Trennis, kodus, puhkehetkel

Viimane treening oli nauditav – koer kiire, lõbus ja motiveeritud. Oma osa mängis kergemat sorti rada ja suur ahvatlev viiner, millega ma teda motiveerisin.

Trennis oli minu eesmärk koera julgustada rajal ja kiita soorituste ajal. Enda arust sain sellega hakkama. Omajagu võhma vajab küll kiire koeraga jooksmine, takistusi hõikuda ja kiidusõnu öelda. Aga saan hakkama.

Olen üha enam hakanud selle peale mõtlema, et lisaks söögile hakata koera, raja eduka sooritamise tulemusena, mänguasjaga premeerima. Berta mängib mänguasjadega väga entusiastlikult ning meil on kujunenud harjumus, et mänguasjad on muidu koerale kättesaamatus kohas aga õhtul on meil mürahetk kus toimub palli loopimine-ära toomine, sikutamismängud jne. On kujunenud ka lemmikmänguasi. Eks vaatan kuidas see protsess õnnestub.

...ja peale trenni on Bertal alati tsill-grill olla :)

Mind ei häiri miski :)

...ahjaa näitusel käisime ka vahepeal, saime esikoha ja tegime ka ühe pildi :)

Berta ei olnud see päev päris ta ise!

Viimane lumi

Berta leidis ülesse viimase lume ja hullas selles. Paar klõpsu sai telefoniga tehtud kui Berta jälle mäest üles-alla hakkas jooksma ja totaalselt mudaseks sai :)

Berta sukeldub

Sõber puuoks

Tunnelite treening-võistlus

Meenutades viimase trenni motiveeritust, viimaste päevade koera üliaktiivsus ja energilisust, sidusin oma uute isejooksvate tossude paelad sõlme ning suundusime TAKO halli tunnelite treening-võsitlusele.

Olin ennast hästi ettevalmistanud, olin valmis kiireteks jooksuetappideks ning koera enesekindlateks juhtimisteks.

Rajal tegin koeraga soojendust ning paar tunneli etappi, Berta oli tubli! Kontaktne, kiire ja motiveeritud, äge!

Rada õppides keskendusin kuidas, millal ja kus ma liikuma pean. Rada oli väga hea. Mõned keerulised kohad olid aga teades kuidas Berta tunneleid võtab, ei pabistanud üldse. Käisin raja füüsiliselt läbi ja siis raja ääres kujutasin oma jooksu trajektoori ette.

Mõeldud tehtud ja algas esimene jooks.

Hea, et ma jooksu eelset soojendust ei teinud ega jalalihaseid ei lõdvestanud, oleksin eritotra mulje jätnud :D. Sööstsin tunnelite võrgustiku ja eeee...eeee ning kus on koer!? Esimesed tunnelid võttis Berta mõõduka kiirusega, osades nuusutas rada, vaatas minu poole ja liputas saba, justkui öeldes: " teeme ka täna midagi ägedat?".

Ka järgmised tunnelid möödusid mõõduka jalutamise, jooksime taktis. 

Vot mina ei tea, mis võluhääl või liigutus Nataljal on aga nii kui ta paar sõna Bertale ütleb on rajal hetkega aktiivne, motiveeritud koer :)  

Viimasel ringil aitas ka treeneri antud suure viiner, mis Berta silme ees ahvatlevalt teda kiireks tegi (seda oli näha kuidas Berta silmad kiirgasid kui ta seda suurt rasvast vinkut nägi :D). 

Jummmal tänatud, et Berta on emane, saime seekord viletsa soorituse põhjuseks tuua, kohe-kohe algav jooksukas (mis tegelikutl ka peaks kohe-kohe algama).

Otsustasime , et 1.aprill ei osale. 

Olen üha enam hakanud olulisemaks pidama seda kuidas koera sooritusteks häälestada ja tema meeleolu hoida sellisena, et ta rajal teeb nii nagu üks tubli koer tegema peab. Seda ma tean, et koer on kiire ja väga taibukas. Olen näinud tema kiireid ja puhtaid sooritusi.  Ise olen ka kiireks muutunud ja tunnen, et rajale keskendudes suudan enda liigutusi juba enam-vähem kontrollida.

Kui nüüd saan koera endaga koos tegutsema panna ja just siis kui mina seda soovin siis usun, et meil läheb nii agilitys kui tunnelistes ülihästi.

Ühesõnaga hakkan nüüd selles suunas tegutsema, et koera psüühikasse süveneda.

Üks parim treening

Üks parimaid treeninguid eales. Minuga töötas kaasa koer, kes oli motiveeritud, kiire ja osav. Keskmiselt keerulise raja läbisime vups ja vups. Tõkked, tunnelid, A-d, kiiged, slaalomid, veatu läbimine. Mis siin veatust rääkida, pigem kiire läbimine. Tõeline nauding.

Aeg-ajalt võis nuriseda kontaktpindade soorituse pärast aga peale treeneri sekkumist korrigeerisin ka selle asja ära

Ise õhtul analüüsisin, et millest oli tingitud koera hea konditsioon.

Rada õppides keskendusin igale oma liigutusele, kuidas jalgade töö, mida ütlen ja millal ütlen. Rajal liikudes oli koer kogu-aeg minu vaateväljal ja kontolli all. Rada läbides kiitsin teda sooritusi tehes ja üritasin käsklusi ennetavalt öelda  (varem olen vahetult enne sooritust käsklusi jaganud). Seekord oli ka enda vorm hea, seega oli minu kiirus koerale motiveerivaks ning tundsin, et iga tegevus on minu kontrolli all. Enesekindlus oli mul endal hea, mis ilmselt ka koerale edasi kandus.

Taaskord muidugi täheldasin, et trenni viimane veerand hakkas koer ära "vajuma", seega kiirus langes ja enne tõket tekkis vahel ka koeral mõttepaus.

Üks tegur hea trenni õnnestumiseks võis olla ka koera nälg, sest hommikul ma süüa talle ei andnud. Ei, minu eesmärk ei ole koera näljutada, vaid põhjuseks minu sügav solvumine.

Nimelt hommikul metsas olles võttis minu kallis koer lõhna ülesse ja leidis puu alla jäetud kohupiima tordi ülesse. Ma võisin ju seal karjuda ja keelata aga sellel hetkel oli koer kurt! Nii ta siis sõigi, minu eest ära joostes suure tüki torti ära, ise jube õnnelik olles. See teguviis solvas mind nii, et jätsin ära hommikusöögi ja ignoreerisin koera terve hommik.

Olgu, minu koer koeraks aga kes põrguvärk jätab oma toidujäätmed avalikku parki!? Kas inimesed tõesti arvavad, et linnud/oravad söövad magusainete ja säilitusainetega nisutooteid ning kiidavad toidutooja head maitset! See ju lasteaiast teada, et lindudele/oravatele ei tohi nisutooteid anda, nende magu lõhkeb selle tagajärjel. Kurb kui head tehes tehakse kurja.

Trenni lainel

Viimastes trennides olen ise tähelepanu pööranud enda kiirusele ja sellele, et iga minu liigutus on kontrolli all.  Tänu sellele on ka koer tublim, suunatud tegevus ja enda keha valitsemine on tulemust andnud. Kuigi jah mida trenni lõpu poole, seda rohkem hakkab koera tähelepanu hajuma ja seega muutuvad tõkete ületamised raskeks.  Olengi täheldanud korrapärasust, et trenni viimasel veerandtunnil käib meil radade sooritamine natukene üle kivide-kändude.

Eile käisime esimest korda võõral platsil agilityt tegemas. Minu esimene mõte oli, et huvitav, kas koer käitub teistmoodi ja kuidas ta suhtub muutunud tingimustesse. Enne platsile minekut oli väike jalutuskäik ja selle asemel , et oma vajalikud asjad teha hakkas koer ümbrust nuuskima, võttes ka jälje ülesse. Minu hõiskamine oli nagu hane selga vesi. Võtsin siis alati toimiva asja ehk viskasin Berta suunas lumepalli, õnneks sain koera tähelepanu endale tagasi.

Platsile läksin suure entusiasmiga, lootsin, et koer on energiline ja sätsu täis (sest sellise koera ma kodus kotti panin). Vaatasin kuidas Lotta trenni tegi, tutvusin rajaga (mis oli väga raske aga huvitav) ja tegingi kohe oma esimese vea! Selle asemel, et koeraga soojendust teha ja koeraga koostööd alustada, lasin ta kotist lahti ja kamandasin rajale. No ja siis ta alustaski oma enda rännakuid, sest kogu plats oli vaja üle nuuskida.  Ei aidanud minu entusiastlikud tõmblused, alati toimiv vile ega viiner, mind ei olnud Berta jaoks olemas!!! Mingidpidi saime rada natukene teha aga see meenutas pigem daamikest väikse koeraga, kes tuli õue kevadilma nautima!!!

Ka minu tuju läks sellest nulli, sest lootsin koeraga koos joosta terve tunni jagu ja olla energiline.  Loobusin rada tegemast, vaid tegime kiige, hüppe ja slaalomi kombinatsioone, siin oli endine Berta tagasi. Tormas kiigele sellise hooga, et kui ei oleks näinud, oleks kolina järgi arvanud, et seal tegutseb 60kg koer. Ka slaalom sai hooga võetud. Proovisin uuesti lihtsamat rada aga jälle oli vaja koeral põrand üle nuuskida. Meie viimane rada oligi selline: tunnel, pool tundi nuuskimist, hüpe, pool tundi nuuskimis, A, jälle nuuskimist ja tunnel. Mul hakkas endast hale, seega peale mõnekümne minutilist trenni lõpetasin selle jamaduse.

Kuna ka Lotta oli lõpetanud, otsustasime Tiinaga väikse tiiru metsas teha. Nii kui Berta õue sai ja Lottat märkas alagasid koertel sellised jooksutuurid. Vot sellist kiirust  oleksin tahtnud rajal näha.

Meie treeneri Natalja koeral Boltyl sündisid kustikad. Palju-palju õnne ja edu ilusate tarkade koerte kasvatamisel!

Paljud tuttavad nähes Bertat ja kuuldes meie trennimuljed on jõudnud tõdemuseni, et Berta käib koerte ülikoolis. Seega on Natalja Berta ülikooli õppejõud!

Mikul lülas

Kuna mitmel russellil urueksam mõttes, tuli päevakorda rebaseonu külastus. Viimasest ja meie esimesest rebase kogemusest on möödunud päris palju aeg, oli vist meil alles beebi :) 

Alustuseks tutvusid koerad tühja uruga ja siis toodi Miku kohale. Berta oli hoos! Samal ajal kui Berta urises ja näitas oma vihast poolt, Miku ainult ainult vaatas teda külma rahuga :)

Meie koer ei olnud nii tubli, et kohe uru algusest siseneda, tuli alustada etappide kohta.  Aga nii kui rebase juurde jõudis oli karv turris ja lärm kõrvulukustav. Kord sattus ta lõuad minu kõrva juurde kui rebasekurjus peale tuli, minu diagnoos oli, et kaotasin kuulmise aga õnneks see mõne aja möödudes taastus.

Õnneks õnnestus meil ka mitu urukatset algusest lõpuni teha aga päris iseseisvalt ta ikkagi urgu ei tõtanud minema ja ka rebaseni pidin teda suunama. Aga nii kui haisu ninna sai, tõusis esile tõeline jahikoera kirg.
Püssipaugu katse läks edukalt, kõik russelid ainult vaatasid paugu suunas, ei mingit kartust ega muud nähtust, mis oleks meid murelikuks teinud.

Candy oli eritubli, kui algus Miku puuri juures ta väga ei soovinud rebase peale haukuda (no ta viisakas ja intelligentne koer ning iga asja peale ei prõkka) siis uru tegi ta väga edukalt läbi ja lärmas rebase peale ikka päris tõsiselt.
Aga Enno oli ikka päris proff, lase koer autost lahti ja see otsejoones urgu ja rebase juurde :)

Fotokaga mul seekord ei vedanud. Sain alustuseks mõned pildid tehtud ja ülla-ülla aku tühi.Juhtub ka parimatega :)
See-eest on Annikal väga head pildid ja siin näha väikeste valgete koerte tegevus rebase juures.

Rebast olid kimbutamas Enno, Ert, Elsie, Emma, Candy, Lotta ja Berta.  Urueksamile lähevad seekord Enno, Ert ja Lotta. Edu neile!

Emma näitab, kus rebane võib peidus olla

Elsie ja Berta uudistamas uru sissepääsu

Enno ja Lotta aimavad, et kohe-kohe tuleb Miku

Miku tuleb tööle

Sorry, Miku, rohkem ei haugu :) (tegelikult oli Enno vinge tegija urus)

Eee, kas see rebane karjus minu peale või ??!!

Kohe-kohe ja Berta asub Miku peale haukuma

Nüüd mõned Berta sooritused läbi Annika kaamera, suured tänud pildistamast :)

Mis sisse ei lähe, saab sisse pressitud!

Berta suhtleb Mikuga läbi takistuste

Vihane Berta

Keeruline oli Bertat Miku juurest ära võtta. Koer oli äksi täis

Kui teed rasket tööd siis peale seda peab sööma. Traditsiooniline arbuus Mikule.

Mikule

Miku on ilus rebane

Koju saabudes oli koer särtsu täis, meelitas kõik endaga mängima ja kargas aias ringi joosta. Kuuldavasti on ka vanemate aias rebast nähtud, seega sai rebasejaht aias jätkuda. Kõik jäljed käidi korduvalt üle.

Berta täies hiilguses

Mmmm seal toidulaual on midagi hästi lõhnavat

Mis seekordseks üllatuseks on, et koer ei ole kodus üldse puhevil peale urukoolitust. Eelmisest korrast mäletan, et peale rebase juures käiku oli koer nagu puhevil jaanalind. Terve nädal käis õues, ajas jälgi  ja meeletult haukus. Mäletan, et tookord oli tunne, et koera ego ei mahu õue ära.
Eile ja täna käitub koer väga normaalselt, nuusib kõiki jälgi küll aga liigset ärritust või ülbust ei ole kuskilt näha. Isegi kassi nähes allus kohe mu käsklusele kui nõudsin haukumise lõpetamist. See on hea uudis!

Loodame, et millalgi oleme valmis ka urueksamiks. Usun, et 1..2 proovimist veel ja siis oleme valmis.

Vahva päev oli, aitäh Kristile!

Kas tunned kevadet õues :)

Nädalavahetuse ilusate kevadhõnguliste ilmadega sattusime jalutuskäikudega nii hoogu, et esmaspäeva hommikul jooksurajal oli Berta see, kes minust maha jäi ja aeg-ajalt kodutee suunas kiikas.  

Nii väsinud koera ei ole ammu näinud, kes isegi mängida õhtul ei viitsi!

Noh, teeme ka siin metsas täna midagi!?

Väsinud aga õnnelik

Aita leida koer :)