Ametlikult ilus koer :)

Koht: Saku Suurhall / Tallinn Winner 2018

Aeg: 15.4.2018

Kohtunik: Leni Finne

Nüüd on see kindel, et Nèra on ametlikult ilus koer. Olenemata sellest, et kõik naabrid arvavad, et olen võtnud Nèra varjupaigast ning tema nimi on Mudi, on tõsiasi, et ta on ametlikult ilus tõuga koer :D

Kuna kõik tiitlid ootasid kinnitamist, tuli ennast kirja panna näitusele. Valisin esimese näituse ning selgus, et olin kirja pannud rahvusvahelisele näitusele Tallinn Winner 2018. Nojah kui midagi ette võtta siis ikka suurelt!

Jah ma tõesti plaanisin näitusetrenni minemist ning plaanisin kodus näituseks harjutamist, oli reaalsus see, et laupäeval, võistluste eelõhtul otsisin näituserihma ülesse ning loobusin harjutamisest ja pakkisin asjad kokku. Lootsin, et juhtub ime ja ma saan näituseringis hakkama.

Saabusin näitusel 1,5h varem ning sain shoki autost välja astudes!!! Täpselt 1cm jäi puudu, et oleksin astunud värskesse suure koera väljaheitesse!!! Öäkkkk! Nèrale kaelarihm kaela ja otsustasin väikse pissitiiru teha. Jessus Maria, jah täpselt nii ma kõva häälega hüüatasin! Väike murutiba, kus me pissima läksime oli koera väljaheiteid täis! Naguetmismõttes!!! Su koer teeb häda ja sinna see jääbki. Liialdamata oli koera ekstrementide sagedus ca 100tk 1-l ruutmeetril. Jalutasime Nèraga agu baleriinid, sest kumbki meist ei tahtnud auravatesse kakajunnidesse astuda Olin sellest vaatepildist nii ehmunud, et isegi kui Nèra tegi ainult pissi, tahtsin ma seda ülesse korjata :)

Päriselt ka! Selline suhtumine koerainmestel!!! Tõeline shokk ja kurbus valdas mind, kui mõtlesin Saku Suurhalli haldaja peale, kes esmaspäeva hommikul seda õudust märkab :(

Asusin halli ning leidsin oma ringi ülesse. Olenemata sellest, et Nèra oli puuris, e teinud häält, otsustasid ikkagi kaasvistlejad meid 5l korral valitud kohast ära ajada. Väidetavalt olime me nende puuridele liiga lähedal või segasime me kellegi kamba rahulikku olemist. Okei, ei hakanud kellegiga väitlema, et ka meie tahame kuskil olla ja me tõesti ei läinud kellegile nina alla ega seganud, seega olin nagu hüljatud erak, kelle lähedus kellegile ei meeldinud. Õnenks üks lahke soome keel kõnelev paar ütles mulle, et oodake mõni minu, nad panevad asjad kokku ja tulgu ma nende kohale Olen ilmatu tänulik neile, sest mul hakkas juba alalõug värisema sellest vaenulikusest ja ebaviisakast käitumisest. 

Lõpuks õnnestus mul oma nurgake leida, kus rohkem kui tund selgeks saada, mida peab näituseringis tegema ja kuidas reageerida kohtuniku märguannetele. See oli heaks õppetunniks, sest ma otsustasin, et kui mina ringi lähen siis käitun nagu teline proff ja olen asjadega kursis.

Vahepeal oma järjekorda oodates maandus meie kõrvale valge nässakas (vabandan, ma tõesti e tea tõugu aga koer oli imearmas), keda hakati trimmima, lõikama, lakitama ja kammima. Kuna see kõik toimus täpselt minu kõrval siis selel tulemusena läkastasin ja plärtsusin, mis hirmus, sest laki pahmakud tahtsid hinge kinni panna. Saabus minu kord ringi minna, tõusin püsti ja märkasin õudusega, et minu püksid ja kingad on valgeid pikki karvasid täis, õnneks niiskete kätega väike puhastustöö andis tulemuse ja puhas ma olingi. Nèra puurist välja, rihm kaela ja läksime näituseringi poole. Oooookei aga kuidas ma sinna pääsen? Olin igatepidi kinnipargitud! Võtsin Nèra sülel ja hakksin tagasihoidlikult vabandust paluma segamsie pärast ja paluma, et keegi meid mööda laseb. Õnneks üks soome tädi reageeris ning tõusis püsti ja lasi meid mööda.

Astusin ringi äärde, et oodata junior mudi näituseetteastet ja ise ringi minna. Seisin ringi ääres, Nèra istus minu kõrval kui äkki kuulsin uirnat. Üks vene meesterahvas arvas, et tema ameerika akita peab kindlasti Nèrat nuusutama ning urisema tema peale. Väga "vahva" ja omanik ei tee midagi, et pikarihma otsas koer enda juurde tõmmata ja urina ära keelata. OKei!!! Palusin Nèral minu ette istuma aga akita urin minu sääremarjade juures jätkus. Päriselt ka, sa saboteerid minu etteastet niimoodi!? Võtsin Nèra sülle ja nii me etteastet ootasime. Rahulik Nèra minu süles ja urisev akita minu jalgade juures! prrr!

Meie etteaste!

Nèra seisis nagu vana proff minu ees ja kui ma ta lauale tõstsin siis ei kartnud ta kohtunikku üldse!!!! Ohooooo! Olin üliuhke!

Kohtunik kiitis Nèra ilusat nägu ja kõrvu ning oli vaimustuses tema lihastest :D Kasukas sai kiita, et ilus, kohev, läikiv ning ilusa lokiga, Oiiii minu Nèra meeldis kohtunikule!

Ka meie ringijalutus oli proff! Nèra liikus nagu vana näituseproff ning jäi kohtuniku ette perfektselt seisma! WOW! No ja siis algas kohtuniku etteaste, tiitlid pudenesid nagu kevadvihma! Sert, Cacib ja tõuparim ning takkatippu karikas! WOW! Pärselt ka WOW!

Seega nüüd oleme kõik vajalikud näitusetulemused kätte saanud ja aidaaa näitustele!

Minu väike vapper hiireke sai oma esimese Cacibi näituselt :D

Et saada agility lainele tagasi, läksin otsejoones MM toetusvõistlusele rajaabiliseks ning sain hea annuse agilityt :)

Mis see on???

Mis ma tegema pean? On need agilityst saadud?

Iiiiiiiiigav!

Jubeeee iiiiiiiigav!

No okei, tee pilt ära aga mulle ei meeldi poseerimine!

Nèra lippas JEO toetusvõistlustel ennast esimeseks :)

Koht: TAKO hall / JEO toetusvõistlus 

Aeg: 8.4.2018 

Kohtunik: Tiina Jürjo 

Alguses mõtlesin, et raputan ka Berta tolmust puhtaks ja panen ta stardijoonele, kuid siis mõtlesin ümber. Püsin ikka esialgses plaanis, et Berta kord on särada kui ilmad lähevad soojaks ja on välisvõistlused. Neid ta naudib. 

Seega kirja sai pandud ainult Nèra. 

Tiina oli meile taaskord põnevad rajad ülesse pannud. Esimesel pilgul tundusid suht kerged kuid siis panin enda hoolsa rajaõppimise radari tööle ja märkasin lõkse, kuhu koer oleks võinud minna. Õnneks rada järgis koera liikumise trajektoori, seega kui ise segama teda ei kipu siis olid kõik tehtavad. Etteruttavalt ütlen, et Nèral vedas, ma tema jooksutrajektroorile ette ei hüppanud ega muudmoodi teda seganud :) 

AG rada 1 

No kui aus olla siis ma selle raja õppimises natukene spikerdasin. Ühes kohas mõtlesin valsi teha aga siis juhtusin kuulma kui Tiina ühte õpilast õpetas, et siin on koeral mugavam joosta kui koerajuht oma valsiga teda segama ei tule. Ihihiiiii seega ma analüüsisin seda väidet ja jõudsin järeldusele, et tõesti, koerale on kõige mugavam seda liini joosta kui ma tema ette seal susserdama ei lähe. Üks hea õppekild oli ka Tiina õpilase juhendamist kuulda, et kui selline mittetrajektooris slaalom on siis ei tasu koerale ette oosta ja tugevalt sisseminekut näidata. Ma oleks niivõinaa Nèrale slaalomit kaugemalt näidanud aga ma hakkasin seda infot analüüsima ning saingi teada, miks viimasel Soome võistluse Esa Mutoka radadel nii paljud sommid eksisid. Kuigi slaalom oli keerulise nurga all aga koera jaoks loogiline siis kippusid koerajuhid jubedalt sisenemist näitama ja just nii, et ise jäid sisenemise trajektoorile. Loomulikult see segas koera ja koerad eksisid. Mhhh päris lahe, et niimoodi möödaminnes sain õpetusi, mis mind mõtlema panid ja mulle endale uusi mõttedi juurde andis. 

Aga puhas tulemus esimesel katsel. Kiiruseks 5,28m/sec ning kohaks I 

AG rada 2 

Vot see rada meeldis mulle endale kõige rohkem! Pikalt mõtlesn, et kummalt poolt poomi joosta. Esimene katse jooksin endale mugavat trajektoori nign Nèra hüppas poomi üle (hiljem selgus, et see lahendus oli ca 1sec aeglasem). Järgmine katse tegin teiseltpoolt poomi, oli koerale selgem, mulle endale küll ebamugavam aga mitte nii väga. Tulemuseks ilus poomisooritus ja oluliselt kiirem rada. 

Seega kokkuvõttes ka see rada puhas tulemus, kiiruseks 5,73m/sec ning kohaks I 

AG rada 3 

Jälle laheda planeeriguga rada aga ma ise olin kuidagi lohakam. Mhhh, nii ei tohi! Pikalt kaalusin raja alguse planeeringut enne poomi. Esimesel katsel puhas tulemus, kuid hiljem kuulsin Tiina käest et poom oli sõu-sõu (ma ise loen seda küünekontaktiks, mis treeningutel ei ole lubatute tegevste kirjas!). Mhhh endiselt on võistlusolukorras kehvakesed need poomid, kus ma ise enne lõppu hakkan kuskile poole suunduma. Pean seda edasi treenima, see on hetkel nõrk koht. 

Seega esimene katse puhas kuid tahtsi ka teist alguse planeeringut proovida, seega panin ka krodusrajale kirja. 

Teise katse algus poomile oli parem (ehk siis teiseltpoolt takistust), kuid kahjuks olin jube ülbe ning tõmbasin koera enne poomi tugevasti endapoole ja sealt see viiekas tuli. Seega viiekaga rada oli ca sekund kiirem puhtast aga põhjuseks on ka see, et kui ma nägin poomi ülehüpet, hakkasin Nèrat rajal toetama oma kaasajooksmisega ning tegin tihedaid enda samme ja käed liikusid õlgadest tobedalt kui kiiresti. Ok nüüd sain kinnituse, et saan Nèra kiiremaks kui temaga koos kaasa jooksen ka ergutan oma kehaliikumisega. Kuid selle tehnika kasutamine eeldab, et ma hakkan radadel ennast kindlalt tundma ning meie koostöö läheb tugevamaks. Ehk siis sain tõestust, et Nèra on sees ka järgmine kiirusekäik aga seda ma lihvin hetkel treeningutel, võistlustesse seda veel ei too. 

Kirja puhas rada, kiiruseks 4,97m/sec ja kohaks I 

Kokkuvõttes esimesed :) Juhhuuuuu, nii õnnelik! Mul on ikka üks tubli mudilane! 

Väga lahe võistlus, mõnusad rajad ja lahe seltskond! 

Aaaa aga ma sain kohtunikult ka lonksu kohvi oma puhaste radade eest!!! Kui aus olla siis minu suurim motivatsioon võistlustel olekski hea ja värske kohvilonks! Huvitav, kas mu kohvisõltuvus on juba ülepiiri läinud :D

Kuidas Soomes HY serte käiakse toomas :)

Koht: HSK / Vantaa

Aeg: 31.3.2018

Kohtunikud: Esa Muotka ja Timo Teileri

Peale registreerimist saime teada, et esimesena stardivad midid ja võistlused algavad kell 9. Kuigi esimene laev Soome stardib kell 6 (jep, 1h varem peab juba sadamas olema, oehh) ning planeeritav saabumise aeg 8.15 oli ikkagi kuni Vantaale saabumiseni suht kahtlane, et õigeks ajaks jõuame. Tegelikult valmistusimegi ainult 2e rada jooksma. Kuna olin võistluste korraldajat teavitanud meie võimalikust hilinemisest, sain teada, et kõik olidki arvestanud, et lasevad meil rada õppida siis kui jõuame ja saame ikkagi oma esimest rada joosta. Nii armas, et meiega arvestati. 

Õnneks saabusime kell 8.45 Vantaale, 15min kiiret jalutamist, jooksuga rada õppima. Kuna mina olin kohe alguses startimas siis sain enda ja koera soojendamiseks kasutada ka teise grupi rajaõppimise aega.  Kuigi nii enda kui koera soojendamine sai korralikult tehtud oli ikkagi minu start nii ootamatult kohe, et ma ei jõudnud ennast isegi võistlusmeeleollu viia. Ja oligi esimene start 

AG 1 rada, kohtunik Esa Muotka. 

Esa rajad meeldivad mulle väga. Need on päris keerulised ja nõuavad koeralt suuri oskusi, on need ikkagi väga koeratrajektoori jälgivad ning peaksid õnnestuma kui koerajuht ise vahele ei sega. Nii ka seekord, parajalt nipikad, nõudsid keskendumist, kuid ära tegime. Hiiglama kahju oli kiige viiekast. See oli puhas minu viga, sest, ma ei öelnud kiige käsklust. Eriti õnnelik oli keerulise slaalomi sisenemise üle (kahjuks jääb see videopildist välja. Kõik läks nii kiireks, et sain kaamera kiiruga ülesse seada ja ei kontrollinud, kas terve rada näha.), see õnnestus suurepäraselt. 

Kiiruseks 5,55m/sec kui kiige viieka pärast jäime 8ndaks. Midisid oli kokku 48, maxisid ka 48 ning Nèra oli neist kõige kiirem (maxide rada oli identne midide omaga) 

HY rada, kohtunik Timo Teileri 

Rada õppides ei meeldinud see mulle üldse. Peale slaalomit tunneli lõks ja ülitobe tõkkele saatmine, öäkk. Rada läksin jooksma sellise tundega, et mul ükskõik kuidas see läheb. Mulle HY rajad üldse ei meeldi,seega olin enda peale pahane, et ma ei suutnud oma suhtumist enne starti muuta. 

No lõpetades imestasin, et tegime puhta raja ja selgus, et 50st midist olime ülekaalukalt kiiremad (hiljem selgus, et ka 48st maxist olime kiiremad). Seega esikoht ja esimene HY sert .

Ehk siis 1/50 oli tulemuseks.

AG 2 rada, kohtunik Esa Muotka 

Taaskord ehtne muotkamoodi rada. Lõpuosa ei osanud ma lahendada ning mul oli 2 erinevat varianti sellele. See oli armas, et enne starte tuli kohtunik minult küsima, et mis lahenduse ma sellele välja mõtlesin. Ütlesin, et proovin eestlõikamist aga kui jään koerast tahapoole siis tagantlõikamist. Sain teada, et kohtunik oli rada planeerides mõelnud tagantlõikamist. Ka mulle tundus see planeering loogilisem, kahju oli mul sellest, et minust eemaldumise tagantlõikamise verbaalne käsklus on mul õpetamata. 

Nu ja jooksu alustades tuli dsq sealt kust ma seda ei oodanud. Ma planeerisin küll ärakutsumist peale tunnelit aga mingil põhjusel seda ei teinud ja nii Nèra valele tõkkele läks. Rada oli mudiu väga ilus aga oomi ülehüpe oli õudne. No seda mulle ka Esa Muotka ütles, et kui teen eestlõikamist ja kehaga liiga pöördun siis tõmban koera poomilt ja tuleb poomi viga No tuligi! Ohh pean ikka väga kõvasti ka edaspidi treenima poomi lõppe kui ma ise teen mida iganes seal. Nèra teeb poomi hästi aga hirmus palju laseb ta minu kehakeelest ennast mõjutada. 

Kokkuvõttes üliilusad jooksud. Ise olen hirmus rahul ja Nèra oli ülitubli. Videosid vaadates sain kinnitust oma tundele, et pean hakkama suuremat panust panema koera tõkke pööretele. Ta pöörab ennast ikka jube jäigalt ja suure kaarega. Tean, et ta keha võimaldab natukene ökonoomsemaid pöördeid teha, eks tuleb siis sellega tööd tegema hakata. 

Läbi raskuste tähtede poole, eks!

Nèra jookseb Soome EO kvalifikatsiooni finaali rada

Soome EO kvalifikatsioonide nädalavahetusel õnnestus leida vaba aega, et jälgida livestreami. Eriti põnev oli kõikkide kõrgusklasside finaali rada, mille kohtunik oli Ritva Herrala. Mind üllatas suur dsq-de sadu, mis omakorda tähendas, et seda rada pean ma jooksma :)

Nii saigi 2päeva hiljem rada maha pandud ning joostud. Läksin vups rajale ning otsustasin esimese katse teha kõige ebamugavama planeeringuga. No ja esimesel katsel õnnestuski!  A-oli selline kriminaalne aga võistlustel ei oleks ma kunagi niimoodi ise eemaldunud vaid jooksnud otse, teinud valsi ja siis teda slaalomisse suunanud (videol ongi esimene katse ja selline lahendus oli sellepärast, et ma tahtsin teada, kas see meil õnnestub. Mind üllatas soomlaste selle koha ülejuhtimine ning ca 90% juhtudel läks koer neil slaalomisse valesti).

Järgmised katsed olid üliilusad kuid hiljem selgus, et ma ei olnud vajutanud video salvestamise nuppu, seega esimene katse jäigi ainult telefoni, mis siingi näha.

Ehk siis meil õnnestus EO kvalifikatsioonide finaali rada 4x järjest puhtana joosta, jeeeiiii!!!

Mind üllatas, et olenemata tõesti keeruliste nurkade ja lõksudega rajast, toimis Nèra ülihästi. Mõnes kohas ajakadu oli, kuid üldjoontes mulle väga meeldis kuidas ta jooksis! Tubli tüüp!

Trennisõltlane!?

... jah, tunnistan, olen trennisõltlane!  Ootan kärsitult igat uut treeningsessiooni ning mitte kui kunagi ei lähe ma niimoodi treeninghalli, et ma ei tea, mida ma teen.

Õnneks on läbi kogemuse tulnud ka teadmised ning oskus hinnata kui palju koormust ma koerale annan ning millal õigeaegselt treening lõpetada. Seega koera pärast muret tundma ei pea, ta saab piisavalt puhata, koormus on täpselt selline, mis on erinevas treeningstaadiumis vajalik ning esmatähtis on koera hea füüsiline vorm ning meeleolu. Turvalisus on nii elementaarne, et seda ei hakka mainimagi :)

Ainus, mis vajab täiustamist on enda koormuse reguleerimine ning enda eest hoolitsemine aga eks ka see tuleb millalgi, ehk :)

Kõige rohkem ootan teisipäeva hommikuid kui on terve halli rajatrenn. Oi kuidas ma naudin neid pikki radasid ning kuna eesmärgiks on alati raskemat sorti rada läbida siis on need trennid ülinauditavad.

Kuna ma ennast tunnen väga ebamugavalt A. Virtaneni radadel siis ongi viimasel ajal kujunenud, et päris tihit just tema radu jooksemegi. Seekord siis ka Virtaneni rada, mille ta pani ülesse Norra võistlustel 3.3.2018.

Virtanenil on nii spetsiifilised algused, mis nõuavad püsivust, mida meil ei ole. Seega iga algus on meil suht kaootiline kuid igakord imestan, et saame alati hakkama! 
Super koer Nèra :)

Suurte vahemaadega jooksurada

Käisime uurimas Sipoo halli

Koht: Sipoo/ Soome 17.3.2018 

Kohtunikud: Graham Partridge ja Veronika Herendy 

Otsustasime Soome Sipoo halli üle vaadata. Salamisi lootsin, et saame kõik rajad Veronika Herendy omad, kuid kahjuks ainult viimane HY rada õnnestus tema oma saada. 

Olenemata sellest, et olen otsustanud ennast mitte lasta mõjutada, milline on rada siis inglase kohtuniku käekirja vaadates ei olnud just üleliia rõõmus. 

Mõistan, et peame igasuguseid radasid jooksma kuid naudin kogu südamest kui saan joosta täiel kiirusel ning mängu panna kõik meie oskused. Partridge rajad olid nn vanakooli stiilis, kus kõik tõkked on üksteise otsa pandud ning üheks oluliseks kriteeriumiks saab see, et peab jälgima, et ise mõnda tõkkesse ei jookse (arvestades inu halbade garariidid tunnetusega siis on see paras pähkel mulle alati). 

Kõik kolm rada olid väga ebameedivad joosta, ei olnud keerulised, vaid kuidagi väga imelike nurkade ja outidega, mis ei võimaldanud kordagi täiel aurul kiirust lisada. 

Ja kui saime viimase Veronika Herendy hüpperajaga tutvuda siis rõkkas süda rõõmust! Sellist mõnusat nipikat ja ülikiiret planeeringut ei olegi ammu kohanud. Ootasin jube suure ootusäervusega starti minekut, sest tahtsin vaadata kuidas ma hakkama saan. 

Ja sain! Ülihästi sain! Kahju ühest pulgast, kuid mis siis, olen ikkagi väga uhke enda üle, et hakkama sain! 

Sellel rajal olime kõige kiiremad kuid pulk viskas meid 7ndale kohale (nujah 44st olla 7s ei ole ka ju paha) 

Ehk siis kiiruseks 5,55m/sec ja kiireim aeg! 

Maxide radu vaadates hakkas sülg jooksma, sest need olid nii ÄGEDAD! Aga noh, mõnikord on toredad rajad ja mõnikord ei ole nii toredad rajad! 

See-eest Kristiina ja Tiina seltskond oli super! Teiega läheks järgmine kordki Soome radasid vallutama :)

... siin siis riburada 3 ebaõnnestunud rada :) Järgmine kord paremini :)