JEO toetusvõistlus – mudilase debüüt ja Berta chill

Koht: TAKO
Aeg: 26.3.2016
Kohtunik: Tiina Jürjo

Noorte toetusvõistlusel otsustasin Nèraga tunnelites osaleda ehk võtsin vastu otsuse mudilase võistluskarjäär avada. Võistluste eesmärk oli keskenduda ainult meie sooritusele ning anda endast maksimum, et minu juhtimine on korrektne, koera abistav ning selge.
Olin veendunud, et rada on imelihtne ehk pikitud täis sirgeid tunneleid ning lõksud puuduvad. Tegelikkuses oli tunnelite mõlemad rajad suhteliselt keerukad algajate koerte jaoks. Rasked rajad on mulle alati sümpaatsed, seega radadega tutvudes olin väga rahul.
Kuna mudilane ei ole veel väga kaugelt saadetav ja noor koer on see, kes vajab väga konkreetset näitamist siis ennustasin endale dsq sadu ning mudilase sihitut kappamist tunnelite vahel.

Tunnelite rada 1
Sees oli paar lõksu kuid ei midagi konti murdvat. Rada õppides suutsin endale ette kujutada koera jooksutrajektoori ning seda, et kus ma ise olema pean ning mis kohtades intensiivsemalt endale tähelepanu nõudma. Õnneks suutsin koera jooksutee väga täpselt ette kujutada, rajal mingeid üllatusi ei tekkinud. Lisaks olen trennides avastanud, et kui vaja endale Nèra tähelepanu saada siis plaksutamine toimib imehästi. Seega sellel rajal aplodeerisin päris palju.
Rada lõpetades olin tõsiselt üllatunud, et meil nii ökonoomsete pööretega rada õnnestus joosta ning Nèra oli ülikontaktne. Mudilane võttis enda tavapärasest kiirusest mõned käigud maha, kuid kiirus oli ikkagi päris hea. Tõeline nauding oli Nèraga joosta!
I koht ning kiiruseks 5,59m/sec (kiiremad oli ainult 4 maxi koera)

Lendame!

Tunnelite rada 2
Seekord oli päris palju ärakutsumisi ja ahvatluse kohti, kuid taaskord kõik õnnestus suurepäraselt ning kordagi ei tekkinud vigasid (v.a. üks sülepööre, kus ma koera natukene liiga jõuliselt tunnelist eemale tõmbasin aga see põhjustas ainult imeväikse möödajooksu ning ajakaotuseks ilmselt kuskil 0,5sec). Seekord nurgad ei olnud nii ilusad ja ökonoomsed kuid põhjuseks oli minu rohmakam juhtimine. Koer ei jooksnud oma kõige kiirema käiguga, jättes varu endasse, kuid eks see on midagi sellist, mida saab arendada kasvatades koera enesekindlust.
Taaskord puhas nauding oli selle koeraga joosta!
I koht ning kiiruseks 4,98m/sec (kiiremini jooksis ainult 2 maxi koer, seega päris hea kiirus)

Juhtimisstiil - propeller

Mudilane võistlusplatsil hängimas

Kokkuvõttes I koht ja ilus debüüdi algus.
Järgmiste võistlustega ootan kuni mudilane on aastane.

Nèra auhinnaga

Pühapäeval, peale võistluspäeva uuendasin kodus trenniplatsi :)

Berta etteaste.

Open AG rada 1
Millal ma küll õpin, et kui on tunnelisse saatmisel vaja teha sülepööret siis Bertaga see ei õnnestu (tunneliaugu juurest ärakutsumine ei ole ka meie rida)? Valss Valss Valss ja kehaga vale augu blokeering, ainult see töötab. Nojah ja see saigi meile saatuslikuks. Ülejäänud rada kaunis, kuid sain treeneri käest nahutada, et kontakte ei teinud korralikud. Lubasin pühalikult, et järgmisel rajal teen perfektsed kontaktid

Open AG rada 2
Kohe alguses poom, mida kontrollida läheduses ei saanud, sest tunnel oli ees …. Ja Berta sooritas kauni kontakti. Ma isegi hüüatasin „nii ilus kontakt!“. No ja kui A-le jõudsime tegi ka siis Berta ilusa kontaktisoorituse aga ma hakkasin selles kahtlema ja jäin seisma. Ma ju nägin, et kohtunik ei tõstnud trahvikätt ja ma kuulsin kuidas Natalja hüüdis, et mine edasi, kontakt oli ilus. Kuid ma olin endiselt nõutu ja kaalusin, kas teha kontakti uuesti või mitte! Kuna olin palju sekuneid kaotanud siis saatsin Berta uuesti sooritatud hüppele, korjasin rajalt dsq ja jooksime ülejäänud takistused ilusasti.

Olen rahul Berta juhtimisega ning seda, et ma isegi tuvastasin kontaktisooritused ära. Berta kiirus oleks võinud olla nobedam.

Berta peale võstlust puhkamas

...ja ikka veel puhkamas

Fotogeeniline geenius või geenius fotol?

Plaan oli Nèra esimesest agility debüüdi esikohast teha suurepärane foto. No klõpsisingi natukene ja fotosid vaadates avanes selline vaatepilt.

Nojah, mis teha, foto ei valeta, selline see mudilase tõeline pale ongi!

 

Jummel kui igav mul on!

Painutan ennast natukene? Auhindade poole?

Või näitan hambaid?

Tahad jään "lambist" magama?

Või äkki põrnitsen altkulmu?

Või teen sellise kukupai näo pähe?

Oehh lõppeks see pildistamine juba! Läheks õue?

RC nädal + slaalom segava "teguriga"

Kuigi olen kõrgusi väga aeglaselt tõstnud (ca 10cm = 1 kuu) siis otsustasin peale 50cm plangu nädalast kasutust kõrguse 63cm peale tõsta.

Esimene katse ning 100% õnnestumine! Peale video vaatamist olin ise väga üllatunud.

RC harjutamisel on tekkinud ka üks mure. Nimelt kui trennis arvan, et ta jookseb enam-vähem veatult kontakti siis videolt vaadates avastan, et toimus ikkagi napikas üle hüpe, mida olen premeerinud. Koer jookseb plangul nii kiiresti, et mul on hakanud väiksed raskused napikate kontaktide tuvastamisel.

plank 52cm

plank 63 cm - esimene katse

plank 63cm - järgmine päev

Tegin ka väikest naljatrenni Bertaga ehk siis segava "teguriga" slaalomi sooritus :)

 

Pusztas Legacy Altariël hüüdnimega Nèra sai 10e kuuseks

Vupsti ja ongi jälle kuu möödas ning Nèra sai vanemaks! Tordi söömine, koerasõpradega metsatiirud, õnnitlused - kõik sai sünnipäeva puhul tehtud :)

Ja nüüd kohustuslikud paraadpildid:

See on mu ilusam pool ...

...ei see on hoopis mu parem pool

.... eee see on hoopis mu parim pool

.... eieieie see on mu kaunim pool

...TEGELIKULT on see valge väike terjer mu ilusam pool

Nèra üritas Berta varju jätta :)

Ma ei tunne seda tüüpi, kes koos minuga kivile ronis!

Täna algas kevad, seega ka üks ilus kevadpilt

Palju õnne mu väike must kurat!

TAKO ja Zsòfi Birò - Berta 3s koht

Koht: TAKO
Aeg: 12.3.2016
Kohtunik: Zsòfi Birò

Enam kui 2 kuud oli meil agility võistluspausi. Mida pikemaks paus läks seda imelikumalt hakkasin ennast laupäeva hommikutel tundma, et kas tõesti ei pea ma kuhugile minema!?
Võistlustele minnes olin väiksel kahtleval seisukohal, sest viimasel ajal ei ole tahtnud Berta treeningutes joosta ning üldse on ta meeleolu trennides selline sõu-sõu olnud. Treeningutel lähebki kogu mu aur koera ergutamisele. Kõrvalolijad ütlevad, et Berta on päris nobe kuid ma ise tunnen, et ei ole päris see, mis olla võiks.

1 rada HY
Zsòfi Birò rajad olid väga ägedad! Nad olid tehniliselt rasked, tuhande lõksuga kuid mulle hirmsasti meeldisid. Bertaga starti minnes oli Bertas sees sellist krapsakust, mis andis eeldada, et täna me jookseme ikka ka.
Rada õppides olin täiesti veendunud, et üksteise kaisus olevatest tunnelitest saab meie dsq, kuid kuna suunasin sellele kohale ekstra tähelepanu siis sooritasime need veatult.
Korra lõpus kaotasin koera, kuid õnnestus mul see koht päästa, kahjuks kaotasime seal ca ca 2..3sec.
Tulemuseks puhas rada, kiiruseks 4,03m/sec ning koht 5s.
Ise olin selle jooksuga väga rahul

2 rada AG1
Taaskord äärmiselt põnev rada, mis mulle kohe õppides väga meeldima hakkas. Oi kuidas mulle meeldib kui rada on täis lõkse ning algusest lõpuni säilib pinge. Kuna oli agility rada siis meie tiimi peatähelepanu oli kontaktisooritustel. Kui märkasin, et Berta sooritas A takistuse veatult, jooksin ma ilmselt päris mitu takistust edasi suu hämmastusest lahti. Lõpus poomi kontakt oli selline sõu-sõu, kuid kuna tegemist ikkagi pigem ilusa sooritusega siis seda parandama ei läinud.
Tulemuseks puhas rada, kiiruseks 3,89m/sec ja koht 3s.
Nojah oleks saanud kiiremini ja kohe palju, kuid ikkagi puhas rada ag-s, wow!

Berta oleks tahtnud minna Ie koha numbri juurde

Kodus poosetas oma karikaga

3 rada AG2
Taaskord väga laheda slaalomi sisenemisega rada, kuna Bertal slaalomiga probleeme ei ole siis ei näinud selles üldse probleeme.
A sooritus taaskord väga kaunis (wow!), kuid minu liigse kiirustamise tagajärjel suunasin Berta tunneli asemel poomile. Ma isegi ei näinud selles kohas vea võimalus – oleksin korra vasaku käega Berta enda poole tõmmanud, ei oleks meil dsq-d tulnud. Kuid mind rõõmustas see, et keeruline tunnel-slaalom koht oli Bertale käkitegu, ei mingit üleliigset keerutamist, ei mingit aja kaotust, ilus sujuv sooritus.

Ilmselt ei ole see võimalik aga hea kui A3s oleksidki koguaeg keerulised ning tehnilised rajad. Kus saab enda oskusi proovile panna ning valvsus säiliks lõpuni (ilmselt on minu eelistus tingitud Berta omapärast. Kui on kerged läbijooksukad siis on meie ajakaotused parematele ikka ca 1 ja rohkem m/sec. Lisaks olen märganud, et teatud laadi keerukad võtted keeravad Berta ülesse ja tema kiirus kasvab).

Zsòfi rajad liigitan enda TOP3e parima hulka.
Märkus mulle, koera juhtides ei ole vaja kätega tuuleveskit imiteerida – stabiilsus on võtmesõna!

Esmaspäeval osalesin Zsòfi Birò seminar, seekord koerata. Päris põnev oli kuulata tema rajaplaneerimise strateegiat ning kehakeele dünaamikat vaadata. (pea meeles: jalad-future, käed-present). Päris hea mõttelend, et rohkem kasutada (ka väikeste koertega) eest- ja tagantlõikamist ning usaldada oma koera. Harjutada kaugsaatmisi ning panustada juba õppimise hetkel, et koer isesesivalt takistusi võtaks (enesekindluse kasvatamine). Iseseisev takistuste võtmine, see on midagi, mida ma vaikselt Nèraga teen.

Kaugsaatmine, kehahoiak on avatud, lähedalsaatmine siis keha on suletud hoiakus. Lisaks on tal oma koertele väljatöötaud erinevad hääletoonid, et kui on midagi, mis nõuab koera ekstra tähelepanu on ta hääl vaiksem ning teise alatooniga - päris hea mõte! Suure drivega koertele hakata käsklusi röökima siis see võib nad veelgi suuremasse ekstaasi viia ning nad ei pööra sulle tähelepanu.

Märkus mulle, seminar on kasumlik koeraga osaleda.
Väga hea seminar oli ning kohtunikuna on Zsòfi super!

RC, ikka ja jälle RC

Kes tööd ei tee, see süüa ei saa!

Nèra on sellest aru saanud ja õgard nagu ta on, on tema jaoks plangul jooksmine tulusaim söögiallikas. Ilmselt mõtleb Nèra nii mõnelgi vaiksel hetkel (vaiksed hetked on mudilasel üliharv nähtus), et mis hea pärast ta muudkui aga häid maiuseid saab ja palliga mängida kui jookseb kiiresti mingil plangul.

On kuidas on aga seni ptüi-ptüi-ptüi on RC harjutamine suht valutult läinud. Kogu protsessi juures on kõige tüütavam osa plank ja maandumisrada korras hoida, et ei tekiks koerale ohtlikku pinnast.

Möödunud nädalavahetusel muutsin plangu kõrgust, nüüdseks on see 52cm. Laupäevasel harjutamisel oli kontakti tabamise protsess 100% - mul oli keeruline seda uskuda aga nii ka video näitas. Filmisin ka pühapäeval ning siis oli 20st jooksust 2 ülejooksmist (ilmselt võistlustel oleks kohtunik selle läbi lasknud aga meie treeningutes selliseid napikaid ei premeeri).

 

Sa näed aga ei mürista!?!

Mind on lapsepõlvest alates õpetatud tolereerima eripärasusi, aktsepteerima erinevaid inimesi meie ümber ning õpetatud, et enne hinnangu andmist tuleb alati panna ennast vastupidise seisukoha omaja olukorda ning öelda välja oma seisukoht ainult siis kui esialgsed emotsioonid on maha jahtunud.
Terve oma elu, päris mitu aastakümmet, olen selle õpetuse järgi elanud. Tolereerinud inimesi, kes ei ela minu põhimõtete järgi, üritanud jääda neutraalseks kui minu väärtushinnanguid ei aktsepteerita. Kuid esmakordselt elus olen jõudnud punkti, kus ma ei suuda tolereerida inimesi, kes ei taha oma koeri kasvatada!

Minust on hakanud kujunema küüniline kasvatamatute koerte omanike vihkaja! Isegi seda mõtet kirjutades krigistan hambaid ning tahaks käsi rusikasse pigistada ning röökida!!!

Minus tekitab suurt valu hiljutine Nora ja Berta õe lahkumine ning tugevat ängi tekitab eelmise aasta sügisel juhtunud kohutav tragöödia ühe mulle teadaoleva inimesega Inglismaal. Nimelt teda ja tema 2e rihmastatud koera (10 kuune mudi ja 6 aastane sheltie) ründas nende tavapärasel jalutuskäigul lahtine koer. Omanik sattus haiglasse, kus tal selja haavu õmmeldi ning noor mudi ja sheltie jooksevad nüüd koos Vikerkaaremaal. Suur tragöödia, mida oleks saanud ära hoida kui üks omanik oleks võtnud vastutuse koera võttes.

Pean ennast väga vastutustundlikuks koeraomanikuks, kelle üheks ülesandeks on tagada oma koerte turvalisus – väljendub see koerte teadlikus kasvatustöös ning ohtude ennetamisel avalikus ruumis. Lisaks hoolin ma alati sellest, et minu koerad ei tekitaks teistele ebamugavust, ei tohi nad teiste inimeste ega koerte peale haukuda, ei lase teiste inimeste juurde nuuskima (paljudel on koerahirm või allergia jne.), rihmastan nad alati kui inimesed/koerad jalutuskäigul meie silmapiirile ilmuvad jne.

Ohhh ja siis tuleb mingi süüdimatu pilvedes hõljuv (oiii kuidas nüüd ropendaks!) tädi ning nullib minu kasvatustöö ja külvab minusse paanilist hirmu.

Kirjeldan möödunud laupäeva.
Mudilane on loomupärane umbusklik tüüp, kes enne arvamuse kujundamist soovib ise tasapisi veenduda, mis on olukord ja kes on kes. Mudilase enesehinnangu tõstmiseks olen teinud ära väga suure sotsialiseerimise protsessi. Laupäeva hommikul veetsime 2tundi koertenäitusel, näitamaks mudilasele, et koertemassi keskel olemine on väga okei, õpetades teda neutraalselt selles olukorras tundma. Esialgu istusime tribüünil, et ta olukorraga tutvuks, seejärel jalutasime koertemasside keskel, seejärel tiir õues, jälle tribüünile ning koerte keskel neutraalselt jalutama. Üks mõnus eesmärgipärane laupäevahommik, kus koera hakkamasaamine selles saginas oli rõõmutekitav.

Koju jõudes läksime tavapärasele metsatiirule.
Metsatiirult naastes olime pikal teesirgel, kus koerad saavad lahtiselt olla. Märkasin kaugelt ühte suurt koera, panin koerad rihma ja jätkasime teekonda. (ps. õigusselguse huvides teen vahemärkuse, et piirkond kus asume võivad koerad olla rihmastamata kui nad alluvad omaniku korraldustele ning ei kujuta ohtu inimestele/metsloomadele/teistele lemmikloomadele) Minu ja võõra koera vahemaa oli ca 75m, kui märkasin, et lahtiselt olev koer sööstab otsejoones meie suunas. Mida lähemale koer jõudis, sain aru, et tegemist on kaukaaslasega!!! Ülisuure isendiga, kes SÖÖSTAB meie suunas!!! Läksin tee pealt lumme, et peagi meieni jõudva koera liikumist takistada, võtsin Nèra sülle ja Berta enda selja taha ning hakkasin loomaliku häälega röökima (eesmärk oli koera ehmatada ning omaniku tähelepanu sündmusele pöörata). Peas käis tuhat mõtet läbi ja nägin vaimusilmas kuidas see kaukaaslane mu koeri rapsima hakkab. Koer saabus minuni ning hakkas mu peale kargama, mille tulemusena kukkusin põlvedele. Ise loomalikult röökides, maas põlvitades hakkasin käte/jalgadega koera sööste minu koerte suunas takistama (maha kukkudes lendas Nèra sülest) ning jätkasin enda kehaga takistamast võõra koera ründeid minu koerte suunas (tark tegu eks! kuid selline oli minu refleks). Tulemus oli see, et Nèra kiunus (ma tõesti arvasin, et see koer on Nèra pooleks hammustanud) ning Berta asus võõrast koera vastu ründama.

Just samal hetkel kuulsin kuidas piiksuv naisterahvas hüüdis „mis te maadlete seal lumes, laske oma koerad lahti, las nad mängivad omavahel“.
Minu kutsikas teeb imelikku häält, vanem koer uriseb hambad laiali ning mina olen koera sööstu tagajärjel lumme kukkunud ja siis mingi (piiks!) (piiks!) (piiks!) tädi ütleb, et ma laseksin oma koerad MEID RÜNDAVA KOERAGA MÄNGIMA!!!

Ausalt, kas tõesti on olemas nii rumalaid inimesi, kellele on antud koerad! Otsustasin tädile kätega kallale minna ning absoluutselt kõik oma teadaoleva roppuste sõnavara talle selgeks õpetada! Kui märkasin, et tal oli kaasas laps. Otsustasin vait jääda, kuigi sisemuses röökisin.

Mingil hetkel sai see naine oma koera kätte, tuvastasin, et minu koertel füüsilised vigastused puuduvad, otsustasin sündmuskohast lahkuda. Aga mida tegi tädi! Ta lohises oma koeraga meile järgi ning ütles, et oodake laseme oma koerad lahti, las mängivad. NAGU PÄRISELT OLED SA NIII RUMAL! Eemaldusin olukorras kui hiidkoera omanik hõikus oma mängusoovi meile saateks!

Esiteks toimus koerte vahel võimuvõitlus, minu koerad on mõlemad alla 10kg, sinu oma on 80kg hiiglane ja teiseks sa teed otsuse, et oled leidnud oma koertele õiged mängupartnerid!!!
Jumal sa näed aga ei mürista!!!

Tädi käest sain teada, et tõug on Leonberger (koer nägi väga kaukaaslase moodi välja. Leonbergeri tõugu tunnen hästi!) ja koer noor (ok, koera rünnak meie suunas ei olnud tingitud agressiivsusest aga paanikas sellist asja on keeruline tuvastada. Lisaks meie kandis elab agressiivseid kaukaaslasi. Ilmselt ahvatles seda noort isast meie jooksuajaga Nèra). Kuid miks põrgupäralt sa oma kergesti koolitatavat tõugu koera ei koolita?

Sündmusel oli pealtnägija, kes ütles, et tädi, nähes meie maadlust lumes, ei jooksnud oma koera ära tooma, vaid jalutas ning mitte kui kordagi ta ei palunud minu käest vabandust ega kahetsenud juhtunut!

Laupäevase jalutuskäigu rünnaku tagajärjeks on:

• Astusin suure(d) sammu(d) tagasi Nèra sotsialiseerimise protsessis

• Suured muljumisjäljed minu reitel ja seljal

• Valutav käsi

• Katkised jalutuspüksid

• Ära ilastatud jope

• Paanikahoog, mille tagajärjel kodus kokku kukkusin ning terve õhtu migreenivaludes vaevlesin (ma tean mul on suured hirmud koerterünnaku osas ja ma teen selles vallas endaga tööd)

Armas oli see, et kui ma diivanil pikali olles peavalu käes vaevlesin siis mõlemad koerad keeldusid minu juurest lahkumast – üks tuustik soojendas mu kõhtu ja teine tuustik soojenda mu jalgu.

Laupäeva sündmus tõestas, et kui tekib reaalne oht mu koertele siis olen valmis oma kehaga neid kaitsma. Kuid see ei ole õige lahendus. Pipragaas on mul olemas ja olin valmis seda käiku laskma (kasutamast takistas asjaolu, et ma kukkusin ise lumme ning pipragaasi haaravale käele tegin väga haiget), kuid paanika-/hirmuhoos võib sellega piserdada ennast/oma koeri.
Tõdesin, et ma ei ole valmis ega oska reaalselt koerte rünnakuid eemale tõrjuda. Kui ainult oleks sellekohaseid õpetusi või reaalseid trenne, osaleksin sellistes kohe!

Ohhh kuidas ma vihkan kasvatamatute koerte omanikke, kes ise ei taju probleemi ulatust!
Ma ei taha enam karta, ma keeldun kartmas, ma protesteerin kartmise tunde vastu!!!

Jää hüvasti mu kallis armas helekollane kutsu ...

Kõik, mis täna on nii loomulik võib homme olla kadunud. Igapäev tuiskan ringi, uued mõtted ja ideed peas ning muudkui olen oma tegemistega homses. Miks ei võiks võtta aega olla hetkes, mõelda, et see just siin ongi nii hea, et just see hetk on nii täiuslik, just see, mis mind ümbritseb on nii oluline ja kaduv.

Peas tiirlevad tuhat mõtet, et võib-olla oleks saanud veel midagi teha võib-olla kui oleks siis teisiti teha saanud oleks kõik veel alles. Kuigi mõistuse hääl mu peas juba röögib, et aitab, aitab nendest võibolladest, sest kõik ongi alati nii nagu on.

Seda postitust ei suutnud ma mitmeid päevi kirjutada, nii põrgulikult kiskus kõik seest kokku kui mõtlesin Sinu, meie kalli Nora peale. Hea, et arvuti klaviatuurile kukkuvad pisarad saab ära pühkida ning jälle Sulle, mu kallis mõelda ning mõelda kuidas sa oma tervete tugevate jalgadega nüüd sealpool Vikerkaart koos Rolfiega jooksed.

Mäletad kuidas Sa meie väikest Jossut valvasid kui ta alles vankris olid. Tunde lamasid vankri ees kuni beebi ärkamiseni. Mäletad kuidas sa mürahoos nii Jossu kui Matu uued dressipüksid katki sikutasid, Sinule tegime pai aga poisid said pahandada, et uute riietega õue mürama läksid. Mäletad kuidas sa meie emal kulmu lõhki jooksid, nii et viisime ema traumapunkti õmblema, mäletad kui see juhtus võttis ema su kaela ümbert kinni, tegi kalli ning ütles, et õnnetusi ikka juhtub. Mäletad kuidas alati tulid mulle väravasse vastu ning blokeerisid maja ukse minu eest ära, sa ei lubanud mul uksest siseneda, enne kui olin Sind piiiiikalt paitanud, musi laubale andnud ja masseerinud.

Ka viimasel ajal kui ikka raskem ja raskem oli sul püsti tõusta tulid Sa alati värava juurde mind tervitama ning meie rituaal kestis kuni viimaste minutiteni. Meie väike massaaž, kalli-kalli ja musi laubale, kuni lõpuni. Mäletad kuidas ma alati Sind "minu pisikeseks" kutsusin, kuigi olid väärikas bernhardiini neiu.

Jah ma valetan nüüd endale ja ütlen, et mul on heameel (päevas sada korda veenan ennast sellega), et Sa lendasid teisepoole Vikerkaart, sest nüüd saad sa joosta ja mürada just nii nagu sa kutsikana tegid – rohmakalt, rõõmsalt ja vallatult. Anna andeks, kui pidid valu tundma aga me ei suutnud lubada Sul meie juurest ära minna. Anna andeks, et isekad olime, anna andeks, et tahtsime Sind igavesti enda juures hoida. Ma ju tean, mida sa tegelikult tundsid. Aga ma tean, et nüüd sa lendad, jooksed, hullad ja mängid Vikerkaaremaal.

Tea, et minu viimane musi Sinu laubale jääb saatma Sind igavesti, kaitsku see Sind ning hoidku see Sind õnnelikuna kus iganes Sa oled. 

11 aastat valmistasid Sa meile rõõmu, alguses väikse põrsavälimusega kutsikana, seejärel väärika riukaid täis bernhardiini neiuna. Luban Sulle, et hoiame mälestust Sinust igavesti ning kui kohtume kingin Sulle taaskord musi laubale.

Kohtumiseni sealpool Vikerkaart armas kallis „minu pisikene“ Nora.  
Jää hüvasti mu kallis helekollane kutsu, igatsen Sind lõpmatuseni!