Thursday, March 13, 2014

TAKO 8.märts


Toimumiskoht: Tako
Kohtunik: Sveta Zolotnikova / Inga Järv
Aeg: 8. märts. 2014


Meie seekordne eesmärk oli taaskord kindlalt, ökonoomselt ja vigadeta juhtimine. Koer oli halli sabaudes kuidagi ekstra energiline ja rõõmus, või noh, millal varem ta teistsugunegi on olnud!
Õnneks meie stardieelsed rutiinid on hakanud välja kujunema ning suudan juba tuvastada, et kuidas ja millal koer kontaktseks saada. Seega on hakanud ka stardieelsed pinged minus täielikult kaduma. Lisaks kõigele võtsin vastu ka otsuse, et nüüd ja edaspidi on püsivusega stardid ikka need, mis on meie rida. Vastasel juhul läheb alguses liigseks rabelemiseks.

Esimene rada
Alguses oli koer sutakene aeglane aga peale paari tõket sai kiiruse kätte ja juba joostes tundsin, et juhin koera hästi. No kõik keerulised trikikohad sai meil perfektselt läbitud ja siis lõpus tegi Berta „bertat“ ehk kui võimalik tõkkelt tagasi hüpata siis seda teeb ta alati. Jätsin koera sekundiks unarusse ja nii ta tõkkelt tagasipöördelt tagasi hüppas ja dsq kirja saime – enne seda ja peale seda oli ülikaunis sooritus. Olin väga rahul enda ja koeraga, ilus! Muidugi poomi kontakt oli jälle pikkushüppe klassika, mhhhh!



Teine rada
Minu kohmerdamist oli, sest kogemata arvasin, et üks tõke on natukene teises kohas :D aga dsq tuli minu oskamatusest kiirreageeringut teha. Oleksin talle „stop“ öelnud ja õigesti suunanud, oleks ilus rada olnud aga noh, seekord siis nii!



Kolmas rada
Üks koht oli selline riski-bisness. Kuni stardini kahtlesin enda juhtimises, kaalukauss käis ikka ühel ja teisel pool otsust, et kas seda kohta juhtida paremalt või vasakult poolt A-d. Vahepeal otsustasin teistmoodi juhtida, kuid otsustasin ikkagi teha nii nagu oli rada õppides teinud. No ja nagu olin ette ennustanud, jooksis koer tunnelist tulles mulle jalgadesse. Minu viga oli liiga aeglases jooksus ning oleksin juba koera tunnelisse sisenemist nähes, pidanud talle karjuma „edasi“ ja „hüppa“ – see jäi tegemata ja nii ta valesti mulle jalgadesse kimas. Ülejäänud väga kaunis ja ilus rada v.a viimane poomi ülehüppamine – no on koer!!!
Koht 6s ning kiirus 4,06m/sec 



Kokkuvõttes olid rajad väga joostavad, lihtsad mõningaste vimkadega, mis nõudis koerajuhi tähelepanelikkust. Sveta rajad mulle meeldivad ja ennekõike sellepärast, et kohe alguse saan koera kiiruse ülesse kruvida. Enesekindlus hakkab tasapisi mulle võistlussituatsioonis ligi tulema, jeee. Videodelt enda juhtimist on juba päris talutav vaadata. Õnneks viimase aja dsq-d võistlusrajal on sellised napikad olnud.


Aitäh Kairile ja Leenale filmimast!

TAKO Open 22.02


Olime taaskord stabiilsed, ikka ja endiselt dsq sadu :)

Esimene rada
Raja lõpp oli väga kiire ning vaimusilmas otsustasin lõputõketel rakendada käsklus „edasi“, mida olen treeninud ja mille sooritused on väga edukad olnud. Nojah planeerimine on üks asi aga ca 5 tõket enne lõppu, tegin spurdi ja jalg takerdus põrandakattesse ning tekkis raskusi enda püstijäämisega. See kõik kestis küll sekundeid, kuid selle ajaga oli koer planeeritust eespool ning mina pidin tegema ekstra kiireid liigutusi, mille tagajärjel ununes (noh ilmselt oli see vajakajäämine võhmas) käsklused ja nii koer otse ees oleva finiši-tõkke asemel võttis kõrvaloleva keerukama tõkke ja sealt meie kaunis dsq saabuski!  Päris seff enne viimast tõket dsq teha!

 
Teine rada
Kuna koera ebakindlat olekut arvestades otsustasin püsivust stardis mitte teha. No ja ma teadsin, et sellise taktikaga ta ei lähe soovitud kohta ja nii siis teise raja dsq tuli meil kohe teisel tõkkel. Ülejäänud rada kaunis, kiire ja võimas.
Jep, seekord siis püsivuse nahka see jooks, edaspidi ei mingeid madalstarte, püsivus oli, on ja jääb!




Suured tänud Kairile filmimise eest :)

Monday, March 3, 2014

Berta, Coco, Gucci ja klikerdamise rõõmud


Möödunud nädalavahetusel sai mitu uut asja läbi proovitud. Esiteks elu kolme koeraga, kellest üks oli 3e kuune kutsikas, teiseks, mis tulemusi annab klikkimine ning mis tunne on enda jalg raksatusega välja väänata ning silmaga vaadata kuidas pahkluu pakuks muutub.

Kuidas küll mälu tuhmub, alles oli ju Berta kutsikas ja peaks neid kutsikaasju ju mäletama aga vot ei mäleta. Alguses tuli üllatus koera tuppa pissimine ja tihe häda tegemine aga siis meenus, et kuidas seda õue tegemist harjutada ning millal koer õue viia, seega tänaseks teeb peagi 3e kuuseks saav Coco õue ca 80% oma hädadest (olin nii pühendunud teemasse, et ühel öösel isegi olin paljajalu härmatunud murul ja ootasin kutsika pissimist – unustasin unesegaduses, et kutsikas ei tule hüüdmine peale tuppa kiiresti tagasi ja nii ma kappasin poolpaljalt õue koera tooma :)).

Õnneks abimees Kristi tutvustas mulle klikkeri-maailma ja täna teab kutsikas ideaalselt oma nime (isegi segavate tegurite olemasolul piisab 1x kutsumisest ja koer tuleb minu juurde), saavutatud on ülihea kontakt, koer teeb käskluse peale oma hädad õue, teab 50% juhtudel, mida tähendab käsklus „ei“ ning oskab tagurdada ja ringe ümber oma telje teha. Ahjaa meie majas on lisaks Bertale koer, kes peab oma söögi trenniga välja teenima, seega ka Coco söögikorrad mööduvad klikkimise trennide nime all.

Ja minu jalg, novot kui teed salatrenni ja üritad krapsakas olla siis võib tagajärjeks väänatud jalg olla :) Loodan, et selle nädala trennid saavad tehtud ja võistlustel eesoleval laupäeval joostud (hetkel olen kahtleval seisukohal aga äkki jala kinnisidumine annab mulle julguse trennis täna joosta).
Vihje mulle tulevikuks: kui väänad jala välja siis (a) ei tasu ülemõistuse suurt koormust talle koheselt anda (b) kõrge kontsa kandmine on väga valus kogemus :)

Coco maiustamas
Coco jäi maiustades magama
Gucci tshillib vaikuses
Cocole meeldib pehme köögivaip
Suured koerad mõtlevad "seda kutsikat ei ole olemas, seda kutsikat ei ole olemas"
Pildil on 2 koera
Valged omavahel
Berta tutvustab valgetele kõvahäälselt oma treeningvarustust
Väiksed mängutuurid
Valged rännakul
Väike pätt üritas lilli kõigepealt süüa ja siis pissiga üle ujutada
Mina kivi kuningas!
Berta ja Coco mängutuurid