Maxi koer Max

Mõned loetud päevad tagasi kohtusid Nora ja Berta. Berta ei arvanud asjad eriti midagi, Nora üritas seda kääbust uudistada ja Bertaga paar kiiremat tiiru aias koos joosta.

Hea kontrast, Bertast saime portreefoto küdeva ahju kõrvalt siis Norast jäätunud trepi kõrvalt :) Tegelikult ei ole asi üldse nii hull, Nora eelistus ongi miinuskraadid ja välistingimused. Tuppa saab seda koera ainult meelitades ja siis ka mõne hetke möödudes nõuab ta õue minekut. 

 

Hellik

Põhjamaade karge neiu

Suuruste vahe (ps. see punane ei ole veri!)

Armas

Trenniteraapia uudised

Nüüdseks täitunud 2nädalat kui algas Berta teistmoodi käitumine agility platsil. Paistab, et minu meetodid on toiminud, sest energiapall on tagasi. Vahe on selles, et kui platsil teeksin ühe vale liigutuse, on koer ebakindel ning energianivoo miinuses. Õnneks on minu võimuses koera meeleolu reguleerida ning energiataset kruttida.  Trenni lõpus kui mina väsimuse märke näitasin siis tajusin, et teen koera meeleolu tõstmisel haltuurat. Enne starti tuju üleskütmisel tegin paar kiiremat mängulist liigutust ja suunasin koera rajale. Koer sai kohe aru, et jama värk ja jäi tõkke ette seisma. Hea, et Natalja näitas, mida ma valesti tegin ning  peale õpetussõnu sain kiire süstik-koera tagasi.

Hakkasin analüüsima, et miks ikkagi koer niimoodi käituma on hakanud. Täheldasin, et Berta ei ole „rind ees tundmatusse sööstev“ russell. Ta võtab üks-ühele üle minu reageerimised (miks see nii on, ei tea! Kas see on hea, ei tea!)).  Katsetasin eile  slaalomis (Berta lemmik!), et kui minu ergutus jääb ebakindlaks siis koer on kõhklev ning isegi keset sooritust jääb pulkade vahele seisma, vaatab mulle otsa ja ilme on selline, et „ups, mis nüüd valesti läks!“.  Teine test oli, et ise olin slaalomi juhtimisel ülirõõmus, ergutasin, kiitsin koera ja minu liikumine oli väga ergas/kiire siis oli ka  Berta süstik-koer. Sooritas slaalomi justkui energiline border!

Sama tõketega, ohtra kiitmisega hüppas ilusa kaarega ja ka väga keerulised saatmised olid perfektsed aga nii kui ma ise seisan või monotoonselt jagan käsklusi on ka koer apaatsuse etalon.

See on hea, et mul on vahend (minust sõltuv koera meeleolu) olemas kuidas me agilitys häid sooritusi saaksime teha.  Jama on see, et ma ei suuda platsil mõtet peast lasta, et väike minu eksimus ja koera meeleolu langeb. Ideaalne kui suudaksin minna nn „puhta lehena“ platsile aga eks need treeningud ju selleks olegi, et ennast harjutada.

Defitsiitne elu kannab vilja

Tähelepanu defitsiidi tekitamisega on mul väikseid probleeme. Põrgulikult raske on koerast mitte välja teha kui ta tuleb ja paneb oma pea mulle sülle ja vaatab minuteid kümme pingsalt otsa. Siis ma murdun ja koer saab oma tähelepanu kätte. Ütleme nii, et trennipäeval õnnestub mul koera ignoreerida aga muudel päevadel on minu edu protsent ca 5% olukordadest.

 Tänase trenni hommikul jäi koerale söök andmata, seega oli ta mõõdukalt näljane . Söögi reguleerimisega saan edukalt hakkama, seega üks mõõdik minu katsetuses toimib :D

Trenn ise kulges mõnusalt, korrutasin endale kogu-aeg „oled kindel, oled kindel, oled kindel!“. Rada oli keeruline aga ma ise sain päris hästi hakkama, koera sain motiveerida erksaks, kuigi sisemiselt tundsin, et üks minupoolne vale liigutus ja Berta konutab tõkke ees. 

Koera muutunud konditsioon on hea selles mõttes, et ma tõesti suudan enda tegevust rajal kontrollida, absoluutselt iga kord tõket võttes, mõtlesin juba eesolevale enda tegevusele ja ilmselt senisest rohkem kiitsin ka koera rajal (vähemalt loodan nii :D).

Kuna täna jooksin ka Lottaga siis võttis trenn ikka mõnusalt võhmale. Kohe selline sportlase tunne hakkas tekkima :D

Hetkeks kaalusin ka laupäevasel võistlusel osaleda aga tunnen, et meie tandem ei ole selles konditsioonis, et suudaksin ka võistluspinges oma enesekindluse ja koera muutunud olekuga toime tulla. Fakt on see, et kui ta laupäeval tõkke ette seisma jääb siis minu senine tehtud teadlik töö koera/endaga mureneks laiali.

Moeuudised :D

Tänavuaastane mood soosib must-valgeid koer :D

Kas ülekaalus valge või on ülekaalus must, maitseasi. Moes on mõlemad  :D

Tekitame defitsiiti:)

Tänase trenni ettevalmistus algas mitu päeva tagasi. Koerale „tähelepanu defitsiidi“ tekitamine sujus hästi, kuigi aeg-ajalt (kordades vähem kui varem) lubasin endale Berta silitamist ja nunnutamist. Et olla kindel trenni õnnestumises tekitasin ka „söögi defitsiidi“, eelmine õhtu oli toidukogus pisikene ning hommikul sai ta ainult oma tavapärase hambakondi kätte. Senini ei ole ei enne trenni ega võistlust koera toidukordasid vähendanud või ära jätnud. Koer sööb meil kindlatel kellaaegadel, seega kui hommikul kell kukub on koer oma toidukausi juures, nii ka täna. Õnneks käsk „magama“ töötab alati, seega sai ka nüüd ta oma pessa tagasi suunatud ja toidu puudus ei tekitanud mingit tüli.

Paistab, et viimaste tegevuste märksõna on meil „defitsiit“ olnud :D

TAKO hallis soojendust tehes oli koer endine, kuigi teda tõlgendades nägin pisukest hajevil olekut. Aga mind see innustas, sest mina olin see tegur, kes sai koera hajevuse eemaldatud. Eriti häsi toimis slaalom. Kui koeraga slaalomit erinevate nurkade all läbida ja tempokalt on koer aktiivne ning teotahteline.

Otsustasin, et seni kui tajun koera erinevat käitumist ma püsivusega starte ei tee. Õnneks mäng enne starti õnnestus, sest rajale läks energilisus ise. Jep, koer kiire ja ületab tõkkeid. Ilmselt välisvaatluses ei märkaks keegi erinevust aga ise ma seda tunnetan. Katsetasin keset rada, et kui läbida nii, et koeraga väga ei suhtle, vaid karme käsklusi anda siis enne hüppe-tõket tekib koeral miniatuurne stoppamine (leiutasin uue eesitkeelse sõna). Selle üle rõõmustan, et saan enda oleku ja käitumisega koera motiveerida ning rajal kiiret jooksu teha, halb on see, et kiire jooks külmas ruumis ja üliaktiivne koera ergutamine võtab ikka väga võhmale! Kui ainult saaks jooksutrenne teha ...

Ühe positiivse asja leidsin veel, kuna koera meeleolu on hetkel kriitilise tähtsusega siis pööran ma rajal olles eriliselt palju tähelepanu enda õigele kehahoiakule ja kätetööle, mille tulemusena olid kõik koera suunamised perfektsed – ainult 2 juhtimise vga! Seega päris palju puhtaid radu täna (eksimus oligi 2l korral slaalomisse suunamisel, sest tõkestasin koera sisenemise nurga ja suunasin ta teise pulga juurest sisenema).

Jep, minu katsetused kandsid sellel treeningu vilja. Jeeee!

Berta, mis su peas küll toimub!?!

Pole kaua meie treeningutest rääkinud. Ajalugu vaadates tõdesin, et kui kõik väga hästi läheb siis ei olegi karjuvat vajadust muljetada.

On olnud treeninguid, kus ma ise olen teinud juhtimises vigu ja seoses sellega ka koer on valesid radasid jooksnud, on olnud hulgaliselt kordi kui koostöö sujub perfektselt. Koer ülikiire, rasked rajad ei ole probleemiks ning eriti hea meel on mul meie kontaktpindade üle (igal treeningul pööran neile ekstra tähelepanu).

Kui nüüd siis äkki!

Kõik algas eelmine kolmapäev. Ajalugu kordub, koer taas tõkke ees seisab! Sellel korral küll väga üksikud korrad ja minimaalsed tõrked, seega ma ei pööranudki sellele väga tähelepanu. Panin selle kõik enda juhtimisvigade arvele.

Laupäevane lõbus Leader aastakokkuvõtte AG üritus oli minule täielik katastroof!!! Koer konkreetselt seisab tõkke ees ja hallis käitub nagu mingi kahtlustav olevus. Viimasele ringile minnes taipasin ta meeleoluga tõsisemalt tegelema hakata ja nii sain üles ärritamise teel kiire koera tagasi (kusjuures meeleolu tõstvaks teguriks oli slaalom).

Esmaspäevasele treeningule minnes olin kõrgeid ootusi täis. Mõtlesin, et olen kõigest sellest üle ja sisendasin endale, et äkki neid tõrkeid põhjustas tervisehäire – laupäeva öö möödus koera oksendamise taktis.

Koer puurist välja ja soojendusele. Kõik kõige paremas konditsioonis. Slaalom, A, kontaktpinnad, tõkked – kõik sujus ideaalselt,koer aktiivne/energiline.

Rada pähe tuubitud, koer puurist välja ja asume sooritust tegema. Viuhti panin stardist ajama ja kes minust maha jäi oli minu kiire JRT. Seisab tõkke ees! Hetkeks vaatasin, et kas tõkete kõrvale on „stopp“ märk kerkinud, et koer seisab!?

Jah, võrreldes laupäevaga oli koer paremas olekus ja meelitades sai tõketest üle ning kui tuli slaalom, poom, A ja tunnel oli kiirus tagasi aga nii kui hüppe-tõke teele sattus oli keegi nähtamatu andnud Bertale „stopp-käskluse“.

Deem, nii muserdav! Õnneks Natalja näitas kuidas koera motivatsioon mänguga tagasi tuua ja nii mängeldes tõkkeid ületada aga ikkagi! Ma ei olnud selles väga osav.

Päriselt ka, tegin kõigile vaprat nägu, et vaata kui lahe, sellised tagasilöögid annavad mulle jõudu veelgi rohkem agilitysse panustama aga tõde on see, et väike ahastus vallutas mind helikiirusel.  Tegin sellest järeldused, et lisaks füüsilistele treeningutele pean hakkama tõsiselt süvenema ka koera emotsionaalse käitumise tagamaadesse.

Jah see võib olla nii nagu kunagi ca aasta tagasi, kus täpselt sama probleem haihtus iseenesest. Aga samas see käitumismuster näitas, et millal iganes võib samasugune käitumine ka tagasi tulla kui ma ei suuda endale selgeks teha, et miks selline olukord üldse tekib.

Hetkeks kaalusin, et äkki väike paus agilityst oleks hea aga enda pärast ma seda teha ei tahaks. Ja samas kas see on õige, et probleemi tekkimisel väldin probleemi.

Otsustasin, et toon mängulisuse agility platsile. Seni on koera platsil motiveerinud ja tegutsema pannud maius kuid mänguasjad teda totaalselt külmaks jätnud. Väljaspool treeninguid on Berta koer, kes vaimustub mängust igakell! Seega trenni väike piiksulelu kaasa ja hakkan soojendusel seda katsetama.

Lisaks koerale tähelepanu vähendamine vabal ajal. Kõlab julmalt aga tegelikkus on see, et vabal ajal pööran ma koerale kohutavalt palju tähelepanu. Igal hetkel kui koer minu juurde tuleb, kukun ma nunnutama, silitama ja temaga rääkima. Otsustasin, et sellise käitumisega devalveerin ma oma tähelepanu talle, ühesõnaga tekitan väikse tähelepanu defitsiidi. Eesmärk on see, et koer tajub, et agility plats on see kus tal on võimalik minu 100% tähelepanu osaliseks saada ja see on midagi mida ta ootama hakkab.

Eks näis, kas need meetodid toimivad ja kas ma olen piisavalt pädev neid läbi viima. Eesmärk on üllas, õppida oma koera hingeelu rohkem tundma :)  ... ja loomulikult agility ässaks saada :D

Õppida! Õppida! Õppida!

Isegi koer teab, et teadmiste omandamine on kõige alus!

 

Eelmine  nädalalõpp möödus peamiselt õppimise tähe all.  Ka koer andis oma panuse, passis koos minuga arvutisse ja tegi näo, et saab kõigest aru! Hea kui vähemalt üks meist midagigi aru sai :)

Lihtne ju!