Toimumiskoht: TAKO sisehall
Kohtunikud: Anne ja Harri Huittinen
Kohtunikud: Anne ja Harri Huittinen
Aeg: 20 oktoober 2013
Meie viimased TAKO võistluse mälestused jäid sinna aega kus
Berta seisis kangekaelselt tõkete taga, üritas kõik rajal olevad kohtunikud ära
tervitada ning kontakt minuga oli väga nadi.
Isegi siis kui mujal hakkasid meie jooksud jooksude moodi
välja kujunema, oli TAKO hall ikka see koht, kus koer lollusi tegi.
Võistlustele mittemõtlemist näitas ka see, et kui õhtul
heitsin pilgu Endomondole siis näitas see, et meie jalutuskäik oli kujunenud
9,58km pikkuseks, mis osaliselt sisaldas Berta võidukihutamisi borderiga ning
nobekäpp hollandlasega. Ja järgmine päev ootas meid 4rada ees!!!
Olin enda jaoks valmis planeerinud terve tegevuste jada,
mida ma teen ja kuidas käitun hallis. Koeraga halli ja jesses, Berta on ikka
see elurõõmus Berta, seega TAKO halli ebalev käitumine on kadunud.
1 rada
Rada tundus olevat lihtsama poolne ei midagi keerulist. Juba
kolmanda tõkke juures otsustas koer kohtuniku juurde joosta ja talle tere
öelda. Vot nüüd ei oska öelda, kas tegemist oli koera sooviga tervitusjooks
teha või tõlgendas ta minu out-käsklust valesti :D Muidugi kui nägin koera
kohtuniku suunas lippamas, tundsin kuidas viimased 6kuud treeninguid silme eest
läbi jooksid ning tahtsin ahastusest käed taeva poole sirutada!!! Õnneks väike
käsklus ja koer oli minu juures tagasi, kuid sellest piisas, et ma nõmedalt
edasi juhtisin. Muidugi liiga äkilise liigutusega sai koer valesse tunneli auku
suunatud ja siis oli mul tõesti ükskõik kuidas ma seal rajal edasi jooksen.
Meeldetuletus tuleviku tarbeks, nii ei tohi kunagi enam teha!
2 rada
Rada õppides tundus see ülimalt mõnus ja joostav. Ainult 3,
4 ja 5 tõke plaanisin hirmus kavalalt saatmist teha, kuid hakates jookse
vaatama, sain aru, et väikse koeraga selline planeering ei ole õige. Elus
esimest korda planeerisin raja ümber kui olin algselt õppinud. Seega otsustasin
3ndale ja 4ndale saatmise ümber planeerida ja totu unustasin, et ka 5ndale pean
ju saatmist muutma ja nii ma ta out-i saatsingi ja saime oma dsq kätte.
Kohe kui olin 4ndalt ta ära saatnud, sain aru, et ohh sa
raks, ta läheb ju vales suunas!
Edasi olin lohakas nagu porikärbes ja ega ma rohkem ka ei
hoolinud kuidas või mismoodi meil ülejäänud sooritus läks
Õnneks tuli peale teist rada Natalja minu juurde ja ütles,
et ma selle jama ära lõpetaks. Võtku ma ennast kokku ja hakaku võistlema. Päris
piinlik oli ausalt, sest ma ka ise tundsin, et olen esimesel kahel rajal nagu
loperdav tuuleveski olnud, kes ei jaga ööd ega mütsi teemast!
3 rada
Otsustasin jooksma hakata! Mulle ka teise kohtuniku rada
meeldis, mõnusad trikikad ja keerutamised, just see, mis mulle meeldib.
Olime ülitublid ja kiired, kuid kahjuks 2tõket enne lõppu
suunasin koera valesse tunneli auku. Põhjuseks see, et enne tunnelisse saatmist
kahtlesin endas, et kas teha valss või eestlõikamine. Kuna otsustamisele läks
väärtuslik aega siis valssisin lootuselt vales kohas ja nii koera tagumisse
tunneli auku saatsingi.
Aga vahet ei ole, et me dsq saime, sest ilusad dsq on
ilusad. Kuidagi hea meel oli seda rada joostes, sest ma tundsin ennast
enesekindlalt ja kohe peale raja lõppu suutsin endale selgeks teha kuidas ma
oleks saanud seda dsq-d vältida.
Ilus jooks oli! Koer oli kiire, kontaktne ja motiveeritud!
4 rada
Sellel rajal oli 2 kohta, kus ma arvasin, et me võime dsq
saada – kohe alguses ja siis samas kohas aga tunnelisse saatmisel. Õnneks sain
Kristilt vihjeid kuidas stardis poomile saatmisel vältida ahvatlevat tunneli
auku, seega see õnnestus meil väga kaunilt!
Kui koer slaalomit tegi siis mõtlesin, et torman ette ära ja
tõkestan tal tunnelisse minemist. Silmanurgast korra märkasin, et koer oli
kuidagi kummaline slaalomis aga ma ei märganud, et ta seal dsq väärilise apsu
tegi. Ka teine lõks tunnelisse saatmine läks kaunilt ning ülejäänud
keerutamised olid väga mõnusad. Kimasin nii nagu jaksasin ja finišisse jõudes
selgus, et saime dsq. Selle hetkeni arvasin, et meil läks hästi!
Muuseas ka kontaktid olid enamus kehvad. Põhjus selles (a)
kiirustasin ja tahtsin minema joosta kontakti näitamise asemel (b) mida rada
edasi, jäi mul alaselg nii valusaks, et ma puhtfüüsiliselt ei olnud võimeline
kummardama ja koerale kontakti näitama :D No mis sa teed kui vanadus
uksest-aknast sisse murrab :D
Rajad olid hästi mõnusad! Minu jaoks pigem sellised kergemad
kui keerulised, väga lahe oli neid joosta, oleks ma ise ainult oma mõtetega
rohkem võistluse juures olnud.
Mind väga hämmastas koera käitumine ja füüsis! Peale teist
rada muutus koer energilisemaks ning enne neljanda raja starti oli ta mul nagu üleskeeratud
hüpikjänes. Koju jõudes kui mina näljast kokku varisesin, vaatas mulle vastu
särav silmapaar sellise pilguga, et „noh, täna midagi ka teeme või?“ Terve õhtu
tüütas mind oma karvase pardiga ja kutsus mängule.
Aga seekordse võistluse tegija oli Kristi-Lumi tandem. Lumi
on tegija, sest nüüd võib ta enda nime juurde uhkusega märkida EST AG CH,
võimas! Uhke eeskuju meie tiimile :)
No comments:
Post a Comment