Koht: TAKO
Aeg: 11.oktoober 2014
Kohtunik: Seppo Savikko
Jälle üks võistlus, kus kordan endale mantrana, et esimeseks
õppekoeraks on mu koer ideaalne. Tema tundlik
suhtumine minu tujudesse, liigutustesse ja meeleolusse kajastub koera
sooritustes, koera motiveerimine paneb iga mu närviraku aeg-ajalt nii proovile,
et…..
Kuid sisimas tahaks ikka sellist agilityhullu, kes läheb
kiiresti käima ning olenemata kõikidest asjaoludest lippaks platsil nagu noor
hirv.
Nojah, mis siis nüüd saan võistluse halva tulemuse vabanduseks tuua?
Ma ju tean tema füüsilisi võimeid ja olen näinud kuidas
platsil kiunudes võetakse takistusi ja milline kiirus! Nojah on mis on aga
sellel võistlusel oli platsil uimasus kuubis ja üks kena jalutuskäik sai meil
takistuste vahel korraldatud.
Hiljem mõtlesin, et kuidas ma võitlustel käitun ja kuidas
trennis/kodus koeraga jooksen siis teen ma väga suuri vigu. Avastasin, et
tegelikult võistlusrajal ei motiveeri ma koera üldse (alustades väga nadist
stardist, koer ei ole üldse minule orienteeritud, lasen tal varastada) ning
uimaselt hõikan käsklusi. Põrguvärk kõik on minust kinni, kui ma ise oleks kogu
selles agilitynduses pädevam ja osavam moodustaksime Bertaga väga tugeva tiimi
ja ma tean, mis hullundus selles koeras tegelikult peidus on. Oskaks selle
ainult võistlustel välja pigistada. Kohe kurb on vaadata kuidas oma juhtimisega
koera pidurdan ja temas segadust tekitan!!!!
Ahjaaa esimese raja kontaktid olid väga ilusad aga kuna ma
neid võistlusel ei nõua ega kontrolli nagu trennis siis muutusid need iga
rajaga aina kehvemaks.
Kuidas edasi:
* kontaktide kontroll alati ja igas olukorras
* ei tohi lubada stardis koeral varastada ning suurem
kontsentratsioon minule
* aitab sellest uimasest minust rajal, rohkem kiitust
koerale ja korrektsem takistuste näitamine
Oehh milline teooria :)
Suured tänud Kairile filmide eest!
No comments:
Post a Comment