Friday, January 4, 2019

Pöörane 2018 aasta! Üks kirjumaid minu elus!

Hakkan ennast kordama, sest taaskord tuleb öelda, et „viuh ja aasta möödus“! Seekord aasta kokkuvõte mõned päevad uues aastas olemises.

Heitsin pilgu meie sündmustele möödunud aastas ning uskumatu, et see kõik on ühte aastasse ära mahtunud. 2018 oli sündmusterohke, keeruline, kummaline, õnnelik, hea ning väga meeldejääv aasta. See oli aasta, millesse mahtusid absoluutselt kõik elu värvingud. Ilmselt saan paljude asjade kohta öelda, et „tehtud“. Nimetan ka seda aastat, kus minu silmad avanesid nii mitmeski elu tahus ning avastasin, et lisaks headele inimestele on minu ellu siginenud mõned tumedamad kujud, kelle ainus soov on mulle halba soovida. Õnneks olen piisavalt objektiivne ning tugev, et sellised „elu mädapaised“ avastada ning likvideerida.

Vastukaaluks on minu ellu tulnud fantastilised uued inimesed, kes annavad nii palju rõõmu ja headust minu ellu. Aitäh neile imelistele inimestele! 


pätsatud pilt!

Nii uskumatu kui see ka ei ole siis nüüdseks on möödunud 2 aastat kui ma iseseisvalt ennast treenin ning lisaks sellele on minu ümber tekkinud häid inimesi, kes annavad nõu just siis kui ma seda kõige rohkem vajan. Taas saan endale kinnitada, et ise treenimine oli üks parimaid agility alaseid otsuseid, mille olen  vastu võtnud.
Jah, õpin oma vigadest aga uskumatult palju häid inimesi on, kellele minu ja Nèra tegemised korda lähevad! Siiras ja suur aitäh!




Juba teist aastat sai suve keskel Moravia Openile minna ning minu rõõmuks taas Marta-Kaisa tandemiga. Nende tüdrukute kohta võin ma tunde kiidulaulu laulda, ühed väga olulised inimesed minu elus, kellele mõeldes tuleb naeratus näole. 


jahhh see kõik mahtus ära meie autosse!

Tagasiteel tõime Kaisaga ära ka sõber Jimmy, kellest vahepeal on kasvanud tubli koerapoiss. 


Vahepeal oli meil Nèraga mega suur õõnes olukord, kus treeningutel tegime imeilusaid jooksed kuid nii kui võistlustulle läksime lagunes kõik tükkideks.

Analüüsisin ning kaalusin olukorda ning tajusin, et meie probleemiks on minu mentaalne ettevalmistus. Töö selles suunas käib kuid olen rahul tulemustega. Lisaks andis suurt positiivset hoogu juurde minu hea füüsiline vorm ning endaga töö tegemine, et Nèraga võrdväärselt radadel joosta.


Ei saa ju ümber ega üle MM-st! Kindlasti oli, on ja saab olema see minu elu üheks tähtsündmuseks. Treenida ennast ja koera sellele tasemele, et minna esinema maailma suurimale spordivõistlusele on meeletu au ja uhke tunne. 




Saab öelda, et saime hakkama! Olen ülirahul meie jooksudega ning see kuidas minu väike printsess käitus oli vapustav! Enne starti oli nagu väike pelglik hiireke aga nii kui jalada võistlusareeni puudutasid sirgus temast võimas ja uhke lõvi. See oli imeline kuidas ta jooksis ja mida tegi!

Uhke olen ka enda üle. Suutsin saavutada enda vormi, mis lubas joosta kiiresti, hea koordinatsiooniga ning hästi. Olen rahul, et minu närvikava oli väga tugev ning kordagi ei tundnud, et maapind jalgeall hakkab kõikuma.

Võin siiralt ja südamest öelda, et MM-l joostud rajad on senise agility karjääri juures need, mida olen täiel rinnal nautinud ning tundnud rõõmu. 



Oi ja meie MM meeskond ning fännid saavad minu käest selle aasta kõige suurema kallistuse. Fantastiline meeskond! Milline toetus, ühte hoidvus ning üksteisest hoolimine! Parim!!!

Suur kallistus kõigile
Peale MM-i oli üliväike mõõnaperiood, et kuhu edasi, mida veel saavutada aga õnneks sain sellest hetkest kiiresti edasi ja taaskord on meil ilusad eesmärgid silme ees ning naudin seda mida teen.

MM-i varna riputan ka selle, mis juhtus minu ja Nèra vahel. Olles ca 10 päeva kahekesi koos tekkis meievahele uskumatult tugev ja mõistev side. Midagi olulist sellel ajal juhtus, sest alates sellest hetkest on meievahel kuidagi kõik paika loksunud ning me mõistame üksteist hetkega.

Hakkan ikka enam ja enam mõistma agilitykoerte ja nende händlerite vahelist sidet. See on hetk, mida rahvas võistlusareenil näeb, kuid see on terve igavik, mis toimub pilkude alt väljas. Need hetked kui me kahekesi hotellitoas oleme, juubeldame võitude üle, nutame valusa kaotuse puhul , üksteist kallistades. Räägime eesootavatest tegudest, analüüsime tehtut ning räägime oma hirmudest, kartustest ja rõõmudest. Võin öelda, et Nèra on koer, kes teab minu kõige sügavamaid saladusi, mõtteid ja soove, ta tunneb mind. Ning mina olen inimene, kes vaadates selle koera silmadesse, tean , mida ta mõtleb. See on koer, kes on pugenud minu südame kõige sügavamasse soppi. See on koer, kellega hingame ühte rütmi.

… no ja siis on Berta! Koer, kes kõnnib isepäi, koer, kes teab, kes ta on, koer, kes teab mis ta teeb! 







Berta elu 2018 möödus väga mõnusalt. Võistlustules oli ta mul ainult EMV ajal ning ülejäänud perioodi vaatas Nèra võistlust kõrvalt või soojendas tema jaoks kohta diivanil. Loomulikult 1x nädalas ka Lexberryde treening, seega vanaproua tervis ja füüsis on väga muljetavaldav!





Berta on Berta ning kui vähegi võimalik siis sooviksin iga inimese ellu ühte Berta sugust koera. Läbi tema õpid hindama kui mugav võiks üks elu olla ja kuidas teha kõik selleks, et mitte midagi tehes olla pildis. Armastan seda koera kuule ja tagasi! 

Näide kuidas olla uhke!

Näide hullust tööloomast, kes tahab teha tööd, mitte poseerida :D 

Kokkuvõttes olen 2018 aastaga väga rahul! Agility mõttes tegime ilusaid sooritusi, võitsime ilusaid tiitleid ning saime nii tunnustada kui laita. Kuid kõige olulisem, see on aasta, mille kohta saan öelda, et minu kaks südamesõpra on väga head elu elanud, nautinud igat sekundit sellest ning nende tervis on tipp-topp korras. Vot see on kõige tähtsam!


Aga nüüd lipsan sellele libedale jääle ja sean 2019 eesmärke:

  • Minu ja koerte tervis on esikohal. Tervis on see, millele panustan 100% ühtegi järelandmist tegemata 
  • Senisest veelgi tõsisemalt panustan enda ja koerte füüsilise vormi hoidmisele ning parendamisele 
  • Võimalikult palju aega naudime Hiiumaa paradiisis ning elama elu, mis on nagu unistus 
  • Moravia Open – loomulikult! Esikoht – loomulikult! 
  • MM meeskonda saamine ning seekord on sooviks ka individuaalses arvestuses joosta. Esikoht – loomulikult! 
  • EMV – läbi ajaloo on näidanud, et EMV on nagu üllatusmuna, selged favoriidid ei olegi nii selged ning üllatusi tuleb palju. Seega Nèra ja Berta osalevad EMV-l kindlasti kuid mis iganes koht sealt tuleb on see koht, mida me väärt oleme! 
  • STARDIPÜSIVUS Nèral! Issand küll, kas me ükskord saame selle korda või ei saa? 2019 Saame! 
  • Üks HY raja esikoht tuleks Soomest ära tuua siis on minu must nässakas ka Soome HY tšempion. No ja võib-olla isegi kinnitan kõik ta tiitlid ära aga see ei ole lubadus. 
  • Võistelda Soomes Janakkal ning suvel Jaapani kohtuniku radadel 
  • Kindlasti on see aasta kui Nèra poom ja kiik saavad perfektsed olema. 
  • Eesmärk on MM-le minna (näedsa kui enesekindlalt sellest räägin, kõigepealt peab ju kvalifitseeruma!) konditsioonis, kus meie stardipüsivus on ideaalne, kiik kaugelt juhitav ja korralik ning poom perfektne ka järskude pööretega ning lõksudega 
  • Võistelda nii palju kui võimalik ja tahtmist on 
  • Kohtuda oma Lexberry perekonnaga nii palju kui võimalik! 
  • Nautida! Nautida! Nautida! 

2019 eesmärk on olla õnnelik ning nautida aina süvenevat agility hullust! Aitäh kõigile, kes on minu jaoks olemas olnud ning kes näevad mind sellisena nagu ma olen – lihtne, siiras, õnnelik ja avatud! 

Minu Hiiumaa paradiis







Siirad ja südamest tulevad soovid kõikidele, kes minuga 2018 aastal olid! Aitäh teile kõigile, et olemas olite!


Tuult tiibadesse inglitiibadega koertele Lexile ja Celliele! Olete igavesti minu mõtetes!













Kõige kaunimat, imelisemat, maagilisemat, edukamat, armastust täis aastat kõigile!

Olen olemas neile, kelle jaoks olen olemas!

Thursday, January 3, 2019

Enne kui aasta lõppes Sari Mikkilä ja Reetta Pirttikoski radasid jooksmas

Otsustasin, et enne kui aasta lõppeb hüppame korraks Soomest läbi. Mis saab parem olla kui Sari Mikkilä (HY rajad) ja Reetta Pirttikoski (AG rajad) rajad soojas Vantaa hallis. 

No kui aus olla siis ma sihtisin pigem HY radasid, sest meie Soome hüppeserdist on 2 puhast rada esikohaga puudu. Noh võiks ju väike ambitsioonikas plaan ka aeg-ajalt olla.

Natukene väsitav on kell 5 hommikul ärgata ja alustada jooksu õhtul kell 18.00. Sinna sisse mahtus aeg kui lihtsalt passisin ja ootasin oma stardijärjekorda. Õnneks hall on mugav ja piisavalt soe, seega teiste jookse oli lust vaadata.


Esimene AG rada.
Oi see oli õel rada, üldse mitte Reetta käekiri. Jooksma minnes teadsin, et see ei ole minu rida! Teadsin, et kiige järgne tunneli lõks on „meie teema“, seega ei olnud sees head tunnet.
Mind viis ennast väga välja Nèra kiige ülehüpe, seega ma isegi ei pingutanud, et ta sinna tunneli lõksu ei läheks. Muidu koer toimis hästi ja kõik oli nii nagu pidi (v.a. poomi ja kiige sooritused olid hirmsad!) 




Esimene HY rada
Appikene kuidas see kõik venis! Muudkui aga ootad ja ootad ning siis vaatad kella ning minusse hakkas jube pugema kahtlus, et kas me ka kolmandat rada jõuame joosta!
Läksin rajale päris ülbelt ja pahasena, sest kui oli minu start siis oli selge, et teist HY rada me ei jõua joosta ning minu eesmärk jääb saavutamata! Kusjuures ärajäänud HY rada oli täpselt meie nägu!
Start ja otsustasin, et teen ülbeid eestlõikamisi ja jätan koera iseseisvalt tööd tegema.
Tulemuseks puhas rada ja I koht 



Teine AG rada
Läksin korraldajatele ütlema, et kui ma saan kell 21 startida siis ma stardin aga vastasel juhul jätan nii 3nda kui 4nda ära.
Mind pandi esimeseks ja tore oli see, et ekstra kiiresti lubati mul starti minna. Mulle endale väga ei meeldinud, et taaskord läksin ülbelt rajale, kus pool rajaõppimise ajast ei kasutanud ära, mõttes ei käinud rada läbi ja otsustasin lihtsalt joosta.
Rada oli ilus ja koer toimis hästi aga poomi ning kiige viiekad on ikka päris kurvaks tegevad.
Poomi vead panen selle arvele, et poom oli tavapärasest väga madal ning kui kõikjal mujal on meil poomid korras siis Vantaa halli madala poomiga on poomid kõrged (muidugi seekordsed poomid olid kriminaalsed!)
Kiige veaks panen selle, et me ei ole 2 nädalat trenni teinud ning sellega seoses ka kiike harjutanud. 





Kokkuvõttes olen ülirahul oma väikse musta printsessiga. Minus on veendumus, et meie eesolevad trennid saavadki olema väga tehnilised ning keskendume ka kontaktpinna kriteeriumi kinnistamisele. 

Kahju ärajäänud viimasest HY rajast aga ju siis pidi nii minema.


Üks asi on veel, mis on meie töösse siginenud ja need on suurte kaartega pöörded ning suured raadiused. Peaks ilmade soojenemisel koonustega trenni tegema hakkama ning Nèra 360 kraadised pöörded väiksemaks saama ning käskluse „shasha“ nurkade ökonoomsemaks muutma.

Läbi raskuste tähtede poole :)

Monday, December 10, 2018

2 päeva Esa Muotka radu jooksmas. Olime tublid :)


Ootasin põnevusega detsembri alguse Vastse-Kuuste võistlust, sest siis oli kohtunikusk Esa Muotka. Meie üks lemmikutest. Esal on väga kiired, tehnilised ning kaasaegsed rajad. Esa Muotka radade põhimõte on, et kogu jooksuliin toetab koera loomulikku jooksu trajektoori ning kui koer teab sõnalisi õpetusi, jälgib sinu kehakeelt ja sa ise ei lähe rajale talle ette susserdama siis on neid imelihtne koosta! Ja need rajad on alati meie meeskonnale ülihästi sobinud!

Esimesel AG rajal tuli sisse minu suur ammune viperus. Nimelt slaalomist väljudes läks Nèra valele poole! Ca aasta tagasi juhtus sama ja ma ei suutnud seda endale selgeks teha, miks nii juhtus. Hiljem tuli kohtunik rääkima, et see on tingitud sellest, et kui ma koerale slaalomist tahapoole jään ja olen väga slaalomi lähedal siis enne viimase vahe sisenemist näeb koer mind vilksamisi valelt poolt ja slaalomist väljudes arvab ta, et ma olen teisel pool kui tegelikult olen. Müstika lahenenud!

Õnneks Stefi karjus, et ma ennast kokku võtaksin, sest seda ma ka tegin ja ülejäänud rada oli ilus ja puhas.



Teisel AG rajal kui saabusin slaalomisse, märkasin, et kohtunik andis mulle DSQ. Ma ei teadnud miks! Hiljem selgus, et ma olin Nèra pikkuselt eemale tõmmanud. Muidu oli rada väga ilus ja puhas (otsustasin ka kiike korrigeerida, kuigi see ei olnud veaga kiik aga ei olnud ja täiuslik). 



HY rada oli ülikiire ja me tegime selle ideaalselt. Kuigi koeral olid suured kaared ja nii mõnigi kord oleks võinud ta kiirem oli, saime ikkagi I koha ja kiiruseks oli 5,70m/sec.


Teisel päeval otsustasin enda juhtimist rohkem kontrollida.

Esimene AG rada oli päris nipiks ja väga tehniline kuid me sooritasime selle ilusti ning saime I koha, kiiruseks rekordiline 6m/sec. Isegi seda rada vaadates leidsin kohad, kus oleks saanud Nèra kaari väiksemaks teha. 




 Teise AG raja kiik ja slaalom olid kriminaalsed, kuid Nèra kiiruse ja halva nurga tõttu kohtunik neid ei märganud, seega saime kirja puhta raja ja I koha ning kiiruseks 5,16m/sec.



 
HY raja algus mulle ei meeldinud. Nagu totakas algaja tegin tüüpilise vea ja alustasin koeraga nii, et ta oli sunnitud valesti hüppama. Panin Nèra tagasi, tekitasin väikse püsistardi ning seejärel perfektne puhas rada. 



 
Kokkuvõttes 6st rajast 3 puhast ja esikohaga! Pole paha tulemus! Tegelikult ka 3 DSQ tulemust olid nii napikad kui üldse olla saavad!

Olen uhke oma väikse musta printsessi üle! Supertubli tulemus ja supertubli sõber!

Läbi raskuste tähtede poole, eks!


Noooojaaa autasustamise pildid ka :) 

Wednesday, December 5, 2018

Vahelduseks ka trennijuttu :)

Peale MM-i olen ekstra palju panustanud rajatreeningutele. Süda valutab, et me ei ole kuidagi leidnud võimalust teha lisaks 3x nädalas väikseid tehnika harjutusi ning ei ole võimalust olnud panna rõhku poomi treeningutele. Aga kui nii siis nii!

Rajatreeningutel on mul väga selged eesmärgid.
* stardipüsivus
* ilus kiik
* väiksed kaared
* sujuv ja pingevaba juhtimine
* ei röögi rajal nii palju


Siin mõned rajatreeningu videod. Meie kiituseks pean ütlema, et ca 90% juhtudel õnnestuvad kõik rajad esimesel katsel  ning mitte ükski rada ei ole keeruline. Seega me oskame tõesti kõike kuid võistlustel on DSQ-de põhjuseks minu lohakus ning sahmerdamine. Ning suureks miinuseks on see, et ma ikkagi ei oska kuni lõpuni välja tuvastada kõike lõksusid ning kohti, kus ma pean koera abistama. Aga eks ka need oskused tulevad!






Eesolev 2e päeva võistlus, kus kohtunikuks Esa Muotka (üks minu lemmikutest) saab olema huvitav. Me pole sellel nädalal kordagi agility hallis treeninud, seega saab olema hea katsetus kuidas käitub koer kui nädal on olnud agility vaba :)

Läbi raskuste tähtede poole, eks!

Monday, November 26, 2018

3h autosõitu on käkitegu :)

Kuna aasta alguses tuleb meie võistlustesse pikem paus siis on hetkel eesmärgiks nii paljudel võistlustel osaleda kui võimalik.
Seega taaskord sai ette võetud 3h automatk, et Nèraga joosta Vastse-Kuustes.

Võistluste eesmärk oli minu sahmerdamise juhtimisstiili pehmemaks muuta ning ilusaid kiikesid koer tegema panna.
Eks see sahmerdamine läheb paremaks väikeste sammudega, kuid avastasin, et kui mul on võimalik kiige juures seisatada ja kontrollida siis on kiige sooritus hea aga kohe kui jään koerast tahapoole siis on lendkiik.

Aga nüüd jooksudest.

HY rada
Jälle üks rada, mille saab kirjutada puuduva stardipüsivuse arvele. Rajale minnes teadsin, et ma ei jõua sellel pikal sirgel koeraga võidu joosta, kuid lootsin, et toimib „edasi“ käsklus ning seejärel jõuan tagant tulekut kontrollida. Nojah, oleks ju toiminud kui ma oleks selle käskluse andnud aga vaikisin ja nii Nèra minu jurude tuligi. Tulemuseks DSQ 




AG rada 1
Väga meielik rada. Pikad ärasaatmised ning turvaline algus. Seega tulemuseks puhas rada ja kiirus 6m/sec kanti. I koht ka.
Ainukene miinus oli slaalomise saatmine, kus ma ei riskinud eestlõikamist teha, vaid saatsin sülekaga ta. Toimis, kuid oleksin eelistanud, et mu paika pandud plaan oleks toiminud. 




AG 2 rada
.Kurjam kui kahju, et peale poomi ta otsustas otsetõkkele minna. Kuna viimasel ajal ei ole suurvõistlustel järske poomipöördeid tehtud siis olengi selle treenimise tahaplaanile jätnud, seega ma väga üllatunud ei olnud, et koer nii toimis. 




AG3 rada.

Muidu oli rada väga ilus aga olin hirmus kuri, et ma Nèra lendkiike ei läinud parandama, seega ma enne poomi tõket ta valele poole saatsin. Kui aus olla siis ma tegin seda isegi meelega, sets viiekaga radasid ma ei taha kirja saada ning tahtsin ka testida, kas tahasaatmine kaugelt õnnestub,. Õnnestus! 




Kokkuvõttes on Nèra ülitubli väike printsess. Ta teeb täpselt seda, mida ma näitan. Lähiaja eesmärgid on meie stardipüsivuse võistlustingimustesse üle tuua, kiige treeningu jätkamine, kaared väiksemaks ning ikka see igipõlise poomi treenimine.

Tuesday, November 20, 2018

Loomulikult jälle võistlemas!!!

Tundub, et tuleb oma 10 asja kokku pakkida ja Lõuna-Eestisse elama asuda! Mis muud siis otsustada kui november ja enamus detsembri nädalavahetused tuleb Vastse-Kuuste agilityhallis veeta.

Tuleb vist ikka ennast kokku võtta ja organiseerida üks õigetes mõõtudes, hea aluspinnaga ning soojustatud agility hall Tallinna piirkonda. Tako halligraafik on nii pungis kui veel olla saab ning südaöösel trenn mind väga ei vaimusta. Võtsin vastu otsuse, et kui treenin siis annan endast 100% ning pooles vinnas ei tee midagi. Sellest ka minu südaöiste treeningute vastuseis.

Aga mis siin vinguda, Lõuna-Eesti on ju tegelikult lähedal ning seal võistlemas käia ei ole ju ületamatu takistus. Seega sai laupäev plaani võetud ning eesmärgiks treenida. Tahtsin treenida võistlustingimustes stardipüsivust ning kiike.

Etteruttavalt võin öelda, et stardipüsivus on minu ebapädev käitumine ning kiik oli ilus.


Aga esimene HY rada ning otsustasin, et teen stardipüsivust. Ma tõesti ei tea miks ma panin ta valesti starti, eesmärgiga, et koer võtaks koheselt vale tõkke. Ma ei tea ka miks ma ikkagi tegin seda stardipüsivust kui mul enesetunne ütles, et ma ei ole valmis selleks! Aga lappama see läks ja Nèra varastas ning võttis teise tõkke valelt poolt. Kolmandal katsel otsustasin teha lendstarti kui Keida mulle seda hõikas (aitäh, et nii tegid!) ning ülejäänud rada ilus ja kiire. 




 
Esimesel AG rajal petsin Nèra ära. Enne meid jooksis Seva ning kui ta oli 4l viimasel tõkkel, panin Nèra kaugele istuma ning ise eemaldusin temast. Kui Seva lõpetas ja kohtunik vile andis, olin juba piisavalt kaugel ja andsin loa koeral startida. Ehk siis petmisega stardipüsivus, ei ole ka just hea lahendus. Aga rada tuli kiire ja puhas, mõned meile omased suured kaared ja mitte just kõige tihedamad pöörde sattusid rajale, kuid kiiruseks 5,76m/sec ning I koht 



Teisel AG rajal ei olnud stardipüsivust väga vaja, kuid tegin ikkagi mikroskoopilise püsivuse. See-eest teised tegid minule omast lendstarti.
Kahju, et ma koera A-lt ära suunasin. Sealt see DSQ sisse tuli! Oleks ma kätt tõstnud ning muutnud enda trajektoori kui koer A-l aga ma ei teinud seda! Mhhh kahju! Aga ülejäänud rada taaskord väga ilus ja kiire.



Super tubli koer mul ikka. Oma jooksu videosid vaadates on ikka mu tehnika väga kole! Palju tööd tuleb veel endaga ära teha. Lisaks hakkan oma füüsilisele vormile rohkem rõhku panema. Olen küll väga heas vormis aga võiks ju paremaks saada ning kiiremaks.!

Läbi raskuste tähtede poole, eks!


Hea stardipüsivus nii minul kui koeral :)

Thursday, November 15, 2018

Nädal peale MM-i

MM andis mulle megasuure emotsionaalse ja motivatsiooni tõuke. Siiani vaimusilmas näen kuidas Martina Magnoli oma vapra Kikiga maailmameistriks jookseb.

Seega Reetta Pirttikoski radadele läksin täis enesekindlust ja tahtejõudu. Tulemuseks 2 esikohta (kiirused 5,14m/sec ja 5,27m/sec) ja 2 DSQ-d. 


Esimsese DSQ põhjus oli selles, et ma ei olnud rahul Nèra kiigega ning panin ta sinna tagasi ja teine DSQ tuli HY rajal kus otsustasin teha keerulise lükke, kuigi lihtsam kombo oleks andnud puhta tulemuse. Aga kuna see eestvalssimine mul väga hästi ei õnnestu, üritan seda aina sagedamini võistlustel teha, et see selgeks saada.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et aitab rabistamisest ja kahtlemisest, et kas ühte või teise kohta jõuab, Tegelikult õige planeeringuga jõuab kõikjale ning ka kõige kiiremas kohas eestlõikamist teha (kuigi seda ma ei tee kui on oht koeraga kokku joosta) ei ole probleem.

Seega enesekindlus ja otsus, et saan hakkama on märksõnad! Ja kui ei saa mingil rajal hakkama siis tähendab, et treenime edasi ja asi selge! 

paraadfoto
tavaline olek



kohustuslik karikafoto

Ps. meil hetkel käib usin treening minule fokuseerimisega ja stardipüsivuse selgeks saamisega.

Agility Maailmameistrivõistlused 2018

Vahepeal on juhtunud väga erinevaid sündmusi, mis minu tavalise elurutiini segi paiskas ning sundis hetkeks peatuma ja mõtlema, et kuidas edasi. Kõikide sündmuste möllus juhtus see, et enne aasta kõige tähtsamat sündmust – agility MM – treenisin ennast ja koera minimaalselt. Osaliselt tingis minu muutunud elukorraldus, kolmandate isikute pahatahtlikkus ning avastasin, et nähtamatu sein on minu ette tulnud ja ma ei osanud sellest läbi murda. Üks osa mängis ka minu trots, kus ühel hetkel tajusin, et minu ja Nèra meeskond ei kuuluga meile, vaid me teeme seda kellegi teise heaks ja kellelegi teisele millegi tõestamiseks. Nii juhtuski, et enne suursündmust olime praktiliselt 3e kuulisel agility pausil, füüsiline ettevalmistus oli puudulik nii minul kui koeral, lisaks oli mul sügavalt ükskõik kõigest ja kõigist.

Julgen sellest alles nüüd rääkida, sest nüüdseks on see kõik selja taha jäetud ning uue innuga edasi marss on alanud. 

MEIE - hinges, südames, mõtetes nii kodus kui võistlustandril. Me oleme ÜKS!
 Aga täpsemalt Agility Maailmameistrivõistlustest. Mida võistlus lähemale, seda rohkem hakkasin endas muret tundma, et kas tõesti sellise tundega minnaksegi nii tähtsale võistluse vastu. Ma ei suutnud ennast viia sellesse staadiumisse, et reisi organiseerida, asju pakkida või üldse reis läbi mõelda. Juhtuski nii, et asjad sai pakitud 2 tundi enne laeva väljasõitu ning otsustasin, et eks Stockholmis vaatan kuidas ja mis suunas tuleb Kristiansdati sõita. Selgus, et ka ööbimiskohas olime Nèraga täiesti üksi, seega kogu reis oli ülesse ehitatud sellele, et ma pean üksi hakkama saama. 

Rootsi karge hommik


Bromöllas jalutamas


Meie Bromölla kodu

Tagasiteel tegime ka turistikat

Nèra on maailma parim reisikaaslane! Pikal laevareisil saime ära räägitud kõik jutud ning ca 500km autosõit sujus viperusteta. 

meie esimene selfie :)
Kohapea selgus, et võistlusnärv on kaduma läinud ning ilmselt olen kohalikul võistlusel ka rohkem pabistanud kui suurel maailmaareenil. Võimalik, et ca 20a profisportlase kogemus on oma töö teinud ja saanud üks asi selgeks, et kui võistlusnärv siis mõõdukas ja ükski võit ega kaotus ole seda väärt, et ennast sinna kuskile ära kaotada. Tuleb olla hetkes ning nautida! 

Hetk enne vetkontrolli
Meie pesamuna - kallis Marta!


Võistlusareen

Sätiem avatseremooniale

Meie meeskond
Aii kuidas ma nautisin seda spordipidu!!!! Teen endast kõik oleneva, et saaks ka mitmel järgneval aastal olla koondises ning joosta oma elu parimaid jookse.

Tõeline kogemus algas neljapäevase HY meeskondliku rajaga. Rada õppides sain ise aru ja ka mulle öeldi, et lendstardiga ei ole siin midagi teha! Kahjuks Nèra ei püsi karvavõrdki stardis ja MM-l seda ka katsetama ei minda. Nii oligi, et tõmbetunnel neelas Nèra, kuid enne seda ja peale seda oli täiuslik jooks! Milline nauding oli joosta, nautisin igat hetke sellest jooksust! Parim tunne ever!

Kahju, et rajatoimkond ja kohtunikud mulle rajal ette jäid, kuid kui aus olla siis see segas ainult mind, Nèra tegi oma tööd! 



Reedel oli AG rada. Minu hinnangul oli ainukene murekoht kiigelt järsk pööre. Pauk tuli luuavarrest ja minu väike printsess läks poomi asemele tunnelisse??!! See oli megaüllatus, sest meie meeskonnal on väga hea verbaalne takistuste teadmine. Kontaktpinna ja tunneli eristamist olen väga palju treeninud ning võistlustel varem ja treeningul on see õnnestunud 99,9% ja siis nüüd Rootsis ei õnnestunud! Kahju oli sellest! See ehmatus lõi mind pahviks, sest seda ma ei oodanud! Aga muidu olin rahul kuidas Nèra edasi töötas ja saime ka selle rajaga enam-vähem hakkama kui ma ennast kogusin. 



Kokkuvõttes, olen üliõnnelik, et ma koondisesse sain ning MM-l osalesin. Parim tunne ever ja see möll ning trall on nii lahe! Kuigi Nèra oli ebakindel selles lärmis ning lõputseremoonial oli ta nagu väike jänespüks siis tema käitumist tõlgendades nägin, et väikeste sammudega hakkab ta kindlamaks muutuma. 


Väuke koer suures maailmas

Tõde on see, et enamus ajast meie tipp sportlased on puhkeasendis :)
Maailma parimad - Eesti koodnis!
Kuidas edasi! Väike paus ning siis paneme paika väga kindla treeningplaani.

Minu ja koera füüsilise vormi eest hakkasin hoolitsema juba kohe ning meie murekohad agilitys on samuti suure tähelepanu all. Tegutseme plaanipäraselt ning see, mis oli Rootsis oli väike eelaimdus, milleks minu väike must printsess võimeline on! See koer on parim ja ma annan endast maksimumi, et olla Nèra vääriline! 

Läbi raskuste tähtede poole :)
Aitäh Eesti koondis ja taustajõud! Soe tunne tuli sisse kui sain teada kui paljudele ma korda lähen! Anname endast parima, et tulevikus meie üle rohkem uhkust saaks tunda! 

Läbi raskuste tähtede poole!