Kohe-kohe on järjekordne aasta
lõppemas ja kuidagi nii hea on teha väike pilguheit tehtule.
Kui aus olla siis esimese hetkega
tahaks öelda, et aasta läks viuhti ja tavapäraselt rutiinselt, kuid tegelikult
ei olnud see üldsegi nii!
Aasta algas sellega, et 1se
jaanuari hommikul võtsin jooksusussid kapist ning asusime Bertaga treenima minu
eesseisvaks jooksumaratoniks. Ütlemata hea oli hommikul kell 6 metsavahel koos
koeraga kilomeetreid vallutada. Uhke olen, et mitte ühtegi trenni vahele ei
jäänud ning iga trenn oli nauding. Eesmärk oli Riia maratonil hea aeg teha –
jep, eesmärk sai saavutatud ja isiklik rekord tuli parem kui ma oodata oskasin.
Juba olin valmis 2013 Berliini maratoniks stardinumbrit broneerima kui ootamatu
põlvevalu mind jalust niitis. Hakkasin põhjuseid uurima ja ilmnes, et olen
ennast ületreeninud, isegi 5 kuud puhkust ei ole aidanud mind traumast
taastuda. Arstide diagnoos oli, et lõpp jooksule ning kriips agilityle aga
agility osas plaanin arsti ettekirjutisi ignoreerida :)
Hetkel murran pead, mis võiks
olla meie uus spordiala, mida koos koeraga teha (jooksjaid nähes on endiselt
nutt kurgus ja kadestan kõiki, kes saavad endale jooksutrenne lubada).
Aga KÕIGE tähelepanuväärsem
sündmus oli minu-Berta tandemi agility võistlustega alguse tegemine. Meie
esimene start oli mai lõpus Pärnus ja meie stardinumber oli nr. 1.
Liblikad kõhus asusime
stardijoonele aga ohhh kuidas ma seda jooksu nautisin. Esimene päris võistlus
ja koera meeleolu oli maksimumis!
Minu jaoks oli see päev nii
oluline ja ma tundsin ennast nii tublina nagu oleks midagi erakordset teinud.
Ja sellest meie agility suvi
alguse sai. Mis mulle endale väga meeldis, et Lexberry`se bande oli igal
osaletud võistlusel suure koosseisuga esindatud. Nii hea oli ise joosta ja omadele
kaasa elada!
Raske on oma tänu sõnadesse panna
aga Natalja ja Kristi toetus võistluste valikul, ettevalmistusel ja
võistlus-radade õige jooksutrajektoori valikul oli alati märkimisväärne.
Ja siis me saime Tuhalas esimese
koha! Jeeee see oli nii lahe tunne ja nii äge oli sellega kelkida :D
Meie tee A0-s oli väga edukas.
Edukuse mõõdupuuks seadsin minu arengu, koera meeleolu ja soovi agility radadel
tegutseda. Absoluutselt igal võistlusrajal oli koer kiire, kontaktne ning
üliheas meeleolus, ka meie diskvallid olid sellised ilusad, mis mind ei
heidutanud.
Sügisest hakkasime trenne tegema
2x nädalas, seega võistlushooaeg 2013 – siit me tuleme!
Ise hoian pöidlad pihus, et
põlved alt ei vea – seni hullematel päevadel olen pidanud jooksma
valuvaigistite abiga aga seda ma tean, et agilityt ma ei jäta! Sellise agility
hulluga nagu Berta on rõõm trenne teha ja võistlustules olla.
Mööduva aasta märksõnadeks on veel
Hiiumaa ja meie rannamatkad. Neid ma nautisin täiel rinnal. Indreku ja Berta
seltskonnas käisime maha tunde ja pikki kilomeetreid. Berta, pane oma vaim
valmis, 2013 plaanime ekstrapikki matku
teha!
Meeldejäävamaid sündmusi oli
Soprano tüdrukute 2ne sünnipäev. Meie head sõbrad kogunesid Viimsisse ja
mõnusas seltskonnas sai koerakutsade järjekordset aastakäiku tähistada.
Seisan endiselt sõnade taga, et
koeraomanik on väga hea olla ning sellest parem on ainult see kui sul on lisaks
suur toetajaskond, kes aitab hea nõu ja jõuga igal hetkel.
Anne ja Kristi, teie panus meie
tegevustesse on nii suur, et seda ei saa sõnadesse panna!
SUUR aitäh teile!
Eks asun ise ka sinna libedale
teele, sean 2013 eesmärgid ritta:
- A1st A3e ??? – selle soovi osas pean veel endaga aru pidama, et kui õnnestukski aastaga „trollijuhiks“ saada, kas ma siis ka seda trolli võistlusolukorras juhtida oskan :D
- Soovin, et minu-Berta tandem teeb uuel aastal agility rindel ilusaid etteasteid, et meie treener Natalja meie üle uhke oleks
- Võimalikult palju Lexberry`se üritusi, et me oma õdede ja teiste suguvõsa liikmetega palju lõbusalt aega saaksime veeta
- Ja ka midagi isiklikku – et see koolitee lõppeks ja mul ei tekiks tahtmist edasi õppida, aitab juba tarkusest!!!
Tervitused ja head soovid
kõikidele, kes meid teavad!