Viimastes trennides olen ise tähelepanu pööranud enda kiirusele ja sellele, et iga minu liigutus on kontrolli all. Tänu sellele on ka koer tublim, suunatud tegevus ja enda keha valitsemine on tulemust andnud. Kuigi jah mida trenni lõpu poole, seda rohkem hakkab koera tähelepanu hajuma ja seega muutuvad tõkete ületamised raskeks. Olengi täheldanud korrapärasust, et trenni viimasel veerandtunnil käib meil radade sooritamine natukene üle kivide-kändude.
Eile käisime esimest korda võõral platsil agilityt tegemas. Minu esimene mõte oli, et huvitav, kas koer käitub teistmoodi ja kuidas ta suhtub muutunud tingimustesse. Enne platsile minekut oli väike jalutuskäik ja selle asemel , et oma vajalikud asjad teha hakkas koer ümbrust nuuskima, võttes ka jälje ülesse. Minu hõiskamine oli nagu hane selga vesi. Võtsin siis alati toimiva asja ehk viskasin Berta suunas lumepalli, õnneks sain koera tähelepanu endale tagasi.
Platsile läksin suure entusiasmiga, lootsin, et koer on energiline ja sätsu täis (sest sellise koera ma kodus kotti panin). Vaatasin kuidas Lotta trenni tegi, tutvusin rajaga (mis oli väga raske aga huvitav) ja tegingi kohe oma esimese vea! Selle asemel, et koeraga soojendust teha ja koeraga koostööd alustada, lasin ta kotist lahti ja kamandasin rajale. No ja siis ta alustaski oma enda rännakuid, sest kogu plats oli vaja üle nuuskida. Ei aidanud minu entusiastlikud tõmblused, alati toimiv vile ega viiner, mind ei olnud Berta jaoks olemas!!! Mingidpidi saime rada natukene teha aga see meenutas pigem daamikest väikse koeraga, kes tuli õue kevadilma nautima!!!
Ka minu tuju läks sellest nulli, sest lootsin koeraga koos joosta terve tunni jagu ja olla energiline. Loobusin rada tegemast, vaid tegime kiige, hüppe ja slaalomi kombinatsioone, siin oli endine Berta tagasi. Tormas kiigele sellise hooga, et kui ei oleks näinud, oleks kolina järgi arvanud, et seal tegutseb 60kg koer. Ka slaalom sai hooga võetud. Proovisin uuesti lihtsamat rada aga jälle oli vaja koeral põrand üle nuuskida. Meie viimane rada oligi selline: tunnel, pool tundi nuuskimist, hüpe, pool tundi nuuskimis, A, jälle nuuskimist ja tunnel. Mul hakkas endast hale, seega peale mõnekümne minutilist trenni lõpetasin selle jamaduse.
Kuna ka Lotta oli lõpetanud, otsustasime Tiinaga väikse tiiru metsas teha. Nii kui Berta õue sai ja Lottat märkas alagasid koertel sellised jooksutuurid. Vot sellist kiirust oleksin tahtnud rajal näha.
Meie treeneri Natalja koeral Boltyl sündisid kustikad. Palju-palju õnne ja edu ilusate tarkade koerte kasvatamisel!
Paljud tuttavad nähes Bertat ja kuuldes meie trennimuljed on jõudnud tõdemuseni, et Berta käib koerte ülikoolis. Seega on Natalja Berta ülikooli õppejõud!
No comments:
Post a Comment