Mind on lapsepõlvest alates õpetatud tolereerima eripärasusi, aktsepteerima erinevaid inimesi meie ümber ning õpetatud, et enne hinnangu andmist tuleb alati panna ennast vastupidise seisukoha omaja olukorda ning öelda välja oma seisukoht ainult siis kui esialgsed emotsioonid on maha jahtunud.
Terve oma elu, päris mitu aastakümmet, olen selle õpetuse järgi elanud. Tolereerinud inimesi, kes ei ela minu põhimõtete järgi, üritanud jääda neutraalseks kui minu väärtushinnanguid ei aktsepteerita. Kuid esmakordselt elus olen jõudnud punkti, kus ma ei suuda tolereerida inimesi, kes ei taha oma koeri kasvatada!
Minust on hakanud kujunema küüniline kasvatamatute koerte omanike vihkaja! Isegi seda mõtet kirjutades krigistan hambaid ning tahaks käsi rusikasse pigistada ning röökida!!!
Minus tekitab suurt valu hiljutine Nora ja Berta õe lahkumine ning tugevat ängi tekitab eelmise aasta sügisel juhtunud kohutav tragöödia ühe mulle teadaoleva inimesega Inglismaal. Nimelt teda ja tema 2e rihmastatud koera (10 kuune mudi ja 6 aastane sheltie) ründas nende tavapärasel jalutuskäigul lahtine koer. Omanik sattus haiglasse, kus tal selja haavu õmmeldi ning noor mudi ja sheltie jooksevad nüüd koos Vikerkaaremaal. Suur tragöödia, mida oleks saanud ära hoida kui üks omanik oleks võtnud vastutuse koera võttes.
Pean ennast väga vastutustundlikuks koeraomanikuks, kelle üheks ülesandeks on tagada oma koerte turvalisus – väljendub see koerte teadlikus kasvatustöös ning ohtude ennetamisel avalikus ruumis. Lisaks hoolin ma alati sellest, et minu koerad ei tekitaks teistele ebamugavust, ei tohi nad teiste inimeste ega koerte peale haukuda, ei lase teiste inimeste juurde nuuskima (paljudel on koerahirm või allergia jne.), rihmastan nad alati kui inimesed/koerad jalutuskäigul meie silmapiirile ilmuvad jne.
Ohhh ja siis tuleb mingi süüdimatu pilvedes hõljuv (oiii kuidas nüüd ropendaks!) tädi ning nullib minu kasvatustöö ja külvab minusse paanilist hirmu.
Kirjeldan möödunud laupäeva.
Mudilane on loomupärane umbusklik tüüp, kes enne arvamuse kujundamist soovib ise tasapisi veenduda, mis on olukord ja kes on kes. Mudilase enesehinnangu tõstmiseks olen teinud ära väga suure sotsialiseerimise protsessi. Laupäeva hommikul veetsime 2tundi koertenäitusel, näitamaks mudilasele, et koertemassi keskel olemine on väga okei, õpetades teda neutraalselt selles olukorras tundma. Esialgu istusime tribüünil, et ta olukorraga tutvuks, seejärel jalutasime koertemasside keskel, seejärel tiir õues, jälle tribüünile ning koerte keskel neutraalselt jalutama. Üks mõnus eesmärgipärane laupäevahommik, kus koera hakkamasaamine selles saginas oli rõõmutekitav.
Koju jõudes läksime tavapärasele metsatiirule.
Metsatiirult naastes olime pikal teesirgel, kus koerad saavad lahtiselt olla. Märkasin kaugelt ühte suurt koera, panin koerad rihma ja jätkasime teekonda. (ps. õigusselguse huvides teen vahemärkuse, et piirkond kus asume võivad koerad olla rihmastamata kui nad alluvad omaniku korraldustele ning ei kujuta ohtu inimestele/metsloomadele/teistele lemmikloomadele) Minu ja võõra koera vahemaa oli ca 75m, kui märkasin, et lahtiselt olev koer sööstab otsejoones meie suunas. Mida lähemale koer jõudis, sain aru, et tegemist on kaukaaslasega!!! Ülisuure isendiga, kes SÖÖSTAB meie suunas!!! Läksin tee pealt lumme, et peagi meieni jõudva koera liikumist takistada, võtsin Nèra sülle ja Berta enda selja taha ning hakkasin loomaliku häälega röökima (eesmärk oli koera ehmatada ning omaniku tähelepanu sündmusele pöörata). Peas käis tuhat mõtet läbi ja nägin vaimusilmas kuidas see kaukaaslane mu koeri rapsima hakkab. Koer saabus minuni ning hakkas mu peale kargama, mille tulemusena kukkusin põlvedele. Ise loomalikult röökides, maas põlvitades hakkasin käte/jalgadega koera sööste minu koerte suunas takistama (maha kukkudes lendas Nèra sülest) ning jätkasin enda kehaga takistamast võõra koera ründeid minu koerte suunas (tark tegu eks! kuid selline oli minu refleks). Tulemus oli see, et Nèra kiunus (ma tõesti arvasin, et see koer on Nèra pooleks hammustanud) ning Berta asus võõrast koera vastu ründama.
Just samal hetkel kuulsin kuidas piiksuv naisterahvas hüüdis „mis te maadlete seal lumes, laske oma koerad lahti, las nad mängivad omavahel“.
Minu kutsikas teeb imelikku häält, vanem koer uriseb hambad laiali ning mina olen koera sööstu tagajärjel lumme kukkunud ja siis mingi (piiks!) (piiks!) (piiks!) tädi ütleb, et ma laseksin oma koerad MEID RÜNDAVA KOERAGA MÄNGIMA!!!
Ausalt, kas tõesti on olemas nii rumalaid inimesi, kellele on antud koerad! Otsustasin tädile kätega kallale minna ning absoluutselt kõik oma teadaoleva roppuste sõnavara talle selgeks õpetada! Kui märkasin, et tal oli kaasas laps. Otsustasin vait jääda, kuigi sisemuses röökisin.
Mingil hetkel sai see naine oma koera kätte, tuvastasin, et minu koertel füüsilised vigastused puuduvad, otsustasin sündmuskohast lahkuda. Aga mida tegi tädi! Ta lohises oma koeraga meile järgi ning ütles, et oodake laseme oma koerad lahti, las mängivad. NAGU PÄRISELT OLED SA NIII RUMAL! Eemaldusin olukorras kui hiidkoera omanik hõikus oma mängusoovi meile saateks!
Esiteks toimus koerte vahel võimuvõitlus, minu koerad on mõlemad alla 10kg, sinu oma on 80kg hiiglane ja teiseks sa teed otsuse, et oled leidnud oma koertele õiged mängupartnerid!!!
Jumal sa näed aga ei mürista!!!
Tädi käest sain teada, et tõug on Leonberger (koer nägi väga kaukaaslase moodi välja. Leonbergeri tõugu tunnen hästi!) ja koer noor (ok, koera rünnak meie suunas ei olnud tingitud agressiivsusest aga paanikas sellist asja on keeruline tuvastada. Lisaks meie kandis elab agressiivseid kaukaaslasi. Ilmselt ahvatles seda noort isast meie jooksuajaga Nèra). Kuid miks põrgupäralt sa oma kergesti koolitatavat tõugu koera ei koolita?
Sündmusel oli pealtnägija, kes ütles, et tädi, nähes meie maadlust lumes, ei jooksnud oma koera ära tooma, vaid jalutas ning mitte kui kordagi ta ei palunud minu käest vabandust ega kahetsenud juhtunut!
Laupäevase jalutuskäigu rünnaku tagajärjeks on:
- Astusin suure(d) sammu(d) tagasi Nèra sotsialiseerimise protsessis
- Suured muljumisjäljed minu reitel ja seljal
- Valutav käsi
- Katkised jalutuspüksid
- Ära ilastatud jope
- Paanikahoog, mille tagajärjel kodus kokku kukkusin ning terve õhtu migreenivaludes vaevlesin (ma tean mul on suured hirmud koerterünnaku osas ja ma teen selles vallas endaga tööd)
Laupäeva sündmus tõestas, et kui tekib reaalne oht mu koertele siis olen valmis oma kehaga neid kaitsma. Kuid see ei ole õige lahendus. Pipragaas on mul olemas ja olin valmis seda käiku laskma (kasutamast takistas asjaolu, et ma kukkusin ise lumme ning pipragaasi haaravale käele tegin väga haiget), kuid paanika-/hirmuhoos võib sellega piserdada ennast/oma koeri.
Tõdesin, et ma ei ole valmis ega oska reaalselt koerte rünnakuid eemale tõrjuda. Kui ainult oleks sellekohaseid õpetusi või reaalseid trenne, osaleksin sellistes kohe!
Ohhh kuidas ma vihkan kasvatamatute koerte omanikke, kes ise ei taju probleemi ulatust!
Ma ei taha enam karta, ma keeldun kartmas, ma protesteerin kartmise tunde vastu!!!
No comments:
Post a Comment