Thursday, May 31, 2018

TAKO-s Zolotnikovi radadel

Mngil põhjusel on meie meeskonda ebaõnn tabanud. Jooksen, mis ma jooksen siis alati on mingi mikroskoopiline koht, mis ebaõnnestub ja mina loobun võitlemast lõpuni.
Mõistan ka milles olukord. See on üüratu kogus, mis teadmised minu koeras juba on ning imetlusväärne on Nèra õppimisvõime. Ka minus on teadmised kuidas ühte või teist olukorda treenida aga nii kui me võistlustulle saabume siis laguneb kõik koost. Need ei ole närvid, mis alt hüppavad. Need ei ole ka mingid ebareaalsed ootused iseendale ja koerale, vaid tegemist on puhtakujulise väsimusega.
Väga pooldan rahvusvaheliste võistluste meeskondade moodustamisel kvalifikatsiooni süsteemi. Olen selles punktirallis elus esimest korda ja päris tihti taipan ennast kalkuleerimist, et pean seal või seal võistlema, et saaksime vajalikud punktid kokku. Enam ma ei küsi, kas ma soovin võistelda ja kas mu enda vaimne ja füüsiline heaolu selleks valmis on, vaid otsustavaks argumendiks saab mingi muu põhjus.

Olen kaalunud ühte ja teist versiooni ja endiselt ei saa ma aru, miks kvalifikatsiooni süsteem ei sobi? Ca aastapikkune punktikogumine tegelikult ei näita ära, kes on suurvõistluseks valmis, vaid näitab, kellel rohkem aega ja raha käia võistlemas ning kui rahakott puuga seljas siis saab valida ka rahvusvahelised võistlused, kus osalejate arv suurem. Tegelikkuses võiks ju olla aastas ca 8..10 võistlust, mille najal kvalifikatsioon toimub. Olen ligenud mitmest allikast varasemaid arutelusid ning kvalifikatsiooni vastu on rääkinud, et mis siis kui võistlev koer on vigastatud, omanik vigastatud jne. Minu arvates ei ole see piisav argument, sest samasugused probleemid võivad tekkida ja sellel kõige tähtsamal võistlusel. Ehk parimad peavad olema parimad ükskõik, mis ajahetkel.
Lihtsalt olen seda mõtet endas vaaginud ja igakord saabun tõdemuseni, et kvalifikatsiooni süsteem meeldiks mulle paremini. See annaks võimalsue teha ka näiteks 2..3e kuulien agility paus, mida mina ja Nèra hetkel nii väga vajame. Jah, võib öelda, et tee aga samas nii lihtne see antud süsteemiga ei ole. Ühesõnaga väga palju mõtteid sees.


Aga meie möödunud nädala võistlus. 4st rajast õnnestus ainult üks. Kuigi mulle meeldisid dsq radade mõned kohad, mis õnnestsid hästi ja näitas, et kohe kui enesekindlalt koera juhin õnnestub meil perfektselt. Stardi oli täitsa püsivus olema, seega tasapisi saavutame selle mille poole olen Nèra kutsikast peale püüelnud.

Keidale olen üüratult tänulik, kus ta märkas ühte viga mul agility rajal ja andis väga head nõu HY rajal ning see toimis. Olin südamest liigutatud, et meie jooks talle korda läks ning ta võttis nõuks väga head juhtimissuunist jagada, Mäletan kui Tiina J mulle ükskord võistlustel nõu andis ja see toimis, kui kodus selle peale mõtlesin siis üüratu tänutunne valdas mind. Nii armas, et me kellegile korda läheme.

Ühesõnaga HY rada õnnestus ning saime Ie koha. Ilmselt ma vist röökisin sellel rajal päris palju, sets järgmine päev oli hääl kähe. Olengi märganud, et mulle hiiglama palju meeldib rajal röökida, see kuidagi innustab mind ennast kiiremini liikuma.






Wednesday, May 23, 2018

Viljandis suve nautimas :)

Aeg: 12-13.5 2018
Koht: Viljandi
Kohtunik: Gabi Steppan

Esimesed väga kaunid suvepäevad olid kätte jõudnud, mis tähendas, seda et sai nautida suurepärast 2e päevast välivõistlust.
Uhuhuhuuuu millised rajad! Polegi nii raskeid ja tehnilisi radu näinud, kus ei õnnestu väleda koeraga midagi teha kui oled ise kohmakas ja tehniline pool ei ole veel nii filigraanne.
Ja etteruttavalt võibki öelda, et nagu viimasel ajal ikka teeme rajal ühe fataalse vea ja seejärel on perfektne rada! Ise panen selle enda võistlus-väsimuse ja kogenematuse arvele. Harjutamine teeb meistriks!


Aga nüüd rajad eraldi

Laupäeval AG rada
Algus läks natukene lappama ehk mu õlad juhatasid koera poomile ja sealt see DSQ tuligi. Peale seda väga ilus rada. Mis mulle kohe mitte ei meeldinud olid järsud poomi tagasipöörded. Ilmselt oskamatusest aga need olid väga hirmsad, sest Nera sadas neilt ikka mõnusalt alla või tähendab libises alla.



Järgmine AG rada läks selle nahka, et ei kontrollinud koera lõppu ja nii see eelviimasel tõkkel DSQ tuli. Puhas minu viga, sest arvasin, et olen koeraga rohkem koos ja ta vaatab minu liikumissuunda, loomulikult silmkontakt puudus.


Laupäevast lunastust läksin Juunioride EO toetusvõistlusele lunastama. Olid ka rasked rajad aga seal tulid sisse esimesel rajal kiige viiekas, aiaiai. Oli võimalus ka kordusjookse teha aga ma ei tahtnud koera ja ennast väsitada, seega neid me ei võtnud.




Järgmisel rajal oli pulga kukkumine ja tõrge. Aga noh kui väga aus olla siis ma nendele radadele läksin ka põhjusel, et aitab jamast, tuleb hakata tegema stardipüsivust ja seda ka ma tegin.



Pühapäev Caciagi ja RV päev

Ohh mind totukest küll, miks küll peale kiike jäi slaalom juhtimata. See oli ainus koht, mis oli jama kõik ülejäänud väga ilus. Nujah sinna meil see Caciag läkski.




RV HY rajaga tutvudes sain aru, et see on puhas meie rada. Sobilik meie stiilile ja tehtav. Eriliselt olin üllatunud kui peale slaalomi tunnelisse koera saatsin ja kohtuniku vilet kuulsin. Ma ei saanud aru, mis juhtus! Hiljem kuulsin teiste käest, et Nèra oli enne viimast slaalomi pulka välja tulnud. See oli suur üllatus! Ta ei ole kunagi varem välja tulnud! Mis nüüd siis juhtus. Stefi küll ütles, et järsult eemaldusin, kuid see ei ole meile kunagi probleemiks olnud! Nuh järgmine kord tean, et ei tasu poosetada, kui on ajaliselt võimalik siis kontrollin slaalomi lõpuni ja jutul lõpp!

Muidu ilus ja puhas rada ning koer töötas ülihästi




Peale seda AG rada.

Hiiglama kahju kukkunud pulgast ja koledast ülehüppest. Üllatav oli see, et kuigi ma olin lohakas (peale pulga kukkumist ei suutnud ma ennast koguda) enne poomi ja koera edasi-tagasi laperdamisega kaotasin ca 1,5sec, oli meie aeg ikka kõige kiiremast koerast, kes ei teinud ühtegi üleliigset trajektoori mõned sajandikud aeglasemad. Nèra kiirus on ülivõimas, selles ei ole enam kahtlust. Kui saaks ka enda juhtimise stabiilsemakt ja selle rabistamise juhtimisest välja, teeksime ilusat muusikat koos.




Rõõmustav oli see, et toimisid kontaktpinna-tunneli valikud häälkäsklusega. Olen seda ca 2nädalat harjutanud ning asi toimib jeee!


Läbi raskuste tähtede poole :)

Friday, May 11, 2018

Laupäeval Jõulumäe, pühapäeval Riia :)

Jõulumäe 5.5.2018
Kohtunik: Jari Suomalainen

Jari Suomalaineni rajad olid ülilahedad! Jube rasked aga kui asusid õppima ja seejärel jooksma siis said aru kui professionaalsed ning koera trajektoori jälgiv rada. Kiire oli kõikjale, rajad olid sellised, et hingamisruumi ei olnud ning ühtegi viga see rada ei andestanud.

Mina olen oma 3 rajaga ülirahul. Jah 2 neist olid DSQ-d kuid need olid ilusad rajad ning kui aus olla siis ma väga ei pingutanud ka, et dsq-d vältida. Võtsin vastu otsuse, et teeme ainult ilusaid ja ilma päästmisteta tulemusi ning eesmärk on meie koostööd kokkujooksma panna. Üritan radadel vältida nn mugavaid versioone, teen selliseid nagu teen trennis. Eriti uhke olin ma oma sülepöördega slaalom – tunnel valiku üle. Toimis ideaalselt.

Jama on selles, et stardipüsivus on olematu aga ma tõesti teen selle nimel tööd. Mingil põhjusel olid kõik poomid ülisuured ülehüpped. Hiljem analüüsisin ja asi on selles, et nii kui enne poomi lõppu hakkan kuhugi kalduma siis ka Nèra tuleb minuga kaasa ka kui otse minnes oleks ilus kontakt siis väikse pöörde teen ta poomi kontaktialal ja seda puudutamata. Oehhh jätkan töötamist sellega. No ja kiik oli ka päris mitmel korral väga kriminaalne – aiaiaiaai!





Järgnes Pärnu Agility Finaali jooks. Aiii kui kahju, et ma nii raske raja kõige lihtsamat osa ei kontrollinud. Üks kord Nera hüüdmisest ja me oleks teinud ilusa raja. Nuhh eks teine kord siis :)



Seejärel koer autosse ja suund Läti suunas. Kosutav ööuni ja asusime Riga Mayor Cup võistlustulle.


Koht: Riga, Mayor Cup 6.5.2018
Kohtunik: Sasha Grunder

Kui asu olla siis läksin kohale ainult kohtuniku pärast! Esimene Caciabi rada üleva ja asusin õppima. Nojah kui arvasin, et Suomalaineni rajad olid rasked siis see oli kordades keerulisem. Jessus Maria kõik tõkked üksteise otsas ja start oli selline, mis eeldas väga suurt stardipüsivus.

Starti ja loomulikult stardipüsivus oli 0, kuid sain hakkama. Kahju oli sellest lisatõkkest, mida Nèra võttis, muidu oleks meil väga ilus jooks olnud.




Seejärel Caciag AG rada. Taaskord nõudis see stardipüsivust, kuid saime hakkama. Kahju, et ma ei kannatanud poomi piisavalt kaua otse joosta ja tõmbasin ta sealt maha. Saime nii poomi kui kiige eest viiekad. Jube kahju! See kõik oleks välditav kui ma ei oleks nii kärsitu olnud! Kuid ajaliselt oli tal kõige kiirem aeg ehk 1,5sec kiirem kui temast järgmine koer.

Olek Oleks Oleks aga kui ta oleks poomi ja kiige ilusad teinud oleks meil esimene AG Caciag kukkunud aga õnneks see kõik on oleks ja see tähendab ainult seda, et tuleb edasi treenida!



Open rajale läksin selle plaaniga, et jooksen enda plaani ja teen täiesti teistsuguse lahenduse kui kõik teised. Kusjuures kui meil oleks olnud stardipüsivus, oleks me teinud puhta raja (või noh kiige osas ei teagi). Kahju, et ma ei suutnud püsima koera panna ja nii ma alguse ära käkerdasin aga kõik muu toimis ideaalselt ja minu lahendused tundusid kõige paremad olevad, kus koer tegi ilusad trajektoorid ning ka mina olin õigetes kohtades. Muidugi see lahendus tähendas jalgadele valu andmist!


Kokkuvõttes väga lahe nädalavahetus! Kuigi selle reisi võtsin üksi ette siis üllataval kombel ei olnudki sõit väsitav. Väga mõnus oli!
Mõlemad võistlused möödusid mõnusas suvesoojuses ning nautisin täiel hingel välivõistluse vabadust!
Kuigi ei õnnestunud ühtegi puhast rada saada siis see on hämmastav kui hästi Nèra töötab. Milline kiirus! Hämmastav! minuarust ta läheb iga võistlusega kiiremaks! Ootan põnevusega millal meie verbaalsed käsklused 100%kindlateks muutuvad, hetkel on vaja ikka koerale ka minu kehakeele kinnitust. 
Väga rahul võistlustega, järgmistel võistlustel siis teeme kõik puhtad rajad :D 

Wednesday, May 2, 2018

Nèra võistlusrallis

Mina ja tehnika või tehnika ja mina! Vot täpselt see ongi see liigitus, miks nii mitmed sündmused on kirjutamata jäänud. Seoses mitmete muudatustega on toimunud muudatus ka kasutatavas tehnikas.

Olen mitmeid võistlusi iPhonega filminud ja tee või tina aga kuidagi ei saa neid filme juutuubi ülesse laadida ilma, et kvaliteet lähkes nadist. Päriselt ka ma ei eole tehnika valdkonnas blond aga no ei saa hakkama. Nii kui hakkan videosid kuskile ülesse laadima on videodest saanud mingid udukogud! Ainus, mis kvaliteeti ei kräpi on FB.
Ka minu Samsung ei taha arvutiga ühilduda (eks mingite juust-arvutitega ei tahagi ükski telefon ilmselt ühilduda), seega pean need otse juutuubi laadima.

Nii aga nüüd võistlised riburada.

JEO toetusvõistlus 14.4, kus kohtunikuks Elika Lass. Tõesti ei oska öelda, miks läks nii nagu läks. Nagu oli hea rada aga nii kui jooksma hakkasin olid mingid naljakas kombinatsioonid, mis muidu toimisid aga seekord ei toiminud. Võimalik, et asi on minu väsimuses, et ma nii lohakalt ka enamuse ajal juhtisin koera.






Järgmisel nädalavahetusel sai ette võetud Soome/Eesti ringkäik. 22.4 Virtanen/Kerminen

Laupäeval Vantaasse ning eesmärgiks oli Virtaneni rada joosta. Kuna see on ka õppeprotsessis siis oli ette teada, et poomi järsud pöörded ei toiminuf. Otsejoostes oleks ilus kontakt olnud aga nii kui ma ise eemale pöördusin olid ülehüpped. Seega tulemuseks oli küll nii mididest (50osalejat) kui maxidest (50osalejat) kõige kiirem aga kui tulemuseks oli 10trahvipunkti siis maandusime 11ndaks.

Ise olin üliõnnelik, et viimasel AG rajal sain raske koha lahendatud, kuid mingil põhjusel sain kiigelt 5ka. Kuigi ka aegluubis vaadates oli ilus kiik. Aga eks see tõde ole, et tuleb ikkagi kiike harjuta ning teha ilusaid kiige sooritusi.







Pühapäev Vastse-Kuuste. Kohtunik Alen Marecovis.

Appikene kui keerulised rajad! Õnneks viimane ja kõige raskem AG rada toimi ja saime esikoha!

https://www.facebook.com/kulliki.vain/videos/10214286926425000/


28.4 TAKO ja kohtunkuks Anne Tammiksalu

Kõik rajad äksid vett vedama ja tulemuseks DSQ. Aga eks õppimisprotsess nii käibki.
Ise ei ole üldse pettunud viimaste võistluste tulemustest. Jah kõrvalvaataja jaoks võib olla DSQ-de sadu aga minu jaoks olid need head treeningjooksud, kus selgusid meie treenimistvajavad kohad ja mis meil on tugevuseks.

Nüüd on küll asi selge, et stardipüsivusega tuleb tegelema hakata. Küll olen 90% ulatuses hakkama saanud aga parem on kui mina otsustan, millal koer stardib ja kus ma ise olen. Eks treenimist on palju aga samas oleme nii palju edasi arenenud ja päris hea meeskond on meist saanud. 




Läbi raskuste tähtede poole, eks!