Monday, August 5, 2019

Janakkala Open 2019 - vist lemmikvõistlus :)

Sama seltskond, sama aeg aga aasta hiljem ja sama koht – Janakkala Open!

Janakkala on üks vahva võistluskoht, kus saab võistelda nii sisehallis kui välisplatsil ning mulle hakkab tunduma, et võtan selle võistluse iga-aastasesse traditsiooni. Lisaks agility järgne olemine heas seltskonnas on ju seda kõike väärt!

Seekord oli kohtunikeks Jan Egil Eide, Sari Mikkilä, Ritva Herrala ja tiimide võistluses Jessi Landen.

Jan Egil Eide rajad olid väga ägedad nipikad, mul on ülikahju, et ükski neist ei õnnestunud traditsioonilises mõistes aga minu hinnangul olid need minu selle võistluse parimad. No mis teha kui ühel rajal ei suunanud koera ühele tõkkele ja teisel rajal hüppas Nera tõket edasi-tagasi (vot seda mõistatust asun veel uurima) aga kõik muu oli sujuv, ilus ja fantastiliselt lahe joosta. Ma ise muidugi nimetan neid 2e viga natukene ka enda lohakuseks ja oma osa mängis ka Nèra närvilisus. Oma närvilisusega kipub ta sundkäitumisega ise mõtlema, mida ta võtma peab ja jätab murdosa sekundi mind kuulmata. Ja nii mõneski lihtsas kohas, kus ma keskendun enda kiirele liikumisele, unustan koera ära ja nii tekibki meile väikseid lohakusvigasid sisse.

Muidugi kiik tegi mind taas õnnetuks. Ühel Sari rajal oli selline ülehüpe, et ma arvan, et sellest suuremat hüpet annab teha. Kurb, sest trennis teeb ta mul ideaalseid kiige sooritusi ja ma enam ei tea, kuidas seda õpetada. Ma ise panen selle taaskord koera võistlusnärvi alla, kus ta ei taha rajal minust kuskile maha jääda (seekord olid peaaegu kõik kiige sooritused sellised, kus peab koera kiigele jätma ja ise edasi tormama). Seega paras pähkel mulle, sest olen 99% kindel, et MM-l on seekord rõhk: kiige iseseisval sooritusel, laugetel kontakti pööretel ning väga keerulise nurga all slaalomil. Ise arvan, et ka keerulised ja iseseisvad tagantkäsklused on teemaks aga eks paista septembris.

Üllatus on see, et seekord iseseisvad „out“ käsklused Nèral ei toiminud! Kuigi olen neid 2 nädalat kodus lihvinud ja sealsed „out“ õnnestumised on olnud 85% kanti. Meeldetuletus mulle, hakka lihvima uuesti „out“ ja „sete“ käsklusi, sest ma isegi ei kavatse ka tulevikus neid talle ette näidata, vaid ta peab need kaugelt ja iseseisvalt võtma. Neid 2e asja peaks ta küll mu kehakeele ja sõnalise käskluse najal sooritama ehk hunnik tööd enne septembri lõppu.


Väga lahe võistlus oli ja ma olen meie meeskonna sooritusega hiiglama rahul. Heaks õppetunniks olid asjad, mis kinnistusid mulle, et mida ma enne MM-i õppima pean (kiik, tagantkäsklused, serpentiinid, poomi kontakti algfaasi harjutused). Stardipüsivuse teemal ma veel mõtlen, sest enne suurvõistlust ei ole piisavalt minul aega ja võistlusi, et neid võistlustingimuses lihvida (trennis teeme ju ideaalseid stardipüsivusi!!!).

Ahjaaa tuli välja, et ma sain ka Soome HY tšempioniks. Nüüd siis kõik võimalikud tiitlid Soomest saadud :)









Tuesday, July 30, 2019

Lohkvas medaleid püüdmas :)

Sisetunne mind ei petnudki. Lohkval radasid joostes oli mul endal kuidagi väga ligadi-logadi tunne sees. Videosid vaadates ongi näha kuidas ma rahmeldan ühest takistusest teise.
Üldjoontes olid suht ilusad jooksud kui koera liikumist vaadata aga vead tulid taas sisse mingites väga kergetes kohtades. Lähiajal plaanin kõik oma videod ette võtta ja uurida, kas mu vead on mingi korduv muster või on igakord ikkagi erinevad olukorrad.

Alles hiljuti sain teada ühe oma tüüpvea, mida ma võistlustel teen. Täiesti kummalistes kohtades hüüan ma „Nèra“, isegi siis kui koer liigub oma trajektoori ja on õigel teel, hüüan teda ja koer reageerib. Üritan ennast parandada!

Panengi endale kõrva taha mõned teadmised, suvalistes kohtades rajal koeranime hüüdmine on keelatud, teen seda siis kui on vajadus. Võistlus lõppeb raja viimasel takistusel ehk isegi siis kui kuskil keskel läheb midagi nihu siis päästan olukorra ja jooksen edasi. Ise ka ei tea, miks ma rajal olukordi ei päästa. Kohe kui koer teeb mingi sellise lükke, millega ma arvestanud ei ole, löön käega ja lasen dsq sisse. Seega ka treeningutel hakkan ma olukordasid päästma.


Enda kiituseks pean ütlema, et võtsin end käsile ja meie treeningud on muutunud regulaarseteks. Kodus teen väikseid jooksulõikusid. Hetkel on käsil lauge tagantpöörde ja lauge sisemise pöörde harjutamine. Soov on, et „out“ ja „vivi“ käsklus töötavad perfektselt. Olenemata nurgast ja kiirusest, ei pea ma neid käsklusi kontrollima. Ilmselt augusti lõpuks saan need korda ja asi hakkab paremaks muutuma. Töö all on ka slaalomi lihvimine. Probleemiks on valss peale slaalomi ja koera valele poole pöördumine kui ma ise slaalomi algusesse jään. Seega tööprotsess käib. Nädalas ühe rajatrenni üritan ka teha, sest teistmoodi ei saa!

Ehk siis MM-ks vormi ja elu on lill! Noh päris lill ei ole aga töö selles suunas käib :)



Tuesday, July 16, 2019

Avasin ukse uude hooaega!

Juuli võistluste seeria avasin seekord Viljandi võistlustega, kus kohtunikuks Roman Lukac.
Peale pikka kaalumist, otsustasin, et selle hooaja võtan rahulikult. Nädalavahetusel kui võistlen siis ainult ühel päeval ning teise päeva pühendan puhkamisele. Nii sai seekord ainult laupäev plaani võetud, kuigi ahvatlus oli suur.

Rajad olid väga head aga iga võistlusega saan kinnitust, et viimase aja trend on keerulised slaalomi sisenemised, kas lõksudega vürtsitatud või lihtsalt keerulised, mida ilma harjutamata ei saa kuidagi selgeks. Nii ka seekordsel rajal, päris keerukad slaalomisse minekud, mis vajasid oskusi (õnneks slaalom on meie üks tugevusi, mida olen teadlikult treeninud). Seekord oli ka paar lauged poomi pööret, mis jälle on meie meeskonna nõrkuseks. Üllatuseks olid mitte kiired rajad, mis nõudsid koera ideaalselt kuuletumist ning mitmeski kohas tugevat kiiruse maha võtmist. See oli üllatuseks, sest mingil põhjusel eeldasin, et kohtunike noorem generatsioon teeb ülikiireid ja sportlikke radasid. Selle asemel oli jube palju tagant käsklusi (näiteks Vantaal oli jaapanlase rajad tagantkäsklusi täis!!!).


Võistlustulle läksin teadmisega, et ühtegi lendkiike läbi ei lase ning eesmärk on ilus juhtimine, mitte tulemus. Etteruttavalt võin öelda, et kõigi nelja rajaga olen ülirahul! Ilus vaadata ning ilusti joostud. Kuigi 4st oli 3dsq ning HY oli puhas, olen uhke oma jooksude üle. Kui midagi nuriseda siis seda, et viimase AG raja puhta tulemuse rikkusin oma susserdamisega ära ning HY raja I koht läks selle nahka, et otsustasin aeglasemat turvalist manöövrit teha (unusta ära, seda enam ei tohi teha!).


Aga nüüd videod:




Viljandi uus võistluskoht on ülilahe! Väga hea joosta ning head tingimused.

Rõõm on see, et peale on kasvanud A3 mididesse uued koerad, kes sunnivad senisest rohkem pingutama rajal. Ei saa enam turvaliste lahenduste peale lootma jääda, vaid leida kiiremaid trajektoore. No ja A0st on ka peale tulemas ägedad midi koerad! Olen nii vaimustuses sellest, et selline pealekasv on mididesse tulnud! Nii äge!!! Jubedalt elan uutele midi ässadele kaasa. Viimasel võistlusel Reti jookse nähes ma vist ei hinganud ka kordagi kui nad rajal olid! Justkui ise oleks jooksnud! Äge tandem!

Wednesday, July 3, 2019

Vantaas Toshiyuki Oba radasid jooksmas

Juba märtsis avastasin, et 2019 MM üks kohtunikke Toshiyuki Oba on Soomes juuni lõpus. Panin kuupäeva kirja ja võtsin vastu otsuse, et sinna võistlusele ma pean minema!

Plaani võetud ja plaan täide viidud! Mind tõesti ei huvita avalikud arutelud, et kes kus mingeid punkte käib kogumas, tunnistan, et mina käin Soomes võistlemas ainult (1) kohtunike ja (2) talvisel ajal mugavate sisehallide pärast. No ja lisaks mitte ükski Eesti võistlus ei suudaks pakkuda võistlust, kus stardis ligi 60 koera ning puhas viperusteta rada võib tähendada ka esikolmikusse mitte jõudmist. Ma tõesti ei tea, kus on need Soome „küla“võistlused, kus konkurentsitus suure osavõtuarvuga jooksudes eestlased punkte käivad kogumas.

Aga nüüd võistluste juurde.
AG radu hindas Toshiyuki Oba ja Hy radasid Vendula Hausnerová. Appikene, millised rajad! HY rajad olid meeletud jooksukad ning AG rajad superdamistega out ja serpentiin trajektoorid.

Kõrva taha võib panna, et MM-l tuleb kindlasti kontaktpinna tagasipöörded (jep, 1.7 asusid jooksukontakte uuesti algusest peale treenima + pöörded on plaani võetud). Jaapanlane armastas Mekalt serpentiine ja out versioone. Minu lendstart on tema radadel võimalik aga sellega ma kaotan kiirust ca 0,5…1sec. Seega harjutama, harjutama, harjutama!

Selle võistlusega kaardistasin ära, et Nèra võistluspinge kajastub selles, et tunnelid tõmbavad teda ning ta ei suuda reageerida minu ära kutsumistele!

Me oleks saanud kirja puhta HY raja ja ilusa AG raja kui ei oleks need maagilised tunnelid meid tõmmanud. Tunnelisse minekud mõlemail rajal olid minu jaoks ülisuureks üllatuseks, sest ma eeldasin, et ta ikkagi suudab minu käsklusele reageerida. 






Esimese raja AG dsq tegin ma isegi suht meelega, mis ma neid vigadega radasid ikka enda arvele korjan. 



Mulle endiselt ei meeldi, et Caligan poomi hüppab Nèra üle. Äkki õnnestub mul enne MM-i veel koduhoovi üks Caligan hankida.

Mis ma siis järelduseks ütlen. Enne MM-i on kohustuslik saada selgeks kontaktpinna tagasipöörded ning laugjad pöörded uuesti korda saada.

Kiik on suure tõenäosusega iseseisev, seega ka kiike peame panustama. 4käpa kontakti ümberõpe käib!

Võtan uuesti käsile „out“ ja „sete“ käskluse parendamise ning sisemine käsklus „vivi“ on muutunud mul uueks käskluseks „nene“ – tundub koerale paremini toimivat.


Läbi raskuste tähtede poole, eks :)

Friday, June 28, 2019

EMV 2019 JIPPPIIIII!

Seekordne EMV oli minu jaoks ajalooline, sest esimest korda Berta võistluskarjääris ei pannud teda stardinimekirja. Üheks põhjuseks on Bertaga võistlemise/treeningu motivatsiooni kriis. Andsin endale lubaduse, et 2020 on Berta stardijoonel ja teeb noortele koertele säru (või noh kas säru aga elukogemusega ikka ta edestab kõiki!)

Seekord siis Nèra etteaste. Minnes võtsin vastu otsuse, et vähemalt üks jooks peab õnnestuma ning kõik muu on boonuseks. Kehva on see, et endiselt on meie treeningud kaootilised ning võistlusnädalal vist ma ei jõudnudki trenni. Mul on hirmus kahju meie logisema hakanud kontaktidest, mis mõnel sooritusel on perfektsed ja siis on hiid ülehüpped. Õnneks juuliga saab asjad korda ja hakkan regulaarselt treenima.


Kohtuniku osas puudusid mul igasugused eelarvamused, oli jah eelnevaid jutte aga mul oli nendest suht ükskõik. Meil nii või naa oma asi ajada ja seega nii ma võistlema läksin.
HY rada nähes sees kohvatas. Minuarust ei olnud tegemist raske tehnilise rajaga vaid õela rajaga, kus kohtunik on kõik koera lõksud trajektoorile pannud ning isegi siis kui koer on treenitud võib ta adrenaliini laksu all valesse kohta maanduda. Minu hinnangul sooritasid selle raja edukalt need, kus händler ise oli heas vormis ja jaksas joosta.

Nii ma rajale läksin! Elu esimene rada, mille lõppedes tundsin, et vot nüüd on jalgadest ramm kadunud ja ei jaksa! Võimalik, et põhjuseks minu järsk 10kg kehakaalu kaotus, mis nüüd juba taastumise teel aga lihased olen ikka usinalt endast välja suretanud.

Nèra tegi jube suuri kaari aga ma otsustasin, et sellisel kiirel rajal ma koera ei pidurda, las lendab. Õnnestus esikoht võita ja nii me AG rajale liidrina läksime. 




Päevakangelane :)
Berta on alati TSHEMPION!
AG rada nähes teadsin ma juba eos, et seda me ära ei tee! Lisaks ohtlikkusele vihastas mind väga ebardlik poomile minek ja poomilt mahatulek. Mis kuradi pärast peab kohtunik oma jonni ajama ja tegema ohtliku pealemineku. Lisaks kõigele oli rada 9m pikem kui FCI reeglid lubavad. Ma olen suht tolerantne ning agility on minu jaoks hobi aga vot see ajab küll vere keema kui nii olulisel võistlusel rikutakse jämedalt reegleid ja rada tehakse koerale ohtlik. Olukorra oleks lahendanud esimese tõkke eemaldamine ning teise tõkke hea nurga alla seadistamine. Aga ei, kohtunik ajas oma jonni ja korraldaja ei saanud üldse probleemist aru. Ok, eks see ole edaspidi minu valik, kelle radasid tulevikus jooksen ja kuhu võistlema lähen.

Seega AG rajale minnes teadsin, et selle ma ära ei tee. Keskendusin kogu raja läbimisel ainult poomile ja nii ma koera teisest tõkkest mööda tõmbasin ja dsq kaela sain. Kui aus olla siis mul oli sellest täiesti ükskõik! 





Nèra oli oma HY rajaga supertubli ja mina megaõnnelik!

Tublid oleme, kuigi ise seda ütlen!






Pilt on tehtud ca 5sec enne AG starti :)



Peale AG raja lõppu :)
 ps. suur aitäh Marttile ilusate piltide eest!