Ajujaht, metssiga ja meie vapper kutsu!

Kui panime plaani paika, et seekordsed Lincona talvepäevad teeme Lõuna-Eestis metsseajahiga siis oli asi selge, Berta tuleb koos minuga.

Vägivald, veri, loomade kaitsetus ja metsloomade tapmine lõbu eesmärgil on need tegevused, mida ma ei poolda. Seega meie missioon oli olla ajujahil see lüli, kes laseb kõik metsloomad meist mööda ja käsib ohutusse kohta minna. Olgu, see selleks, eks igaüks kujundab jahipidamisest omad seisukohad.

Alustan algusest.

Esimene märk ekstreemsusest andis märku siis kui reedeõhtul Marja talu õue sisse keerasime. Veendusin, et oleme metsade keskel sisehoovis, tegin autoukse lahti ja käsutasin koera kuudist välja. Eks temagi soovib 3tunnise sõidu järel käppa sirutada. Vups koer õue, kui äkki varem saabunud kolleegid karjusid, ettevaatust siin on kaks koera. Ja siis ma nägin taamalt kahte mammutit koera poole kappamas!!!! Wow sellised lood siis siin! Berta tegi imelikku roti häält ja põgenes auto alla. Ja minu poole lähenesid kaks ülisuurt Tiibeti mastifit. Neist koertest olen ühtteist kuulnud, seega jama värk! Ja action film algas, mastifid nuuskisid Bertat ja Berta mõtles neid kahte kolli rünnata – no see kärbeskaallane võiks oma suurust ikka reaalselt ka tajuda! Politsei rünnakrühm alustas tööd – käskisin eemalseisval kolleegil Berta kinni võtta ning ise haarasin tiibetlastel kaelarihmadest ja tõmbasin nad täie jõuga eemale. No olid ikka mürakad ja rasked aga ju mu hääl oli nii käskiv, et võõrad koerad ainult vaatasid mu poole ja kuuletusid. Õnneks seekord mastifid pääsesid russelli teravatest hammastest :D

Kurb oli see, et maja pererahvas meid ei hoiatanud nendest vabalt liikuvatest hiidkoertest, sest nii mõnigi kolleeg sai ikka autost väljudes paraja shoki osaliseks.

Õnneks möödunud päevadega sain Berta viia niikaugele, et ta ei ründaks neid hiiglasi ja isegi mingi algeline mäng sai koerte vahel käima lükatud (koerte sõprus ei olnud eesmärgiks, vaid ma pidin leiutama mooduseid kuidas ma saan Bertaga pissiringil käia nii, et mingeid koertevahelisi konflikte ei tekiks).

Nii palju siis meie ööbimiskoha seiklusest. Loo moraal minule, vast ei ole kõige targem oma territooriumi valvavaid mastifeid rihmapidi eemale sikutada ja bossi mängida.

"väike" kutsu

 

Nüüd jahiuudised. 

Jahi seltskonnalt sain dabroo, et võin oma koera jahile kaasa võtta. Veendusime, et instruaazi ajal jahiseltskonna koer, kelleks oli väidetavalt vastiku iseloomuga (teiste koerte suhtes) saksa jahiterjer, osutus vingeks koeraks, kes oli Bertaga heast läbisaamisest huvitatud. Sain ettepaneku, et ma võin ka enda koera jälje peale panna aga ma otsustasin, et kui metsseaga kohtumisel Berta otsustab siga rünnata siis on omad riskid olemas, seega Berta jäi minuga. 

Juhised jahimajas

Esimene ajujaht, pandi meid ritta, koer veorihmaga minuga köidetud (et mul oleks metsas turvalisem sumbata ja ei pea muretsema, et koer jälje ülesvõtmisel mingit uut mõtet pähe ei saaks) ja ajujaht algas. Aaa selline siis ongi ajujaht, vööni lumes metsa rägastikus tuleb sirgjoones liikuda ning röökida. Deem kui väsitav!!!! Õnneks veorihmast sikutav koer vedas mind enamuse maast, seega sellest kadalipust saime õnnega tulema! 

Väsinud jahiline

Killukene Bertat

Rõõmurull

Autodesse sooja ja ooo õudust jahimehed tulevad metsast suure kelguga, millel karvatomp peal. ÕÕÕÕÕ vastik!

Teine ajujaht, päike sirab, kaunis Lõuna-Eesti loodus ning telefon ütles, „teretulemast Lätti“ ning järgmine sõnum pakkus reisikindlustust – saatsin sõnumi vastu, et jah palun metssea rünnaku vastu kindlustust :D Jälle lumes sumpamine ja seekord mäest üles, ja siis käis ca 6…8 lasku ja mingi jube müdin, mina karjun „põssa, põssa mine koju“ – hiljem jahimehed käskisid mul lihtsalt oma numbrit öelda, mitmes ma reas olen :D Hea uudis see, et püssilaskude peale läks Berta äksi täis ja pistis jälge üles võttes kihutama. Koera jälje ajamine läks nii hästi, et sellest ajust vedas koer mind väga mõnusalt välja. Teine ajujaht läks mitte väga hästi, sest põssasid ei saanud aga oli vererada, jama, see ei ole hea!  Ütleme nii, et selleks ajaks olin üliväsinud.

Ja siis oli jahimeestel piiiiiiikk nõupidamine, selgus, et nad said hamba verele ja otsustasid need haavatud sead metsast kinni püüda. Seega uus asukoht, uus ajujaht ja mina põmm pea otsustasin naistest ainukesena metsa minna (teistel oli võhm ammu kehast kadunud)!!! 

Esimene saak ... õõõõõvastav!

 

Meid pandi joonele, anti käsk oodata – lasin ka koera lahti, et las ta mässab seal lumes, kui äkki… müdin, paugutamine, koera kiljatused! Vops koer rihma ja siis näen kaugelt kuidas mingi suur hiidkogu kappab kolleegide suunas, tuli välja, et kult möödus neist päris lähedalt ja vaatepilt oli selline õudusfilmi laadne. Pidime vaikselt vaatame seda olukorda, häält ei lubatud teha – päris raske ülesanne koera urisemist vaigistada. Metsavaikuses kuulasime endiselt koera haukumisi, vingumisi (hiljem selgus, et saksa jahiterjel oli mööda metsa kimanud sea saba hambus), püssipauke ja siis anti käsk liikuda. Paar sammu ja karsumm vöökohani lumes, meenus, et see pidi olema 1km teekond, keegi teatas, et see ainult 2000 sammu. Jeee 2000sammu paksus lumes, iga sammuga vajusin sisse ja kummikud tahtsid jalast tulla. Kui seni oli koer vedamise rollis siis hakkas ta metsas jälgi üles võtma ja mind erinevatesse suundadesse vedama. Rebase jälg oli tegija ja siis märkasin VÄRSKEID HUNDI JÄLGI. Ei ole võimalik!!! Ja Berta võtab need ülesse ja veab mind valesse suunda. Uhhh siis tuli hirm naha vahele. Ja väsimus oli tappev. Hõikasin enda ajujahi numbrit ja hõikasin kaaskolleege, et nad ikka kuuldekauguses oleksid (üldjuhul me üksteist ju ei näinud). Ja sumpasin ja sumpasin ja sumpasin! Appi siia ma jään! Isegi maratoni läbides ei tundnud ma oma kontides sellist väsimust! Ja siis otsustas Berta, et tema on väsinud ja kõik, jääb metsa! Meelitasin aga deem ma olin nii väsinud, et peale oma numbri röökimise ei jõudnud koera motiveerida. Siis tuli hea mõte! Hakkasin koerale maiuseid söötma, et ta energia taset tõsta. Mõju ülihästi, sekundiga oli energiapomm tagasi!  Mina sõin lund, ja koer maiuseid ja nii mee metsas roomasime. Päriselt ka, elus pole midagi raskemat kogenud kui seda viimast ajujahti!

Kolleegid väitsid, et kui ma metsast väljusin olin näost lumivalge. Õnneks jume tuli tagasi kui ma näoli lumme väsinuna prantsatasin!

Nii see 5h lumes sumpamine möödus! Jahimehed said oma saagi kätte … ja mina vaevu hingasin …. Ja koer oli saba rõngas ja vaatas mind, et kas täna midagi teeme kah!

Tore oli, nägime natukene teist tegevust! Jahimeeste terjer oli ikka vapustavalt äge koer. Juba varem on mul Natalja Tika silma jäänud aga nüüd näha seda koera tegutsemas … on üks vinge koer küll!

No ei saanud koerast normaalseid pilte

Nõrganärvilistel mitte vaadata!

Koer hetkel vagur nagu lambukene!

Jahikoera ja linnakoera tutvus

 

Jutt on väga pikaks veninud, seega lühidalt ülejäänud sündmustest. Saun tegi valutavate lihastega imet ning külmunud varbad said ülesse sulatatud. Berta hommikupissi tegemisel lihtsalt t-särgi ja paljaste säärtega -16 kraadine külm tegi mind tõbiseks ning jahimehe jutud muutusid iga tunniga ikka vingemaks :D (noh nii nagu kalameestel, 100g forell muutub õhtu möödudes 10kiloseks).

Tegus nädalavahetus!

Infoks, kui keegi sai mõtte meid Bertaga ajujahile ajajaks kutsuda siis, EI AITÄH!

Midagi ilusat ka

 Ahjaaa meil tekkis vaidlus, et kelle on pikemad juuksed (nagu see oleks oluline!) No tegime siis fotosüüdistuse. Vastus: loomulikult minul ;)

Kaamera, kaamera, kelle siis pikemad juuksed, ilma peal? Minul , minul...