Kuna aasta alguses tuleb meie võistlustesse pikem paus siis on hetkel eesmärgiks nii paljudel võistlustel osaleda kui võimalik. Seega taaskord sai ette võetud 3h automatk, et Nèraga joosta Vastse-Kuustes.
Võistluste eesmärk oli minu sahmerdamise juhtimisstiili pehmemaks muuta ning ilusaid kiikesid koer tegema panna. Eks see sahmerdamine läheb paremaks väikeste sammudega, kuid avastasin, et kui mul on võimalik kiige juures seisatada ja kontrollida siis on kiige sooritus hea aga kohe kui jään koerast tahapoole siis on lendkiik.
Aga nüüd jooksudest.
HY rada Jälle üks rada, mille saab kirjutada puuduva stardipüsivuse arvele. Rajale minnes teadsin, et ma ei jõua sellel pikal sirgel koeraga võidu joosta, kuid lootsin, et toimib „edasi“ käsklus ning seejärel jõuan tagant tulekut kontrollida. Nojah, oleks ju toiminud kui ma oleks selle käskluse andnud aga vaikisin ja nii Nèra minu jurude tuligi. Tulemuseks DSQ
AG rada 1 Väga meielik rada. Pikad ärasaatmised ning turvaline algus. Seega tulemuseks puhas rada ja kiirus 6m/sec kanti. I koht ka. Ainukene miinus oli slaalomise saatmine, kus ma ei riskinud eestlõikamist teha, vaid saatsin sülekaga ta. Toimis, kuid oleksin eelistanud, et mu paika pandud plaan oleks toiminud.
AG 2 rada .Kurjam kui kahju, et peale poomi ta otsustas otsetõkkele minna. Kuna viimasel ajal ei ole suurvõistlustel järske poomipöördeid tehtud siis olengi selle treenimise tahaplaanile jätnud, seega ma väga üllatunud ei olnud, et koer nii toimis.
AG3 rada. Muidu oli rada väga ilus aga olin hirmus kuri, et ma Nèra lendkiike ei läinud parandama, seega ma enne poomi tõket ta valele poole saatsin. Kui aus olla siis ma tegin seda isegi meelega, sets viiekaga radasid ma ei taha kirja saada ning tahtsin ka testida, kas tahasaatmine kaugelt õnnestub,. Õnnestus!
Kokkuvõttes on Nèra ülitubli väike printsess. Ta teeb täpselt seda, mida ma näitan. Lähiaja eesmärgid on meie stardipüsivuse võistlustingimustesse üle tuua, kiige treeningu jätkamine, kaared väiksemaks ning ikka see igipõlise poomi treenimine.
Tundub, et tuleb oma 10 asja kokku pakkida ja Lõuna-Eestisse elama asuda! Mis muud siis otsustada kui november ja enamus detsembri nädalavahetused tuleb Vastse-Kuuste agilityhallis veeta.
Tuleb vist ikka ennast kokku võtta ja organiseerida üks õigetes mõõtudes, hea aluspinnaga ning soojustatud agility hall Tallinna piirkonda. Tako halligraafik on nii pungis kui veel olla saab ning südaöösel trenn mind väga ei vaimusta. Võtsin vastu otsuse, et kui treenin siis annan endast 100% ning pooles vinnas ei tee midagi. Sellest ka minu südaöiste treeningute vastuseis. Aga mis siin vinguda, Lõuna-Eesti on ju tegelikult lähedal ning seal võistlemas käia ei ole ju ületamatu takistus. Seega sai laupäev plaani võetud ning eesmärgiks treenida. Tahtsin treenida võistlustingimustes stardipüsivust ning kiike.
Etteruttavalt võin öelda, et stardipüsivus on minu ebapädev käitumine ning kiik oli ilus.
Aga esimene HY rada ning otsustasin, et teen stardipüsivust. Ma tõesti ei tea miks ma panin ta valesti starti, eesmärgiga, et koer võtaks koheselt vale tõkke. Ma ei tea ka miks ma ikkagi tegin seda stardipüsivust kui mul enesetunne ütles, et ma ei ole valmis selleks! Aga lappama see läks ja Nèra varastas ning võttis teise tõkke valelt poolt. Kolmandal katsel otsustasin teha lendstarti kui Keida mulle seda hõikas (aitäh, et nii tegid!) ning ülejäänud rada ilus ja kiire.
Esimesel AG rajal petsin Nèra ära. Enne meid jooksis Seva ning kui ta oli 4l viimasel tõkkel, panin Nèra kaugele istuma ning ise eemaldusin temast. Kui Seva lõpetas ja kohtunik vile andis, olin juba piisavalt kaugel ja andsin loa koeral startida. Ehk siis petmisega stardipüsivus, ei ole ka just hea lahendus. Aga rada tuli kiire ja puhas, mõned meile omased suured kaared ja mitte just kõige tihedamad pöörde sattusid rajale, kuid kiiruseks 5,76m/sec ning I koht
Teisel AG rajal ei olnud stardipüsivust väga vaja, kuid tegin ikkagi mikroskoopilise püsivuse. See-eest teised tegid minule omast lendstarti. Kahju, et ma koera A-lt ära suunasin. Sealt see DSQ sisse tuli! Oleks ma kätt tõstnud ning muutnud enda trajektoori kui koer A-l aga ma ei teinud seda! Mhhh kahju! Aga ülejäänud rada taaskord väga ilus ja kiire.
Super tubli koer mul ikka. Oma jooksu videosid vaadates on ikka mu tehnika väga kole! Palju tööd tuleb veel endaga ära teha. Lisaks hakkan oma füüsilisele vormile rohkem rõhku panema. Olen küll väga heas vormis aga võiks ju paremaks saada ning kiiremaks.! Läbi raskuste tähtede poole, eks!
MM andis mulle megasuure emotsionaalse ja motivatsiooni tõuke. Siiani vaimusilmas näen kuidas Martina Magnoli oma vapra Kikiga maailmameistriks jookseb.
Seega Reetta Pirttikoski radadele läksin täis enesekindlust ja tahtejõudu. Tulemuseks 2 esikohta (kiirused 5,14m/sec ja 5,27m/sec) ja 2 DSQ-d.
Esimsese DSQ põhjus oli selles, et ma ei olnud rahul Nèra kiigega ning panin ta sinna tagasi ja teine DSQ tuli HY rajal kus otsustasin teha keerulise lükke, kuigi lihtsam kombo oleks andnud puhta tulemuse. Aga kuna see eestvalssimine mul väga hästi ei õnnestu, üritan seda aina sagedamini võistlustel teha, et see selgeks saada.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et aitab rabistamisest ja kahtlemisest, et kas ühte või teise kohta jõuab, Tegelikult õige planeeringuga jõuab kõikjale ning ka kõige kiiremas kohas eestlõikamist teha (kuigi seda ma ei tee kui on oht koeraga kokku joosta) ei ole probleem.
Seega enesekindlus ja otsus, et saan hakkama on märksõnad! Ja kui ei saa mingil rajal hakkama siis tähendab, et treenime edasi ja asi selge!
paraadfoto
tavaline olek
kohustuslik karikafoto
Ps. meil hetkel käib usin treening minule fokuseerimisega ja stardipüsivuse selgeks saamisega.
Vahepeal on juhtunud väga erinevaid sündmusi, mis minu tavalise elurutiini segi paiskas ning sundis hetkeks peatuma ja mõtlema, et kuidas edasi. Kõikide sündmuste möllus juhtus see, et enne aasta kõige tähtsamat sündmust – agility MM – treenisin ennast ja koera minimaalselt. Osaliselt tingis minu muutunud elukorraldus, kolmandate isikute pahatahtlikkus ning avastasin, et nähtamatu sein on minu ette tulnud ja ma ei osanud sellest läbi murda. Üks osa mängis ka minu trots, kus ühel hetkel tajusin, et minu ja Nèra meeskond ei kuuluga meile, vaid me teeme seda kellegi teise heaks ja kellelegi teisele millegi tõestamiseks. Nii juhtuski, et enne suursündmust olime praktiliselt 3e kuulisel agility pausil, füüsiline ettevalmistus oli puudulik nii minul kui koeral, lisaks oli mul sügavalt ükskõik kõigest ja kõigist.
Julgen sellest alles nüüd rääkida, sest nüüdseks on see kõik selja taha jäetud ning uue innuga edasi marss on alanud.
MEIE - hinges, südames, mõtetes nii kodus kui võistlustandril. Me oleme ÜKS!
Aga täpsemalt Agility Maailmameistrivõistlustest. Mida võistlus lähemale, seda rohkem hakkasin endas muret tundma, et kas tõesti sellise tundega minnaksegi nii tähtsale võistluse vastu. Ma ei suutnud ennast viia sellesse staadiumisse, et reisi organiseerida, asju pakkida või üldse reis läbi mõelda. Juhtuski nii, et asjad sai pakitud 2 tundi enne laeva väljasõitu ning otsustasin, et eks Stockholmis vaatan kuidas ja mis suunas tuleb Kristiansdati sõita. Selgus, et ka ööbimiskohas olime Nèraga täiesti üksi, seega kogu reis oli ülesse ehitatud sellele, et ma pean üksi hakkama saama.
Rootsi karge hommik
Bromöllas jalutamas
Meie Bromölla kodu
Tagasiteel tegime ka turistikat
Nèra on maailma parim reisikaaslane! Pikal laevareisil saime ära räägitud kõik jutud ning ca 500km autosõit sujus viperusteta.
meie esimene selfie :)
Kohapea selgus, et võistlusnärv on kaduma läinud ning ilmselt olen kohalikul võistlusel ka rohkem pabistanud kui suurel maailmaareenil. Võimalik, et ca 20a profisportlase kogemus on oma töö teinud ja saanud üks asi selgeks, et kui võistlusnärv siis mõõdukas ja ükski võit ega kaotus ole seda väärt, et ennast sinna kuskile ära kaotada. Tuleb olla hetkes ning nautida!
Hetk enne vetkontrolli
Meie pesamuna - kallis Marta!
Võistlusareen
Sätiem avatseremooniale
Meie meeskond
Aii kuidas ma nautisin seda spordipidu!!!! Teen endast kõik oleneva, et saaks ka mitmel järgneval aastal olla koondises ning joosta oma elu parimaid jookse.
Tõeline kogemus algas neljapäevase HY meeskondliku rajaga. Rada õppides sain ise aru ja ka mulle öeldi, et lendstardiga ei ole siin midagi teha! Kahjuks Nèra ei püsi karvavõrdki stardis ja MM-l seda ka katsetama ei minda. Nii oligi, et tõmbetunnel neelas Nèra, kuid enne seda ja peale seda oli täiuslik jooks! Milline nauding oli joosta, nautisin igat hetke sellest jooksust! Parim tunne ever!
Kahju, et rajatoimkond ja kohtunikud mulle rajal ette jäid, kuid kui aus olla siis see segas ainult mind, Nèra tegi oma tööd!
Reedel oli AG rada. Minu hinnangul oli ainukene murekoht kiigelt järsk pööre. Pauk tuli luuavarrest ja minu väike printsess läks poomi asemele tunnelisse??!! See oli megaüllatus, sest meie meeskonnal on väga hea verbaalne takistuste teadmine. Kontaktpinna ja tunneli eristamist olen väga palju treeninud ning võistlustel varem ja treeningul on see õnnestunud 99,9% ja siis nüüd Rootsis ei õnnestunud! Kahju oli sellest! See ehmatus lõi mind pahviks, sest seda ma ei oodanud! Aga muidu olin rahul kuidas Nèra edasi töötas ja saime ka selle rajaga enam-vähem hakkama kui ma ennast kogusin.
Kokkuvõttes, olen üliõnnelik, et ma koondisesse sain ning MM-l osalesin. Parim tunne ever ja see möll ning trall on nii lahe! Kuigi Nèra oli ebakindel selles lärmis ning lõputseremoonial oli ta nagu väike jänespüks siis tema käitumist tõlgendades nägin, et väikeste sammudega hakkab ta kindlamaks muutuma.
Väuke koer suures maailmas
Tõde on see, et enamus ajast meie tipp sportlased on puhkeasendis :)
Maailma parimad - Eesti koodnis!
Kuidas edasi! Väike paus ning siis paneme paika väga kindla treeningplaani.
Minu ja koera füüsilise vormi eest hakkasin hoolitsema juba kohe ning meie murekohad agilitys on samuti suure tähelepanu all. Tegutseme plaanipäraselt ning see, mis oli Rootsis oli väike eelaimdus, milleks minu väike must printsess võimeline on! See koer on parim ja ma annan endast maksimumi, et olla Nèra vääriline!
Läbi raskuste tähtede poole :)
Aitäh Eesti koondis ja taustajõud! Soe tunne tuli sisse kui sain teada kui paljudele ma korda lähen! Anname endast parima, et tulevikus meie üle rohkem uhkust saaks tunda!
Suvi kujunes nii, et treeninguid oli vähe ning juulis/augustis tekkis sisse pikk puhkepaus.
Augusti lõpus õnnestus minna Soome ning osaleda Janakkala Openil. Järgmine aasta kindlasti uuesti. Nii sõbralikku ja toetavat atmosfääri ei ole ammu tundunud. Nii lahe kui tuntakse huvi treeningmeetodite kohta ning ollakse vaimustuses Nèra oskustest. Äge!
Peale pikka puhkeperioodi oli keeruline minna rajale hüperaktiivse koeraga ning lootused ei olnudki suured. Seda enam oli kahju meie kiige viiekast, mis röövis meilt Caciabi aga eks järgmine kord uus üritus :D
Peaegu RV Caciab vääriline rada! Kui ei oleks seda lkiike olnud :)
Juba traditsiooniks kujunenud Moravia Open juuli alguses.
Kahju, et sellel võistlusel ei olnud me veel Moravia küpsed ning esinemine suht konarlik kuid enda kiituseks võin öelda, et vähemalt 4 rada oleks meil õnnestunud kui meil oleks stardipüsivus ning muud vead tulid minu kogenematusest.
Kui keegi soovib võtta plaani ühe välismaavõistluse aastas siis soovitan Moravia Openit. Ideaalne koht kust saada kätte suurvõistluse kogemus ning panna ennast proovile kui pead mitu päeva järjest mitu rada jooksma. No ja lisaks Tsehhi lahkus, odavus ja positiivsed inimesed. Lisaks ma naudin sooja ja Tsehhis saab sellel ajal alati sooja nautida. Õnneks Nèra ei ole heitunud kui peab 30ne kraadiga lippama, seega selline temperatuur ei ole kurnav ei mulle ega koerale.
Meie tubli beebi Jim
Reis kujunes ülihästi ning tagasi tulles õnnestus meil Kaisaga ära tuua üks väike borderipoiss. Seega reis oli lõbus nagu alati ning Kaisa/Martaga on lust reisida. Nii asjalikke reisikaaslasi ei olegi ammu olnud kui need 2 tüdrukut, iga kell läheks nendega uuesti!
