Sisehallis

Iga sügis imestan kui kiiresti õhtud pimedaks lähevad, alati saabub pimeaeg ootamatult. Nii ka tänavu.

Trenni saabudes oli ilm pime ja vihmane, nii me tegime sisehallis trenni. Õnneks on koeral ükskõik kus ta viinerit saab, on see muruplats või sisehall, ta teeb oma sooritused ikka entusiasmiga.

Rada oli suhteliselt lihtne, ainult sisenemise nurgad nõudsid minu head juhtimist. Avastasin, et kui erinevate nurkade all koera slaalomisse saata siis ta ei lähegi õigelt poolt, seega pean ikka tugevasti slaalomisse ise nn sisse minema ja õige sisenemise nurga kätte näitama. Koer oli väga kiire ja motiveeritud.

Kusjuures võistlusel rajavea toonud tõrked sujusid trennis väga hästi, justkui ei oleks kunagi nendega probleemi olnudki.

Loodan, et Berta trennikaaslasi ära ei tüüta! Koeral on trenni saabudes alati jube hea meel ja tal on komme oma rõõmu teiste juurde minemise ning hüppamisega väljendada. Kohe kui ma temaga kontakti kaotan, tuleb tal pähe sabaliputades kõiki tervitama minna! Jube tüütu! Koer käitub nagu oleks paarikuune kutsikas, kes rõõmustab iga olukorra ja inimese peale.

15-16.9 TAKO võistlus

Kohtunik: Nils Lindqvist

A0-s 2 hüpperada, osavõtuarv oli päris ilus, 12 koera. Võistluste rajad on alati teretulnud, sest need tunduvad nii lihtsad. Ka seekordne oli kiire läbijooksukas. Tuleviku tarbeks pean endale noomituse tegema, et võtaksin võistlusi tõsiselt ning enne starti viiksin ennast võistluslainele.  Kuigi muudes eluvaldkondades olen külmakõhu ja raudsete närvidega siis agilitys olen täheldanud, et iga väike tavapärasest erinev juhtum lööb mu enesekindluse kõikuma ning kaob kindlustunne. Ise loen seda vähese ettevalmistuse arvele, kus ma kuni võistluspaika saabumiseni ei teadvusta endale, et nüüd võistleme.

Esimene rada.

Natalja veel hõikas, et võta koer kontrolli alla! Mõtlesin veel, et mida ta küll mõtleb, koer on ju ergas, vaatab mind, kontaktne – võibolla jah liiga energiline aga selline ta ongi. Stardivile, rihm kaelast ära, koer kontrolli alla. Kontrolli alla??!! Mina alles planeerin kuhu koer lamama panna kui see sell juba tormab rajale!!! Esimese hooga sain ta tagumikust kinni krabatud, et ikka koos starti minna. Kohe kui uuesti tast lahti lasksin, sama nali, koer tormab iseseisvalt rajale. Kiire ümberorienteerumine ja lendstardist rajale.

Ja terve rada analüüsisin, et mis juhtus! Issand Külliki, sellel hetkel keskendutakse rajale! No ja üks valearvestus tuligi, unustasin valsi ära ja pidurdasin koera hoo maha. Aga seda ma ei suuda ka videolt leida, et kust me selle 5ka saime? Enda arvates oli puhas rada, kuigi jah suurte minu koperduste tulemusena oli mitmeid kohti, kus ma koera hoo kõvasti alla kiskusin aga kust põrguvärk me selle rajavea saime?

 

 

Teine rada.

Keskendusin koera tähelepanuvõtmisele enne starti. Seekord saime ilusa püsistardi tehtud. Kõik läks ilusasti (kuigi juba joostes tajusin, et minu kiirus on penskari oma) kuni selle kardetud hetkeni! Endiselt tunnen ennast ebakindlalt kui pean ees olevale tõkkele koera saatma ja sealt suunama küljel asuvale tõkkele. Ma ise jään enne tõket seisma ja sama teeb ka koer (ja vupsti tuli meil 2 tõrke rajaviga kirja). Ülejäänud rada läks ilusasti.

Kodus vaatasime videot koos koeraga ja see sama tõrke koht kus Natalja hõikab, et ma koera julgustaks ja ütles „tubli koer, hästi“ siis Berta hakkas saba liputama. Alguses tundus, et see oli juhuslik aga nii kui video sellele kohale kerisime ja Berta Natalja häält kuulis, läks koer hiiglama rõõmsaks. Nii testisin ka teiste videodega, kus meie treener oma koertele käsklusi rajal jagab ja nii kui Berta treeneri häält kuulis, hakkasid tal sabalihased hiidkiiresti tööle :D

ps. suur aitäh Leenale videode eest!

Läksime! /foto: Livia Kask

Ilusa hüpe /foto: Livia Kask

Lendkoer /foto: Livia Kask

 Minu edasised sammud võistlustel. Senini keskendusin ainult raja läbimisele, vältisin dsq-d, nüüd on aeg keskenduda oma kiirusele. Mõlema raja videosalvestusi vaadates, tekib küsimus, et mida põrgut ma seal rajal teen. Iga hetk pidurdan koera hoo maha ja minu liikumiskiirus on allapoole arvestust. Seega jalad kõhualt välja ja kiiremini jooksma (seda lauset ei tohi minu raviarst näha, sest endiselt on mul jooksmine põlvevigastuse tõttu rangelt keelatud!).

Indrek vaatas videolt Berta jooksu peale Leena/Tesla oma,  oli tema imestus suur, et mis turistid meie seal võistlusplatsil oleme!!! Täiesti õigustatud küsimus, et miks mina ei jookse sama kiiresti kui Leena, Bertas kiirust on ju!

Lisaks ei näita ma koerale takistusi korrektselt (liiga kõrgelt zestikuleerin) ning Tiina märkuse võtan ka arvesse, et takistusi hakkan varem hõikuma.

Palju õnne Tiina/Lottale III koha eest! Karikas jäi omade ringi :D

Tiina/Lotta ja III koht

Leena//Tesla ja agility tulevikulootuse auhind

Yo quero España

...lisaks sellele rääkisin Hispaania valitsusega, et kuidas niimoodi, et ei mingit toodet, mille nimi oleks "Berta" !!??

Võtsid mind kuulda ja hurraaa toode olemas - Berta Cola. Lisaks sellele seda müüs müüja, kelle eesnimi oli Berta !

Mina ja minu jook!

Hea kui hommikul ärgates jook käpa ulatuses

Koer nagu lehm või lehm nagu koer :)

Täna pargis jalutades möödus meist väike poiss, kes hõikas emale: "Koer nagu lehm!". Mismõttes ikka lehmad on meie koera moodi :D

Noh siin siis kaks lehmamoodi koera või koerad, kelle moodi lehmad hoopis on :D

Jooksuhoos

Topelt koerailu

Salajutt

Jah, on küll endiselt meil puud ladumata, no ja mis siis!!! :D

Tüüpiline laupäev ...

... möödub magades.

Koera pusa

Mul on üks hea sõber, kellega trehvame paar korda aastas. Tema elus juhtus suvel suur õnn, ta leidis endale teise poole. Ainus varjukülg asja juures on see, et koos tüdrukuga tuli tema ellu ka üks väike asi, mida nimetatakse koeraks. Nohjah ka 1kg võib mõni koer kaaluda.

Viimane kord kui temaga trehvasime oli tal plaan võtta rotveiler, kuid elu tegi oma korrektuurid ja nüüd on tal hoopis 1kg koer (tõug on vist chiuaua). Ok koer on koer ja tuli õppida elama koos sellise koeraga. 

Suur oli shok kui meil toimus eelmisel nädalavahetusel kursuse pidu ja peo teise päeva hommikuks sai ta sõnumi, et nende perre on lisandunud uus chiuaua. Hommikul oli see tüüp hiiglama kurb uudise pärast, meie muidugi tegime nalja kogu olukorra üle. Ainus, kes seda poissi mõistis oli Berta. Terve hommik istus ta selle tüübi läheduses ja vaatas teda ülima kaastundliku pilguga.

See sama tüüp ütles ka kuldsed sõnad Bertale: "Eelmine aasta vaatasin, et sa oled ikka väga väike koer aga nüüd mõistan, et tegelikult oled väga suur. Berta, oled just nii suur koer, et sinust väiksem ei tohiks olla ükski koer!"

Ikka veel oleme sportlikud

Täna olime trennis külalisesinejad, kes sõid torti ja tegid vägitegusid!

Kristi utsitamisel esimest korda trenniajaloos mõtlesin pingsalt oma käe peale, mis suunab koera liikumist. Konkreetselt jooksma asudes tagus ainukene mõte peas „käsi-käsi-käsi“. Tulemus oli selline, et koer võttis takistusi paremini kui muidu ja minu käelihased olid eile õhtul hellad! Jah, olen koguaeg teadnud, et asi on koerajuhis aga eile tabas see minu mõistust paremini kui muidu, et koer on ikka väga tubli A10 klassi tegija  ja mina tegutsen A-10 liigas. Eks ma võin endale palju tuhka pähe raputada aga tõde on see, et ükspäev oleme koeraga samas liigas ja minu areng toimub mõõdukas tempos :D

Mis veel – ikka kontaktpinnad, loomulikult! Mina ei tea, mis uss seda koera nõelanud on, et nii kui kontaktpind lõppeb, selle asemel, et koonuga maad puudutada, vaatab ta mulle otsa. Kui trennis kontakte lihvida ja nendele mõelda, teeb koer nõutud protseduuri ära aga nii kui natukene selle 2-e silmavahele jätta, hakkab ta minu poole terve kerega pöörama ja napikaid kontakte sooritama.

Ilmselgelt oli eilne trenn liiga kerge ja jalutuskäik mitteväsitav, sest öösel kell 4 ärkasin sellepeale, et keegi mind passib. Nii kui ennast liigutasin, kuulsin sabaga vastu maad kloppimist ja tundsin kuidas kellegi karvane nägu minu käe vastas on.  Ärkasin, mida koer tõlgendas, et nüüd algab mänguaeg. Läbi une andsin korduvalt käsklusi „magama“ (mis on eranditult alati toiminud, sest koer magab alati nii kaua kui meiegi) aga need ei mõjunud, sest endiselt läbi une tajusin kuidas keegi passib mind ja nii kui liigutasin hakkas saba  maad kloppima. Nii ma poolunes äratuskellani vihaselt magasin! Äratuskella helin andis koerale uue signaali, et nüüd võib energilisem olla, oligi selline vaatepilt – torisev unine mina ja ülienergiline mänguline koer.

Ei tea, mis rõõmu-mängu pisik talle öösel sisse tuli. Peaasi, et seda energiat ka agility platsile jagub!

Porto ja Lotta, palju-palju-palju õnne sünnipäevaks! 2 aastat on väga tähtis vanus!!!

Sport sport sport ...

Kaks võimalust, kas koer on peale puhkust väga nobedaks muutunud või on minu jalg töntsik läinud. Igaljuhul on trennis üks väike valge aktivist ja talle järjepidevalt jalgu jääv inimene.

Minu hinnang on, et minu aeglus koera nüüd väga palju ei pidurdanud, pigem valmistas see mulle meelehärmi, et kuhu see minu jooksuvorm niimoodi üleöö kadunud!

Õppides tundus rada ülikeeruline aga seda sooritades ei olnudki tegemist konte murdva ülesandega.

Mul tekkis mõte, et teeks eriala spetsidele ettepaneku – nubluklassis osalejad, kes soovivad väga küündida A3 klassi, antakse võistlustel osalejatele võimalus 3 katset joosta + rada õpime koos koeraga ning parim tulemus läheb arvesse :D  Sellisele geniaalsele mõttele tulin peale trenni :D

Muud ei oskagi öelda, et koera tahe joosta ja minu võimetus koerale järgi joosta olid selle trenni läbivad laused. 

Parim nali on see, et Kristi Yes pidas jalutuskäigul Bertat lambaks, keda karjatama peab :D