Mingil seletamatul põhjusel on mind ja minu neljajalgseid sõpru päris palju rünnatud erinevate koerte poolt. Kas meid soosinud õnn või minu kiire ning kartmatu tegutsemine on meid kõige halvimast päästnud. Kahjuks on see jätnud koertesse emotsionaalsed tagajärjed. Näiteks Berta ei suuda aktsepteerida ühtegi saksa lambakoera (6e kuust Bertat ründas üks sakslane ning muukeelne omanik ainult irvitas kõrvalt. Lõriseva sakslase alt tõmbasin välja väikse Berta ning lõrisesin sakslasele vastu, mille peale teine koer kohkus. Jep, me olime avalikus pargis ning minu koer oli rihmastatud, kuid sakslane mitte)
Nèra on saanud 3kuuselt tunda bordoo dogi rünnakut ning 9 kuuselt leonbergeri rünnakut. Jep, mõlemal korral suurte koerte omanikud ei tajunud olukorra tõsidust. Tagajärg, niigi nõrga närvikavaga Nèra on läinud närvilisemaks kui suured koerad meile vastu tulevad (ainult mina tean kuidas ma sellega igapäevaselt tööd teen).
No ja nüüd tagatipuks taaskord see sama meile tuttav bordoo dogi ründas meid.
Oli 23 juuli õhtupoolik, kui otsustasime Tädu metsa väikse mõnusa suveõhtu jalutuskäigu teha. Olime just Tädu matkarajale sisenemas kui märkasime ca 15m kaugusel meile tuttavat bordoo dogi ning kaasasolnud seltskonda – 3 naisterahvast ja väike poiss, kelle käes oli koera rihm. Deem, otsustasime ümberpöörata ning kokkusaamist vältida, kuid juba oli koer poisi käest lahti tõmmanud ning meie suunas tormama asunud. Jep, 70kg koer oli ca 10 aastase poisi hoida!
Minu koerad olid jooksuvööga minu kehaküljes, seega asusin kätega vehkima ning hüüdma, et seltskond, enda koera tagasi kutsuks. Seltskond sammus rahulikult meie suunas ning ei teinud ühtegi katset koera tagasi kutsuda! Koer sööstis täiel aurul minu suunas (mingil põhjusel ei huvitanud teda teine jooksukaga emane koer). Nii ma võitlesin meid rünnanud koeraga, tagusin jalgadega, kätega koera ning haarasin rihmast, et ta minust eemale tõmmata, kuid minu 60kg kehakaal ning lihaskond jäi ca 70kg koera kangutamisele alla. Ma olin veendunud, et sellel päeval viin ma koju 2 puretud elutud koerakeha. Seejärel õnnestus minuga kaasasolnud naisterahval oma koer eemale püsiistumisse käsutada, võttis oma koeralt suure pandlaga rihma ning asus selle rihmaga rünnanud bordoo dogi peksma. Pole kunagi kedagi füüsiliselt karistanud, kuid seda suurt isast bordoo dogi peksime me sõbrannaga kahekesi, nii käte kui jalgade kui rihmaga.
Lõpuks õnnestus bordoolane ja minu koerad üksteisest lahutada, bordoolase omanikud said koera kinni ja eemaldusid meist
Siis mõistsin, et sinna see asi ei saa jääda ning nõudsin inimestelt, mis on koera kennelnimi, et sellega tuvastada omanikud. Ja see mis toimus oli müstika. Kolmest naisest üks tuli minu juurde ning ähvardas mu näo segi peksta kui ma mölisemist ei lõpeta. Et nagu inimesed lasevad oma hiidkoera minu koeri ründama ja siis saan mina peksa. Ma ei tea, kust mul tuli julgus inimesi filmima hakata, kuid seda ma tegin. Kui lõpus mu kaamera käes vulpsab on sellest, et teine naine tõukas mind. Panin kaamera ära ja taas hakati mind peksmisega ähvardama. Õnneks lähenes noore sakslasega meesterahvas, kes oma kohalolekuga päästis mind vägivallast ning me otsustasime koos selle meesterahvaga teist teed koos natukene jalutada.
Siin filmilõik, mis õnnestus teha (ajan seal natukene segast juttu aga ma olin shokistaadiumis ning väga ei andnud aru endale, mida ma räägin :))
Tegin rünnaku kohta avalduse politseisse, mida hiljem menetles Viimsi vallavalitsuse järelevalve ametnik (nii ebakompetentset kohtuvälist menetlust pole ammu näinud. Ilmselgelt puudus inimesele õigusalane võimekus haldusasju menetleda)
Seejärel hoiatasin inimesi FB grupis „viimsilased“, kust sain 10 erineva inimese käest privaatsõnumid, et sama koer on ka nende koeri rünnanud.
Seejärel otsustasin bordoo omaniku tuvastada ning talle pakkuda koolitusabi. Leidsingi mitmete inimeste kaasabil pädeva koolitaja, kes bordoolasi tunneb. Tuvastasin ka koera – Ronols Zeilon reg. Nr. EST-03044/14, kiip 981098104915111 (kellel huvi saab kiibi järgi koera omaniku nime teada).
Seejärel kontakteerusin kasvatajaga Ronols kennelist (Olga Timofejeva) ning rääkisin talle loo ära, et äkki saab tema mõjutada omanikku koolitusse minema ning aitaks selgeks teha kui tõsine on sellise koera omamine, kellega on kasvatustöö tegemata jäetud. Kasvataja saatis mind oma vahvas vene keeles otseselt p… sse, tema ei vastuta, teda ei huvita ning ärgu segagu teda. Selliseid vahvaid kasvatajaid on meie seas!
Saatsin koera omanikule ilusa ja viisaka kirja, kus edastasin oma tel numbri ning ütlesin, et soovin teda aidata koera treenimisel. Vaikus!
Seejärel palusin Viimsi vallavalitsusel koera omaniku ja minu vaheline kohtumine korraldada. See ka tehti. Sellist ülbust ja ebaviisakust ei ole ammu kohanud. Jäin kuni lõpuni viisakaks ning rahulikuks ning ei keskendunud ühegi sõnaga minu peksmise ähvardusteni, vaid rääkisin ainult koera koolitamise vajalikkusest. Bordoo omanik teatas, et see on tema otsustada, kas läheb koolitusele või mitte ning ärgu ma sapsigu siin ning tegelegu enda asjadega. Rõõmsalt tegeleks enda asjadega aga tema koera käitumine on minu asjaks otsapidi tekkinud, seega ajasin enda rida edasi.
Lõpetuseks küsisin, et kas ta nägi juhtunud sündmuses üldse probleemi, sest selline koerarünnak oli meie vastu juba teine (naisterahvas mäletas ka esimest rünnakukatset), nõup ta ei näinud ühtegi probleemi, sest tal on mängualdis isane, kas tahtis meiega tuttavaks saada. Kui küsisin, et kas järgmine kord kui kohtume toimub samasugune koertevaheline rüselus siis ta teatas, et jah toimub, sest ta ei jaksa oma koera kinni hoida ja ausalt talle isegi meeldib, et ta koer tahab teiste koertega tuttavaks saada!!! Kui mind see häirib siis hoidku ma oma koeri aias kinni ja ärgu kunagi tilberdagu Tädu metsas!
Naguetpäriseltvõi!
Ühesõnaga loodan, et see naisterahvas ikkagi kontakteerub koolitajaga ning hakkab koera probleemkäitumisega tegelema. Juhul kui mitte siis uurin välja, millal bordoolane jalutamas käib ja ise sellel ajal ei lähe (nii pidavat tegema kõik Metsakasti küla elanikud, kellel koerad/väiksed lapsed ning, kes teavad seda koera! Normaalne, eks!)
Minu edaspidine otsus on, et teatan igast koerarünnakust politseisse, et jääks maha "märge" ning omanikud tajuvad, et tegemist on tõsise probeemiga kui koerad koolitamata jätta. Minu eesmärk ei ole kedagi karistada, vaid suunata inimesed oma koertega koolitusse ning teha koertest ühiskonnasõbralikud tegelased.
Näiteks minu juhtum bordoolasega, mulle teadaolevalt on rünnakuid mitmeid olnud, kuid ainult mina olen teinud avalduse politseisse ja seega käsitlebki politsei seda kui üksikjuhtumit. Juhul kui kõik eelmist 10 inimest oleks avalduse teinud, oleks saanud bordoolase omanikku koolitusse suunata seaduse sunnijõul.
Meele teeb mõrudaks see, et mina võin ju teha kõik selleks, et minul ja teistel on minu koertega koos hea eksisteerida, ja siis leidub eksemplare, kes elavad põhimõttel "mina olen maailmanaba ja mina teen nii nagu mina tahan". Olen oma koerte teisest elukuust alates teinud teadlikku tööd, et nad mõlemad sirguksid tugeva närvikavaga rõõmsateks koerteks ning siis sellised tobedad rünnakud sunnivad taaskord mitu sammu koolituses tagasi astuma!
Olen andnud endale lubaduse, et ei tegele enam juriidikaga, kuid ikka enam ja enam on hakanud pead tõstma minus tunne, et ehk peaks lemmiklooma mõistet meie seadusandluses asuma muutma! Oleks aeg asuda korrigeerima lemmiklooma pidamise nõudeid ning sisse kirjutama ka ennetavaid regulatsioone. Lisaks peaks karmistama koertevõttu ning sisse seadma nõudeid koertekooli kohustuslikkusest. Okei okei tean, et kirjutasin heleroosast unistusest kuid samas on euroopas riike, kes nii on teinud ja asi toimib!
Ohh kus küll see aeg leida, et see ellu viia!
