Tähelepanu defitsiidi tekitamisega on mul väikseid
probleeme. Põrgulikult raske on koerast mitte välja teha kui ta tuleb ja paneb
oma pea mulle sülle ja vaatab minuteid kümme pingsalt otsa. Siis ma murdun ja
koer saab oma tähelepanu kätte. Ütleme nii, et trennipäeval õnnestub mul koera
ignoreerida aga muudel päevadel on minu edu protsent ca 5% olukordadest.
Tänase trenni
hommikul jäi koerale söök andmata, seega oli ta mõõdukalt näljane . Söögi reguleerimisega
saan edukalt hakkama, seega üks mõõdik minu katsetuses toimib :D
Trenn ise kulges mõnusalt, korrutasin endale kogu-aeg „oled
kindel, oled kindel, oled kindel!“. Rada oli keeruline aga ma ise sain päris
hästi hakkama, koera sain motiveerida erksaks, kuigi sisemiselt tundsin, et üks
minupoolne vale liigutus ja Berta konutab tõkke ees.
Koera muutunud konditsioon
on hea selles mõttes, et ma tõesti suudan enda tegevust rajal kontrollida,
absoluutselt iga kord tõket võttes, mõtlesin juba eesolevale enda tegevusele ja
ilmselt senisest rohkem kiitsin ka koera rajal (vähemalt loodan nii :D).
Kuna täna jooksin ka Lottaga siis võttis trenn ikka mõnusalt
võhmale. Kohe selline sportlase tunne hakkas tekkima :D
Hetkeks kaalusin ka laupäevasel võistlusel osaleda aga tunnen,
et meie tandem ei ole selles konditsioonis, et suudaksin ka võistluspinges oma
enesekindluse ja koera muutunud olekuga toime tulla. Fakt on see, et kui ta
laupäeval tõkke ette seisma jääb siis minu senine tehtud teadlik töö
koera/endaga mureneks laiali.
No comments:
Post a Comment