Olles saanud Saaremaal suure annuse seene ja marjalkäimise positiivseid elamusi otsustasime ka Hiiumaal mustikaid korjama minna.
Mina ja Indrek metsas jalutamas!!! Vot mida üks väike kutsa ühe mugava perega teeb. Tunnistan ausalt kui ma oleks oma kallile Indrekule öelnud aasta tagasi, et lähme metsa marjule oleksin ma saanud ühe väga kummalise pilgu osaliseks ja vastuseks oleks tulnud, et on minuga kõik korras? Aga vaata, täna pakkisime Berta asjad kokku, korvid kaasa ja marjule minek. Terve tee vilas pilk, et kus on hea mustika mets – leidsime selle õige ülesse – koha jätan saladusse, sest nüüdseks on see meie pere mustikamets.
 |
| Minu kaks kullakallist |
Mustikaid oli palju ja korjamist segas see, et Berta kalpsas meie kahe vahel ja uuris, kes talle mustikaid pakub. Lõpuks kui ta väsis ootamast siis hakkas ise mustikaid põõsastest korjama.
 |
| Uhke mustikaline |
Meie kutsa on mustikasööja. Õhtul kodus sain shoki, sest nägin kaugelt, et Berta kael on verine aga õnneks osutus see mustikaplekiks, mis metsas püherdades oli tekkinud.
Nüüd õpetussõnad:
NB! Metsas olles tuleb teha suurt sammude müra, et usse peletada, sest need on väiksele kutsale ohtlikud. Samuti peab peale metsaskäiku alati tegema kutsale puugi kontrolli!!!
Peale mustikasaaki otsustasime minna vaatama Ristnat. Jumaldan Ristnat, sealne tormine meri on looduse ime.
Tänane Ristna oli vaikne ja hea jalutuskäiguks. Ristna kivisel rannal jalutades sulandus Berta kividega üheks.
 |
| Leia pildilt koer |
 |
| Indrek ja Berta merd nautimas |
 |
| Ristna on ilus ka vaikse tuulega |
Kodus sai tehtud mustikamoosi ja seenekastet...mmmm. Elu nagu paradiisis
No comments:
Post a Comment