Thursday, October 31, 2019

Minu reis Turku ehk AWC 2019

Ajalugu kordub ja taaskord enne MM-i olin fakti ees, kas minna operatsioonile või silmad maha visata ja vaikselt arstile öelda, et ehk lükkame selle elutähtsa toimingu sellele perioodile kui mul võistlemas käidud. Õnneks/kahjuks on minu arstil süda paigas, sest peale pikka pausi ja sügavat ohet uuris ta, et kas ma mõtlen seda tõsiselt ja millal ma siis Eestis tagasi olen.

Etteruttavalt ütlen, et mitte kui kunagi ei sea ma ühtegi muud toimingut oma tervisest ettepoole. Tagantjärgi tarkus!

Kaisaga alustasime teisipäeva hommikul teekonda. Kaisa on superhea reisikaaslane ja mingil põhjusel on meil omavahel väga hea klapp. Oskame sõnadeta aru saada, kus on meie piirid ja millal vajame suhtlust.

Vetkontroll ja treening läksid väga hästi. Avatseremooniale koera kaasa ei võtnud ja ka lõpu omale mitte. Nèra jälestab selliseid toiminguid.

Esimese päeva HY rada oli õudus kuubis. Koer oli absoluutselt kontrolli alt välja ja ma ei suutnud sellel hetkel ka anda hinnangut, miks ta nii käitus (nüüd tean põhjuseid). Võttis jalust nõrgaks. Eesti fännid hoidsid minust nagu katkust eemale, sest ilmselt oldi võetud seisukoht, et tuleme ainult poodiumile saanutele kaasa elama (aitäh Tiina V-le ja Janale, teie toetus oli südantsoojendav ja just see, mida eluliselt vajasin).

Põdesin kohutavalt, et minu esinemine nii metsa oli läinud ja nii meeskonnaliikmete kui kaasmaalaste ees oli meeletult häbi. Õnneks minu turvatunne ja tagala kodus aitas mind sellest kohutavast meeleolust välja. Sain kodust meeletult tuge ja ööläbi rääkimise tulemusena tajusin, et see on ainult MINU võistlus ja ainult MINU jooks ja see mida ma seal rajal teen puudutab ainult MIND ja Nèrat.

Kindla meelega läksimegi AG rajale ja tegime üliilusa jooksu. Isegi llisatõkke võtmisega olime ajapoolest kõige kiiremad. Meis on seda miskit sees ja tegelikult tajusin, et meie meeskonna tugevam pool on Nèra. Mina pean oma närvikava paika panema ja tajuma, et ümbritsevate inimeste arvamused ja kriitika ei ole oluline ja see ei puuduta mind. 




Jah kerge on arvuti ääres vaadata ja kritiseerida ja öelda, et minu koht ei ole seal, ja miks Külliki ja Nèra juba teist aastat koondises on? Küsige aga neid küsimusi edasi aga siis küsige ka, et miks teie arvutiekraani taga olete, mitte võistlemas. Ok, ma olen sõjakas aga kui ma meenutan, milliste kohutavate valude käes ma pidin võitlema ja milliseid koguseid valuvaigisteid ma alla neelasin, et olla seal staadionil siis muutungi sõjakaks.

Eesti meeskond oli taaskord üliäge! Olen siiani vaimustunud meie meeskonna kaptenitest, milline abi ja toetus WOW!


Edaspidised mõtted on vastakad! Hetkel taastun operatsioonist ja ravin enda tervist, et taas jalgel olla ning teen esimesi jooksusamme. Nèra naudib oma puhkuseperioodi ja mina üritan välja nuputada kuidas oma närvikava suurvõistlustel vastupidavamaks muuta.
Arvan küll, et olen raudse närvikavaga ja saan hakkama aga tegelikult ei ole ma nii tugev ühtigi!

Läbi raskuste tähtede poole, eksju! 



Fotot: Anastassia Tamm

Fotot: Anastassia Tamm

Foto: Koirakuvat

Fotot: Anastassia Tamm

Minu kullakallis meeskonnaliige ja südamesõber

Tuesday, October 15, 2019

Tegutseme endiselt :)


On aeg hakata oma tegemistele järele jõudma, seega septembri postitus siin ja praegu...

Septembris võistlesin Lohkvas Jari Suomalaineni radadel. Otsustasin juba ammu, et see on viimane võistlus enne MM-i.

Esimesed agility rajad läksid vett vedama, hiljem videodelt vaadates ongi viga ainult selles, et ma ikka endiselt juhin koera väga lohakalt. Liigne käeliigutus ja liiga kõrge näitamine ja ongi vupsti Nera vales kohas.

Kolmas koht HY rajal on tegelikult suur üllatus, sest see lisa ca sekundiline päästmisoperatsioon on ikka väga suur ajakaotus.

Esimene koht HY rajal oli super hea uudis, sest ma ei tundnud ennast üldse hästi. Aga jooksime elu eest ja nii see esimene koht saabuski. 





Kokkuvõttes pean endaga ikka väga suure töö ära tegema, et hakata koera stabiilselt ja enesekindlalt juhtima. Plaanid on paigas, seega enne uut aastat mind väga võitslusradadel ei leiagi, aeg teha “tagahoovis” endaga suurt tööd!

Läbi raskuste tähtede poole, eks! :)

Monday, August 5, 2019

Janakkala Open 2019 - vist lemmikvõistlus :)

Sama seltskond, sama aeg aga aasta hiljem ja sama koht – Janakkala Open!

Janakkala on üks vahva võistluskoht, kus saab võistelda nii sisehallis kui välisplatsil ning mulle hakkab tunduma, et võtan selle võistluse iga-aastasesse traditsiooni. Lisaks agility järgne olemine heas seltskonnas on ju seda kõike väärt!

Seekord oli kohtunikeks Jan Egil Eide, Sari Mikkilä, Ritva Herrala ja tiimide võistluses Jessi Landen.

Jan Egil Eide rajad olid väga ägedad nipikad, mul on ülikahju, et ükski neist ei õnnestunud traditsioonilises mõistes aga minu hinnangul olid need minu selle võistluse parimad. No mis teha kui ühel rajal ei suunanud koera ühele tõkkele ja teisel rajal hüppas Nera tõket edasi-tagasi (vot seda mõistatust asun veel uurima) aga kõik muu oli sujuv, ilus ja fantastiliselt lahe joosta. Ma ise muidugi nimetan neid 2e viga natukene ka enda lohakuseks ja oma osa mängis ka Nèra närvilisus. Oma närvilisusega kipub ta sundkäitumisega ise mõtlema, mida ta võtma peab ja jätab murdosa sekundi mind kuulmata. Ja nii mõneski lihtsas kohas, kus ma keskendun enda kiirele liikumisele, unustan koera ära ja nii tekibki meile väikseid lohakusvigasid sisse.

Muidugi kiik tegi mind taas õnnetuks. Ühel Sari rajal oli selline ülehüpe, et ma arvan, et sellest suuremat hüpet annab teha. Kurb, sest trennis teeb ta mul ideaalseid kiige sooritusi ja ma enam ei tea, kuidas seda õpetada. Ma ise panen selle taaskord koera võistlusnärvi alla, kus ta ei taha rajal minust kuskile maha jääda (seekord olid peaaegu kõik kiige sooritused sellised, kus peab koera kiigele jätma ja ise edasi tormama). Seega paras pähkel mulle, sest olen 99% kindel, et MM-l on seekord rõhk: kiige iseseisval sooritusel, laugetel kontakti pööretel ning väga keerulise nurga all slaalomil. Ise arvan, et ka keerulised ja iseseisvad tagantkäsklused on teemaks aga eks paista septembris.

Üllatus on see, et seekord iseseisvad „out“ käsklused Nèral ei toiminud! Kuigi olen neid 2 nädalat kodus lihvinud ja sealsed „out“ õnnestumised on olnud 85% kanti. Meeldetuletus mulle, hakka lihvima uuesti „out“ ja „sete“ käsklusi, sest ma isegi ei kavatse ka tulevikus neid talle ette näidata, vaid ta peab need kaugelt ja iseseisvalt võtma. Neid 2e asja peaks ta küll mu kehakeele ja sõnalise käskluse najal sooritama ehk hunnik tööd enne septembri lõppu.


Väga lahe võistlus oli ja ma olen meie meeskonna sooritusega hiiglama rahul. Heaks õppetunniks olid asjad, mis kinnistusid mulle, et mida ma enne MM-i õppima pean (kiik, tagantkäsklused, serpentiinid, poomi kontakti algfaasi harjutused). Stardipüsivuse teemal ma veel mõtlen, sest enne suurvõistlust ei ole piisavalt minul aega ja võistlusi, et neid võistlustingimuses lihvida (trennis teeme ju ideaalseid stardipüsivusi!!!).

Ahjaaa tuli välja, et ma sain ka Soome HY tšempioniks. Nüüd siis kõik võimalikud tiitlid Soomest saadud :)









Tuesday, July 30, 2019

Lohkvas medaleid püüdmas :)

Sisetunne mind ei petnudki. Lohkval radasid joostes oli mul endal kuidagi väga ligadi-logadi tunne sees. Videosid vaadates ongi näha kuidas ma rahmeldan ühest takistusest teise.
Üldjoontes olid suht ilusad jooksud kui koera liikumist vaadata aga vead tulid taas sisse mingites väga kergetes kohtades. Lähiajal plaanin kõik oma videod ette võtta ja uurida, kas mu vead on mingi korduv muster või on igakord ikkagi erinevad olukorrad.

Alles hiljuti sain teada ühe oma tüüpvea, mida ma võistlustel teen. Täiesti kummalistes kohtades hüüan ma „Nèra“, isegi siis kui koer liigub oma trajektoori ja on õigel teel, hüüan teda ja koer reageerib. Üritan ennast parandada!

Panengi endale kõrva taha mõned teadmised, suvalistes kohtades rajal koeranime hüüdmine on keelatud, teen seda siis kui on vajadus. Võistlus lõppeb raja viimasel takistusel ehk isegi siis kui kuskil keskel läheb midagi nihu siis päästan olukorra ja jooksen edasi. Ise ka ei tea, miks ma rajal olukordi ei päästa. Kohe kui koer teeb mingi sellise lükke, millega ma arvestanud ei ole, löön käega ja lasen dsq sisse. Seega ka treeningutel hakkan ma olukordasid päästma.


Enda kiituseks pean ütlema, et võtsin end käsile ja meie treeningud on muutunud regulaarseteks. Kodus teen väikseid jooksulõikusid. Hetkel on käsil lauge tagantpöörde ja lauge sisemise pöörde harjutamine. Soov on, et „out“ ja „vivi“ käsklus töötavad perfektselt. Olenemata nurgast ja kiirusest, ei pea ma neid käsklusi kontrollima. Ilmselt augusti lõpuks saan need korda ja asi hakkab paremaks muutuma. Töö all on ka slaalomi lihvimine. Probleemiks on valss peale slaalomi ja koera valele poole pöördumine kui ma ise slaalomi algusesse jään. Seega tööprotsess käib. Nädalas ühe rajatrenni üritan ka teha, sest teistmoodi ei saa!

Ehk siis MM-ks vormi ja elu on lill! Noh päris lill ei ole aga töö selles suunas käib :)



Tuesday, July 16, 2019

Avasin ukse uude hooaega!

Juuli võistluste seeria avasin seekord Viljandi võistlustega, kus kohtunikuks Roman Lukac.
Peale pikka kaalumist, otsustasin, et selle hooaja võtan rahulikult. Nädalavahetusel kui võistlen siis ainult ühel päeval ning teise päeva pühendan puhkamisele. Nii sai seekord ainult laupäev plaani võetud, kuigi ahvatlus oli suur.

Rajad olid väga head aga iga võistlusega saan kinnitust, et viimase aja trend on keerulised slaalomi sisenemised, kas lõksudega vürtsitatud või lihtsalt keerulised, mida ilma harjutamata ei saa kuidagi selgeks. Nii ka seekordsel rajal, päris keerukad slaalomisse minekud, mis vajasid oskusi (õnneks slaalom on meie üks tugevusi, mida olen teadlikult treeninud). Seekord oli ka paar lauged poomi pööret, mis jälle on meie meeskonna nõrkuseks. Üllatuseks olid mitte kiired rajad, mis nõudsid koera ideaalselt kuuletumist ning mitmeski kohas tugevat kiiruse maha võtmist. See oli üllatuseks, sest mingil põhjusel eeldasin, et kohtunike noorem generatsioon teeb ülikiireid ja sportlikke radasid. Selle asemel oli jube palju tagant käsklusi (näiteks Vantaal oli jaapanlase rajad tagantkäsklusi täis!!!).


Võistlustulle läksin teadmisega, et ühtegi lendkiike läbi ei lase ning eesmärk on ilus juhtimine, mitte tulemus. Etteruttavalt võin öelda, et kõigi nelja rajaga olen ülirahul! Ilus vaadata ning ilusti joostud. Kuigi 4st oli 3dsq ning HY oli puhas, olen uhke oma jooksude üle. Kui midagi nuriseda siis seda, et viimase AG raja puhta tulemuse rikkusin oma susserdamisega ära ning HY raja I koht läks selle nahka, et otsustasin aeglasemat turvalist manöövrit teha (unusta ära, seda enam ei tohi teha!).


Aga nüüd videod:




Viljandi uus võistluskoht on ülilahe! Väga hea joosta ning head tingimused.

Rõõm on see, et peale on kasvanud A3 mididesse uued koerad, kes sunnivad senisest rohkem pingutama rajal. Ei saa enam turvaliste lahenduste peale lootma jääda, vaid leida kiiremaid trajektoore. No ja A0st on ka peale tulemas ägedad midi koerad! Olen nii vaimustuses sellest, et selline pealekasv on mididesse tulnud! Nii äge!!! Jubedalt elan uutele midi ässadele kaasa. Viimasel võistlusel Reti jookse nähes ma vist ei hinganud ka kordagi kui nad rajal olid! Justkui ise oleks jooksnud! Äge tandem!

Wednesday, July 3, 2019

Vantaas Toshiyuki Oba radasid jooksmas

Juba märtsis avastasin, et 2019 MM üks kohtunikke Toshiyuki Oba on Soomes juuni lõpus. Panin kuupäeva kirja ja võtsin vastu otsuse, et sinna võistlusele ma pean minema!

Plaani võetud ja plaan täide viidud! Mind tõesti ei huvita avalikud arutelud, et kes kus mingeid punkte käib kogumas, tunnistan, et mina käin Soomes võistlemas ainult (1) kohtunike ja (2) talvisel ajal mugavate sisehallide pärast. No ja lisaks mitte ükski Eesti võistlus ei suudaks pakkuda võistlust, kus stardis ligi 60 koera ning puhas viperusteta rada võib tähendada ka esikolmikusse mitte jõudmist. Ma tõesti ei tea, kus on need Soome „küla“võistlused, kus konkurentsitus suure osavõtuarvuga jooksudes eestlased punkte käivad kogumas.

Aga nüüd võistluste juurde.
AG radu hindas Toshiyuki Oba ja Hy radasid Vendula Hausnerová. Appikene, millised rajad! HY rajad olid meeletud jooksukad ning AG rajad superdamistega out ja serpentiin trajektoorid.

Kõrva taha võib panna, et MM-l tuleb kindlasti kontaktpinna tagasipöörded (jep, 1.7 asusid jooksukontakte uuesti algusest peale treenima + pöörded on plaani võetud). Jaapanlane armastas Mekalt serpentiine ja out versioone. Minu lendstart on tema radadel võimalik aga sellega ma kaotan kiirust ca 0,5…1sec. Seega harjutama, harjutama, harjutama!

Selle võistlusega kaardistasin ära, et Nèra võistluspinge kajastub selles, et tunnelid tõmbavad teda ning ta ei suuda reageerida minu ära kutsumistele!

Me oleks saanud kirja puhta HY raja ja ilusa AG raja kui ei oleks need maagilised tunnelid meid tõmmanud. Tunnelisse minekud mõlemail rajal olid minu jaoks ülisuureks üllatuseks, sest ma eeldasin, et ta ikkagi suudab minu käsklusele reageerida. 






Esimese raja AG dsq tegin ma isegi suht meelega, mis ma neid vigadega radasid ikka enda arvele korjan. 



Mulle endiselt ei meeldi, et Caligan poomi hüppab Nèra üle. Äkki õnnestub mul enne MM-i veel koduhoovi üks Caligan hankida.

Mis ma siis järelduseks ütlen. Enne MM-i on kohustuslik saada selgeks kontaktpinna tagasipöörded ning laugjad pöörded uuesti korda saada.

Kiik on suure tõenäosusega iseseisev, seega ka kiike peame panustama. 4käpa kontakti ümberõpe käib!

Võtan uuesti käsile „out“ ja „sete“ käskluse parendamise ning sisemine käsklus „vivi“ on muutunud mul uueks käskluseks „nene“ – tundub koerale paremini toimivat.


Läbi raskuste tähtede poole, eks :)