Pärnus 10.08.13 agility lainel

Koht: Pärnu, Vana-Nurme talu

Kohtunik: Elena Dmitrochenko (Venemaa)

Endiselt on A3st puudu üks ilus puhas rada.

Pärnus oli meil selle tarbeks lausa 4 võimalust, kuid seekordseks eesmärgiks oli hoopis katsetada kuidas töötab natukene teistmoodi koera motiveerimine (mida olen viimases trennis harjutanud) enne starti ning keskenduda enda juhtimisoskuste parendamisele. Ja loomulikult tegeleda tekkinud probleemiga – kontaktpindade hoogsa ülehüppamisega!

Esimene hüpperada

Põrguvärk kui keeruline rada. Mitte just kontimurdev aga juba alguses out-out-out ja veelkord out-out-out-out :D Aga kes on öelnud, et peabki kerge olema, seega las pigem raskem kui kergem. Minu ainukene kitsas koht on see, et nende alguse out-dega pidurdan hirmsasti koera hoo maha ja siis variseb kogu meie sooritus kolinal kokku. Koera hoo pidurdamise ainukene põhjus on minu tehniliselt nigel juhtimisoskus. No ja minu pärast see DSQ päris alguses tuligi. Aga koer oli kiire ning uus motiveerimissüsteem töötas!

Lisaks oli natukene imeks pandav, et raja keskmine kiirus oli 4m/sec aga rada ei olnud selline kiiremate killast! Võimalik, et ma lihtsalt ei oska hinnata raja ülesehitust ja kiiruse suhet.

Teine ag rada

Appikene kuidas ei mäleta, miks me selle dsq tegime ja mida oleks võinud paremini teha.

Kolmas ag rada

No jälle päris mõnus lõksudega rada, mis nõudis häid tehnilisi oskusi. Kahju oli mul sellest, et nii poom kui A olid sellise asetusega, et ma ei saanud kontakte minna lihvima (loe: jooksen tihkelt takistuse kõrval ja näitan käega koerale, et kontakt tuleb joosta). Eks sealt need meie 10 trahvi tulidki.

Muidu koera kiirus ja minu selline suhteline rahuldav juhtimisoskus andis lootust, et päris nadid me ei olegi :D

Ehe näide kuidas koera kiirust pidurdada!  (foto: Martti Vaidla)

Neljas ag rada

Kui rada hakati tegema siis oli näha, et kohtunik halastas meile. Nii kerget hüpekat ei ole ammu näinud. Mingil põhjusel koer ei saanud alguses käima (tegelikult minu viga, et ma püsivusega starti ei teinud), algusminutitel pidin ka koera ergutama aga siis võttis Berta jalad kõhu alt välja ja hakkas jooksma. No tegelikult oli sellel rajal paar lõksu aga need saime ilusti ületatud. Seal see meie II koht tuli ja ainus, mille kallal nuriseks oleks koera kiirus. Positiivne see, et neljas rada ja ma ei näinud küll kuskil koera väsimuse või tüdimuse märke. Seega pikad võistlused sobivad nii mulle kui Bertale. 

Berta ruulimas oma medalitega :)

Kokkuvõte.

Nelja raja tulemusena saime A2 minidest esimese koha ja auhinnaks saadud ilus soe tekk ootab, et Hiiumaal kasutama hakata (osalejate arvu ei ütle :D)

Ei oskagi hinnata, kas koerajuhtide kesine tase või kohtuniku keerukad rajad aga dsq-de arv oli hirmuäratavalt suur (veelkord kinnitan oma mõtet – pigem keerulised rajad kui lihtsad, sest A3e saabudes ei hellita meid keegi kergete radadega).

Korraldus oli väga sujuv – tänusõnad korraldajatele. Eriti teretulnud oli rajaäärne toitlustus – pikal päeval on väga rõõmustav kui teed paar sammu ja saad osta sooja toitu või jäätist. Lisaks meeldis mulle kohtuniku suhtumine võistlejatesse-koertesse. Kuidagi tundus, et kohtunik oli väga sõbralik ja soe inimene (võib-olla võitis minu südame see kui ta autasustamisel Bertat silitas ja koera kiitis – noh kiida koera ja omanik sulab :D)

Märkus minule, harjuta-harjuta-harjuta kontakte! Lohakas suhtumine kontaktidesse treeningutel on ennast väga valusasti kätte maksnud.

Seltskond oli mõnus ja lõbus – lahe oli teiega!