Suvi on jõudnud etappi, et isegi mina olen nüüd oma suvepuhkuse ära puhanud. Polegi vist kunagi südasuvel puhanud, alati on see lükkunud ikka sinna sügise algusesse. isegi põhjus selleks olemas aga vaevalt see kedagi üldsegi huvitab, seega rohkem sellel teemal ei heietagi.
Suvepuhkuseks pagendasin ennast koeraga Eestimaa kaunimale saarele ja seal me oma maa-elu elasimegi. Ainult tähtsaks Viljandi võistluseks sõitsime hetkeks mandrile.
Ilmad olid üli-ilusad, no see Eestimaa varasügis on võrratult kaunis. Oleks tahtnud ikka ka tavapärast tormi ja raju aga seda kahjuks seekord taevataat meile ei kinkinud. Kõik planeeritud tegevused sai tehtud ning isegi hoovi ehitasin (või noh, mis ehitasin, panin ülivinged agility takistused ülesse) üliseffi agility treening-platsi, mida absoluutselt igapäev ja suure rõõmuga kasutasime. Koera või pigem minu juhtimistunnetus ja koera liikumise aimamine paranes tuntavalt (see siis puhtalt kõhutunne), päris vahva oli piire katsetada, et kui kaugelt on mu koer juhitav. Ja oi kui hea oli kuulda koera haukumist ja kiunumist slaalomit tehes, uhhh vot seda tahaks meie võistlusradadele edasi kanda aga eks näis, kuidas see õnnestub - töö selle nimel käib :)
Väike pildiseeria meie puhkuse olemisest :)
Koer-liivatont-rannapiiga
Millimallikaid uudistamas
Jälle millimallikas segas pulgamängu
No on ju ilus see saar
Paradiisirand
Meie oja-jõgi oli seekord vett pilgeni täis
Päikeseloojangu jalutuskäigud
Kaevur Berta
Sain uue lille kiviktaimlasse :)
Väike ettevalmistus gripihooajaks
Mustikavaras :)
Selline üllatus ootas mind kui autorooli tahtsin minna
Puhkehetk no 1
Puhkehetk no 2
Puhkehetk no 3
Puhkehetk no 4
Meie tihe külaline
Trummipõrinat palun .... dadadaaaa meie isiklik suvepuhkuse agility plats :)
Meie võistluskalendrisse olin kirjutanud, et osaleme
võistlusel, kuid väike kahtluseuss puges sisse küll, kas minna või mitte minna.
Koer on mulle armas ja võistelda meeldib, kuid marsruut Hiiumaa – Viljandi –
Hiiumaa ehk kilometraaž ühes päevas 400km ning jummal seda teab mitu tundi
autoroolis, no ei olnud kuidagi ahvatlev. Aga on need argumendid siis kunagi
takistuseks olnud, seega regatud sai, väikse tõuke andis ka viljandikate terav
märkus, et miks küllLexberry`d Viljandit
ignoreerivad.
Ühesõnaga äratus 4.30, praamile 6.30, Haapsalus 8.00, väike
kohviturgutus ning koera pissitus (vahemärkus: kuni selle hetkeni ei saanud
Berta aru, et mis hea pärast me keset puhkust nii vara rabeleme?), Viljandis
kell 12.00. Haapsalust Viljandisse
orienteerudes olin ma nii uinine, et kaks tassi kohvi ja väiksed vahepeatused
ei viinud ka siis une minema! Ei õnnestunud ka minu võistluseelne rutiin, kus
ma rahulikult mõttes läbi käin oma vead ja luban endale, et tubli olen. Aga
hommikune kastemärg ja päiksekäes aurav loodus oli fantastiline. No midagi ei
ole teha ilusaim aeg on Eestimaal just nüüd.
Võistlustel osalemise boonuseks oli ka see, et üllatavalt :)
hea oli meie koerabandet näha! Kaks nädalat eemalolekut andis tunda :)
Esimene rada
Ma tahan magada! Vot see oli mõte, mis rada õppides peas
tagus!
Rada oli kergemate killast kuid oli kohti, milles tuleb
tähelepanelik olla. Kristi ja Natalja range pilgu all sai ka ette näidatud, kuidas
ma liikumist planeerin ning meelde tuletatud minu vead.
Koer oli väga energiline ning ülla-ülla enne starti haukus
ärevusest minu peale! Jeee, see mulle meeldib!
Joostes ekstra kontrollisin oma kontaktinäitamist, sest rada
võimaldas seda ja pagan, silmanurgast nägin, et jälle see koer kargab
kontaktidest üle (õnneks kohtunik näitas ainult ühte vea punkti, kuid minuarust
olid ka ülejäänud sellised sõu-sõu).
Kiirus 4,04m/sec, 5 trahvikat ning teine koht. Tublid olime.
Muuvit vaadates ei saa ma endiselt aru, miks ma ei või koerale energilisemalt
ja madalamalt trajektoori näidata. Usun, et kui ma ise rajal käbedamalt
tegutseks, kasvaks ka koera kiirus.
Taaskord Kristi/Natalja valvsa pilgu all raja liikumine ette
näidatud ning mulle loeti ka sõnad peale, et ma oma sissejuurdunud vigu ei
kordaks (noh ikka see, et slaalomis koos koeraga liikumine, ei tõmba koera enne
slaalomi lõppu ära, kontrollin, et koer läheb tunnelisse ning näitan
korralikult takistusi ning ei kaota koera joostes).
Hea rada oli, selline mõnus jooksukas, mõnede salakavalate
nurkadega. Viuhti ja oligi rada joostud. Ja siis tuli see vahva üllatus, et
jeeeeee puhas rada!
Ja teadagi mida see tähendab!
ME SAIME A3-e
JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! (muuvit vaadates on
meie kontaktid sellised no mitte just kõige ilusamad ja no ikka „sõu-sõu“
kategooriasse minevad)
Juhhuuuuuu rõõm on meeletu kuigi kohe alguses see mulle
kohale ei jõudnud.
Kiirus 4,04m/sec, puhas rada ning esimene koht.
Esimesed ja siit see A3 tuligi / Foto: jälle Sven :)
Kolmas rada
No nüüd siis saime sellesse hetke kus me trobikond
seltskonnaga A2 rada õpime. Jep see oli keerulisem kui eelmised kaks ning no ei
jäänud kohe meelde aga positiivne oli see, et kuna ma jooksin 19ndana siis oli
aega endale rada meelde tuletada.
Aga jooksust. No pingelangus oli nii suur, et mul tõesti ei
olnud vahet, mis tulemus meil rajal on. Jep, saime dsq, kuid need kaks kohta
kus koer valesti jooksis oli puhtalt minu valejuhtimine, mida väikeste
nõksudega oleks saanud ära hoida. No see oli eriti vahva kui koer raske nurga
alt iseseisvalt valis slaalomi tõkke asemel (tõke oleks õige takistus olnud) aga
eks rolli mängis see, et puhkuse 2 nädalat oleme slaalomit erinevate raskete
nurkade alt õppinud ja koer on ülitubli olnud. Lisaks Berta jumaldab slaalomit
ning meie aasta alguse rasketel aegadel oli slaalom see, mis koera rajal „käima
tõmbas“.
Mis siis meie A1 ~ A3 sisse mahtus: klassivahetus võttis
aega 15 võistlust. A1 algas ülihästi kuid siis mitmed elulised muudatused tõid
kaasa selle, et koer muutus ebakindlaks – algasid rajal kohtunike tervitamine
ning seismine takistuste taga.Mitmed
meie võistlusedmöödusidki selle tähe
all, et vähendada kohtunike tervitusi võistlussituatsioonis ning starti minnes
lootes, et koer ei jääks tõkke ette seisma.
Sinna sisse mahtus hulgaliselt trennivälist koera
enesekindluse tõstmist, mitmete erimooduste katsetamist ning koju mini
agilityraja ehitamist. Seega jõudmine A3-e on tähendanud meile mööda kadalippu
ja loorbereid roomates :D
Special tänud Kristile, Tiinale ja Nataljale, kellel on
olnud viitsimist minuga erinevaid meetodeid katsetada ja olnud tahtmist
nuputada, mis selle väikse valge-musta-pruunikirju russelli peas ikkagi toimub.
Ühesõnaga saime "trollijuhi" paberid kätte mitte just kolme kuuga :) aga kätte saime :)
Ja täna on tunne, et oi kuidas ma oma puhkuse ajal
trennidest puudust tunnen ja tahaks juba selle koerabandega peale trenni
jalutada. Ja A3 radu tahaks ka
võistlusel hääästi palju joosta!
ps. Suured tänud muuvimeikerile Svenile!
ps.ps Tänud ka piltide eest Svenile. Kohe kui minu vinge 4G tööle hakkab saan ka telefoniga tehtud auhindade/sertidega pildi siia toimetada