...lühidalt meie Hiiumaa nädalavahetus. Kahe esimese
komponendiga puutus Berta kokku, ülejäänutega meie. Vaene väike valge koer ei saanudki pihta, mis
sündmused tema pea kohal keerlesid – sõna otseses mõttes :D
Kotkas
Berta kappas oma lemmikkännu kontsuga mööda hoovi ringi kui
ühkäkki Indrek ütles, et vaata taevasse, kotkas peab Bertale jahti. Ja nii
oligi, kõrgel-kõrgel siugles mööda taevast igavesti laia tiivasirutusega
kotkas. Nii kui meie koer jooksis metsaservale, nii ka kotkas kõrgel siugles
koera kohale, meie koer peatus, jäi ka kotkas samasse kohta seisma. Siin ei
olnud kahtlustki, meie väike suure hingega koer oli sihikule võetud. Esialgu oli vaatepilt päris vinge, sest ma
pole varem näinud kuidas kotkas jahti peab. Kuid siis lükkas Indrek ümber minu
väite, et nii pirakat koera nagu meie oma ükski kotkas ära ei vii, pidavat
viima küll, mis see 7kilo lihast ühele võimsale linnule ikka teeb! Hirmul
suured silmad, seega käsutasin koera tuppa! Koer toas, kadus ka see suur lind
silmapiirilt.
 |
| Berta isiklikus järves |
 |
| Jeee suplus |
 |
| Äge! Äge! Äge! |
Kajakad
Kui on meri, on puutoikad ja kui ka koer olemas siis
tähendab see seda, et mina viskan puutoigast ja koer ujub sellele järgi. Nii ka
seekord ja siis keset Berta suplust otsustasid 2 kajakat, et Berta on kohalik
must-valge Läänemere heeringas ja teda võib saagiks kaasa küll võtta. Vaatepilt
oligi selline, et Berta vees suplemas, 2
merekajakat tiirlemas Berta peakohal, aeg-ajalt madalaid sööste tegemas. Aga
sellel hetkel kui koer merest väljus, võis kajakate silmist hämmingut lugeda,
sest üpris pea olid nad kadunud.
Rästikupesa
Võehhh!!! Leidsin ilusa metsmaasika koha, vaja ju talveks
vitamiine koguda. Paar esimest prisket maasikat sain suhu pista ja haarasin
järgmiste järgi kui äkki sisisedes siugles must rästik käe juurest oma pessa.
Võehh!!! Kiljatus, röögatus, pikk hüpe maast ülesse ja eemale ning tormasin
auto juurde. Jummal tänatud, et koer autos oli, see oleks rästikupessa ilmselt
tuhnima läinud, jahikoer ikkagi :D
Metsmaasikad
Õnneks leidsin uue metsmaasika koha, seal ma tampisin maad
ja sahmisin ning lasin maasikatel hea maitsta...nämmmm. Muidugi kui märkasin
imelikku puutoigast siis esimene asi oli kiljatus, hüpe ja taaskord pidin
veenduma, et tegemist seekord ikka puutoikaga.
 |
| Nämm. Need olid ilma rästikulisandita |
Kukeseened
Mmmmm...kui head. Meie salajane kukeseene koht ei vedanud ka
taaskord alt. Saime mõnusa pannitäie kukeseeni. Õhtusöögiks oligi, tänu minu
lohakale seene puhastusele, Kukeseen La Liivateraaa Krõmps.
Seeni korjasime paduvihmas aga vihm ja õhk oli soe, seega
tänu vihmale jäime ilma sääse rünnakust. Kuigi mulle ei mahu pähe kuidas
üksikud sääsed ikkagi paduvihmas vastu peavad!!!
Koer oli üks suur häppi ise, kargas ja jooksis metsas nagu
noor vasikas. Ahjaa leidsin ka mõne mustika aga õgar Berta sõi need minu eest
ära :D
 |
| Seenebrigaadi puhastus sai alata! |
 |
| Puhtad, või noh peaaegu :) |
 |
| Kastme toormaterjal |
 |
| Ta ei röögi, vaid õgib metsas rohtu |
 |
| Mõõõnus |
 |
| Meie kukeseene mets |
 |
| Kuri metsloom :) |
.... ja muud elukad
Neid me kohtasime siis kui südaöösel tagasi Tallinna
kihutasime. Tuleks võtta metsa ja
koduloomade teatmik lahti ja need kõik olid meil teel sel ööl. Ahhh mis
metsloomad - linnud, mutid, hiired, kärnkonnad mõtlesid ka sellel ööl meie autoteele ette
karata. Õnneks jäid kõik need loomad ja linnud meist metsa edasi, sest meil õnnestus
väikeste mini-atakkide seeriaga neist
kõigist ohutult mööduda. Tulemus oli see, et adrenaliini tase oli nii kõrge, et
kui öösel kell 3 koju jõudsime siis oli uni läinud. Noh vähemalt Berta norskas
õndsalt oma und.
Selline tagasihoidlik nädalavahetus oli :D
Ahjaaa Berta auhinnad said väärilise koha meie Hiiumaa kodus!
 |
| :D :D :D (märkasin, et medali oluline osa on pildist välja jäänud) |
Silmailu ka!
No comments:
Post a Comment