Koht: Sipoo/ Soome 17.3.2018
Kohtunikud: Graham Partridge ja Veronika Herendy
Otsustasime Soome Sipoo halli üle vaadata. Salamisi lootsin, et saame kõik rajad Veronika Herendy omad, kuid kahjuks ainult viimane HY rada õnnestus tema oma saada.
Olenemata sellest, et olen otsustanud ennast mitte lasta mõjutada, milline on rada siis inglase kohtuniku käekirja vaadates ei olnud just üleliia rõõmus.
Mõistan, et peame igasuguseid radasid jooksma kuid naudin kogu südamest kui saan joosta täiel kiirusel ning mängu panna kõik meie oskused. Partridge rajad olid nn vanakooli stiilis, kus kõik tõkked on üksteise otsa pandud ning üheks oluliseks kriteeriumiks saab see, et peab jälgima, et ise mõnda tõkkesse ei jookse (arvestades inu halbade garariidid tunnetusega siis on see paras pähkel mulle alati).
Kõik kolm rada olid väga ebameedivad joosta, ei olnud keerulised, vaid kuidagi väga imelike nurkade ja outidega, mis ei võimaldanud kordagi täiel aurul kiirust lisada.
Ja kui saime viimase Veronika Herendy hüpperajaga tutvuda siis rõkkas süda rõõmust! Sellist mõnusat nipikat ja ülikiiret planeeringut ei olegi ammu kohanud. Ootasin jube suure ootusäervusega starti minekut, sest tahtsin vaadata kuidas ma hakkama saan.
Ja sain! Ülihästi sain! Kahju ühest pulgast, kuid mis siis, olen ikkagi väga uhke enda üle, et hakkama sain!
Sellel rajal olime kõige kiiremad kuid pulk viskas meid 7ndale kohale (nujah 44st olla 7s ei ole ka ju paha)
Ehk siis kiiruseks 5,55m/sec ja kiireim aeg!
Maxide radu vaadates hakkas sülg jooksma, sest need olid nii ÄGEDAD! Aga noh, mõnikord on toredad rajad ja mõnikord ei ole nii toredad rajad!
See-eest Kristiina ja Tiina seltskond oli super! Teiega läheks järgmine kordki Soome radasid vallutama :)
... siin siis riburada 3 ebaõnnestunud rada :) Järgmine kord paremini :)
No comments:
Post a Comment