Monday, March 7, 2011

03 - 07.03. 2011 Käisime Hiiumaa kodule "tere" ütlemas

Tegelikult oli meil Hiiumaale minek ammu plaanis aga ootasime natukene soojemaid ilmasid. Ei saa ju kodu nii kaua tühjalt seista lasta, läksime vaatasime, et kas hiired elavad ikka oma luks elu lumevaiba all ja kas kõik armsad puud ikka omal kohal. Kiirustades ütlen, et kõik oli kõige paremas korras :)

Tegelikult mineku peamine põhjus oli selles, et tahtsime nautida seda kaunist valget lumevaipa ning paar päeva puhata.

Päris hea on sõita Hiiumaa koju kui ei pea praamidega arvestama. Jäätee on üks tänuväärt asi!


Müts maha Hiiu Teed ees, et jäätee nii korras on

Hiiumaa tähendas Berta jaoks meeletult palju jooksmist ja rannas jalutamist.

Kasvatamatu Berta, näitab mulle keelt
Mis sa ütlesid?
Ütle uuesti, ei kuulnud!

Kuna Bertaga olime rannas kahekesi siis käis ta nagu vari mul kannul. Eks lootis, et ma lumepalle talle viskan (mida ka tegin) ning eks ta ole natukene ka memmekas, sest jalutades üle 10 meetri ta minust kaugemale ei lähe. Nii ma siis üritasin ilusaid loodusvaateid pildistada ja kogu aeg kargas Berta kaadrisse!

Tegelikult peaks siin pildil ainult mänd olemas
Olin pikali ja üritasin kõrsi pildistada kui Berta otsustas, et ta peab just seal nuuskima
Ise olin kõhuli ja sättisin eemaloleva jääpanga kaadrisse ja ennäe, kes jälle kaadris
Siin ma üritasin maas olevaid lumekristalle pildistada, jah just neid, millel Berta seisab :)
Olen ju nii ilus, pliis pildista mind :)

Ühesõnaga looduspildid jäid seekord tegemata, panin fotoka ära ja mürasime hiiglama kaua Bertaga rannas. Eks üritasime võidu joosta ning õpetasin Bertat visatud lumepalli mulle tagasi tooma. Noh see õpetus läks igaljuhul aia taha, sest Berta arvas, et visatud lumepallid peab minust meeter eemale kuhja koguma :)
Põhjus, miks ma üksi Bertaga need päevad uitasin oli selles, et Indrek tegi katust puhastades oma seljale haiget ja seega igasugune liikumine oli talle pigem suur piin kui nauding.

Indrek ja Berta tööhoos

Muuseas Berta naudib aknalaual istuda ja välja vaadata. Linnas tal see võimalus puudub aga Hiiumaal on ideaalne vaade metsa. No nii siis üks õhtu ta seal istus kui äkki läks hari turri ja haukumine hakkas pihta. Tuli välja, et üks kass hulkus metsas.

Kohalik kass

No siis läks möll toas lahti Berta haukus nagu segane. No kaua sa talud seda, mõtlesime, et lähme koos õue ja näitame, et kass ammu läinud. Nii kui ukse lahti tegime vaatas kass meile vastu ja nii Berta ning kass metsa poole kadusid. Õnneks Berta jooksis metsa piirini ja minu hõikamise peale tuli maja juurde tagasi. Aga äksi oli ta täis kaua, käis nagu puhevil jaanalind hoovis ringi ning klähvis. Meil hakkasid närvid vaikselt läbi minema ja nii me ta tuppa kihutasime.

Kass metsa poole hüppamas
.. ja Berta tema kannul
Nii turris oli ta hari ka hetki hiljem kui käis kassi jälgede tuvastamine
Kassiviha on ikka väga suur! Vot selline on meie päiksekoer Bertakene :)

Üldjuhul oli Berta aknal rahulik kui välja arvata mõne orava nägemine või kärbse taga ajamine.

Uudishimulik
"pehme" lõuaalune

Kohe kahju oli linna tagasi tulla. Kuidagi kõike on siin Tallinnas liiga palju, liiga palju autosid, kiirustamist ja inimesi.

Kui Hiiumaal on igal pool vaikus (ka Kärdlas on tööpäeva elu selline rahulik ja vabam) ja puhtus siis näiteks Tallinnas on lumi juba väga määrdunud ja jalutuskäik Mustamäel on justkui miiniväljal liikumine :)


Ühesõnaga teretulemast tagasi Tallinna!  Aga tahaks juba tagasi Hiiumaale :)

No comments:

Post a Comment