Jep, me oleme liiga vähe liikuvad (nali!), sest ainukesel vabal päeval, mis mul suvel leidus, otsustasime minna Tagadi koerteparki!
Ilmselt kui saaks koerad teatrisse, muuseumi, kontserdile ja kinno kaasa võtta siis oleks kõik minu tegevused koertega seotud – algava hulluse esimesed tunnusmärgid?
Küll ikka mõned inimesed on tublid, et viitsivad selliseid koerteparke välja nuputada/ehitada! Kõik see oli tasuta ning park ise väga seff. Loomulikult agilitykoera jaos ei olnud seal ühtegi sellist takistust, mis oleks nõudnud minupoolset juhendamist aga lõbus oli ikka. Päris vahva oli Bertat vaadata kus ta läks rõnga peale või poomile ning ise vaatas sellise näoga, justkui ütleks „titekas juuu! Või tahad, et ma mingit trikki teeks siin?“. Polegi varem mõelnud, et minu koerte füüsis ei ole kaasasündinud nähtus, vaid sihipärase treeningu tulemus. Kuid kui vahel harva tekib olukord kus mingit füüsilist pingutust nõudvas tegevuses tekib võrdlusmoment siis on päris positiivne tõdeda, et nad nii heas lihastoonuses on ning oma keha valitsevad (isegi pubekas Nèra valitseb oma keha väga hästi, „nuudlikonditsioonis“ oli ta vist kuni 4nda elukuuni).
Ühesõnaga väga tore päev oli! Meid ei heidutanud isegi asjaolu, et vihma sadas, sest tuju oli päikseline :)
Okei olen siin aga mida ma tegema pean?
Nèra/Berta tuuritasid rehvil edasi tagasi nagu profid
2on2off käsklus igas olukorras
Mis sa siin koertele mõeldud takistuses teed??!!
Berta lootis, et ehk on mõni maius siia pudenenud
Olen nii või poen läbi rõnga?
Tunnel!!! Titekas!!! No on juuuu! (ohh seda Berta ülbust :))
Poseerin selle küljega?
Või poseerin otsevaates?
Jep, ilus ja konkreetne 2on2off soooritus
.Perfektne 4on4off sooritus. Hetk hiljem hüppas Nèra Berta jalge vahelt läbi :)
RC ei ole kuhugi kadunud. Siin viimane ülesvõte kõrguselt 95cm, sest nüüd on treening kõrgusel 105cm.
Hetkel hakkab väike kahtluseuss hinge pugema, et ma ei ole Nèrale selgeks teinud, miks me ikkagi igapäev sellel neetud plangul jookseme. Kohati tundub, et väga vahet ei ole koerale, kas premeerin teda maiuse/mänguga ilusa soorituse eest või mitte! Kui sooritus on nadi ja ma ei reageeri sellele (ei hääleliselt ega maiuse/mänguga) siis on tal sellest täiesti ükskõik. Rõõmsalt ja roosalt ronib Nèra plangu otsa ja motiveeritult teeb uue katse :) Võimalik, et ma mõtlen üle, sest see on minu esimene kord RC-d treenida, seega ma räägin hetkel ainult sisetundest.
Jep, ka stardipüsivust teen iga jummala päev! Jep, kõik ümberkaudsed naabrid kogunevad akendele ja värava taha kui me treenima hakkame. Jep, iga jummala päev nad küsivad, et mida ma teen. Jep, iga jummala päev ma seletan neile mida ja miks ma seda teen. Jep, iga jummala päev ma tajun, et nad ei saa tuhkagi aru, mida ma teen, sest nad endiselt arvavad, et ma käin koertega näitustel :D
Viimane 95cm kõrguse treening:
Esimene 105cm kõrguse treening.
Ja siin väike aiatreening, mille eesmärk on ikka iseennast treenida. Sülepöörded ja üldse pööretele näitamised on pigem sellist propelleri-stiilis mul kui agility-stiilis.
Käisime Pärnus suvitamas ehk meie mõistes tähendab see võistlemist – loogiline ju!
Uulus võistlesin esimest korda, väga mõnus plats ning ruumi ilmatu palju, kus koeraga soojendust teha ning kus hiljem jalutamas käia. Meeldis!
Bertaga 3 rada läksid nagu niuhti, ei suutnud võistlusmõllu sissegi elada kui juba finišeerisime kolmandat rada.
I rada AG
Inga rajad olid üllatuslikult nipikad, ei midagi keerulist aga just sellised, et valvel pidid paljudes kohtades olema – mulle meeldis.
Esimene rada nagu ikka läks meie tiimil soojenduse arvele, sest esimesel rajal hakkan mina taipama, kus me oleme ja Berta ööunest ärkama, seega olin meeldivalt üllatunud, et kokkuvõttes 5s koht ning kiirus 4,16m/sec.
Videot vaadates leian päris palju kohti, kus oleks saanud koera liikumist kiiremaks lihvida, seega arenemisruumi meil on. Kontaktid said tehtud, ei olnud ideaalsed aga ei olnud ka napikad, seega ei hakanud neid parandama.
II rada AG
Taaskord üks hea joostav rada, mis meie tiimile kuidagi väga hästi istus. A kontakti vaadates mõtlesin, et väga ilus ei olnud, kuid ma tõesti ei märganud, et koer poomi üle hüppas. Olin nii hoos enda sättimisega õigesse kohta, et jätsin koera kontakti kontrollimata! Nii väga tahtsin peale poomi teha sundvalssi – mis muidugi õnnestus ideaalselt! Taaskord nii mõnelgi korral siksisin koera ees, mis Berta hoo alla kiskus, seega märkus mulle „ära loperda koeral jalus!“
Slaalomisse sisenemise nurk oli suhteliselt keeruline, kuid teades Berta oskusi ei ole ma kunagi ka kõige raskemaid slaalomi nurki kartnud, seega taaskord ilus sooritus mu kullakalli printsessi poolt.
Kiirus 4,26m/sec ja kohaks 7
III rada AG
Eelmise raja poomikontakti mitte märkamine tegi meele mõrudaks, seega võtsin vastu otsuse, et see on rada, kus teen väga ilusad kontaktid. Kuigi kohtunik ei näidanud viga siis ikkagi käsutasin koera poomile tagasi ja andsin käsu ilus kontakt teha. Ka A hüppas ta kõrge kaarega üle, seega ka see sai ilusaks korrigeeritud.
DSQ kuid õnnelik selle üle, et kõik jubedad lõksud ei osutunudki meie tandemile lõksudeks.
Koera kiirus oli sellel rajal väga hea, slaalomis kuulsin isegi väikest niutsumist, mis tähendab, et Bertal käivitus turbomootor :)
Berta jooksmas:
Kokkuvõttes olen oma printsessiga ülirahul. Jep, esikolmiku jagunemises me ei osale, sest sealsete koerte kiirustele jääme ikka väga tuntavalt alla, kuid samas Berta kiirus kasvab järjepidevalt ning meie koostöö on väga heaks sujunud. Usaldame üksteist ning Bertaga agilityt joosta on puhas nauding!
Aga nüüd väikse kuradi etteaste!
Nèra A0 HY 1 rada
Jah, me olime terve päev platsil jalutanud, mänginud, sõnakuulelikkust teinud ning ca 1,5h jalutuskäigu metsas sooritanud, jah oli juba hilisõhtu ja ikkagi oli Nèra sätsu täis. Super!
Stardipüsivus oli sellel rajal „must“, seega koer starti ja minek. Jippiiii Nèra püsis! Okei kui tema stardipüsivus oleks „rock solid“ olnud siis ma oleks kaugemale läinud, kuid vähemalt ta püsis!
Kaarte lihvimisega tegelen, seega neid ei hakka siin üldse kommenteerima, sest need ei olnud ilusad
Kiirus 6,19m/sec ja I koht
Nèra A0 HY 2 rada
Rada, mis nõudis senisest veelgi paremat stardipüsivust! Kui Nèra oleks kaljukindlalt stardis siis oleksin kaugemale ette läinud ja oleks saanud esimese tunneli väljumiskaart oluliselt väiksemaks teha aga oleks oleks oleks. Sellegipoolest mudilane jooksis nagu välgunool ning meie koostöö oli arvestades koera noorust/kogenematust väga hea.
Kiirus 6,22m/sec ja I koht
Nèra saavutas midiklassis I koha, mille üle olen väga õnnelik, kuid annan endale aru, et meie koostöö vajab väääääga palju lihvimist ning kokkuharjutamist kui meie tegevust saab hakata agilityks nimetama.
… aga ma naudin mudilasega koostööd ning meie omavahelise üksteisemõistmise arenemist! Super!
Nèra jooksmas:
Aitäh Bertale ja Nèrale, väga tublid tegelased olete!
Nagu ikka kui kaamera ilmub lagedale on Berta poseerimas, seega Nèra auhinnafotod koos Bertaga :)
Mis see on?
Söödav?
Okei, okei, mis sa tõmbled kaamera taga, võin ju poseerida ..sekundiks!
Iga hommik, absoluutselt IGA hommik ühel kindlal kellaajal otsustavad Berta/Nèra möllutama asuda.
Nende möll seisneb tirimisleluga vägikaigast pidama hakata - mis tähendab, et nöörijupp kahe koera vahel, joostakse nagu segased majas ringi, diivanil padjad lendavad ning teepeale ettejäänud asjad kaovad teadmata suunas! Kõike seda saadab mörin ning jube sikutamine-sakutamine.
Sama äkki nagu see möll algab, sama momentaalselt see ka lõppeb!
Noniii nüüd tuleb üks ühiskonnakriitiline postitus. No peab ju ikka ka ühiskonna teemadel aegajalt sõna võtma :)
Üks väga silmatorkav nähtus meie ühiskonnas on ignorantsus. Sellise nimetuse alla liigitan olukorrad, kus inimesed eksisteerivad omas väikses piiratud kitsarinnalises maailmas ning seal kehtivad põhimõtted „mina tahan, mina teen, mina olen, mina nõuan, mina, mina, mina, mina olen maailmamuna“. Ehtne võhiklikkuse ja egoismi sümbioos.
Sellised inimesed torkavad väga karjuvalt esile, sest minu maailmas on väga palju hoolivaid, häid ning teistega arvestavaid positiivseid inimesi. Ja siis ikka aeg-ajalt satuvad need tõrvatilgad minu heaolu maailma meepotti.
Just täpselt selline tõrvatilk sattus minu hingamisruumi pühapäeval.
Juba eelnevalt olen maininud, et ületan mandri-saare vahemaad jalakäijana, mis tähendab praamis olles, sinna minnes ja maha tulles pakun vaatepilti – 2koer rihmaga vöö külge kinnitatud, suurem koerapuur ühe käeotsas, teise käe otsas rihmad, et koerad minu ligi hoiaksid ning üle õla spordikott. Absoluutselt ei kurda, sest praami meeskond on fantastiliselt lahke olnud; Bertat silitatud, koerapuuri trepist üles-alla aidanud tassida, autode vahel liikumisruumi teinud, autojuhte takistanud sõitmast, et saaksin turvaliselt maha jne.
Olin taaskord igivana praami Harilaid vööri juures ning ootasin autode vahel maale minekut. Kes vanade praamidega sõitnud, teab, et autode vahed on väga kitsad. Seega sättisin ennast praami seina ja ühe uhke mersu vahele ning ootasin randumist. Praam kolksus ja prõmmis, sest lainetus ei lasknud rahulikult randuda, seega Nèra muutus närviliseks, mille peale otsustasin ta sülle võtta (olen märganud, et see aitab tal võõra olukorraga kohaneda). Seisin auto kõrval ning mingi ohutuli hakkas peas põlema! Berta oli minu jalgade juures ning mõtlesin, et juhul kui minu kõrval olev auto hakkab liikuma on Berta auto rataste all (ruumi oli tõesti vähe). Hakkasin koertega rääkima, et autojuht märkaks, et auto kõrval on väike koer ning oleks ettevaatlik (juhipoolne autoaken, mille kõrval seisin, oli lahti), ütlesin Bertale „seisa jalgade vastas, muidu jääd auto rataste alla“, „Berta ära mine auto alla, sa jääd auto alla“ jne. Autojuht märkas, et ma seisin seal oma 2e koeraga, kellest üks tema auto kõrval.
Praam randus ja esimesed inimesed hakkasid maha minema ja järsku pani minu kõrval auto mootori käima ja momentaalselt hakkas liikuma! APPI! …ja Berta oli liikuva auto rataste juures!!! Röögatasin „EI“ ning andsin Bertale käskluse „hüppa toru peale“! Ja Berta hüppaski raudtoru peale (!!!), mis seina peal oli ning mina tõstsin jala ülesse takistamast teda sealt alla hüppamast.
Järsku tegi auto pöörde minu suunas ja ainus, mida ma suutsin teha oli oma spordikoti auto ja enda vahele osaliselt lükata. Ja nii see uhke luksauto (naisterahvas roolis ning kõrvalistmel ca 8 aastane laps) sõitis praamist maha niimoodi, et minu spordikott kriipis auto külje kriimuliseks. Jah, see auto ei pidurdanud, see auto ei aeglustanud, see auto isegi ei vaadanud minu poole, kas jäin terveks. Õnneks minu selja taga olevad praami meeskonna liikmed hakkasid karjuma, liikusid ülihelikiirusel ning blokeerisid teiste autode liikumist oma kehadega ning üks mees viskas autole oma töökindad järgi!
Nii ma seisin vastu praami seina pressituna – ühe käega hoidsin Nèrat süles, teises käes Berta rihm ning üks jalg kõveraks ette tõstetud, et Bertat oma kehaga takistada toru pealt alla hüppamast. Minu spordikott lootusetult katki hõõrutud, külg muljumisest valutamas aga „õnneks“ naine luksauto roolis sai enne jalakäijaid praamilt maha pressitud! Sellised „toredad“ inimesed elavad meie ümber, kes ei hooli mitte kui kellestki peale iseendi ning lisaks on nad ka veel lapsevanemad! Kurb, väga kurb!
Au ja kiitus laevameeskonna liikmetele, et nad nii abivalmid olid!
Ps. ääremärkusena ütlen, et jalakäijate eesõigus autode suhtes on laeva eeskirjades sätestatud. Eks elu õpetab, seega nüüd ma eiran seda reeglit ja mind näeb praamilt lahkumas ainult siis kui viimanegi auto läinud.
Ps.ps selles vahejuhtumis kaotas oma elu minu hea spordikott, kuid ma ei saa mõttest lahti, mis oleks juhtunud kui minu asemel oleks seal seisnud laps.
Hiiumaa möll:
Selle roniroosi õitsemine peatab autod, et imetleda seda kaunist punast õitemerd (kahju, et ma ei oska ilusaid pilte teha, sest päriselt on vaatepilt veelgi võimsam)
Minu kullakallis Berta on üks eriline koer. Kui võimalus avaneb siis soojendab ennast saunas, kui võimalus tekib siis poeb salaja voodisse teki alla peitu aga kui läheb jahiks siis on ta esimene, kes ukse juures ning valmis metsa seiklema minema. Ja mis on tema spetsialiteet? See on muda ning peaees mutta sukeldumine!
Võimalik, et ta on kuulnud Haapsalu kuulsatest mudaravilatest või muda imelistest noorendamise võimalustest aga igakord kui selleks avaneb võimalus, püherdab ta sopas.
Isegi Kristi/Tiina kinkisid talle üheks sünnipäevaks kausitäis muda, mis kohe käiku läks.
Möödunud laupäeval jalutuskäigul lipsas Berta salaja kraavi ning sealt naastes oli ta üleni sopane ja haisev! Kaamera jõudsin haarata alles siis kui ta oli jõudnud ennast murul püherdada, raputada ning paar kiiremat ringi joosta, seega kui pildile juurde lisada 3x rohkem mustem koer siis saab ette kujutada, milline koer kraavist tulles oli :)
Pärnu Pärnu Pärnu, mulle meeldib Pärnu! Avastasin, et peale Jõulumäe on väga vahva võistelda ka Lubja tn platsil.
Enne võistlusi on 2 rangelt sisse juurdunud asja; Bertat hoian paar päeva enne ja võistluspäeva hommikul kasina toidu peal ning enne starte teen suurema soojendustiiru.
Pärnus keeldus Berta autost välja tulemast, ta oli ennast nii mõnusalt pessa kokku kerinud ning ilmselgelt oli talle sombuses ilmas jalutamine vastumeelne. Aga noh sellistes asjades ei jää kunagi koera tahe peale, seega tiirule. Jalutades vaatasin, et ohhoooo koer on energialaksu saanud, lippab murul ringi, nina maas ja saba teeb rõõmuringe.
Kui üks hetk avastan, et põõsa all teeb Berta midagi kahtlast ning kui ma teda hüüdsin, pöördus minu poole väike valge koer, kelle oli suus temast suurem leivakamakas. Normaalne, enne starte!
Vupsti oli koerast suurem leib nahka pistetud ning Berta suurus 2xne. Ma isegi ei suutnud koeraga pahandada, sest Berta näoilme oli nii rahul kui rahul üldse saab miski olla.
1 rada HY Berta
Minu selle aasta üheks eesmärgiks on leida ülesse nupp, millele vajutades saan Berta koheselt käima. Trennis/võistlusel olen täheldanud, et koera „paneb käima“ see kui meil tekib mingi eksitus ning sunnin koera uuesti harjutust tegema või ütlen „ei“.
Üllatusena otsustas Berta slaalomist varem välja tulla, olin tõsiselt sellest üllatunud, ei mäleta, et varem oleks minu liikumine koera slaalomit seganud. No alustasime slaalomit uuesti, Berta korra haukus ning käima ta läkski. Ülejäänud rada oli kaunis ning olen rahul juhtimisega.
Kiirus 3,13 ning 8s koht
2 rada HY Berta
Taas kord rada, mis esialgu tundub kerge kuid tegelikkuses päris palju lõkse sees kui lohakaks muutuda. Ehk siis esimese raja tagurpidine versioon.
Berta ning mina olime täpselt seal kus rada planeerides, koer kiirus selline nagu olin arvestanud, seega selline mõnus turvaline jooks
Kiirus 4,12 ning 5s koht
3 rada AG Berta
Ainus eesmärk oli kontaktid ning tehtud need said. Ütleme nii, et need ei olnud kõige kaunimad aga samas rajal joostes hindasin need tehtuks ning tehtud nad ka said.
Nüüd kui Nèraga jooks on võrdluseks siis Bertaga võistlusel/trennis joosta on tõeline jalutuskäik, koguaeg tahaks kiiremini ja kiiremini joosta, küll ma Bertat ergutan , kuid mul on kurikahtlus, et kiiremaks me väga ei saagi.
Kiirus 4,26 ning 5s koht
4 rada AG Berta
Taaskord näiliselt kerge rada, kuid sees salakavalad lõksud. Berta oli tublidus ise ning meie rajaplaneering oli selline nagu arvestanud olin. Kontaktid said tehtud (jep, oleks võinud paremini) ning koera kiirus taaskord mõõdukas.
Kiirus 4,13 ja 6s koht
Kokkuvõttes oli Berta enda kohta tubli ning kiiruse osas pean nuputama, millega ma seda koera motiveeriks, et ta lippaks oma täistuuridel.
1 rada HY0 Nèra
Ma teadsin seda, ma teadsin, et ta keeldub stardipüsivusest kui kari koeri ta selja taga. No ja oligi niimoodi, Nèra keeldus ootamast, võttis esimese tõkke ning dsq käes. Ainult vanajumal teab kui palju ja kui erinevates olukordades oleme stardipüsivust harjutanud. Ainult mina tean kui palju erinevaid tehnikaid me harjutanud olema. Ja nii ongi, see mis täna töötab 100% on homme töövõimetu meetod. Minu läpaka otsingumootor on paks sõnadest a`la „start line agility“, „start line approach“, „how to handle agility start line problem“, „brilliant start line tehnique“, „start line method agility“, "start line stay", "rock solid start line stay in agility, "rock solid start line stays in dog agility" jne.jne. jne. Olen kõik need lehed läbi lugenud, lugenud foorumeid, küsinud nõu proffidelt ja no ei tööta ükski nõuanne. Nii kui mudilasele ütlen „ootan“ on ta nagu nopkast nõelatud ja asub jooksma!
See, kes minu-Nèra stardipüsivuse probleemi lahendab, seda olen ma nõus varustama aasta jagu maailma kõige kallima jäätisega.
Peale piiiikkkka pusimist saime rajale ning tunnelisse kaugsaatmisel kargas mudilane kätte, jep ma tean, et ma asusin tagurdama enne kui mudilane tunnelis aga ma otsustasin, et ma ei tee seda ka talle kergemaks. Tahan meie koostöö viia sellesse staadiumi, et kui ma näitan kehakeelega midagi ja hakkan ise teises suunas liikuma siis ta tõlgendab seda, et ta sooritab manöövri ja alles siis hakkab mulle järgneva. Vastasel juhul hakkame asjatult tulevikus aega kulutama.
Üldjoontes olin sooritusega rahul ning kui minu juhtimistehnika ja harjumine mudilasega saab veelgi kogemust juurde, hakkame ilusaid jookse tegema
2 rada HY0 Nèra
Seekord isegi stardipüsivus toimis. Kuna ei raatsinud seda õhkõrna püsivust rikkuda siis alustasime küllaltki vara jooksu. Seekord oli tõrge minu koledas näitamises peale 2e tunnelit. Videolt vaadates ei saa ma aru, miks ma sellise kummalise manöövri tegin, ka teine tõrge oli minu soovist näidata Nèrale takistust liiga kaugelt. Kui aus olla siis ma taotuslikult tegin seda, et mitte harjutada koera liiga käeotsas elama.
Kokkuvõttes olen ma mudilasega väga rahul; küll see stardipüsivus ka millalgi tuleb, selles ei ole küsimustki ning need tõrked on ka sellised, mida kogenud koeraga (eeee ikka vast kogenud koerajuhiga?) väga ei juhtu. Seega lihvime edasi meie koostööd.
Mudilasega jooksmine on puhas nauding! Kui seda tunnet surfimaailma tuua siis saab öelda, et enne kui sa ei ole glissi sõitnud (see on selline olukord kui surfilaud libiseb meeletu kiirusega mööda veepiiri, ning „uppuva“ surfilauaga püsid pinnal) siis sa ei ole ka surfanud. Jep sa võid purje üles jebida ning laual tasakaalu hoides edasi kulgeda ja hüüda „juhhuuu hang loose, ma olen surfar!“, kuid hetkel kui jalad aasadesse lähevad, keha trapetsida purje külge haakub, glissis lauaga laineharjalt algelise frontloope katse teed siis sa tajud, et kõik eelnev oli merepinnal virvendamine ning naljamäng. Ohhhh neid ülikauneid WS tuulesuundi Ristnas või W suunda Väänas … ahhhhh!
Aga koeramaailma tagasi tulles siis minu lähima kuu eesmärgiks on mudilasele stardipüsivuse maailma edasi tutvustada ning Bertal motivatsiooni käima tõmbamise nupp ülesse leida …ahjaa kontaktimaailm on endiselt aktuaalne!
Seega ees ootab meid töö töö töö ja ainult töö – cool!
Sekundiks isegi mõtlesin Jaanid võisteldes Leedus veeta, kuid siiski kaalus Hiiumaa oma hüvedega selle ülesse ja seega veetsime mõnusalt aega paradiisisaarel.
Ps. Leetu mitteminemise põhjuseks oli ka mudilase kärsitus stardis püsida (loe: minu suutmatus koera õpetada), seega ei taha sellise sõu-sõu etteastega väga võistelda.
Otsus Hiiumaale minna tõmbas käima ka projekti "autoga praamisõit - tänan, ei", seega nüüd olen praamil jalakäija, mis samas hõlbustab üleminekut aga hetkeks pani kukalt kratsima seik, et olen jalakäija koos kahe koeraga. Aga noh, mis seal ikka, hakkama peab ju saama.
Esimene jalakäijana praamile minek oli päris naljakas. Berta sekundiks kõhkles vana praami ligadi-logadi rampi ja kummalisi hääli kuuldes aga ta sai sellest kiiresti üle, see-eest Nèra oli päris pikalt kõhevil olekul aga tal ei jäänud muud võimalust kui ennast koguda ja praami sammuda. Seega esimene takistus sai edukat läbitud ning hea tunne oli vaadata kuidas koerad inimsummast läbi marssisid ning järskudest praami treppidest nagu vanad kalad üles lipsasid (nojah ega sportkoera jaoks see trepist minek-tulek mingi eriline ettevõtmine olegi).
Praamil istusime koerte alale (ei tea miks peab koerteala pvc kattega olema. Kardetakse vist ohtralt pissivaid koeri? Samas on maailm täis vetthülgavaid vaipkatteid aga las see teema jäägu praamide ehitaja õlgadele), mis päris kiiresti täitus koerte ja inimestega. 1,5h umbses ja palavas ruumis edasi-tagasi käivate inimestega praamisõit on tegelikult paras katsumus, ka inimesele. Kui Berta oli omas elemendis ning hüpnotiseeris söövaid kaasreisijaid (jep, kõikide söövate reisijate ampsud sai kokku loetud!) siis Nèra reageeris igale möödujale. Nèra oli erksus ise, iga mööduv ja lärmav laps sai Nèra tähelepanu osaliseks ning ta isegi kergelt urises kui keegi liiga lähedalt möödus. Kui aus olla siis mingil hetkel oleksin ka ise uriseda tahtnud, sest iga laps arvas, et peab oma käe pingi alla panema ning Nèrat sikutama või arvati, et peab oma pea vastu koera kasukat panema. Õnneks sai nii mõnegi lapse käsi aegsasti kinni püütud ning viisakalt öeldud, et kutsu ei taha pai, ta on väsinud. Reisi lõpupoole, otsustasin Nèra puuri panna, et ta saaks seal rahulikult olla, kuid ega ka see olukorda ei parandanud. Mingil hetkel märkasin, et lapsed tikuvad puuri juurde kummardama ning näppe läbi võre panema. Oehh olin reisi lõpus väsinud selgitamast kuidas peab võõra koeraga käituma.
Osad täiskasvanud heitsid halvustavaid pilke puuris olevale koerale ja nii mõnigi teadvustas poolsosinal, et olen loomapiinaja. Mulle on alati jäänud arusaamatuks inimeste vajadus sekkuda teise inimese otsustesse ning neid pooleldi endamisi/pooleldi avalikult võõrale inimesele teada anda. Olen alati mõelnud, et kuidas selline poolsosinal möödaminnes öeldud seisukohavõtt peaks olukorda lahendama, kas tõesti inimesed arvavad, et salvavast märkusest keegi muudab oma otsuseid?
seitsmes amps, kaheksas amps, ....
närvis mudilane
Praamilt jalamehena maha tulek oli seiklusrikas. Kui autojuhid jälgisid inimesi siis 6 mootorrattas otsustasid üheaegselt oma mootorid tööle panna ja just siis kui mina koertega nende kõrval olin. Kargasin kiljatades vist meeter kõrgemale :) ning Nèra oli sekundiga kõrvaloleva auto all, see-eest Berta oli vanarahu ise (ääremärkusena ütlen, et mootorratturid panid mootorid tööle ca 5min enne praami randumist ning see tegevus häiris kõiki jalakäijaid). Seejärel otsustas üks motikamees oma lenksu jõnksutama hakata inimsummas, mille tulemusena oleksin äärepealt lenksuga kõhtu saanud, kahjuks üks teine jalakäija saigi lenksuga hella kohta :( Nojahh... kui praam randus ja jalakäijaid maha lubati (jalgsi minejad lähevad alati enne autosid) siis otsustasid motikamehed viimaseid jalakäijad tiba terroriseerida ning neid gaasituuridega tagant utsitada (ehk ka mina olin viimastena minejaid, kelle koeri ja mind mootorimüraga kiiremini liikuma sunniti). Aga esimene ehmatus oli möödunud ning ka koerad olid ennast kogunud, seega meie tiimi see tegevus enam ei häirinud.
Alati võiksid kõik teisi enda ümber märgata ja teistega arvestada aga ma isegi ei viitsinud sellise tegevuse peale pahaseks saada ega motikameestele märkust teha. Otsustasin, et võtan seda olukorda kui ekstreemset enda ja koerte sotsialiseerimise viisi :) ning jälgisin, et Nèrale sellest mingit püsivat häiret ei jääks. Ei jäänud, sest minut hiljem oli Nèra rõõmupall ise ning kaugenevad mootorihääled teda enam ei häirinud.
Hiiumaa paradiis parandab kõik haavad :)
Berta lemmikkoht, peale ranna :)
Praamiga tagasiteel olid koerad vapramad, ilmselt juba ka olukorraga harjunud (see osa käis nüüd Nèra kohta, Berta hüpnotiseeris jätkuvalt praamissõitvaid jäätisesööjaid). Taaskord olime koertealal, kus helitaustaks oli häälekalt hingav inglise buldog (vaesekesel oli ülipalav). Meie kõrvale patseerus kutsikaomanik, kes mingil hetkel hakkas jäätist sööma, Berta nihkus kaasreisija lähedusse ning silmi pilgutamata jälgis igat jäätiseampsu. Meil on komme, et kui jäätist söön siis viimase ampsu annan talle, no ka kaasreisija hakkas oma jäätist lõpetama. Berta tuli istesse ning tegi oma paluvat asendit ning limpsas keelega ning ohh seda pettumust kui võõras oma viimast ampsu koerale EI ANDNUDKI!!! Üldjuhul ma ei murdu Berta nurumise peale kuid see oli niiiii südantlõhestav pilt, et läksin otsejoones jäätist ostma ning nii saigi Berta oma viimase ampsu ikkagi kätte (pole vist varem nii vastumeelselt söönud, sest ma tõesti ei tahtnud sel hetkel jäätist). Vot nii palju olengi Berta käpaalune :)
Saarel said koerad ohtralt mängida, seigelda ning meres ujuda. Ohh kuidas me kõik kolmekesi naudime neid piiiiikkkkki piiikkkki rannajalutamisi. Tõeline saareparadiis oli meil.
