27.03. 2011 Märtsikellukesed!

Lund on veel palju aga tasapisi tulevad ka esimesed tõelised kevadmärgid lume alt välja.

Näiteks õitsevad märtsikellukesed.

Loomulikult pidi Berta lilled üle nuusutama

Sipelgad on talveunest ärganud ja sebivad ringi.

Pesa on kaetud sipelgatega

 Berta suundus sielgaid nuusutama, õnneks sai lumepalliga teda eemale meelitada

Õues lippavad ringi kevadjänkud.

Hüpik-Berta

Pikk-kõrv-Berta

Kevade puhul otsustas Berta taeva suunas ulguda.

Vist pidas ennast hundiks

Lisaks vaatasid peremees ja Berta oma valdused üle.

Iga puu sai mõlema poolt üle vaadatud

Kevade puhul sai Bertaga ka natukene võimeldud. Mina võimlesin rõõmu pärast ja Berta sellepärast, et kaalu langetada :)

Painutus ülesse

Painutus alla

Võimlemise vaheajal nuusutas Berta kevadhõngu :)

Berta, hüppa!

Kevad toob esile ka veidrusi, siin paar stiilinäidet (sorry, kaamera fokusseeris tausta):

Berta ehmatus-hüpe

Berta sirutus-hüpe

"Ruttu-ruttu, vaadake mu valget kõhtu!"

Loodetavasti tänane jaluuskäik ikka väsitas ka Berta ära, sest meie olime päris läbi. Väike puhkus veel ja kohe-kohe läheme täna uuest jalutama (noh, vaja ju kaloreid põletada! )

Natukene väsinud koer

ps. no ei õpi oma vigadest. Pikalt õhtuselt jalutuskäigult naastes otsustasin kooki süüa. Loomulikult panin selle jälle madalale lauale. See oli murdosa sekund  kui kook oli Bertal hambus - minu kiituseks peab ütlema, et välgukiirusel haarasin selle talt suust. Õnneks kook oli vigastusteta. Minu kurja hääle tulemusena läks Berta oma pessa ja silmanurgast põrnitses mind :) No on ta ikka maiasmokk!

26.03. 2011 Trenn

Enamus treening-aega läks agilityle ning viimane osa võistluste ettevalmistuseks.
Agility osas läks Bertal poomid, tõkked, slaalomid, rõnga hüpped ja tunnelid ludinal. Ainus mis mulle ei meeldinud oli see, et ta ei olnud ergas, tegi kõik ära aga justkui käiks iga tegemise peale poosetamine, et "ahh olgu teen kui niiiiiii väga soovid". Võibolla oli põhjuseks tema dieedil oleks, lõunane pikk jalutuskäik või olin lihtsalt ise uimane.

Mille üle olin väga uhke oli ülikõrge A-takistus, mis ei valmistanud Bertale probleeme, vaid ta lausa tuiskas sinna. Kiike täna ei olnud aga slaalomis kaotasin valvsuse ning paaril korral läks ta omaalgatuslikult kiigele - kusjuures sooritus oli ideaalne :) Varem ei ole me kiike täispikkuses teinud (allatuleku kiige all on väike laud olnud, et kiikumise raadius väga suur ei oleks) aga seekord ei olnud toestuslauda ja nii põrutas Berta esimest korda kiigele nagu see takistus oma hiilguses on. Ise ehmatasin aga Bertale meeldis. Juba varem olen märganud, et kiik on tema kõige suurem lemmik ja sinna läheb ta alati väga entusiastlikult.

Võistluste ettevalmistuse osas ei suuda ma kuidagi Bertat seisma panna, ikka ta tuleb minu poole ja see põrgulik saba ei taha antennina püsti seista. 

Selline trenn seekord.

24.03. 2011 Kolm on seltskond!

Üle pika aja said kolm sõpra kokku, et oma sõprust uuendada. Loomulikult oli naljakaid võimumänge ja armukadetsemisi. Õnneks Berta ei pahanda kui ma teisi koeri silitan või nendega mängin, ta lihtsalt tuleb ka kampa mängima :)
Ahjaa Berta oskab käpad kaussi (+kaussi minna) trikki ja kausi peale minna ;)

Perekoer kutsub sõbrad tuppa

Palun tähelepanu Gucci uuele kostüümile

Saara näitas oma aknapealset valvekohta

Saara: "Igav on, kaua peab poseerima!"

20.03. 2011 Üks-kaks-virk ja kraps nii see kehakaal alaneb :)

No kes veel kui mitte minu tubli ema võttis südameasjaks Bertat treenida, nii et kehakaal alaneks ja musklid kasvaksid.
Ühesõnaga pühapäeval treenis ema Bertat nii, et kõik salaja söödud koogikalorid maha pudenesid ja Bertal taljet näha oli.
Egas midagi peaks tõsiselt kaaluma, et Berta nädalaks vanemate juurde treeninglaagrisse viia :)

Väike pildiseeria ema treening-meetodist:

Berta, tähelepanu, valmis olla, läks!

Hüppa!

H Ü P P A!

Ei mingit laisklemist, ümberpöörd ja hüppesse!

Hüppe ja jooks

Hüppa kõrgemale!

Vot sellist trenni tegi minu ema Bertale ja nii vaene koerakene vähemalt 100x edasi-tagasi hüppas. Kokkuvõttes võiks öelda, et ema väsis varem ära kui Berta :)


ps. pildikvaliteet kannatas selle alla, et
1.) vastu päikest pildistan ainult mina
2.) minu väike telefon ei ole paremateks piltideks suuteline
3.) ma ei ole kunagi osanud ilusaid pilte teha!

19.03. 2011 Võistlus läheneb

Võistlus läheneb ja seoses sellega sai trennis natukene ka võistlusharjutusi proovida. Õnneks seis lootusetu :) ei ole. Kõrvalkõnd, kõrgemal tasapinnal seismine on tegelikult päris hea, ainult ta on nii innukas, et "kivistunult" seismine võib probleemiks tulla aga noh eks seda näe juba 10.aprillil Rakveres kuidas meil läheb. Nagu olen alati öelnud, minu eesmärk on, et oleks lõbus seega läheb nagu läheb meie läheme igaljuhul Bertaga sinna olukorda nautima.

Agility osas oli Berta taaskord väga reibas ja mul oli tema üle väga hea meel. Vaieldamatu lemmik on "kiik", sinna ta tormab sõna otseses mõttes :). Slaalomisse ta sööstis ja tegi kõik veatult, super!
Ausalt öeldes ei olegi millegi üle täna nuriseda, kõik tuli Bertal ideaalselt välja, aeg-ajalt kippus segama mingi lõhn põrandal aga tükk juustu Berta nina all teeb alati met, nii et sai ka see olukord lahendatud.

Ahjaa täna oli meil trennis uus trennikaaslane. Väga lõbus naisterahvas hästi armsa koeraga. Koer nägi välja nagu Berni karjakoer aga ta oli hallikas-hõbedane - ühesõnaga väga ilus koer . Saime uuelt trennikaaslaselt väikse kasuliku vihje näitusele kaasa - nimelt ringis ei tasu koeraga rääkida, sest siis ta vaatab sinu poole. Mina tumba arvasin, et peabki olema silmside koeraga aga vot ei pea! Sain ka väikse vihje kuidas seismise ajal näituserihma hoida, et koera kael paistaks pikem :) Ehh ma isegi ei teadnud, et see on hea kui koera kael on pikem. Siit on näha kui võhikud me Bertaga oleme selle näitusevärgi osas :)

Igaljuhul nüüd Berta tukub oma kuudis ja lutsutab beebipõlve rätikut. Ju meenutab lapsepõlve!

Roosa rätik on Berta beebirätik

Berta, kooki soovid?!

.. see on meie uus nali!

Tegelikult kui see juhtus oli asi naljast kaugel ja minu ööuni rikutud.
Nimelt paar päeva tagasi käis meil hea kolleeg külas. Peale õhtusööki läksime diivanitele magusat sööma. Diivanite vahel on madal laud, millele asetasin koogitaldriku ning shokolaadi tükid. Kui maiustasime siis Berta demonstratiivselt oli meie poole seljaga ja tegeles oma asjadega.
Mingil põhjusel läksime kõik teise tuppa, et midagi arvutist vaadata, loomulikult unustasin koogitaldriku kuskile kõrgele panna. Tagasi tulles avanes meile vaade, kus koogitaldrik oli poolenisti tühi ning Bertal oli 2 suurt tükki suus ja ta kugistas neid alla. Nuh siis Indrek haaras teda keset tegu turjast ja ütles EI ning pani ta teise tuppa. Kusjuures ca 15min oli Berta vaikselt teises toas, ainult aeg-ajalt piilus meid ukse vahelt. 

Ehh aga Berta nägi välja nagu täispuhutud tünn - ca nädalane Berta dieet oli nagu õhku kadunud. Sõna otseses mõttes oli ta nagu vorst - ei mingit taljejoont ega midagi.
Kõige nõmedam on asja juures see, et ta sõi kõik poest ostetud koogid ära ja ei puutunudki minu tehtud toorjuustu kooki!!! Huvitav, kas koeral on hea maitse või oli austus minu vastu nii suur, et jättis need alles :) ?

Hirm muidugi seisnes selles et ma ei suutnud mäletada, kas taldrikul oli rohkem shokolaadi või mitte, seega ma ei teadnud, kas ta sõi seda või mitte. Mina tobukene olin terve öö kerge unega, et kuulda, kas Berta hingab või mitte, et kas peame kiirabisse tormama või ei! Ma tõesti kartsin, et võimalik söödud shokolaad võib midagi halba teha. Õnneks oli kõik korras.

Muidugi õhtusöök ja järgmise päeva hommikusöök jäid Bertal saamata ja oleme endiselt edasi rangel dieedil :)
Aga lahedalt ta taarus küll kui oli ennast täis söönud. Nüüd ongi meil selline nali, kui Berta midagi pahandust teeb, et küsime: "Noh Berta, kooki soovid!?"

14.03. 2011 UFO!

Kes muu peale UFO hõõguvate silmadega seal hämaras ringi liigub :)

Ufo?

13.03. 2011 Hea päev!

Kui ma täna natukene mossitasin siis ütles Indrek väga õigesti, et tegelikult ei ole mõtet tusane olla, sest täna oli ju väga hea päev! Õues kevadine ja soe ilm, Berta sai elamusliku jalutuskäigu ning võimalik, et päästsime ühe koera elu täna. On tal ju õigus, et põhjusi kui palju nimetada tänane heaks päevaks :)

Õues oli täna tõesti ilus ilm. Hommikused pissi-jalutuskäigud möödusid meil Bertaga lõbusalt. Nimelt kohtasime jalutuskäigul 2 väikest last oma vanavanematega (need olid siis 2 erinevat kohtamist). Esimesel kohtamisel oli vanaisa oma ca 2 aastase põnniga õue tulnud kui nad meid kohtasid siis vanaisa hõikas, et vaata kui armas väike kutsu ja mõlemad möödujad naeratsid meile. Minu tuju teeb see alati heaks kui saame Bertaga kellegile naeru näole tuua. Järgmisel korras oli vanaema oma kuskil 2 aastasega jalutama tulnud. Möödudes vanaema hõikas , et oi kui sõbralik kutsu, kas me laps võib teda natukene vaadata. Berta oli erirõõmus, hoidsin teda tagasi, et ta lapse najale ei hüppaks. Iga Berta liigutus tegi lapsele nii nalja, et ta lausa kilkas rõõmust. Vahva oli see, et vanaema seletas lapsele, et vaata see on väga sõbralik kutsu aga on ka kutsusid, kes ei ole alati sõbralikud. Kui soovid kutsule pai teha siis pead alati luba küsima. Minuarust väga vastutustndlik, et juba nii noorelt tehakse selgeks selliseid asju. Aga hiiglama vahva oli kuulda lapse kilkeid ja Berta rõõmuhüppeid :)

Mingil põhjusel ei viitsinud me kuskile sõita, et teha pikk jalutuskäik. Otsustasime siin samas männipargis suure jalutuskäigu teha. Kohe pargis palus meil üks tädi peatuda, et ta saaks Bertat imetleda. Tädil endal oli väike kutsa põues (on need tshiuauada või muud tõud, väga vahet ei tee - aga oli selline miniaturne koer). Mina totu küsisin, et oi kas teil on väike kutsikapoeg põus aga tuli välja, et 6 aastane väärikas koer :). Noh kui me seal olime siis tuli lahtiselt meie juurde suur koer. Jahikoer soome hagijas. Mõtlesin, et imelik sõidutee ääres koer lahtiselt (meist just möödusid inimesed, kelle koeraks me teda pidasime), ütlesin meiega vestelnud tädile, et me lähme edasi muidu see koer ei lähe oma pererahvaga kaasa. Noh meie astusime edasi ja nii ka hagijas, kelle ristisime Sabakaks. Pargis oli jub palju inimesi, mõtlesin, et kellegi oma ta ikka on. Aga vaata, keegi ei võtnud ta omaks. Mina muudkui hurjustasin koeraga, et palun mine koju (hiljem selgus, et Sabaka ei saanud eestikeelest aru). No nii ta ca 30min meiega kaasa kepsles kui me mõistsime, et koer on kaduma läinud, nägin, et rihmal on mingi plate, kus võib olla info aga noh suurel võõral koeral ei kipu kaelarihmast haarama ja vaatama. Võtsime julguse kokku ja haarasin koeral rihmast ning vaatasin, mis seal kirjas, telefoninumber! No siis ma helistasin numbrile ja küsisin, et kas teil on hagijas, kes on kadunud? Tuli välja, et hääl teiselpool rääkis umb venekeeles ja ta ei saanud aru, et oleme Piiri tänaval ja see on Rahumäe kalmistu juures. Õnneks saime kokkuleppele, et ta tuleb Rahumäe kalmistule ca 20min pärast. No ja siis me hakkasime meelitama, et koer ikka meiega koos oleks, vahepeal tuli üks suur koer, kes urises ta peale ja siis meie Sobaka hakkas ka natukene teistsuguseks minema. Egas midagi Berta maiused välja ja meelitasime koera enda juurde. Siis taipasime, et Rahumäe kalmistu suur ja lai, et kus põrgut me küll kokku saame. helistasin uuesti, et davai saame rõnok Nõmme juures kokku.
Nuh siis Berta Indreku juures ja Sabaka minu juures seadsime sammud Nõmme turu suunas. Sobaka tahtis teisepoole kui meie minna, eks siis vana head "hei, sobaka davai suda, horosho" toimis hästi ja Sobaka tuli meiega.
Mingil hetkel haarasin Sobakal kaelarhimast ja käsutasin ta paremale jalala ja andsin kõrval käskluse, et davai nüüd jalutame niimoodi. Tegelikult päris hirmus oli võõrast ca 35kg koera enda vahetus läheduses tirida, sest mine tea kuidas käitub. Eks ma siis muudkui rääkisin Sobakaga vene keeles ja innustasin edasi sammuma. Meie seiklus kestis ca 40min aga õnneks saabus peremees ja koer sai koju tagasi viidud. Tuli välja, et tegemist usina ja targa jahikoeraga, kes ka näitusel häid kohti saavutanud. Olevat emaste lõhnadest hulluks läinud ja hüpanud üle aia (lumehanged ju soodustavad üle aia astumist). Peremees oli jubedal ähmi täis küsis isegi, et mis vaevatasu ta saab meile anda. Ütlesime, et vaevatasu ongi see, et koer sai koju tagasi :)
Ahjaa see oli ka hea, et sain oma venekeele oskust koera peal täiustada :)

Selline hea päev oli meil!

Paar pilti sai telefoniga klõpsitud, kuidas Sabaka ja Berta oma tutvust sobitasid

Mis imeloom sa oled? Koer või?

Hei suur tegelane, mis teed?

Sabaka ja Berta

12.03. 2011 Vanadus läheneb ;)

...kuidas muidu seda seletada kui laupäeva hommikul ärkan kell 06.15 ja lähen õue Bertaga jalutama. Lisaks minule taarusid õues ainult paar vanamemme koos oma täissöönud kutsadega. Noh ühine on seegi, et ka minul on suure ja rohke isuga kohev koer ;)

Minu ja ka Berta kiituseks peab ütlema, et sellisel hommikutunnil jalutab oma lahtise oranzhi koeraga üks mutikene, kelle koer jubedalt meie suunas haugub (pole kindlaks teinud, et kas mina või Berta on see haukumise objekt) ja Berta ainult vaatab koera poole ja jalutab uhkelt edasi.
Selline siis hommikune väike seiklus ahjaa 2 parti oli ka täna meie hoovis, seda ei ole varem näinud.

Täna oli TAKO hallis SK koolitus/work-shop. Läksin küll natukene teiste ootustega kohale (ahh eks ma mõtlesin, et koolitaja räägib just nendel teemadel, mis mind huvitavad, justkui kõik teaksid minu mõtteid) aga üht-teist kasulikku ikka sai teada ka. Paar head vihjet kuidas kodus Bertaga kõrvalkäimist täiustada, 2-e mänguasja efekti ning püsilamamist-istumist-seismist kohalt liikumata teha. Natsikene jäi info saamata esinejate vaikse rääkimise tagajärjel aga see-eest oli hea vaade. Müts maha 4 ja 5 kuuliste kutsade ees, kes minu arvates väga tublilt oma sooritusi tegid. Ehh arvasin et ainult Berta on lapsgeenius ;)  tuleb välja , et olen lihtsalt oma koerast vaimustuses ja pimestatud. Nali naljaks aga hea kui selliseid work-shope tehakse võibolla tulevikus võiks ainult mõelda peamikrofonide peale ja tõlkele.
Peale seda algas trenn. Täna keskendusime peamiselt SK-le.

Kõrvalkõnd - mina totu olen põhiliselt paremal pool kodus harjutanud aga tegelikult on vasak pool olulisem. Aga igaljuhul tuli hästi välja, par korrigeerimist oli selles, et Berta oma energilisuses istub minu jalast eemale aga noh ei midagi sellist, mida parandada ei saa.

Minu üllatuseks oli Berta seismine super hüppe takistuse taga - väga hea kontakt. Suured koerad kõrvalväljakul ja nende haukumine ei heidutanud Bertat, tegelikult ei pööranud ta neile tähelepanugi :)

Õhtusel jalutamisel oli väike trall. Mõtlesin, et enne tuppa minemist võtan Berta autost kotist välja ja teeme väikse pissi-peatuse. Eks ma kohmitsesin ja nii ta rihmata välja hüppas. Õnnetuseks oli 2 kassi autode all ja nii Berta neile järele tuiskas. Kutsusin Berta enda juurde aga alguses ta ajas pimesi kasse taga ja siis kui ma kasutasin eemaldumise taktikat siis ega ta mind silmist ei lasknud ikka oli nii 1m raadiuses minust. No nõmeduse tipp! Koer tuiskab mööda hoovi kasside järgi kui hakkad ise vastassuunas jooksma ja koera kutsuma siis jookseb sulle järgi aga nii lähedale ei tule, et saaksin rihma panna. Kutsusin rahuliku häälega ja meelitasin,  õnneks sain ta rihma otsa aga jubedalt vihale ajab, et mis mõttes! Kodus käib nagu vari kannul, trennis kuulab sõna ja jalutamise olukorras on rihmata väga ok olemine, tuleb ka siis minu juurde kui palju segavaid tegureid lähedal. Ja nüüd hoovis tuiskab kasside kannul nagu segane!

Raske oli enda solvumist varjata, ei noominud ega olnud kurja häälega, vaid kiitsin kui minu juurde tuli aga toas ei suutnud ma solvumata olla. Nii ma ca 30min ignoreerisin koera. Päris imelik kuidas ta otsib kontakti, istun arvuti taga ja ta on pikali maas ning  minu kandade vastas, lähen diivanile ning Berta heidab jalgade ette just nii, et oma kasukaga puudutaks minu jalga.
Ahh mis siin jamada, lähen lepin temaga ära ja teen pai :)

(kui minu käitumine oli kasvatuslikult vale siis ei saa sinna midagi parata, ma tõesti solvusin, et kassid miljon korda põnevamad on kui mina)
ps. Kui minu arvamust oleks keegi küsinud siis mina oleksin Elsile esikoha andnud :) Õnnitlused Annele ja Elsile!

Vot selline on pahandust teinud Berta nägu

03 - 07.03. 2011 Käisime Hiiumaa kodule "tere" ütlemas

Tegelikult oli meil Hiiumaale minek ammu plaanis aga ootasime natukene soojemaid ilmasid. Ei saa ju kodu nii kaua tühjalt seista lasta, läksime vaatasime, et kas hiired elavad ikka oma luks elu lumevaiba all ja kas kõik armsad puud ikka omal kohal. Kiirustades ütlen, et kõik oli kõige paremas korras :)

Tegelikult mineku peamine põhjus oli selles, et tahtsime nautida seda kaunist valget lumevaipa ning paar päeva puhata.

Päris hea on sõita Hiiumaa koju kui ei pea praamidega arvestama. Jäätee on üks tänuväärt asi!

Müts maha Hiiu Teed ees, et jäätee nii korras on

Hiiumaa tähendas Berta jaoks meeletult palju jooksmist ja rannas jalutamist.

Kasvatamatu Berta, näitab mulle keelt

Mis sa ütlesid?

Ütle uuesti, ei kuulnud!

Kuna Bertaga olime rannas kahekesi siis käis ta nagu vari mul kannul. Eks lootis, et ma lumepalle talle viskan (mida ka tegin) ning eks ta ole natukene ka memmekas, sest jalutades üle 10 meetri ta minust kaugemale ei lähe. Nii ma siis üritasin ilusaid loodusvaateid pildistada ja kogu aeg kargas Berta kaadrisse!

Tegelikult peaks siin pildil ainult mänd olemas

Olin pikali ja üritasin kõrsi pildistada kui Berta otsustas, et ta peab just seal nuuskima

Ise olin kõhuli ja sättisin eemaloleva jääpanga kaadrisse ja ennäe, kes jälle kaadris

Siin ma üritasin maas olevaid lumekristalle pildistada, jah just neid, millel Berta seisab :)

Olen ju nii ilus, pliis pildista mind :)

Ühesõnaga looduspildid jäid seekord tegemata, panin fotoka ära ja mürasime hiiglama kaua Bertaga rannas. Eks üritasime võidu joosta ning õpetasin Bertat visatud lumepalli mulle tagasi tooma. Noh see õpetus läks igaljuhul aia taha, sest Berta arvas, et visatud lumepallid peab minust meeter eemale kuhja koguma :)

Põhjus, miks ma üksi Bertaga need päevad uitasin oli selles, et Indrek tegi katust puhastades oma seljale haiget ja seega igasugune liikumine oli talle pigem suur piin kui nauding.

Indrek ja Berta tööhoos

Muuseas Berta naudib aknalaual istuda ja välja vaadata. Linnas tal see võimalus puudub aga Hiiumaal on ideaalne vaade metsa. No nii siis üks õhtu ta seal istus kui äkki läks hari turri ja haukumine hakkas pihta. Tuli välja, et üks kass hulkus metsas.

Kohalik kass

No siis läks möll toas lahti Berta haukus nagu segane. No kaua sa talud seda, mõtlesime, et lähme koos õue ja näitame, et kass ammu läinud. Nii kui ukse lahti tegime vaatas kass meile vastu ja nii Berta ning kass metsa poole kadusid. Õnneks Berta jooksis metsa piirini ja minu hõikamise peale tuli maja juurde tagasi. Aga äksi oli ta täis kaua, käis nagu puhevil jaanalind hoovis ringi ning klähvis. Meil hakkasid närvid vaikselt läbi minema ja nii me ta tuppa kihutasime.

Kass metsa poole hüppamas

.. ja Berta tema kannul

Nii turris oli ta hari ka hetki hiljem kui käis kassi jälgede tuvastamine

Kassiviha on ikka väga suur! Vot selline on meie päiksekoer Bertakene :)

Üldjuhul oli Berta aknal rahulik kui välja arvata mõne orava nägemine või kärbse taga ajamine.

Uudishimulik

"pehme" lõuaalune

Kohe kahju oli linna tagasi tulla. Kuidagi kõike on siin Tallinnas liiga palju, liiga palju autosid, kiirustamist ja inimesi.
Kui Hiiumaal on igal pool vaikus (ka Kärdlas on tööpäeva elu selline rahulik ja vabam) ja puhtus siis näiteks Tallinnas on lumi juba väga määrdunud ja jalutuskäik Mustamäel on justkui miiniväljal liikumine :)

Ühesõnaga teretulemast tagasi Tallinna!  Aga tahaks juba tagasi Hiiumaale :)