Täna tegime, võiks lausa öelda, tavapärase koerterohke
jalutuskäigu TSKK metsas. Berta lidus nii, et tuli takus. 1,5h sees oli borderiga
samaväärse kiirusega jookse, hüpped, mudas sukeldumisi (sõna otseses mõttes) ja
ussikest (nimetame teda kevadekuulutajaks).
Jalutuskäigult naastes, mõtlesin, et hüppan trenniplatsilt
läbi, ütlen treenivale Tiiale tere ja tervitan Nataljat ning lähen poodi Britta
kooki ostma. Jah, plaanis oli peale jalutuskäiku üks tee juua ja ülisuur tükk
kooki süüa …mmm :D
Jah, nagu parimad asjad ikka, tulevad need ootamatult. Natalja,
nähes meid, kutsus hoopis trenni! Yesss (mitte koer aga rõõmuhõigatus)!!!
Loomulikult teeme trenni, kiiruga õppisin poolikult rada ja
läksin esimesena jooksma. Niru see jooks oli aga mis sellest, trenn ongi
õppimiseks. Mida rada edasi, seda koera kiirus kasvas - koera kiirus oli tingitud minu kindlusest
rajal (no täpselt see, mida Natalja ütleb, minu kindlus peegeldub koera
kindluses).
Ja viimane jooks oli selline, et ohhohoo, koer jooksis
100km/h ning tõketele saates kasutasin kaugjuhtimist, mis toimis suurepäraselt :) Minu koer on ikka maru, kui ma kindlalt rajal jooksen ja ei susserda!
Yesssssss (ikka rõõmuhõigatus, mitte koer) lahe trenn oli!
Ahjaa, valetada ei tohi ju, peale trenn kiire hüpe poodi ja
kook oligi minu kotis. Aga seda söön siis ikka hommikul :)
No comments:
Post a Comment