Toimumiskoht:
Tako
Kohtunik:
Sveta Zolotnikova / Inga Järv
Aeg:
8. märts. 2014
Meie
seekordne eesmärk oli taaskord kindlalt, ökonoomselt ja vigadeta juhtimine.
Koer oli halli sabaudes kuidagi ekstra energiline ja rõõmus, või noh, millal
varem ta teistsugunegi on olnud!
Õnneks
meie stardieelsed rutiinid on hakanud välja kujunema ning suudan juba
tuvastada, et kuidas ja millal koer kontaktseks saada. Seega on hakanud ka
stardieelsed pinged minus täielikult kaduma. Lisaks kõigele võtsin vastu ka
otsuse, et nüüd ja edaspidi on püsivusega stardid ikka need, mis on meie rida.
Vastasel juhul läheb alguses liigseks rabelemiseks.
Esimene
rada
Alguses
oli koer sutakene aeglane aga peale paari tõket sai kiiruse kätte ja juba
joostes tundsin, et juhin koera hästi. No kõik keerulised trikikohad sai meil
perfektselt läbitud ja siis lõpus tegi Berta „bertat“ ehk kui võimalik tõkkelt
tagasi hüpata siis seda teeb ta alati. Jätsin koera sekundiks unarusse ja nii
ta tõkkelt tagasipöördelt tagasi hüppas ja dsq kirja saime – enne seda ja peale
seda oli ülikaunis sooritus. Olin väga rahul enda ja koeraga, ilus! Muidugi
poomi kontakt oli jälle pikkushüppe klassika, mhhhh!
Link
muuvile: https://www.youtube.com/watch?v=hczpL0NfAIM
Teine
rada
Minu
kohmerdamist oli, sest kogemata arvasin, et üks tõke on natukene teises kohas
:D aga dsq tuli minu oskamatusest kiirreageeringut teha. Oleksin talle „stop“
öelnud ja õigesti suunanud, oleks ilus rada olnud aga noh, seekord siis nii!
Link
muuvile: https://www.youtube.com/watch?v=01VK6vquic4
Kolmas
rada
Üks
koht oli selline riski-bisness. Kuni stardini kahtlesin enda juhtimises,
kaalukauss käis ikka ühel ja teisel pool otsust, et kas seda kohta juhtida
paremalt või vasakult poolt A-d. Vahepeal otsustasin teistmoodi juhtida, kuid
otsustasin ikkagi teha nii nagu oli rada õppides teinud. No ja nagu olin ette
ennustanud, jooksis koer tunnelist tulles mulle jalgadesse. Minu viga oli liiga
aeglases jooksus ning oleksin juba koera tunnelisse sisenemist nähes, pidanud
talle karjuma „edasi“ ja „hüppa“ – see jäi tegemata ja nii ta valesti mulle
jalgadesse kimas. Ülejäänud väga kaunis ja ilus rada v.a viimane poomi
ülehüppamine – no on koer!!!
Koht
6s ning kiirus 4,06m/sec
Link
muuvile: https://www.youtube.com/watch?v=4iQntMX2OCk
Kokkuvõttes
olid rajad väga joostavad, lihtsad mõningaste vimkadega, mis nõudis koerajuhi
tähelepanelikkust. Sveta rajad mulle meeldivad ja ennekõike sellepärast, et
kohe alguse saan koera kiiruse ülesse kruvida. Enesekindlus hakkab tasapisi
mulle võistlussituatsioonis ligi tulema, jeee. Videodelt enda juhtimist on juba
päris talutav vaadata. Õnneks viimase aja dsq-d võistlusrajal on sellised napikad olnud.
Aitäh
Kairile ja Leenale filmimast!