Luigel 24-25.08.2013 agility võistlus mööda "Kolgata teed"

Toimumiskoht: Luige keskuses

Kohtunik: Antonin Grygar (CZ)

24. 08.2013

Esimene ag rada

Ajalugu näitab, et esimesed jooksud on meil totaalselt liimist lahti, paistab, et mulle ei jõua kohale, mida ma tegema pean.

Rajaga tutvudes sai selgeks, et tegemist on kerge rajaga ning kui siit see puhas ja ilus rada ei tule siis on jama majas. Tutvudes oli jah mõned lõksud või õigemini kohad, kus tuleb koer kaugemalt saata ja kohutavalt järsud nurgad. Aga noh minuarust täiesti tehtav rada, ei midagi hullu.

Olime teised stardid, kui esimene koer startis siis jõudis mulle kohale, et appikene, meie ju järgmised ja siis hakkas tormamine! Koer, rihm, maiused, soojendusharjutused ja ise olen täiega sabinat täis, lisaks ei suutnud ma teha otsust, et kas püsivusega või „madalstart“ – prrrr polegi varem sellise kiiruga starti läinud ja ennast ehmatanud. Esimesed tõkked ja meenusid kõik need lõksukohad, kust pidin koera kutsuma ja siis tuli valsiga saatmine järgmisele tõkkele ja nii ma enda kehahoiakuga koera takistusest eemale tõmbasin. Kuna minu eesmärk oli ainult puhas rada siis sinna mu enesekindlus pudenes, olin keset rada ja tahtsin karjuda enda peale, et miks ma nii hooletu olin!!! Lisaks soodustas see rada kontaktide kontrollimist ja mina lasin sellise võimaluse käest ära! Nii kui koer dsq tegi lagunesin koost ja ei suutnud õigesti kuhugi koera saata, seega minema me rajalt tulimegi ja kui oleksin olnud üksi metsas oleks kõvahäälega ennast kirunud ja röökinud, nii paha tunne oli sees. Aga mis peamine koer oli rõõmus, kiire ja kontakte!

Teine ag rada

Jep siin need kaugele saatmised olidki. Oleme paa päeva Bertaga neid harjutanud, seega mulle need kohad meeldisid. Juba poomi kontakti kontrollides teadsin, et takistan koera edasi jooksmast aga ma olin tol hetkel nii nõutu, et ma ei suutnud midagi asjalikku välja mõelda (jah, nüüd tean, mida oleks pidanud tegema). Start ja koer kiire nagu välgunool, jah , võtsin koera kiiruse maha peale poomi ja siis kaugsaatmine ja Berta läkski sinna, kuhu vaja! Jaaaaaaaaaaaaa põrguvärk, ma hüppasin natsikene üle poomi osta (videot vaadates, vaidlustaks küll, seda hüppamist kohe väga kriitiliselt! Aegluubis ja mitmeid kordi vaadates ei ole seal mingit ülehüppamist!!!!) ja kohe saime dsq! Mhhhhh enne seda ja peale seda oli niiiii ilus rada ja siis ma teen sellise lolluse. Trennides on Natalaja koguaeg keelitanud meid seda tegema ja ma olen koguaeg väitnud, et jajaaaa võistlusel ma seda ei tee! Ehhh miks kõik asjad pean siis elus läbi enda vastikute kogemuste õppime. Tunnistan, enam ma selliseid lollusi ei trennis ega võistlusel tee (väike kaebamine: näiteks veel hullemaid poomi ülehüppeid kohtunik dsq vääriliseks ei pidanud, miks siis meie sellise sõu-sõu-sõu hüppe pidas!! Ahh takkajärgi on alati nii hea targutada :D) 

25.08.2013

Kolmas ag rada

Kohe võistluspäeva alguses otsustasin üritada ennast kokku võtta aga näed teed, mis teed aga tööpinged said võitu ja kuidagi ei suutnud ennast kokku võtta. Rada õppides tajusin, et nii kerge raja mittetegemine on ikka väga häbiväärne., Kõik mängis meie kasuks, ülilihtne ag rada, kus ma saan perfektselt kontakte kontrollida, seega kui ma 0 siit ei saa siis oleks parem kui ka oma tossud varna riputaks. Alustasime jooksu ja teretalv! Kiigelt kotti jooksus puterdasin ja koer lippas valesse otsa.  Tegelikult ma planeerisin teistmoodi aga vaadates teisi mõtlesin, et äkki olen valesti rada õppides planeerinud ja seega mõtlesin ümber selle koha!  Olen ikka imelik küll, enne starti ei õpita rada ümber! Ülejäänud rada väga ilus ja koer oli nii heas meeleolus, et lausa lust oli teda vaadata!

Neljas hüpperada

Taaskord õppides imestasin, et kuidas A2s sellised kerged hüpekad ehitatakse. Jah olid mõned järsud nurgad aga A2 koerte jaoks ei ole see mingi nipiks tegutsemine. Juba starti minnes oli tuju nii all, vastik on see tunne, kus tegelikult tahaks teki alla kogu maailma eest peitu pugeda aga reaalsuses pead ennast kokku võtma. Start ja ma jõudsin perfektselt koera õigete kaartega ja optimaalselt juhtida. Ja siis see slaalom! Kas ma tõesti ei õpi, et ma ei tohi koera slaalomist enne lõppu välja tõmmata! Olen kavarem täheldanud, et kui rada hästi läheb siis hakkan ennast julgelt tundma ja teen vigu, mida ma ei tohiks teha. No nüüd oligi see hetk, kus ma tõmbasin oma keha valehoiakuga koera viimasest slaalomi pulgast välja ja nii see viga tuligi. Korra proovisin parandada aga kui aus olla siis trahvipunktidega rada ei meeldi mulle kumagi, vaid pigem siis juba lusad dsq-d.

Oleks ma ennast rohkem kontrollinud, oleks meil tulnud kiire ja ilus puhas hüpperada aga ei ikka ma pean ennast puterdama!

Kokkuvõte. Kahju, et ma matsin ennast oma tööpingete alla ja ei suutnud võistlustele keskenduda. Need rajad meeldisid mulle väga, need teravad nurgad ja kaugjuhtimine on minu rida, paneb mind rohkem pingutama. Koera meeleolu oli fantastiline ning meie uus motiveerimisesüsteem toimib suurepäraselt. Uskumatu aga ma sain enne starti oma koera nii kaugele motiveeritud, et mu koer HAUKUS enne rajale minekut – jeeeeee!

Koera meeleolu, motivatsioon ja füüsis on imehead. Loodan, et ka minu nüüd alanud puhkus ja Hiiumaa paneb mu peas kõik asjad paika ja saan ennast kokkuvõetud. Aitab selles dsq seeriatest on aeg tegutseda!


Aitäh muuvimeikerile Svenile! 


Mõned pildimeenutused Bertast võistlusrajal (suured tänud Leenale, Livia Kasele ja Astrid Mai Barsegjan`le)

Kiige kontakt no 1

Kiige kontakt no 2

Kiige kontakt no 3 - ilus sooritus :)

Sööst kotti

Tehtud - kotis käidud!

Berta vist tunneb ennast midi koerana, et nii kõrgelt hüpet sooritab!

Kas pole kaunis poomi kontakti näitamine? :)

Kiirelt, kaugelt ja suure hüppega, noh samamoodi ta ju neid kontaktegi võtab :)

Pärnus 10.08.13 agility lainel

Koht: Pärnu, Vana-Nurme talu

Kohtunik: Elena Dmitrochenko (Venemaa)

Endiselt on A3st puudu üks ilus puhas rada.

Pärnus oli meil selle tarbeks lausa 4 võimalust, kuid seekordseks eesmärgiks oli hoopis katsetada kuidas töötab natukene teistmoodi koera motiveerimine (mida olen viimases trennis harjutanud) enne starti ning keskenduda enda juhtimisoskuste parendamisele. Ja loomulikult tegeleda tekkinud probleemiga – kontaktpindade hoogsa ülehüppamisega!

Esimene hüpperada

Põrguvärk kui keeruline rada. Mitte just kontimurdev aga juba alguses out-out-out ja veelkord out-out-out-out :D Aga kes on öelnud, et peabki kerge olema, seega las pigem raskem kui kergem. Minu ainukene kitsas koht on see, et nende alguse out-dega pidurdan hirmsasti koera hoo maha ja siis variseb kogu meie sooritus kolinal kokku. Koera hoo pidurdamise ainukene põhjus on minu tehniliselt nigel juhtimisoskus. No ja minu pärast see DSQ päris alguses tuligi. Aga koer oli kiire ning uus motiveerimissüsteem töötas!

Lisaks oli natukene imeks pandav, et raja keskmine kiirus oli 4m/sec aga rada ei olnud selline kiiremate killast! Võimalik, et ma lihtsalt ei oska hinnata raja ülesehitust ja kiiruse suhet.

Teine ag rada

Appikene kuidas ei mäleta, miks me selle dsq tegime ja mida oleks võinud paremini teha.

Kolmas ag rada

No jälle päris mõnus lõksudega rada, mis nõudis häid tehnilisi oskusi. Kahju oli mul sellest, et nii poom kui A olid sellise asetusega, et ma ei saanud kontakte minna lihvima (loe: jooksen tihkelt takistuse kõrval ja näitan käega koerale, et kontakt tuleb joosta). Eks sealt need meie 10 trahvi tulidki.

Muidu koera kiirus ja minu selline suhteline rahuldav juhtimisoskus andis lootust, et päris nadid me ei olegi :D

Ehe näide kuidas koera kiirust pidurdada!  (foto: Martti Vaidla)

Neljas ag rada

Kui rada hakati tegema siis oli näha, et kohtunik halastas meile. Nii kerget hüpekat ei ole ammu näinud. Mingil põhjusel koer ei saanud alguses käima (tegelikult minu viga, et ma püsivusega starti ei teinud), algusminutitel pidin ka koera ergutama aga siis võttis Berta jalad kõhu alt välja ja hakkas jooksma. No tegelikult oli sellel rajal paar lõksu aga need saime ilusti ületatud. Seal see meie II koht tuli ja ainus, mille kallal nuriseks oleks koera kiirus. Positiivne see, et neljas rada ja ma ei näinud küll kuskil koera väsimuse või tüdimuse märke. Seega pikad võistlused sobivad nii mulle kui Bertale. 

Berta ruulimas oma medalitega :)

Kokkuvõte.

Nelja raja tulemusena saime A2 minidest esimese koha ja auhinnaks saadud ilus soe tekk ootab, et Hiiumaal kasutama hakata (osalejate arvu ei ütle :D)

Ei oskagi hinnata, kas koerajuhtide kesine tase või kohtuniku keerukad rajad aga dsq-de arv oli hirmuäratavalt suur (veelkord kinnitan oma mõtet – pigem keerulised rajad kui lihtsad, sest A3e saabudes ei hellita meid keegi kergete radadega).

Korraldus oli väga sujuv – tänusõnad korraldajatele. Eriti teretulnud oli rajaäärne toitlustus – pikal päeval on väga rõõmustav kui teed paar sammu ja saad osta sooja toitu või jäätist. Lisaks meeldis mulle kohtuniku suhtumine võistlejatesse-koertesse. Kuidagi tundus, et kohtunik oli väga sõbralik ja soe inimene (võib-olla võitis minu südame see kui ta autasustamisel Bertat silitas ja koera kiitis – noh kiida koera ja omanik sulab :D)

Märkus minule, harjuta-harjuta-harjuta kontakte! Lohakas suhtumine kontaktidesse treeningutel on ennast väga valusasti kätte maksnud.

Seltskond oli mõnus ja lõbus – lahe oli teiega!