Nädalavahetus oli tiheda graafikuga. Jõudsime metsas käia, natukene maatööd teha, Bertaga palju ringi sõita ning linnas jalutamas käia.
Lisaks sai haige isa meie Berta kantseldamisega ka hästi hakkama. Tegi Bertale selgeks, et ta on haige, vajab puhkust ja nii Berta magaski oma kotis. Isegi tuppa unustatud kass, kes käis teda nuuskimas ei suutnud Bertat üles ajada.
Lisaks saime Berta kõrvad kinni teipida, käis meil kodus ringi nagu ludupea. Mustamäel jalutama minnes sattusime koridoris naabriga kokku, vaatas mind ja koera imelikult aga küsida ei julgenud. Kuigi olen kindel, et tal käis peas sada mõtet läbi, et mis liiki koer see selline on, kellel kõrvu polegi – aga noh eestlaste viisakus ja tagasihoidlikus on isegi vahel meeldivgi, ei oleks mina viitsinud seletama hakata, et mis värk on.
Väljas jalutades olen rakendanud ka Anne ja Natalja õpetussõnu haukumise osas, nii kui tuleb olukord kus Berta põksima hakkab, meelitan ta situatsioonist eemale ja kiidan maiusega, et ta vaikne on. Ainult laupäeva hommikul ei olnud ma kiire reageeringuga, vaid kell 8 hommik kui jalutama läksime haukus ta trepikojas, mis kajas nii jubedalt. Aga noh küll ükspäev saame sellest haukumisest lahti.
No comments:
Post a Comment