Friday, January 4, 2019

Pöörane 2018 aasta! Üks kirjumaid minu elus!

Hakkan ennast kordama, sest taaskord tuleb öelda, et „viuh ja aasta möödus“! Seekord aasta kokkuvõte mõned päevad uues aastas olemises.

Heitsin pilgu meie sündmustele möödunud aastas ning uskumatu, et see kõik on ühte aastasse ära mahtunud. 2018 oli sündmusterohke, keeruline, kummaline, õnnelik, hea ning väga meeldejääv aasta. See oli aasta, millesse mahtusid absoluutselt kõik elu värvingud. Ilmselt saan paljude asjade kohta öelda, et „tehtud“. Nimetan ka seda aastat, kus minu silmad avanesid nii mitmeski elu tahus ning avastasin, et lisaks headele inimestele on minu ellu siginenud mõned tumedamad kujud, kelle ainus soov on mulle halba soovida. Õnneks olen piisavalt objektiivne ning tugev, et sellised „elu mädapaised“ avastada ning likvideerida.

Vastukaaluks on minu ellu tulnud fantastilised uued inimesed, kes annavad nii palju rõõmu ja headust minu ellu. Aitäh neile imelistele inimestele! 


pätsatud pilt!

Nii uskumatu kui see ka ei ole siis nüüdseks on möödunud 2 aastat kui ma iseseisvalt ennast treenin ning lisaks sellele on minu ümber tekkinud häid inimesi, kes annavad nõu just siis kui ma seda kõige rohkem vajan. Taas saan endale kinnitada, et ise treenimine oli üks parimaid agility alaseid otsuseid, mille olen  vastu võtnud.
Jah, õpin oma vigadest aga uskumatult palju häid inimesi on, kellele minu ja Nèra tegemised korda lähevad! Siiras ja suur aitäh!




Juba teist aastat sai suve keskel Moravia Openile minna ning minu rõõmuks taas Marta-Kaisa tandemiga. Nende tüdrukute kohta võin ma tunde kiidulaulu laulda, ühed väga olulised inimesed minu elus, kellele mõeldes tuleb naeratus näole. 


jahhh see kõik mahtus ära meie autosse!

Tagasiteel tõime Kaisaga ära ka sõber Jimmy, kellest vahepeal on kasvanud tubli koerapoiss. 


Vahepeal oli meil Nèraga mega suur õõnes olukord, kus treeningutel tegime imeilusaid jooksed kuid nii kui võistlustulle läksime lagunes kõik tükkideks.

Analüüsisin ning kaalusin olukorda ning tajusin, et meie probleemiks on minu mentaalne ettevalmistus. Töö selles suunas käib kuid olen rahul tulemustega. Lisaks andis suurt positiivset hoogu juurde minu hea füüsiline vorm ning endaga töö tegemine, et Nèraga võrdväärselt radadel joosta.


Ei saa ju ümber ega üle MM-st! Kindlasti oli, on ja saab olema see minu elu üheks tähtsündmuseks. Treenida ennast ja koera sellele tasemele, et minna esinema maailma suurimale spordivõistlusele on meeletu au ja uhke tunne. 




Saab öelda, et saime hakkama! Olen ülirahul meie jooksudega ning see kuidas minu väike printsess käitus oli vapustav! Enne starti oli nagu väike pelglik hiireke aga nii kui jalada võistlusareeni puudutasid sirgus temast võimas ja uhke lõvi. See oli imeline kuidas ta jooksis ja mida tegi!

Uhke olen ka enda üle. Suutsin saavutada enda vormi, mis lubas joosta kiiresti, hea koordinatsiooniga ning hästi. Olen rahul, et minu närvikava oli väga tugev ning kordagi ei tundnud, et maapind jalgeall hakkab kõikuma.

Võin siiralt ja südamest öelda, et MM-l joostud rajad on senise agility karjääri juures need, mida olen täiel rinnal nautinud ning tundnud rõõmu. 



Oi ja meie MM meeskond ning fännid saavad minu käest selle aasta kõige suurema kallistuse. Fantastiline meeskond! Milline toetus, ühte hoidvus ning üksteisest hoolimine! Parim!!!

Suur kallistus kõigile
Peale MM-i oli üliväike mõõnaperiood, et kuhu edasi, mida veel saavutada aga õnneks sain sellest hetkest kiiresti edasi ja taaskord on meil ilusad eesmärgid silme ees ning naudin seda mida teen.

MM-i varna riputan ka selle, mis juhtus minu ja Nèra vahel. Olles ca 10 päeva kahekesi koos tekkis meievahele uskumatult tugev ja mõistev side. Midagi olulist sellel ajal juhtus, sest alates sellest hetkest on meievahel kuidagi kõik paika loksunud ning me mõistame üksteist hetkega.

Hakkan ikka enam ja enam mõistma agilitykoerte ja nende händlerite vahelist sidet. See on hetk, mida rahvas võistlusareenil näeb, kuid see on terve igavik, mis toimub pilkude alt väljas. Need hetked kui me kahekesi hotellitoas oleme, juubeldame võitude üle, nutame valusa kaotuse puhul , üksteist kallistades. Räägime eesootavatest tegudest, analüüsime tehtut ning räägime oma hirmudest, kartustest ja rõõmudest. Võin öelda, et Nèra on koer, kes teab minu kõige sügavamaid saladusi, mõtteid ja soove, ta tunneb mind. Ning mina olen inimene, kes vaadates selle koera silmadesse, tean , mida ta mõtleb. See on koer, kes on pugenud minu südame kõige sügavamasse soppi. See on koer, kellega hingame ühte rütmi.

… no ja siis on Berta! Koer, kes kõnnib isepäi, koer, kes teab, kes ta on, koer, kes teab mis ta teeb! 







Berta elu 2018 möödus väga mõnusalt. Võistlustules oli ta mul ainult EMV ajal ning ülejäänud perioodi vaatas Nèra võistlust kõrvalt või soojendas tema jaoks kohta diivanil. Loomulikult 1x nädalas ka Lexberryde treening, seega vanaproua tervis ja füüsis on väga muljetavaldav!





Berta on Berta ning kui vähegi võimalik siis sooviksin iga inimese ellu ühte Berta sugust koera. Läbi tema õpid hindama kui mugav võiks üks elu olla ja kuidas teha kõik selleks, et mitte midagi tehes olla pildis. Armastan seda koera kuule ja tagasi! 

Näide kuidas olla uhke!

Näide hullust tööloomast, kes tahab teha tööd, mitte poseerida :D 

Kokkuvõttes olen 2018 aastaga väga rahul! Agility mõttes tegime ilusaid sooritusi, võitsime ilusaid tiitleid ning saime nii tunnustada kui laita. Kuid kõige olulisem, see on aasta, mille kohta saan öelda, et minu kaks südamesõpra on väga head elu elanud, nautinud igat sekundit sellest ning nende tervis on tipp-topp korras. Vot see on kõige tähtsam!


Aga nüüd lipsan sellele libedale jääle ja sean 2019 eesmärke:

  • Minu ja koerte tervis on esikohal. Tervis on see, millele panustan 100% ühtegi järelandmist tegemata 
  • Senisest veelgi tõsisemalt panustan enda ja koerte füüsilise vormi hoidmisele ning parendamisele 
  • Võimalikult palju aega naudime Hiiumaa paradiisis ning elama elu, mis on nagu unistus 
  • Moravia Open – loomulikult! Esikoht – loomulikult! 
  • MM meeskonda saamine ning seekord on sooviks ka individuaalses arvestuses joosta. Esikoht – loomulikult! 
  • EMV – läbi ajaloo on näidanud, et EMV on nagu üllatusmuna, selged favoriidid ei olegi nii selged ning üllatusi tuleb palju. Seega Nèra ja Berta osalevad EMV-l kindlasti kuid mis iganes koht sealt tuleb on see koht, mida me väärt oleme! 
  • STARDIPÜSIVUS Nèral! Issand küll, kas me ükskord saame selle korda või ei saa? 2019 Saame! 
  • Üks HY raja esikoht tuleks Soomest ära tuua siis on minu must nässakas ka Soome HY tšempion. No ja võib-olla isegi kinnitan kõik ta tiitlid ära aga see ei ole lubadus. 
  • Võistelda Soomes Janakkal ning suvel Jaapani kohtuniku radadel 
  • Kindlasti on see aasta kui Nèra poom ja kiik saavad perfektsed olema. 
  • Eesmärk on MM-le minna (näedsa kui enesekindlalt sellest räägin, kõigepealt peab ju kvalifitseeruma!) konditsioonis, kus meie stardipüsivus on ideaalne, kiik kaugelt juhitav ja korralik ning poom perfektne ka järskude pööretega ning lõksudega 
  • Võistelda nii palju kui võimalik ja tahtmist on 
  • Kohtuda oma Lexberry perekonnaga nii palju kui võimalik! 
  • Nautida! Nautida! Nautida! 

2019 eesmärk on olla õnnelik ning nautida aina süvenevat agility hullust! Aitäh kõigile, kes on minu jaoks olemas olnud ning kes näevad mind sellisena nagu ma olen – lihtne, siiras, õnnelik ja avatud! 

Minu Hiiumaa paradiis







Siirad ja südamest tulevad soovid kõikidele, kes minuga 2018 aastal olid! Aitäh teile kõigile, et olemas olite!


Tuult tiibadesse inglitiibadega koertele Lexile ja Celliele! Olete igavesti minu mõtetes!













Kõige kaunimat, imelisemat, maagilisemat, edukamat, armastust täis aastat kõigile!

Olen olemas neile, kelle jaoks olen olemas!

Thursday, January 3, 2019

Enne kui aasta lõppes Sari Mikkilä ja Reetta Pirttikoski radasid jooksmas

Otsustasin, et enne kui aasta lõppeb hüppame korraks Soomest läbi. Mis saab parem olla kui Sari Mikkilä (HY rajad) ja Reetta Pirttikoski (AG rajad) rajad soojas Vantaa hallis. 

No kui aus olla siis ma sihtisin pigem HY radasid, sest meie Soome hüppeserdist on 2 puhast rada esikohaga puudu. Noh võiks ju väike ambitsioonikas plaan ka aeg-ajalt olla.

Natukene väsitav on kell 5 hommikul ärgata ja alustada jooksu õhtul kell 18.00. Sinna sisse mahtus aeg kui lihtsalt passisin ja ootasin oma stardijärjekorda. Õnneks hall on mugav ja piisavalt soe, seega teiste jookse oli lust vaadata.


Esimene AG rada.
Oi see oli õel rada, üldse mitte Reetta käekiri. Jooksma minnes teadsin, et see ei ole minu rida! Teadsin, et kiige järgne tunneli lõks on „meie teema“, seega ei olnud sees head tunnet.
Mind viis ennast väga välja Nèra kiige ülehüpe, seega ma isegi ei pingutanud, et ta sinna tunneli lõksu ei läheks. Muidu koer toimis hästi ja kõik oli nii nagu pidi (v.a. poomi ja kiige sooritused olid hirmsad!) 




Esimene HY rada
Appikene kuidas see kõik venis! Muudkui aga ootad ja ootad ning siis vaatad kella ning minusse hakkas jube pugema kahtlus, et kas me ka kolmandat rada jõuame joosta!
Läksin rajale päris ülbelt ja pahasena, sest kui oli minu start siis oli selge, et teist HY rada me ei jõua joosta ning minu eesmärk jääb saavutamata! Kusjuures ärajäänud HY rada oli täpselt meie nägu!
Start ja otsustasin, et teen ülbeid eestlõikamisi ja jätan koera iseseisvalt tööd tegema.
Tulemuseks puhas rada ja I koht 



Teine AG rada
Läksin korraldajatele ütlema, et kui ma saan kell 21 startida siis ma stardin aga vastasel juhul jätan nii 3nda kui 4nda ära.
Mind pandi esimeseks ja tore oli see, et ekstra kiiresti lubati mul starti minna. Mulle endale väga ei meeldinud, et taaskord läksin ülbelt rajale, kus pool rajaõppimise ajast ei kasutanud ära, mõttes ei käinud rada läbi ja otsustasin lihtsalt joosta.
Rada oli ilus ja koer toimis hästi aga poomi ning kiige viiekad on ikka päris kurvaks tegevad.
Poomi vead panen selle arvele, et poom oli tavapärasest väga madal ning kui kõikjal mujal on meil poomid korras siis Vantaa halli madala poomiga on poomid kõrged (muidugi seekordsed poomid olid kriminaalsed!)
Kiige veaks panen selle, et me ei ole 2 nädalat trenni teinud ning sellega seoses ka kiike harjutanud. 





Kokkuvõttes olen ülirahul oma väikse musta printsessiga. Minus on veendumus, et meie eesolevad trennid saavadki olema väga tehnilised ning keskendume ka kontaktpinna kriteeriumi kinnistamisele. 

Kahju ärajäänud viimasest HY rajast aga ju siis pidi nii minema.


Üks asi on veel, mis on meie töösse siginenud ja need on suurte kaartega pöörded ning suured raadiused. Peaks ilmade soojenemisel koonustega trenni tegema hakkama ning Nèra 360 kraadised pöörded väiksemaks saama ning käskluse „shasha“ nurkade ökonoomsemaks muutma.

Läbi raskuste tähtede poole :)