Kohtunik: Henri Luomala, Soome
Kuupäev: 06.07.2013
Minu Sõber Pärnu klubi
Seekord siis selline rannahõnguline võistluspäev! Olin Berta
reganud 3le rajale, võistlussituatsioonis pole sellist sooritust kunagi varem
teinud, kuid etteruttavalt pean mainima, et nii minule kui Bertale sobis
ideaalselt kui on rohkem radu.
Mingil põhjusel ei suutnud ma võistluspäeval mitte kui
millelegi keskenduda, rada õppides pidin mitmeid kordi endale meelde tuletama,
et toimub võistlus ja võiks nagu natukenegi ennast sellele lainele viia.
1.rada.
Õppides ei tundunud üldse keeruline. Hea, et Natalja
abiks oli, sest esimese hooga planeerisin hoopis teistmoodi joosta. Ainus
ebamugavus oli teine tõke, jah oleks aeg taaskord stardipüsivus kasutusele
võtta. Alates aastaalguse Berta trikitamisest (loe: tõkke ees seismisest ja
rajal ebakindel olek) olen kasutanud stardis koera nn rajale viskamist (ahh ei
teagi, on see just proff lähenemine :D kuid mulle on jäänud tunne, et siis koer
läheb hasartselt rajale). Aga jah seekord oleks püsivus meile kasuks tulnud,
sest olenemata Berta ilusast algusest kartsin, et ma juhin teda valesti. Koer
oli kiire ja alustas puhtalt sooritusega, kuid ma ise läbi raja tundsin
ebakindlust ja juba rada läbides tajusin kuidas ma oma ebapädevusega koera
hoogu pidurdan. Enda meelest näitasin ka kontaktpindu ideaalselt, kuid nii A
kui poom tõid meile kontaktivea (mina nimetaks neid vigu enda ülemõtlemise
tagajärjeks – soovitus mulle: võta vabamalt!) Ahjaa videopilti vaadates on
selgelt näha kuidas ma annan koerale märku, et hüppa nüüd kontaktist üle –
ausalt, vahel ka ise imestan, et millal ma küll õpin!
Tulemuseks 10trahvipunkti, kiirus väga hea ja kokkuvõttes
kolmas koht! Jeee!
 |
| ja näitangi koerale, et hüppa ning sealt see kontakti ülehüppamine tuligi! |
 |
| foto: Leader |
2.rada.
See läks selle nahka, et ma taaskord mõtlesin üle! Põrguvärk
kuidas ma kardan neid tunneleid, kus tuleb koer pimenurka saata. Võiks ju
usaldada aga ei, mõtlen üle ja nii sai koer mööda saadetud. See oleks meile
trahvipunkti toonud aga siis juhtus midagi ja ma läksin totaalselt liimist
lahti. Ja nii ma justkui nagu nimme koera valesti tõkkele suunasingi, et
säiliks koera hea meeleolu. Seega sellelt rajal väga kole sooritus ja dsq
 |
| kole kole kole teine rada |
3.rada.
Seekord hüpekas, ei mäletagi, millal viimati sai
hüpperadasid teha. Ma ise arvasin, et see on ülilihtne rada aga õnneks Natalja
tõi mind maapeale, et koera seisukohast keeruline ja ma pean ise perfektselt
koera suunama. Nojah kolmas takistus-slaalom oligi selline 90kraadine sisse
viimine – kõik oleks ju perfektne aga see slaalomi sisenemine oli mul jälle
ülemõeldud ja nii ma seal koera valesti suunasingi (videolt taas ideaalselt
näha kuidas ma suunan koera slaalomisse kohe väga valesti). Seal tuli meie
10trahvipunkti. Ülejäänud rada oli perfektne, kiire ja ilus. Koer nobe nagu
välk ja saime oma trahvipunktidega taas kolmanda koha! Jeee!
 |
| kolmanda raja juhtimine meeldib mulle endale v.a. slaalomi tõrge :) |
 |
| foto: Leader |
Kokkuvõte. Kuumus, päikesepaiste, suur rahvamass, rohkem
radasid mõjus koerale väga hästi. Mul on ikka põrgulikult tubli/kiire/kontaktne
koer – ütleme nii, et mina olen meie tiimi nõrgim lüli. Päeval kui ma õpin
olema rajal enesekindel koerajuht, hakkame saavutama ülihäid tulemusi. Aga seni
kui seda juhtunud veel ei ole, seni me lihtsalt naudime võistlusi ja
treeninguid.
Aitäh videopildi tegijatele – neist on tohutult abi!
 |
| peale kosutavat suplust medalitega fotosessioon :) |
No comments:
Post a Comment