JRT-meeskond Koerust tegemas!

Kui Tiina helistas ja ütles, et nüüd sügise Koerusele minek siis esimene asi, mis meenus oli see, et pidin ju suvel orienteerumise neljapäevakutel koos Indrekuga käima hakkama! Ikka selleks, et sügise Koeruseks orienteerumine selgeks õppida ning  aru saada, et kompass on minu sõber. Noh eks järgmine suvi siis.

Parim otsus oli see, et rajal olime meeskonnana: Tiina-Külliki-Berta-Lotta. Ütleme nii, et meeskonna musklid olime meie Bertaga ja meeskonna ajud Tiina Lottaga. Ilmselt ilma Tiina orienteerumise vaistule oleksin 2x suurema ringi jooksnud ja osad punktid avastamata jätnud.

Enda kiituseks võin öelda, et kompass oli mul rajal olles käes väga tihti ja ca iga 10min möödudes esitasin Tiinale küsimuse, et tahad, ütlen, mis suunas jookseme? Põrguvärk, ja igakord Tiina vastas sellele küsimusele, et pole vaja, N suund ju seal ja näitas alati õiget suunda! Noh ma sain vähemalt talle siis öelda, et ka kompass näitab seda sama.

Esimene punkt, vaevata leidsime ülesse ja asusime ülesannet täitma. 5 tähte ja moodusta 1-e sõna. Saime kokku SONPI. Tiina leidis, et sõna on POSIN, loogiline ju. Tuli välja, et vot ei olegi see, aju asus ragistama, nopin, sopin, pinosi – ei ole! Saime vihje, et üks korraldajatest ja algab I-ga – ahaaa ILLISON! Jaaa väga loogiline! Lõpuks saime õige sõna IPSON.

Teine punkt. Väga hästi leidsime selle ülesse. Lähenesime rajalugemisele nagu proffid (tõehuvides mainin, et Tiina luges kaarti aga mina jooksin väga kiiresti tema kannul) :D

Tiina meid ära fikseerimas. Foto: Stanislav Moshkov

Kolmas punkt. Siin sain hiilata (etteruttavalt ainukene kord kui ma kaardilt midagi täppi panin), nii möödaminnes heitsin pilgu kaardile ja ütlesin Tiinale, et kohe on sild ees. Tiina hämmeldus oli siiras, sest mina olin ju see, kes kevadel kaardi järgi orienteerudes Sütiste pargist raudteed otsisin :D

Leidsime punkti ülesse aga kontrollpunkt ise pidi asuma „ringteel“ – mina ühelt poolt, Tiina teiselt poolt ja asusime „ringteelt“ kontrollpunkti otsima. Mina lõpuks leidsin aga kes oli kadund oli Tiina, nii me meeskond üksteist kaotas. Natukene piinlik oli metsas hõikuda, eriti siis kui võistlejad mööda ruttasid aga mida sa hädaga ikka teed! Asusin ringiratast metsa sõeluma ja Tiinat hõikama. Siis meenus eksimise põhitõde, kui üksteist otsida siis targem on ühel otsitaval kohal seista ja nii ma läksin kontrollpunkti juurde ning otsustasin, et küll Tiina mind üles leiab :D Leidiski :D

Neljas punkt. Selle leidsime nagu naksti ülesse. Tiina ütles, et näe siit läheme, mina targutasin takka, et jah õige suund, kuigi tegelt oleksin ma võinud seal samas ära eksida. Ja nüüd oli Berta hiilgehetk. Koer joone taha seisma ja mina serveerin talle lihapallid koonu ette. Koer ei tohi muidugi enne neid isegi nuusutada. Aga  ma teadsin, et see meil õnnestub, sest meil on iga söögiga nii, et enne ei tohi ta sööma asuda kui ma käsu annan. 3 lihapalli Berta ette ja käsk „söö“ ja nii meil vaheetapp sooritatud.

Viies punkt. Ka selle leidsime ülikiiresti ülesse (kui saaks ainult öelda, et tänu minu hiilgava orienteerumise oskuse abil aga kahjuks oli jälle siin Tiina ajud mängus). Jälle söögitrikk. Koer kugelt lauale suunata ja ta peab 4käpaga lauale minema. No porblemo. Koerale näitasin, et viiner on laual ja mine nüüd too see ära. Seda Berta ka tegi, ainult toomise asemel sõi ta viineri laual ära aga noh ei saagi eeldada, et koer perfektne on.

Kuues punkt. Seal me natukene tiirutasime aga mitte oluliselt. Selle punkti kohta võin ainult öelda, et see oli Berta kõrghetk!!! Maha oli märgistatud 3 erinevat ala, kus igas alas on kuus taldrikut maiustega (liha, vinku, pihv jne.jne.). Innustatuna 2st eelmisest sujuvast sooritusest, mõtlesin, et teen koera rihmast lahti, panen ta püsilamamisse, lähen ise ala teise otsa ja meelitan viineriga koera enda juurde. Minu viinerit nähes tuleb ta minu juurde ja ei märka alas olevaid maiuseid. On ju hea plaan!

Koer rihmast lahti ja sopsti oli Berta piiratud alas maiuseid õgimas, haaras igast alast midagi ja oi kui täis koera kõht oli. Õnneks läbi raskuste tegime ka selle takistuse ära aga taldrikud oli selles punktis küll väga tühjad kui meie lahkusime.

Kui Berta sellest takistusest lahkus, olid kõik taldrikud tühjad :) Foto: Martti Kuldma

Seitsmes punkt. Päris palju sai joosta aga suund oli meil õige ja lisa tiirutamisi ei teinudki. Koerad hakkasid väsima. Kui seni olid koerad vedajate rollis ja rihmad pingul siis nüüd oli tunda, et koerad on meiega ühel joonel. Viimases punktis oli ainult koerajuhi pingutus. Frisbee visata mingi asja sisse. Frisbee kätte, silmad kinni ja viska, ja täkkesse see läksi :D Algaja õnn!

Üks võistlejatest viset tegemas. Foto: Stanislav Moshkov

Ja finish oligi käes.

Võitjad (ps. meie pildile ei mahtunud) Foto: Martti Kuldma

Meie. Foto: Stanislav Moshkov

Tegime juba 2013 Koeruse võidupildi ära! Foto: Stanislav Moshkov

Otsus on see, et orienteerumise neljapäevikute osas ma veel pean aru endaga aga kõik järgnevate Koeruste radadele keeldun ma Tiinata minemast!

Loodan, et mu „defektiga“ põlved terveks saavad, et saaksin jälle jooksma hakata, Täna rajal lipates tundsin, kui palju ma ikka jooksutrennidest puudust tunnen!

Aitäh meie meeskonna ajudele ja aitäh Koeruse korraldajetele!

Tänud ka fotograafidele ja ehk andestate, et teie jäädvustusi siin näitan.

Väga-väga lahe üritus oli!

JRT seltskond