Koht, ESIKOHT :)

Nädalavahetus ei olnud möödunudki kui auto kilomeetrinäidik näitas ca 700km läbisõitu. 

Kõik algas sellest, et sain endale auto, millel navi-süsteem sees, kui mõtlesin, et pean Võrtsjärve juurest ennast Pärnusse orienteeruma, oli ainuvõimalik lahendus assisteeriv elektrooniline kaart endaga kaasa võtta.

Ees oli Tallinn – Tartu – Võrtsjärve – Audru vald marsruut. Esimene seiklus algas sellest, et pidin leidma Tartu kesklinnas asuva kursakaaslase restorani (kui satute Tartusse ja soovite hästi süüa siis soovitan Vassilissa restorani – super toit!). Jah ma olin seal varem käinud, jah mul oli navi-süsteemiga auto, jah ma ei leidnud kohta ülesse!

No kui raske on Kompanii tänavat ülesse leida (jah, õigus autol oli sisse lülitamata navi-süsteem!!!). Ütleme nii, et 20min tiirutamist kitsastel tänavatel, mitmeid ühesuunalisi valesti sõite, mitmeid kaasautojuhtide vihaseid näppude liigutamisi ja leidsin õige tänava ülesse (jah, õigus navi-süsteem oli endiselt sisse lülitamata!!!).

Õnneks Võrtsjärve orienteerumine jäi ära, sest eessõitev kaaslaste auto oli seekord minu kaardilugejaks (just nagu Tiina Koerusel).

Reede õhtu ja laupäeva hommikutundideni mahtus palju naeru, juttu, sööki-jooki ning üliaktiivne koer, kes näitas kõigile, mida ta oskab ning esitles end kui maailma näljasemat koera. Jah, meid ootas ees järgmisel päeval võistlus ja minu koera-dieet läks nässu! 

Berta sõi toorest liha, friikartuleid, salatit, kartulikrõpse, tomatit, kurki, lihalõike jne.jne.jne.

Plaanisin koera kell 22 magama kihutada aga "loomulikult" on üks russell see, kes tahab kogu möllust eemale jääda, seega ka tema tiksus hommikutundideni koos minuga. Õnneks sai ta peolistelt hüüdnime „maailmameister“ seega andis see lootust meil laupäevastel võistlustel edukalt esineda. Paar tundi ööund ja oligi laupäevane stardihetk.

... JA NÜÜD MEIE VÕISTLUS

Special abiga sain navisse Audru vald sisse toksitud ja teekond algas. Pilk navile ja see näitas kohalejõudmise ajaks 14.40 – aga meie start on ju 13.30!!!! Krapsti autosse, lehvitus kõigile peolistele ja asusin maja eest välja ukerdama, juba olin lumisel metsateel ja kihutasin sajaga (ohtlik oli, muuseas mainin), sõitsin ca 15min ja hea hulk kilomeetreid kui äkki...!!!! 

….oot aga koer!!?? Hüüdsin Bertat, katsusin tagaistmel olevat koera kotti (jah, olin veel ekstra selle turvarihmaga kinnitanud) ja lukk oli lahti. Sahhh pidurid blokki, hüppasin autost välja ja vaatasin tagaistmele – kott on tühi!!! Koera ei ole!!! UNUSTASIN KOERA MAHA!!!

Külavahetee oli hirmus kitsas ja äärtes lumevallid – ärevus oli nii suur, et suutsin käsipiduriga sekunditega auto ümber pöörata (ausalt, ma ei ole kunagi käsipiduriga ennast ümber keeranud!). Tagasiteel mõtlesin, et appi ma ukerdasin maja ees ikka väga kaua ja koer oli ju õues, äkki jäi ta auto alla (Berta ei oska autosid karta) aga kui ta oleks jäänud autorataste alla oleks ma ju kuulnud/tundnud midagigi! Prrrrrr, peletasin halva mõtte peast välja. Kihutasin maja ette ja astusin autost välja ja Berta oli terrassil istumas. Uhhh koer alles! Hüüdsin rõõmsalt „hei Berta, tule siia!“. Koer oli kipskuju! Hüüdsin jälle, koer ei liigutanud aga näos oli ülbus, põlgus ja üleolevus. Siis ta liigutas ennast ja tuli auto juurde aga ca 10m kaugusele ja istus maha, Käskisin autosse hüpata aga koer ainult vaatas mind üleolevalt! Pekkis, võistlus on pekkis! Esiteks on koer väsinud, siis me hilineme ja koer on rikkis!

Kuidagi õnnestus koer enda juurde meelitada ja teekond võistlusele sai alata.

Ja navi-süsteem näitas, et me hilineme korralikult võistlusele! Meie esimene etteaste A1 klassis ja selline fiasko!

Siis algas võitlus ajaga, avastasin, et mida kiiremini ma sõidan seda kiiremini saabumise aeg väheneb. Ja siis kasvas kiirus ....km/h (äkki loeb seda politsei, seega numbrit ei kirjuta). Ups! Üritasin õige kiirusega sõita aga siis ma ju hilinen!?  Vot, hea liikluskultuuri huvides ma edasi ei pajata kuidas me õigel ajal kohale jõudsime, ausalt ma sõidan tegelikult väga korralikult.

Sassi tallid ja jõudsime napilt õigeks ajaks (aitäh kohtunikele, et meie võistluse ajahetk oli 15min nihkes). Jeee ma sain meie esimese võistlusraamatu kätte ja asusin koera soojendama.

Koer autost välja ja väike soojendus. Aaaa, selline ongi uimane russell! Võtsin enda oskused mängu ja üritasin Bertas motivatsiooni kergitada, õnneks õnnestus. Otsustasin, et see on meie ametlik võistlus ja võtame vabalt, anname endast parima ja oleme rahul igasuguse tulemusega, tähtis on ju osavõtt!

Esimene rada:

Bertas oli 75% tema särtsakust alles aga ta oli kontaktne ja mina olin enesekindel. Jeee puhas rada ja sisetunne väga hea. Teistsugune liivarada ei häirinud koera ja ka mina jaksasin joosta. Kiitsin koera, koera nimepidi hüüdmine tuli välja ja ka takistused said õige nimega öeldud.

Berta hüpnotiseerib kohtunikku. Foto: Sven Sihv

Teine rada:

Berta särtsakus oli natukene kadunud aga ta oli endiselt kontaktne ja tegi kõike täpselt nii nagu ma soovisin. Rajal olin ka mina tubli, kõik takistused õigete nimedega öeldud, koera sai kiidetud ning ka ennast tundsin kindlalt. Mingil põhjusel koer hakkas slaalomi poole valel ajal liikuma aga sain ta õigele teele tagasi kutsutud.  Ja jälle puhas rada!

Berta endiselt hüpnotiseerib kohtunikku (miks, seda teab ainult tema!) Foto: Sven Sihv

 

http://www.youtube.com/watch?v=PWBEVqnjwp0

Wow! A1 algas meil kahe 0 rajaga ja mõlemal rajal saime esikoha! Koht, Esikoht!

Olen oma koerast vaimustuses! Berta oli väga tubli!

Suured tänud Tiinale, et ta oli toeks raja õppimisel. Mulle on väga oluline, et lisaks võistlus-möllule on kõik muu ka väga lahe! Hea kui võistlevad nn „oma inimesed“ ka,  saab muljetada ja kaasa teistele elada! Tänud Svenile, et ta viitsis pildistada ja filmida, palusin küll endale liivakella figuuri tuunida ja Angeline Jolie näo photoshoppida aga tundus, et see palve läks vett vedama!

Aitäh võistluste korraldajatele, sest kõik oli väga sujuv ja arusaadav. Lahe päev oli!