Kui ma täna natukene mossitasin siis ütles Indrek väga õigesti, et tegelikult ei ole mõtet tusane olla, sest täna oli ju väga hea päev! Õues kevadine ja soe ilm, Berta sai elamusliku jalutuskäigu ning võimalik, et päästsime ühe koera elu täna. On tal ju õigus, et põhjusi kui palju nimetada tänane heaks päevaks :)
Õues oli täna tõesti ilus ilm. Hommikused pissi-jalutuskäigud möödusid meil Bertaga lõbusalt. Nimelt kohtasime jalutuskäigul 2 väikest last oma vanavanematega (need olid siis 2 erinevat kohtamist). Esimesel kohtamisel oli vanaisa oma ca 2 aastase põnniga õue tulnud kui nad meid kohtasid siis vanaisa hõikas, et vaata kui armas väike kutsu ja mõlemad möödujad naeratsid meile. Minu tuju teeb see alati heaks kui saame Bertaga kellegile naeru näole tuua. Järgmisel korras oli vanaema oma kuskil 2 aastasega jalutama tulnud. Möödudes vanaema hõikas , et oi kui sõbralik kutsu, kas me laps võib teda natukene vaadata. Berta oli erirõõmus, hoidsin teda tagasi, et ta lapse najale ei hüppaks. Iga Berta liigutus tegi lapsele nii nalja, et ta lausa kilkas rõõmust. Vahva oli see, et vanaema seletas lapsele, et vaata see on väga sõbralik kutsu aga on ka kutsusid, kes ei ole alati sõbralikud. Kui soovid kutsule pai teha siis pead alati luba küsima. Minuarust väga vastutustndlik, et juba nii noorelt tehakse selgeks selliseid asju. Aga hiiglama vahva oli kuulda lapse kilkeid ja Berta rõõmuhüppeid :)
Õues oli täna tõesti ilus ilm. Hommikused pissi-jalutuskäigud möödusid meil Bertaga lõbusalt. Nimelt kohtasime jalutuskäigul 2 väikest last oma vanavanematega (need olid siis 2 erinevat kohtamist). Esimesel kohtamisel oli vanaisa oma ca 2 aastase põnniga õue tulnud kui nad meid kohtasid siis vanaisa hõikas, et vaata kui armas väike kutsu ja mõlemad möödujad naeratsid meile. Minu tuju teeb see alati heaks kui saame Bertaga kellegile naeru näole tuua. Järgmisel korras oli vanaema oma kuskil 2 aastasega jalutama tulnud. Möödudes vanaema hõikas , et oi kui sõbralik kutsu, kas me laps võib teda natukene vaadata. Berta oli erirõõmus, hoidsin teda tagasi, et ta lapse najale ei hüppaks. Iga Berta liigutus tegi lapsele nii nalja, et ta lausa kilkas rõõmust. Vahva oli see, et vanaema seletas lapsele, et vaata see on väga sõbralik kutsu aga on ka kutsusid, kes ei ole alati sõbralikud. Kui soovid kutsule pai teha siis pead alati luba küsima. Minuarust väga vastutustndlik, et juba nii noorelt tehakse selgeks selliseid asju. Aga hiiglama vahva oli kuulda lapse kilkeid ja Berta rõõmuhüppeid :)
Mingil põhjusel ei viitsinud me kuskile sõita, et teha pikk jalutuskäik. Otsustasime siin samas männipargis suure jalutuskäigu teha. Kohe pargis palus meil üks tädi peatuda, et ta saaks Bertat imetleda. Tädil endal oli väike kutsa põues (on need tshiuauada või muud tõud, väga vahet ei tee - aga oli selline miniaturne koer). Mina totu küsisin, et oi kas teil on väike kutsikapoeg põus aga tuli välja, et 6 aastane väärikas koer :). Noh kui me seal olime siis tuli lahtiselt meie juurde suur koer. Jahikoer soome hagijas. Mõtlesin, et imelik sõidutee ääres koer lahtiselt (meist just möödusid inimesed, kelle koeraks me teda pidasime), ütlesin meiega vestelnud tädile, et me lähme edasi muidu see koer ei lähe oma pererahvaga kaasa. Noh meie astusime edasi ja nii ka hagijas, kelle ristisime Sabakaks. Pargis oli jub palju inimesi, mõtlesin, et kellegi oma ta ikka on. Aga vaata, keegi ei võtnud ta omaks. Mina muudkui hurjustasin koeraga, et palun mine koju (hiljem selgus, et Sabaka ei saanud eestikeelest aru). No nii ta ca 30min meiega kaasa kepsles kui me mõistsime, et koer on kaduma läinud, nägin, et rihmal on mingi plate, kus võib olla info aga noh suurel võõral koeral ei kipu kaelarihmast haarama ja vaatama. Võtsime julguse kokku ja haarasin koeral rihmast ning vaatasin, mis seal kirjas, telefoninumber! No siis ma helistasin numbrile ja küsisin, et kas teil on hagijas, kes on kadunud? Tuli välja, et hääl teiselpool rääkis umb venekeeles ja ta ei saanud aru, et oleme Piiri tänaval ja see on Rahumäe kalmistu juures. Õnneks saime kokkuleppele, et ta tuleb Rahumäe kalmistule ca 20min pärast. No ja siis me hakkasime meelitama, et koer ikka meiega koos oleks, vahepeal tuli üks suur koer, kes urises ta peale ja siis meie Sobaka hakkas ka natukene teistsuguseks minema. Egas midagi Berta maiused välja ja meelitasime koera enda juurde. Siis taipasime, et Rahumäe kalmistu suur ja lai, et kus põrgut me küll kokku saame. helistasin uuesti, et davai saame rõnok Nõmme juures kokku.
Nuh siis Berta Indreku juures ja Sabaka minu juures seadsime sammud Nõmme turu suunas. Sobaka tahtis teisepoole kui meie minna, eks siis vana head "hei, sobaka davai suda, horosho" toimis hästi ja Sobaka tuli meiega.
Mingil hetkel haarasin Sobakal kaelarhimast ja käsutasin ta paremale jalala ja andsin kõrval käskluse, et davai nüüd jalutame niimoodi. Tegelikult päris hirmus oli võõrast ca 35kg koera enda vahetus läheduses tirida, sest mine tea kuidas käitub. Eks ma siis muudkui rääkisin Sobakaga vene keeles ja innustasin edasi sammuma. Meie seiklus kestis ca 40min aga õnneks saabus peremees ja koer sai koju tagasi viidud. Tuli välja, et tegemist usina ja targa jahikoeraga, kes ka näitusel häid kohti saavutanud. Olevat emaste lõhnadest hulluks läinud ja hüpanud üle aia (lumehanged ju soodustavad üle aia astumist). Peremees oli jubedal ähmi täis küsis isegi, et mis vaevatasu ta saab meile anda. Ütlesime, et vaevatasu ongi see, et koer sai koju tagasi :)
Ahjaa see oli ka hea, et sain oma venekeele oskust koera peal täiustada :)
Selline hea päev oli meil!
Paar pilti sai telefoniga klõpsitud, kuidas Sabaka ja Berta oma tutvust sobitasid
 |
| Mis imeloom sa oled? Koer või? |
 |
| Hei suur tegelane, mis teed? |
 |
| Sabaka ja Berta |
No comments:
Post a Comment