Loomulikult mulle meeldivad minu tehtud fotod aga see ei ole
kuidagi seotud sellega, et ma oskaks pildistada. Ma tõesti ei ole kunagi
fotosid teha osanud, minu loogika on see, et kui teha korraga 500 fotot siis
1..2 on ikka sellised, mida julgeks blogisse pista. Ning minu fotografeerimise
teadlikkus piirdub sellega, et kaamera tuleb „auto“ režiimile panna ja ongi asi
korras. No nüüd telefoniga pildistades ei ole vaja isegi seda režiimi peale
panna.
Aga sellel nädalavahetusel hakkasin kahtlema, et äkki ikkagi
on minus fotograafi alget! Fotograafile on tähtis hea võte ja kõik muu ununeb,
sama juhtus minuga!
Rahumeeli jalutasin rannas, kui võtsin taskust telefoni, et
vaadata aega. Ja siis äkki minu ees ojas päevitas nastik ning koer tormas ussi
suunas. Tühja sest koerast ja koera ohutusest, selle asemel, et koer eemale
kamandada, kukkusin hoopis pildistama. Normaalne käitumine!! Õnneks esimese
kutsumise peale Berta ka ära tuli aga ussi piidles ikka väga hasartselt edasi.
Selline pulk vees?
Väike nastik
Siin sai koer käskluse eemale hoida
Seda ma tean, et luiged on oma kaaslastele ja pesitsuskohale
väga truud aga, et ka nastik on oma pesitsuskohale lojaalne, seda ma ei
teadnud.
Luidja rand on mulle juba ca 10 aastat kodurannaks ning igal
aastal on see ojakoht see, kus ma olen pidanud nii joostes kiiruga nastikust
üle hüppama kui ussi ujumisest kõrvale
laveerima. Lisaks seal samas on luikede pesitsus koht ning igal aastal on seal
just 2 luike, kes ka nüüd olid oma 8 pojaga ujumisõppel meres. Pidin ka järgima,
et pesakond mulle väga lähedale ei triiviks, sest kuigi nad on minu
liikumistega seal rannas harjunud võib luik ohtu tunnetades väga rängalt
inimest rünnata.
Selline looduskogemus siis sellel nv-l.
Berta tshillib rannas
Koera näos peegeldub tõeline rahulolu
Mõnus :)
Painutused pulgaga
Ahjaa, lisaks sellele enne vetikate rünnakut tegi koer ca 2e
tunnise ujumise (puhkepausita) treeningu ning mina sain veel kardirajal
võistlustele kaasa elada. Tegus nädalalõpp!
Berta auks on isegi karikatuur tehtud! Ilmselt nähti kuidas
ta nädalavahetusel Luidja rannas palke veest välja vedas. Koer sattus vahepeal nii hoogu, et hakkas
palki avamerele tagasi vedama, kuid hiljem selgus, et see oli hoopis kaval
manööverdus, et hiidsuur palk kaldale triivida. Russellid on rauast, sest peale
palgivedu oli koeral jalad krampis, mille tulemusena asus kolmeliikmeline
massööride tiim teda mudima ja koer sai jälle jalad alla. Kohe kui koeral jalad tööle hakkasid oli ta taas palgi juures ja vaatas anuvalt otsa, et kes nüüd selle talle vette viskab.
See kõik on tõsi
Berta varustab mind küttepuudega
Palk oli tõeliselt raske
Koer supleb päikseloojangus
Tolmune põld?
Taaskord kultuuri ja spordiga rikastatud nädalvahetu (isegi Hiiu Folgile sai pilk peale visatud!).
Berta sai nädalavahetusel ujumise trenne kui nad Jossuga meres sulpsasid. Peale tunnist meres kalpsamist oli rannas 2 läbikülmunud jõmpsikat. Avastasin, et see, mis toimib koera peal, toimib ka lastega. Seega peale läbikülmumust käsutasin Jossu koos Bertaga liivale pulga järgi jooksma - toimis! Hetkega olid mõlemad taas üles soojenenud ja valmis tegutsema.
Ujuma!
Pearingid
Suplus
Leia pildilt koer! Mina ei leidnud aga ta on seal
II teema
Mõtlesin oma kinnisvara väärtust tõsta ning otsustasin, et hinna lööb lakke kui maja kõrval on isiklik järv - tehtud!
Järv - olemas! Järgmine plaan luiged muretseda
III teema
Sünnipäevad on toredad asjad. Eriti vahva on kolleegi tema sünnipäeval ärritada - 500 õhupalli, pool hommikut ja üllatus valmis! Kuskil seal all on töölaud, tool, arvuti ja tootenäidised.
Pärnusse võistlema sõites avastasin, et terve juuni on
võistlusvaba olnud! Kuidas see siis niimoodi läinud on, ei tea, kuigi trennis
olen hoolsasti käinud.
Enne starti veel kiiruga mõtlesin meie tiimi eesmärgid välja
ja nendeks oli hüpekal 0 rada ning agilitys korralikud kontaktid saada. Selle
võistlusega täitus kuu kui olen trennides järjepidevalt 2o2o kontakte
klikkeriga teinud (no ütleme, et täitus ka kuu kui ma koera klikerdan), seega
oleks ju õigustatud ootus, et kontaktides viiekaid ei saa!
Rada - hy
Isegi ei oska öelda, kas rada oli raske või mitte.
Võistlusmeeleolu ei jõudnud minuni, näiteks kui tulin tagasi rada õppimast,
taipasin, et ma olin unustanud Kristit endale appi kutsuda:D
Start ja no ei olnud rajal just see kõige kiirem koer. Koera
kiirust võtsin ka ma ise oluliselt maha, sest vahetult enne rajale minekut
tegin jooksuplaneeringu ümber ja nii ma koerale mitmel korral jalgu jäingi.
Sellel võistlusel tajusin, et Bertale mõjuvad kiirendavalt eestlõikamised ning
olukorrad kus ma koerajuhtides kaugele ei torma. Eriti uhke olen ma slaalomisse
saatmise ja selle lõpus eestlõikamise tegemise üle, see tuli minu arust
perfektselt välja ning koer oli seal kus ma planeerisin, et ta oleks. Seff.
Tulemuseks 0 rada – meie esimene A3 tandril, kuid kiirus
veeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeenivalt aeeeeeeeeeeeeeglane (kahjuks, mina
põhjustasin selle!)
Rada oli taaskord minuarust väga kerge v.a. ehtne Berta
lõks. Vot selles ma süüdistan Berta Lexberry`se geene ja kõige otsesemalt Lexit
:D (vigade parandus: tuleb välja, et see ei ole Lexist, vaid puhas Berta spetsialiteet :))!!! Kui tunneli ees koidab tõke siis Berta on eesolevast tõkkest nii
lummatud, et ta ei suuda kiusatusele vastu panna ja võtab selle tõkke ning siis
meenub mina. No selles samas kohas meil dsq tuligi, sest see oleks ime olnud
kui see oleks tulemata jäänud! Järgmine kord kiljatan sellistes kohtades ehk
saan koera tähelepanu endale.
Aga meie kuu pikkune kontakti harjutamine lõppes sellega, et
Berta oli eesolevast kontaktist nii vaimustuses, et igaks juhuks fikseeris A
tipus kontakti ära (nimelt jäi ta sinna seisma 4ks sekundiks!!!) ning siis
roomas alla ja tegi ilusa ülehüppe, ülehüpe oli ka poomil. Põrgusse küll!! No ma oleks võinud ju neid korrigeerida aga
ei. Ohh mind küll. Taaskord oma komberdustega põhjustasin koera aeglustust.
Rada – ag
Minu arust kerge joostav rada, kuid 10karistust tulid ikka
nendest igipõlistest kontaktidest. Oehhh! Jätkame üllast tööd nende neetud
kontaktidega.
Ma olen väga kindel, et ma ei treeni neid korrektselt.
Ahjaa kolmanda raja A-l oli päris hea ehmatus. Berta jäi
jälle A tippu seisma, nii kui pilgu ülesse viskasin, avastasin kohtuniku ja
Berta näod peaaegu ühel ja samal kõrgusel – kerget segadust see tekitas küll :D
Ahjaa rada ununes, seega olen väga pettunud oma kohmakast
juhtimisest, sest just kolmandal rajal oli koer ekstra ergas ja kiire, oleksime
võinud hea kiiruse sealt kätte saada.
Rõõm oli avastada, et päike ja soojus koera uimasemaks ega teotahtetumaks ei tee, kurb on see, et seda teen hoopis mina oma konarliku juhtimisega!
Seltskond oli super, aitäh teile!
Õnnitlused Erkkile ilusate jooksude eest, Kristile Yesi ülemineku eest ja noh see vist ei ole üllatus, et Kristit tuleb õnnitleda ka Lumi stabiilsete puhaste jooksude eest :)!
