektoori ning kui koer teab sõnalisi õpetusi, jälgib sinu kehakeelt ja sa ise ei lähe rajale talle ette susserdama siis on neid imelihtne koosta! Ja need rajad on alati meie meeskonnale ülihästi sobinud!

Esimesel AG rajal tuli sisse minu suur ammune viperus. Nimelt slaalomist väljudes läks Nèra valele poole! Ca aasta tagasi juhtus sama ja ma ei suutnud seda endale selgeks teha, miks nii juhtus. Hiljem tuli kohtunik rääkima, et see on tingitud sellest, et kui ma koerale slaalomist tahapoole jään ja olen väga slaalomi lähedal siis enne viimase vahe sisenemist näeb koer mind vilksamisi valelt poolt ja slaalomist väljudes arvab ta, et ma olen teisel pool kui tegelikult olen. Müstika lahenenud!

Õnneks Stefi karjus, et ma ennast kokku võtaksin, sest seda ma ka tegin ja ülejäänud rada oli ilus ja puhas.



Teisel AG rajal kui saabusin slaalomisse, märkasin, et kohtunik andis mulle DSQ. Ma ei teadnud miks! Hiljem selgus, et ma olin Nèra pikkuselt eemale tõmmanud. Muidu oli rada väga ilus ja puhas (otsustasin ka kiike korrigeerida, kuigi see ei olnud veaga kiik aga ei olnud ja täiuslik). 



HY rada oli ülikiire ja me tegime selle ideaalselt. Kuigi koeral olid suured kaared ja nii mõnigi kord oleks võinud ta kiirem oli, saime ikkagi I koha ja kiiruseks oli 5,70m/sec.


Teisel päeval otsustasin enda juhtimist rohkem kontrollida.

Esimene AG rada oli päris nipiks ja väga tehniline kuid me sooritasime selle ilusti ning saime I koha, kiiruseks rekordiline 6m/sec. Isegi seda rada vaadates leidsin kohad, kus oleks saanud Nèra kaari väiksemaks teha. 




 Teise AG raja kiik ja slaalom olid kriminaalsed, kuid Nèra kiiruse ja halva nurga tõttu kohtunik neid ei märganud, seega saime kirja puhta raja ja I koha ning kiiruseks 5,16m/sec.



 
HY raja algus mulle ei meeldinud. Nagu totakas algaja tegin tüüpilise vea ja alustasin koeraga nii, et ta oli sunnitud valesti hüppama. Panin Nèra tagasi, tekitasin väikse püsistardi ning seejärel perfektne puhas rada. 



 
Kokkuvõttes 6st rajast 3 puhast ja esikohaga! Pole paha tulemus! Tegelikult ka 3 DSQ tulemust olid nii napikad kui üldse olla saavad!

Olen uhke oma väikse musta printsessi üle! Supertubli tulemus ja supertubli sõber!

Läbi raskuste tähtede poole, eks!


Noooojaaa autasustamise pildid ka :) 

Wednesday, December 5, 2018

Vahelduseks ka trennijuttu :)

Peale MM-i olen ekstra palju panustanud rajatreeningutele. Süda valutab, et me ei ole kuidagi leidnud võimalust teha lisaks 3x nädalas väikseid tehnika harjutusi ning ei ole võimalust olnud panna rõhku poomi treeningutele. Aga kui nii siis nii!

Rajatreeningutel on mul väga selged eesmärgid.
* stardipüsivus
* ilus kiik
* väiksed kaared
* sujuv ja pingevaba juhtimine
* ei röögi rajal nii palju


Siin mõned rajatreeningu videod. Meie kiituseks pean ütlema, et ca 90% juhtudel õnnestuvad kõik rajad esimesel katsel  ning mitte ükski rada ei ole keeruline. Seega me oskame tõesti kõike kuid võistlustel on DSQ-de põhjuseks minu lohakus ning sahmerdamine. Ning suureks miinuseks on see, et ma ikkagi ei oska kuni lõpuni välja tuvastada kõike lõksusid ning kohti, kus ma pean koera abistama. Aga eks ka need oskused tulevad!






Eesolev 2e päeva võistlus, kus kohtunikuks Esa Muotka (üks minu lemmikutest) saab olema huvitav. Me pole sellel nädalal kordagi agility hallis treeninud, seega saab olema hea katsetus kuidas käitub koer kui nädal on olnud agility vaba :)

Läbi raskuste tähtede poole, eks!

Monday, November 26, 2018

3h autosõitu on käkitegu :)

Kuna aasta alguses tuleb meie võistlustesse pikem paus siis on hetkel eesmärgiks nii paljudel võistlustel osaleda kui võimalik.
Seega taaskord sai ette võetud 3h automatk, et Nèraga joosta Vastse-Kuustes.

Võistluste eesmärk oli minu sahmerdamise juhtimisstiili pehmemaks muuta ning ilusaid kiikesid koer tegema panna.
Eks see sahmerdamine läheb paremaks väikeste sammudega, kuid avastasin, et kui mul on võimalik kiige juures seisatada ja kontrollida siis on kiige sooritus hea aga kohe kui jään koerast tahapoole siis on lendkiik.

Aga nüüd jooksudest.

HY rada
Jälle üks rada, mille saab kirjutada puuduva stardipüsivuse arvele. Rajale minnes teadsin, et ma ei jõua sellel pikal sirgel koeraga võidu joosta, kuid lootsin, et toimib „edasi“ käsklus ning seejärel jõuan tagant tulekut kontrollida. Nojah, oleks ju toiminud kui ma oleks selle käskluse andnud aga vaikisin ja nii Nèra minu jurude tuligi. Tulemuseks DSQ 




AG rada 1
Väga meielik rada. Pikad ärasaatmised ning turvaline algus. Seega tulemuseks puhas rada ja kiirus 6m/sec kanti. I koht ka.
Ainukene miinus oli slaalomise saatmine, kus ma ei riskinud eestlõikamist teha, vaid saatsin sülekaga ta. Toimis, kuid oleksin eelistanud, et mu paika pandud plaan oleks toiminud. 




AG 2 rada
.Kurjam kui kahju, et peale poomi ta otsustas otsetõkkele minna. Kuna viimasel ajal ei ole suurvõistlustel järske poomipöördeid tehtud siis olengi selle treenimise tahaplaanile jätnud, seega ma väga üllatunud ei olnud, et koer nii toimis. 




AG3 rada.

Muidu oli rada väga ilus aga olin hirmus kuri, et ma Nèra lendkiike ei läinud parandama, seega ma enne poomi tõket ta valele poole saatsin. Kui aus olla siis ma tegin seda isegi meelega, sets viiekaga radasid ma ei taha kirja saada ning tahtsin ka testida, kas tahasaatmine kaugelt õnnestub,. Õnnestus! 




Kokkuvõttes on Nèra ülitubli väike printsess. Ta teeb täpselt seda, mida ma näitan. Lähiaja eesmärgid on meie stardipüsivuse võistlustingimustesse üle tuua, kiige treeningu jätkamine, kaared väiksemaks ning ikka see igipõlise poomi treenimine.

Tuesday, November 20, 2018

Loomulikult jälle võistlemas!!!

Tundub, et tuleb oma 10 asja kokku pakkida ja Lõuna-Eestisse elama asuda! Mis muud siis otsustada kui november ja enamus detsembri nädalavahetused tuleb Vastse-Kuuste agilityhallis veeta.

Tuleb vist ikka ennast kokku võtta ja organiseerida üks õigetes mõõtudes, hea aluspinnaga ning soojustatud agility hall Tallinna piirkonda. Tako halligraafik on nii pungis kui veel olla saab ning südaöösel trenn mind väga ei vaimusta. Võtsin vastu otsuse, et kui treenin siis annan endast 100% ning pooles vinnas ei tee midagi. Sellest ka minu südaöiste treeningute vastuseis.

Aga mis siin vinguda, Lõuna-Eesti on ju tegelikult lähedal ning seal võistlemas käia ei ole ju ületamatu takistus. Seega sai laupäev plaani võetud ning eesmärgiks treenida. Tahtsin treenida võistlustingimustes stardipüsivust ning kiike.

Etteruttavalt võin öelda, et stardipüsivus on minu ebapädev käitumine ning kiik oli ilus.


Aga esimene HY rada ning otsustasin, et teen stardipüsivust. Ma tõesti ei tea miks ma panin ta valesti starti, eesmärgiga, et koer võtaks koheselt vale tõkke. Ma ei tea ka miks ma ikkagi tegin seda stardipüsivust kui mul enesetunne ütles, et ma ei ole valmis selleks! Aga lappama see läks ja Nèra varastas ning võttis teise tõkke valelt poolt. Kolmandal katsel otsustasin teha lendstarti kui Keida mulle seda hõikas (aitäh, et nii tegid!) ning ülejäänud rada ilus ja kiire. 




 
Esimesel AG rajal petsin Nèra ära. Enne meid jooksis Seva ning kui ta oli 4l viimasel tõkkel, panin Nèra kaugele istuma ning ise eemaldusin temast. Kui Seva lõpetas ja kohtunik vile andis, olin juba piisavalt kaugel ja andsin loa koeral startida. Ehk siis petmisega stardipüsivus, ei ole ka just hea lahendus. Aga rada tuli kiire ja puhas, mõned meile omased suured kaared ja mitte just kõige tihedamad pöörde sattusid rajale, kuid kiiruseks 5,76m/sec ning I koht 



Teisel AG rajal ei olnud stardipüsivust väga vaja, kuid tegin ikkagi mikroskoopilise püsivuse. See-eest teised tegid minule omast lendstarti.
Kahju, et ma koera A-lt ära suunasin. Sealt see DSQ sisse tuli! Oleks ma kätt tõstnud ning muutnud enda trajektoori kui koer A-l aga ma ei teinud seda! Mhhh kahju! Aga ülejäänud rada taaskord väga ilus ja kiire.



Super tubli koer mul ikka. Oma jooksu videosid vaadates on ikka mu tehnika väga kole! Palju tööd tuleb veel endaga ära teha. Lisaks hakkan oma füüsilisele vormile rohkem rõhku panema. Olen küll väga heas vormis aga võiks ju paremaks saada ning kiiremaks.!

Läbi raskuste tähtede poole, eks!


Hea stardipüsivus nii minul kui koeral :)

Thursday, November 15, 2018

Nädal peale MM-i

MM andis mulle megasuure emotsionaalse ja motivatsiooni tõuke. Siiani vaimusilmas näen kuidas Martina Magnoli oma vapra Kikiga maailmameistriks jookseb.

Seega Reetta Pirttikoski radadele läksin täis enesekindlust ja tahtejõudu. Tulemuseks 2 esikohta (kiirused 5,14m/sec ja 5,27m/sec) ja 2 DSQ-d. 


Esimsese DSQ põhjus oli selles, et ma ei olnud rahul Nèra kiigega ning panin ta sinna tagasi ja teine DSQ tuli HY rajal kus otsustasin teha keerulise lükke, kuigi lihtsam kombo oleks andnud puhta tulemuse. Aga kuna see eestvalssimine mul väga hästi ei õnnestu, üritan seda aina sagedamini võistlustel teha, et see selgeks saada.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et aitab rabistamisest ja kahtlemisest, et kas ühte või teise kohta jõuab, Tegelikult õige planeeringuga jõuab kõikjale ning ka kõige kiiremas kohas eestlõikamist teha (kuigi seda ma ei tee kui on oht koeraga kokku joosta) ei ole probleem.

Seega enesekindlus ja otsus, et saan hakkama on märksõnad! Ja kui ei saa mingil rajal hakkama siis tähendab, et treenime edasi ja asi selge! 

paraadfoto
tavaline olek



kohustuslik karikafoto

Ps. meil hetkel käib usin treening minule fokuseerimisega ja stardipüsivuse selgeks saamisega.

Agility Maailmameistrivõistlused 2018

Vahepeal on juhtunud väga erinevaid sündmusi, mis minu tavalise elurutiini segi paiskas ning sundis hetkeks peatuma ja mõtlema, et kuidas edasi. Kõikide sündmuste möllus juhtus see, et enne aasta kõige tähtsamat sündmust – agility MM – treenisin ennast ja koera minimaalselt. Osaliselt tingis minu muutunud elukorraldus, kolmandate isikute pahatahtlikkus ning avastasin, et nähtamatu sein on minu ette tulnud ja ma ei osanud sellest läbi murda. Üks osa mängis ka minu trots, kus ühel hetkel tajusin, et minu ja Nèra meeskond ei kuuluga meile, vaid me teeme seda kellegi teise heaks ja kellelegi teisele millegi tõestamiseks. Nii juhtuski, et enne suursündmust olime praktiliselt 3e kuulisel agility pausil, füüsiline ettevalmistus oli puudulik nii minul kui koeral, lisaks oli mul sügavalt ükskõik kõigest ja kõigist.

Julgen sellest alles nüüd rääkida, sest nüüdseks on see kõik selja taha jäetud ning uue innuga edasi marss on alanud. 

MEIE - hinges, südames, mõtetes nii kodus kui võistlustandril. Me oleme ÜKS!
 Aga täpsemalt Agility Maailmameistrivõistlustest. Mida võistlus lähemale, seda rohkem hakkasin endas muret tundma, et kas tõesti sellise tundega minnaksegi nii tähtsale võistluse vastu. Ma ei suutnud ennast viia sellesse staadiumisse, et reisi organiseerida, asju pakkida või üldse reis läbi mõelda. Juhtuski nii, et asjad sai pakitud 2 tundi enne laeva väljasõitu ning otsustasin, et eks Stockholmis vaatan kuidas ja mis suunas tuleb Kristiansdati sõita. Selgus, et ka ööbimiskohas olime Nèraga täiesti üksi, seega kogu reis oli ülesse ehitatud sellele, et ma pean üksi hakkama saama. 

Rootsi karge hommik


Bromöllas jalutamas


Meie Bromölla kodu

Tagasiteel tegime ka turistikat

Nèra on maailma parim reisikaaslane! Pikal laevareisil saime ära räägitud kõik jutud ning ca 500km autosõit sujus viperusteta. 

meie esimene selfie :)
Kohapea selgus, et võistlusnärv on kaduma läinud ning ilmselt olen kohalikul võistlusel ka rohkem pabistanud kui suurel maailmaareenil. Võimalik, et ca 20a profisportlase kogemus on oma töö teinud ja saanud üks asi selgeks, et kui võistlusnärv siis mõõdukas ja ükski võit ega kaotus ole seda väärt, et ennast sinna kuskile ära kaotada. Tuleb olla hetkes ning nautida! 

Hetk enne vetkontrolli
Meie pesamuna - kallis Marta!


Võistlusareen

Sätiem avatseremooniale

Meie meeskond
Aii kuidas ma nautisin seda spordipidu!!!! Teen endast kõik oleneva, et saaks ka mitmel järgneval aastal olla koondises ning joosta oma elu parimaid jookse.

Tõeline kogemus algas neljapäevase HY meeskondliku rajaga. Rada õppides sain ise aru ja ka mulle öeldi, et lendstardiga ei ole siin midagi teha! Kahjuks Nèra ei püsi karvavõrdki stardis ja MM-l seda ka katsetama ei minda. Nii oligi, et tõmbetunnel neelas Nèra, kuid enne seda ja peale seda oli täiuslik jooks! Milline nauding oli joosta, nautisin igat hetke sellest jooksust! Parim tunne ever!

Kahju, et rajatoimkond ja kohtunikud mulle rajal ette jäid, kuid kui aus olla siis see segas ainult mind, Nèra tegi oma tööd! 



Reedel oli AG rada. Minu hinnangul oli ainukene murekoht kiigelt järsk pööre. Pauk tuli luuavarrest ja minu väike printsess läks poomi asemele tunnelisse??!! See oli megaüllatus, sest meie meeskonnal on väga hea verbaalne takistuste teadmine. Kontaktpinna ja tunneli eristamist olen väga palju treeninud ning võistlustel varem ja treeningul on see õnnestunud 99,9% ja siis nüüd Rootsis ei õnnestunud! Kahju oli sellest! See ehmatus lõi mind pahviks, sest seda ma ei oodanud! Aga muidu olin rahul kuidas Nèra edasi töötas ja saime ka selle rajaga enam-vähem hakkama kui ma ennast kogusin. 



Kokkuvõttes, olen üliõnnelik, et ma koondisesse sain ning MM-l osalesin. Parim tunne ever ja see möll ning trall on nii lahe! Kuigi Nèra oli ebakindel selles lärmis ning lõputseremoonial oli ta nagu väike jänespüks siis tema käitumist tõlgendades nägin, et väikeste sammudega hakkab ta kindlamaks muutuma. 


Väuke koer suures maailmas

Tõde on see, et enamus ajast meie tipp sportlased on puhkeasendis :)
Maailma parimad - Eesti koodnis!
Kuidas edasi! Väike paus ning siis paneme paika väga kindla treeningplaani.

Minu ja koera füüsilise vormi eest hakkasin hoolitsema juba kohe ning meie murekohad agilitys on samuti suure tähelepanu all. Tegutseme plaanipäraselt ning see, mis oli Rootsis oli väike eelaimdus, milleks minu väike must printsess võimeline on! See koer on parim ja ma annan endast maksimumi, et olla Nèra vääriline! 

Läbi raskuste tähtede poole :)
Aitäh Eesti koondis ja taustajõud! Soe tunne tuli sisse kui sain teada kui paljudele ma korda lähen! Anname endast parima, et tulevikus meie üle rohkem uhkust saaks tunda! 

Läbi raskuste tähtede poole!

Janakkala Open /augusti võistlusmöll

Suvi kujunes nii, et treeninguid oli vähe ning juulis/augustis tekkis sisse pikk puhkepaus.

Augusti lõpus õnnestus minna Soome ning osaleda Janakkala Openil. Järgmine aasta kindlasti uuesti. Nii sõbralikku ja toetavat atmosfääri ei ole ammu tundunud. Nii lahe kui tuntakse huvi treeningmeetodite kohta ning ollakse vaimustuses Nèra oskustest. Äge!

Peale pikka puhkeperioodi oli keeruline minna rajale hüperaktiivse koeraga ning lootused ei olnudki suured. Seda enam oli kahju meie kiige viiekast, mis röövis meilt Caciabi aga eks järgmine kord uus üritus :D




Peaegu RV Caciab vääriline rada! Kui ei oleks seda lkiike olnud :)

Moravia Open 2018


Juba traditsiooniks kujunenud Moravia Open juuli alguses.

Kahju, et sellel võistlusel ei olnud me veel Moravia küpsed ning esinemine suht konarlik kuid enda kiituseks võin öelda, et vähemalt 4 rada oleks meil õnnestunud kui meil oleks stardipüsivus ning muud vead tulid minu kogenematusest.

Kui keegi soovib võtta plaani ühe välismaavõistluse aastas siis soovitan Moravia Openit. Ideaalne koht kust saada kätte suurvõistluse kogemus ning panna ennast proovile kui pead mitu päeva järjest mitu rada jooksma. No ja lisaks Tsehhi lahkus, odavus ja positiivsed inimesed. Lisaks ma naudin sooja ja Tsehhis saab sellel ajal alati sooja nautida. Õnneks Nèra ei ole heitunud kui peab 30ne kraadiga lippama, seega selline temperatuur ei ole kurnav ei mulle ega koerale. 

Meie tubli beebi Jim

Reis kujunes ülihästi ning tagasi tulles õnnestus meil Kaisaga ära tuua üks väike borderipoiss. Seega reis oli lõbus nagu alati ning Kaisa/Martaga on lust reisida. Nii asjalikke reisikaaslasi ei olegi ammu olnud kui need 2 tüdrukut, iga kell läheks nendega uuesti!




Tüdrukud oma saagiga! Super tüdrukud!!!

Nèra võistluspäeva eelsel õhtul

Otsstasin Tsehhist mõne koera kaasa haarata :)

Tuesday, June 26, 2018

Juuni võistlused

Juuni algas Uulu võistlustega, kus kohtunikuks Simon Noel.  2l päeval sai joostud ning tulemuseks ülikiire AG rada, kus õnnestus poomilt 5kas hankida ning võiduga HY rada.
Loomulikult õnnestus sellel võistlusel ka stiilne kukkumine sooritada :)









Järgmiseks EMV. Stardis nii Berta kui Nèra. Kohtunikuks Anders Virtanen.

Berta HY disklahvist oli hirmuskahju, sest tegelikult oli Berta kiire ja väga tubli. Minul tekkis mingi nõrkushoog (või noh mis nõrkus kui enne jooksu oli viimane söök 2h tagasi). Hooga unustasin ka kaamera käima panna, seega sellest jooksust videot ei ole. Esimese hooga taarusin esimesse tõkkesse, siis kummardus teise tõkke juures ja siis lõpus taarumine. Tubli Berta ei lasknud sellest häirida ning tormas nagu noor hirv!

Nèra meistrikate etteaste nimetus on ebaõnn! Perfektsed ilusad rajad ja siis mingi tobe apsakas mis tõi diskahvi. Nuh järgmine aasta uuesti :)
Meistrikate nädalavahetuse päästis Nèra HY raja võit.








Seejärel kiirvisiit Soome Vantaasse, kus Soome meistrikate eelõhtul sai proovitud AG ja HY rada. Konkurents oli tihe, ebaõnne tõi see, et saabusime ca 10min enne rajaõppimisi ning ka stardijärjekorras olin 6s. Seega ettevalmistus oli olematu ja nii ma lollusi tegin.

HY raja lõpu DSQ-st oli ülikahju. See oli koht, mida ma ei osanud lõksuks näha ja nii pidin puhtaks pühkima võimalkust esikohas 120 võistleja ees. See oli väga valus kaotus
!



Läksin patte lunastama Pärnusse Inga Järve ja Svetlana Kreslina radadele. Hea on see, et meie võistlustesse tuleb sisse üha sagedamini tehtud radasid, kuid kiik ja poom on metsas, seega sealt sooritusvead. Õnneks HY rada puhas ja võiduga ning tõstis enesetunnet.
Ehk siis 8st rada 6 tehtud, kuid nendest 6st olid 5vigadega. Aiaiai









Kokkuvõttes väsitav juuni (juunis veel ka ju Veskimetsa võistlus. 
Keha ja vaim on hirmus väsinud, seega väike trennikoormuse vähendus mõneks ajaks

Thursday, May 31, 2018

TAKO-s Zolotnikovi radadel

Mngil põhjusel on meie meeskonda ebaõnn tabanud. Jooksen, mis ma jooksen siis alati on mingi mikroskoopiline koht, mis ebaõnnestub ja mina loobun võitlemast lõpuni.
Mõistan ka milles olukord. See on üüratu kogus, mis teadmised minu koeras juba on ning imetlusväärne on Nèra õppimisvõime. Ka minus on teadmised kuidas ühte või teist olukorda treenida aga nii kui me võistlustulle saabume siis laguneb kõik koost. Need ei ole närvid, mis alt hüppavad. Need ei ole ka mingid ebareaalsed ootused iseendale ja koerale, vaid tegemist on puhtakujulise väsimusega.
Väga pooldan rahvusvaheliste võistluste meeskondade moodustamisel kvalifikatsiooni süsteemi. Olen selles punktirallis elus esimest korda ja päris tihti taipan ennast kalkuleerimist, et pean seal või seal võistlema, et saaksime vajalikud punktid kokku. Enam ma ei küsi, kas ma soovin võistelda ja kas mu enda vaimne ja füüsiline heaolu selleks valmis on, vaid otsustavaks argumendiks saab mingi muu põhjus.

Olen kaalunud ühte ja teist versiooni ja endiselt ei saa ma aru, miks kvalifikatsiooni süsteem ei sobi? Ca aastapikkune punktikogumine tegelikult ei näita ära, kes on suurvõistluseks valmis, vaid näitab, kellel rohkem aega ja raha käia võistlemas ning kui rahakott puuga seljas siis saab valida ka rahvusvahelised võistlused, kus osalejate arv suurem. Tegelikkuses võiks ju olla aastas ca 8..10 võistlust, mille najal kvalifikatsioon toimub. Olen ligenud mitmest allikast varasemaid arutelusid ning kvalifikatsiooni vastu on rääkinud, et mis siis kui võistlev koer on vigastatud, omanik vigastatud jne. Minu arvates ei ole see piisav argument, sest samasugused probleemid võivad tekkida ja sellel kõige tähtsamal võistlusel. Ehk parimad peavad olema parimad ükskõik, mis ajahetkel.
Lihtsalt olen seda mõtet endas vaaginud ja igakord saabun tõdemuseni, et kvalifikatsiooni süsteem meeldiks mulle paremini. See annaks võimalsue teha ka näiteks 2..3e kuulien agility paus, mida mina ja Nèra hetkel nii väga vajame. Jah, võib öelda, et tee aga samas nii lihtne see antud süsteemiga ei ole. Ühesõnaga väga palju mõtteid sees.


Aga meie möödunud nädala võistlus. 4st rajast õnnestus ainult üks. Kuigi mulle meeldisid dsq radade mõned kohad, mis õnnestsid hästi ja näitas, et kohe kui enesekindlalt koera juhin õnnestub meil perfektselt. Stardi oli täitsa püsivus olema, seega tasapisi saavutame selle mille poole olen Nèra kutsikast peale püüelnud.

Keidale olen üüratult tänulik, kus ta märkas ühte viga mul agility rajal ja andis väga head nõu HY rajal ning see toimis. Olin südamest liigutatud, et meie jooks talle korda läks ning ta võttis nõuks väga head juhtimissuunist jagada, Mäletan kui Tiina J mulle ükskord võistlustel nõu andis ja see toimis, kui kodus selle peale mõtlesin siis üüratu tänutunne valdas mind. Nii armas, et me kellegile korda läheme.

Ühesõnaga HY rada õnnestus ning saime Ie koha. Ilmselt ma vist röökisin sellel rajal päris palju, sets järgmine päev oli hääl kähe. Olengi märganud, et mulle hiiglama palju meeldib rajal röökida, see kuidagi innustab mind ennast kiiremini liikuma.






Wednesday, May 23, 2018

Viljandis suve nautimas :)

Aeg: 12-13.5 2018
Koht: Viljandi
Kohtunik: Gabi Steppan

Esimesed väga kaunid suvepäevad olid kätte jõudnud, mis tähendas, seda et sai nautida suurepärast 2e päevast välivõistlust.
Uhuhuhuuuu millised rajad! Polegi nii raskeid ja tehnilisi radu näinud, kus ei õnnestu väleda koeraga midagi teha kui oled ise kohmakas ja tehniline pool ei ole veel nii filigraanne.
Ja etteruttavalt võibki öelda, et nagu viimasel ajal ikka teeme rajal ühe fataalse vea ja seejärel on perfektne rada! Ise panen selle enda võistlus-väsimuse ja kogenematuse arvele. Harjutamine teeb meistriks!


Aga nüüd rajad eraldi

Laupäeval AG rada
Algus läks natukene lappama ehk mu õlad juhatasid koera poomile ja sealt see DSQ tuligi. Peale seda väga ilus rada. Mis mulle kohe mitte ei meeldinud olid järsud poomi tagasipöörded. Ilmselt oskamatusest aga need olid väga hirmsad, sest Nera sadas neilt ikka mõnusalt alla või tähendab libises alla.



Järgmine AG rada läks selle nahka, et ei kontrollinud koera lõppu ja nii see eelviimasel tõkkel DSQ tuli. Puhas minu viga, sest arvasin, et olen koeraga rohkem koos ja ta vaatab minu liikumissuunda, loomulikult silmkontakt puudus.


Laupäevast lunastust läksin Juunioride EO toetusvõistlusele lunastama. Olid ka rasked rajad aga seal tulid sisse esimesel rajal kiige viiekas, aiaiai. Oli võimalus ka kordusjookse teha aga ma ei tahtnud koera ja ennast väsitada, seega neid me ei võtnud.




Järgmisel rajal oli pulga kukkumine ja tõrge. Aga noh kui väga aus olla siis ma nendele radadele läksin ka põhjusel, et aitab jamast, tuleb hakata tegema stardipüsivust ja seda ka ma tegin.



Pühapäev Caciagi ja RV päev

Ohh mind totukest küll, miks küll peale kiike jäi slaalom juhtimata. See oli ainus koht, mis oli jama kõik ülejäänud väga ilus. Nujah sinna meil see Caciag läkski.




RV HY rajaga tutvudes sain aru, et see on puhas meie rada. Sobilik meie stiilile ja tehtav. Eriliselt olin üllatunud kui peale slaalomi tunnelisse koera saatsin ja kohtuniku vilet kuulsin. Ma ei saanud aru, mis juhtus! Hiljem kuulsin teiste käest, et Nèra oli enne viimast slaalomi pulka välja tulnud. See oli suur üllatus! Ta ei ole kunagi varem välja tulnud! Mis nüüd siis juhtus. Stefi küll ütles, et järsult eemaldusin, kuid see ei ole meile kunagi probleemiks olnud! Nuh järgmine kord tean, et ei tasu poosetada, kui on ajaliselt võimalik siis kontrollin slaalomi lõpuni ja jutul lõpp!

Muidu ilus ja puhas rada ning koer töötas ülihästi




Peale seda AG rada.

Hiiglama kahju kukkunud pulgast ja koledast ülehüppest. Üllatav oli see, et kuigi ma olin lohakas (peale pulga kukkumist ei suutnud ma ennast koguda) enne poomi ja koera edasi-tagasi laperdamisega kaotasin ca 1,5sec, oli meie aeg ikka kõige kiiremast koerast, kes ei teinud ühtegi üleliigset trajektoori mõned sajandikud aeglasemad. Nèra kiirus on ülivõimas, selles ei ole enam kahtlust. Kui saaks ka enda juhtimise stabiilsemakt ja selle rabistamise juhtimisest välja, teeksime ilusat muusikat koos.




Rõõmustav oli see, et toimisid kontaktpinna-tunneli valikud häälkäsklusega. Olen seda ca 2nädalat harjutanud ning asi toimib jeee!


Läbi raskuste tähtede poole :)