Berta Bubka ehk paaride aastalõpu agility TAKO-s

Paaride aastalõpu agility võistlus ootas oma järge, et sellele hooajale punkt panna. Või noh mis punkti panemist siin ikka on kui enda ja koera füüsilise vormi lihvimine käib igapäevaselt ning pikad pühad olid kuidagi nii hästi planeeritud, et isegi trennipausi ei tekkinud.

Aga nüüd võistlusmuljeid.

Looomulikult uude TAKO halli pidin ma minema niimoodi, et graafikusse mahuks ka eksimise tee. Kui meie pere lastele orienteerumise geeni jaotati siis nagu ikka kõige nooremana jäeti mind sellest ilma!  Jah, mul on ülinutikas minust targem telefon, millel navi süsteem sees ja see käivitub ühe vajutusega. Pane sihtpunkt kasvõi häälkäsklusega sisse! Ütleme nii, et mina olen see, kel kompassid taskutes pungil, navi süsteemid telefonis ning autos, eksin ikka ära!

Seega kui ära eksisin, helistasin minu isiklikule navi süsteemile – Kristile – ja kohal ma olingi. Koeraga halli ja väike rõõmupall Berta, pani oma sabalihased tööle ja näitas, et talle see hall meeldib. Mulle ka meeldis, eriti see raja ees olev ala, kus saab liikuda ja olla.

1.rada

Rada oli hästi lihtne ja mõnus jooksukas. Alguses ei saanud koer tuurid sisse aga väike ergutus ja Berta võttis oma lihaselised :D jalad oma six-pack kõhu alt :D välja ja nii ka see kiirus tuli. Filmi vaadates ei saa ma ikka aru, et kuidas mu koer nii hästi jookseb kui ma absoluutselt ei juhi teda, lihtsalt ummis-jalu raja läbi jooksen. Aga meil tulemuseks puhas rada ja teele asus Kristi-Yes tandem, no nagu ikka ka neil puhas ja kiire rada.

2.rada

Taaskord väga mõnus rada, sees ainult üks keeruline koht, kus koer pidid tagumisse tunneliauku saatma. No ja minu vale suunamise tulemusena läks hea füüsisega vapper koer hoopis maxi koera tõkkele hüppama. Eks korraks kindlasti käis ta peas läbi mõte „Mhhh kas need tõkked on alati nii kõrgel olnud. Eee vist on jah!“ ja hüppaski 55cm üle nagu niuhti ja veel ka varuga :D

Ohh mis teha kui mul väike Sergei Bubka kodus. Hea ettevalmistuse on  ta ju saanud  Yesiga jalutades kus iga puuoksa nimel tuleb kiiresti joostes võidelda ja teele ette jäävatest puunottidest suure kaarega üle hüpata  (kahjuks metsas ei ole maha kukkunud puurisud 35cm kõrgused, enamuses ikka kordades kõrgemad).

No ja meie huumorihüpe pani Kristi nii naerma, et ka tema start oli rikutud, sest ega kõht kõveras ei saa ju õigesti koera juhtida ja nii ka Yes põrutas valesse tunnelisse – no, et ikka olla solidaarne oma tiimi kaaslasega :D

Väga lahe võistlus oli! Suured tänud korraldajatele!