Koht: Vastse-Kuuste
Aeg: 24.2.2018 /EV 100
Kohtunik: Stefi Praakli
Möödunud nädalavahetuse võistlusele sõites olin ma eelnevalt endaga väga suurt psüühilist tööd teinud. Teinud endale selgeks, et iga minu jooks läheb ainult mulle endale korda ja see on ainult minu asi kuidas ma jooksen ja mis tulemuse saan. Seega võtsin vastu otsuse, et mitte kui mingit rolli ei mängi, mis tulemus on protokollis, tähtis on see, et mulle endale need jooksud meeldivad. Otsustasin, et ei hakka ka valehäbi tundma kui ma dsq saan ning ei lase oma head tuju sellest mõjutada.
HY rada
Päris kitsas rada oli ning kubises lõksudest, mis hirmus. Otsustasin, et jooksen nii nagu oleksin trennis ja mitte kui kedagi saalis ei eksisteeri peale minu ja Nèra.
Tegelikult oli rada väga ilus ja kõik rasked kohad said tehtud, viimaste tõkete osas oli süüdi minu vale juhtimine ja selle kombinatsiooni pooleliolev harjutamine. Nimelt just täpselt 2e tõkke sooritamise kombo verbaalset käsklust (shasha) ma hetkel koerale õpetan. Videot vaadates sain aru, et see kombo oleks toiminud aga mingil põhjusel tegin seal valsi ja koperdasin koerale ette. Oleksin pidanud püsima teiselpool tõket.
Noh järgmine kord olen targem. Aga ise olen ülimalt uhke, et peale jooksu olin rõõmus ja heas tujus ning see, et meil dsq tuli ei heidutanud karvavõrdki. Jeee
AG 1 rada
Kiire ja tempokas rada. Küll oli tulemuseks dsq aga enne vealist tõket ja peale seda tegime perfektse raja. See, et koer out-i ei läinud on ainult meie pooleliolev õppeprotsess. Jah minu kehaasend ei olnud õige ja oleksin võinud minna tõkkele lähemale aga ma ei teinud seda teadlikult. Hetkel õpetan verbaalset out-käsklust nii, et olenemata jalgade asendist peab koer tõkke taha minema, sellest tingituna ka ma ei lähe koera aitama. Trennides toimib selline süsteem hetkel 50/50 kordadel seega kui Nèra oleks võitlustel seda teinud oleks me justkui olümpiamängude kulla saanud. Seega mina olin selle rajaga ülimalt rahul!
AG 2 rada
Tegime selle raja ära aga mulle ei meeldinud Nèra kiik. Mõned kaared oleks võinud väiksemaks saada ja ka raja alguse planeering ei olnud kiiremate killast aga ma läksin turvalise lahenduse peale. Mis mind ennast väga rõõmustas oli koera slaalomi sisenemine, suunasin teda väga valesti aga Nèra korrigeeris iseennast ja tegi veatu soorituse
Kiiruseks 5,58m/sec ja I koht
AG 3 rada
Päris triki algus, kuid võtsin vastu otsuse, et koer teeb oma tööd ja ma ei hakka kuskilt paaniliselt teda ära kutsuma. Taaskord ülikiire ja tempokas rada, kus ei olnud hetkegi hinge tõmbamiseks. Kiik ei meeldinud mulle. Ahjaa eelviimase tõkke out-käsklus oli hea näide, et seda verbaalset käsklust tuleb kõvasti treenida, mulle endale sellised jalaga päästmised väga ei meeldi.
Kiiruseks 5,67m/sec ja I koht
Väga rõõmustas mind Nèra ilusad madalad poomikontaktid ning väga hea ja kiire reageering minu suunamuutustele. Tööd peab kõvasti tegema kiigega, out-käsklustega, shasha käsklusega ning ta on hakanud ennast laialt keerama 360kraadiste pöörete puhul.
Tubli koer ja ka mina olin tubli!
 |
| Mõistan, miks Nèra soovib poodiumilt lahkuda, Päris ebaadekvaatse välimusega koerajuht :D |
Veebruari 2 võistlust (10-11.2 ja 17-18.2) möödusid nii, et ma ise ka ei osanud väga adekvaatset infot oma tegemistele anda. Jooksud mulle väga meeldisid ja koer töötas ideaalselt kuid igale rajale kapsas sisse üks kotermann, mis tekitas dsq tulemuse. Kohtunikuks oli nendel võistlustel Svetlana Zolotnikova. Vahel ongi niimoodi, et mõnikord õnnestub ja mõnikord mitte! Mind ennast dsq-d ei kõiguta absoluutselt ning mul on ükskõik, mis tulemusega raja lõpetame, oluline on see, mida me rajal teeme. Igast jooksust ma õpin midagi ja kuigi teiste jaoks on tulemuseks dsq siis minu jaoks sisaldab üks võistlusjooks palju enamata. Tihti on meil treeningprotsessi all mõni verbaalne käsklus või kiige pöörded ja kui need võistlusel õnnestuvad on see minu jaoks super tulemus, vahet ei ole kui takistus edasi saame dsq. Agility ongi nii individuaalne ala, et see, mis rajal omaniku ja koera vahel toimub, mõistavad ainult rajal olijad.
Muidugi ma ise olin viimastel nädalatel natukene emotsionaalselt nõrk ja ei olnud suuteline enda eest seisma, seega viisid mind väga rivist välja mitmed negatiivsed kommentaarid, mida ma sain võistluste ajal. Ca 6e inimese käest sain teada kui halvasti jooksen ja kui vilets ma olen. Mõistan, et keegi ei mõtle seda halvasti aga kas see on õigustatud kui tundmata inimest, tema koera ja tööpanust, mis selle meeskonna toimimise alla on pandud, on õigus öelda kohe peale raja lõpetamist, et „mis sa seal vusserdasid, oleks aeg tulemust näidata!“ või „küll sa ikka jooksed lohakalt, oleks aeg ennast kätte võtta ja tööd teha!“ jne.jne. Pühapäeva hommikul võistlustele minnes valdas esmakordselt tunne, et ma ei taha võistlema minna, ei taha kuulda kellegi negatiivset märkus minu suunas või seda kui halb ma olen.
Seda enam oli pühapäeval esimesse starti minnes jube soe ja toetav tunda Tiina kätt mu õlal ja sõnu „jookse nii nagu sa trennis jooksed, sa oskad seda kõike“. Uhh nagu mingi suur ja raske vastutuse koorem oleks õlgadelt maha kukkunud. Kerge ja hea hakkas! Hea, et meie keskel nii mõistvaid ja soojasid inimesi on!
Ühesõnaga pühapäeva õhtul vaatasin pikalt peeglisse ja mõtlesin asjad enda jaoks ümber. Iga start võistlusel just ongi ainult minu jooks ja minu asi. Jooksen alati endast parimat jooksu ja annan kõik endast. Oma kõige suurem kriitik olen ma ise.
Panin kokku kõik oma ebaõnnestunud jooksud, minu hinnangul nii hull ei olegi. Õpin mina ja õpib koer ning oluline, et me naudime koostööd.
Läbi raskuste tähtede poole, eks!
