Berta on võtnud eesmärgiks mind erksana trennides hoida.
Näiteks sellised asjad nagu kiik, slaalom, poom, A on käkitegu sellel koeral – sooritused mind rõõmustavad, kontaktpinnad ilusad, kiirus hea. Aga lihtsad asjad nagu tõkked ja tunnel – need on ju lihtsad asjad, juba kutsikana sai ta nendega hakkama ja nüüd tekitavad need muret!
Vahepeal oli mingi kamm tõkete hüppamisega – soojendusel ei olnud probleemi neist üle hüpata ja siis keset raja sooritus otsustas Berta, et ta jääb enne tõket seisma ja vaatab mulle sügavalt silma. Noh nüüd on tõkked enam-vähem korras (v.a. trenni lõpus otsustab ta jälle oma peaga mõtlema hakata) ja nüüd siis tunnel. Tagantlõikamisega tunnelisse minek oli seekord selline, mis osutus parajaks komistuskiviks. Koer keeldus tunnelisse sisenemast, egas jäänud midagi teha kui Natalja viskus tunneli ette ja koer pidi teiselt poolt välja tulema! Päris naljakas oli trenni teha, mina annan käskluse koerale, Natalja viskub tunneli suu ette ja Berta tuleb ülirõõmsalt teiselt poolt tunnelist rahulikult jalutades välja.
Mina tahtsin kohe koera süüdistama hakata, et on ikka marakratt, jälle ta tembutab aga Natalja ütles, et asi on ainult minus. Juhendan valesti ja koer ei saa aru, mida ma tahan. Oehh taaskord pean tõdema, et koer on tubli aga mina olen natukene liiga rohmakas ja ei koordineeri oma liigutusi.
Mis mulle endale seekord väga meeldis oli Berta kiirus rajal. Esimesed katsed olid puhtad ja kiired (mingil põhjusel tunnelisse tagantlõikamisega ta esimestel kordadel läks). Kontaktpinnad on ka ilusad, koer saab aru, mida ma temalt ootan. Ka kiike harjutasime kontaktpinnaga ja koer sai ideaalselt aru, mida vaja teha – Berta on tõeline kiige fänn.
Rajale minnes sai seekord ka nii teha, et koer ootas, millal andsin käskluse. Natuke kärsitu ta oli aga minu meelest sai ta hästi hakkama.
Nojah eks ma võin koera sooritust siin ju ülistada ja olla uhke ta üle aga alati kui rajale läheb Cellie siis saan ma aru kui kiiresti ja puhtalt tuleb üks rada läbida. Kui Berta on rajal selline chillija tüüp siis Cellie on vihane spordifanat.
Aga meie moto ongi, et elu on lill!
No comments:
Post a Comment