Möödunud nädala trenniuudised on head tõotavad. Esmaspäeval
muruväljakul oli meil suhteline vesine olemine aga õnneks poolmudaset sooritusest
hoolimata sai hüppe-tunneli-slaalomi rada ilusasti sooritatud. Vahepeal tulid
meie juurde aedikusse Natalja Bolti kutsikad siis ununes trennile keskendumine
ja algas nunnutamise aeg.
 |
| Foto: Lena / Ükspäev ma siit vabadusse pääsen! |
Veel oli heaks segavaks teguriks kõrvalplatsil olevad
hundikoerad, kes meist mööda patseerisid ja aeg-ajalt haugatasid. Hea oli
tõdeda, et koer oli rajal motiveeritud ja kogu tähelepanuga minule suundunud,
sest hundikoeri märkas ta alles siis kui eraldi tegime A-l kontaktpindasid. Eraldi
harjutades õnnestusid kontaktpinnad suurepäraselt.
 |
| Foto: Lena / Muruplatsi trennis hüppehoos |
Sisehalli trenn oli meil võimas! Rada oli keeruline ning
valssimisi, tagantkäe lõikamisi ikka üksjagu, Mis mulle endale väga head meelt
tegi oli see, et kui ma 20takistusega rajaga tutvusin ja enda peas kõik pöörded
paika panin ja kui hiljem Natalja neid kontrollis siis tuli välja, et olin kõik
õigesti teinud. Juhhuu!!! Mida ma veel märkasin oli see, et selles trennis ma
kordagi ei kahelnud endas ega mõelnudki, et kas koer ikka teeb kõik hüppe
sooritused või otsustab hüppe eel seisma jääda.
Berta tegi kõik hüpped ilusasti ilma tõrgeteta, juhhuuu veelkord! Arvan, et see oli esimene kord kui ma rajal
ennast nii enesekindlalt tundsin. Minu head tunnet tõstis ka see kui trenni
lõpus Natalja ütles, et täna oli keeruline rada.
Ma ei tea, kas koer oli väga kiire või olin ma ise täna
kehvas vormis aga peale igat raja sooritust olin ma ülimalt võhmal ja tunne sees,
et olen 100m spurtinud koos Carl Lewis`ga ja teda võitnud!
No comments:
Post a Comment